Suveaeg kutsub üha uusi matkapäevi korraldama. Seekord sihiks Põltsamaa ja Männikjärve raba, aga kuna ma käisin tädipoja juubelil, siis juhtus nii, et sõitsin ööbima Pajusi mõisa Katariina külalistemajja.
Oli see vast üks imetore kogemus. Kodune ja hubane maja võttis mind vastu, kus ma olin täiesti üksinda. Need väärikad mõisahooned ja ümbrus olid nii toredad, et jagan seda teiega.
Katariina külalistemaja söögitoad.
Söögituba
Söögitoa furnituur oli antiikne ja väärikas.
Väike köök, hommikusöök sai kenasti ise valmistatud.
Igast küljest armas vaadata. Öö maksis 55 € SOOVITAN.
Rahu ja vaikus ümberringi, harva, kui mõni auto mööda sõitis.
Jätsin end peeglisse hea sõnaga seda öömaja meenutama.
Üle tee olid teised mõisakompleksi kuuluvad hooned.
Selline siis väljastpoolt Pajusi mõisa Katariina külalistemaja. Sissekirjutust pole, sulle on antud kood, sellega saad uksevõtmed postkastist kätte ja hakka olema. Kui lihtsaks on kõik meile puhkajatele tehtud.
Prantsuse stiilis lauakesed õuealal.
Alates 1999.aastast on kaunis sammastega hoone muinsuskaitse arhitektuurimälestis. 2020.aasta suveks, pärast ulatuslikke renoveerimistöid, on kaunist restoranist Von Wahl saanud Pajusi mõisa pärl, mille mahutavus on pea 100 inimest ning mille ruumikus ning elegantsus ei jäta kedagi külmaks.
Ilusad suksud valmis sõiduks.
Ääretult kena kõik, viimase peal nagu öeldakse ja nii ma siis ütlesingi.
Tänu 2013.aastal alustatud taastamistöödele sai räämas maja 2018.aastaks uue hingamise külalistemajana. Kuigi hoone ehitati põhjalikult ümber ning moderniseeriti, on säilitatud selle ajalooline stiil koos hubase antiikmööbli ning suurepärase miljööga.
Külalistemajas on 6 numbrituba. Igas toas on privaatne duširuum ning õdusas ühisköögis on võimalik igal külalisel just endale maitsev toidukord valmistada ning seda nautida kas maja taga õunaaias või hubases söögisaalis asuvate antiiklaudade taga.
Öö kenasti ära magatud, hommikusöök samuti söödud, nõud puhtaks pestud, aitäh Pajusi mõis!
Asun siis teele Põltsamaa poole, kus mul teiste matkajatega kohtumine määratud.
Asun siis teele Põltsamaa poole, kus mul teiste matkajatega kohtumine määratud.
Põltsamaa on kunagine Liivimaa pealinn, seal juba vaatamist jagub, linnus koos lossivaremete ja mõisaga. Tänapäeval on ta roheline linnake, kus jõgi, valged sillad, pargid, roosid ja vein on läbi põimunud kuulsusrikka ajalooga. oo, ma soovin seda kõike näha..
Carl Schmidti maja asub Põltsamaa südames. Kuna kõik vajalik asub vahetus läheduses, ei pea reisikoti pakkimisega palju vaeva nägema.
Kompleksi kuulub külalistemaja Carl Schmidti maja ja vana maakivist hoone, kus asub Hullava Naise pubi, kus meie ka söömas käisime.
Carl Schmidti maja asub Põltsamaa südames. Kuna kõik vajalik asub vahetus läheduses, ei pea reisikoti pakkimisega palju vaeva nägema.
Kompleksi kuulub külalistemaja Carl Schmidti maja ja vana maakivist hoone, kus asub Hullava Naise pubi, kus meie ka söömas käisime.
Schmidti maja on ajalooline hoone ja nimi Carl Schmidt pärineb kunagiselt alevivanemalt, kes tegutses siin mitmesugustel aladel: võttis osa Põllumeeste seltsi tegevusest ja tema algatusel veeti isegi 1000 puuda õlleotri Peterburi õllevabrikusse. Ta varustas ümbruskonda metsasaadustega. 1891. aastal asutas ta Uue-Põltsamaale villaketruse, kangakudumise ja värvimise töökoja, peagi ehitas aga suure silla juurde kangakudumise, villaketruse ja värvimise vabriku. Oli tema vast tegus mees.
Milline imekaunis käsitöö pitskardin numbritoa akna ees rippus - ooh.
ühele piisavalt ruumi, ka voodit oli võimalus valida.. öömaja maksis 44€ koos hommikusöögiga, nii, et soovitan ka seda öömaja.
Schmidti maja õuealal oli samuti rohkelt lilli ja muud põnevat vaatamist.
Käisime tutvumas ka Põltsamaa ordulinnusega.
Avatud on linnavaatega lossitorn. Pileti vaateplatvormile sai osta lossist. Konvendi- ja väravahoonest leiad lossi ajalugu tutvustava uhke ekspositsiooni. Praegu asuvad lossiõuel turismiinfopunkt ja Põltsamaa muuseum, Veinikelder koos toidumuuseumiga, Katre Meistrikoda, Kersti kangrukoda, galerii pART, savikoda, värkstuba, kirik ja konvendisaal. Igale poole sai sisse piilutud ja mõnda kohta ka sisse astutud.
Põltsamaal on põnev!
Kivilinnus rajati Põltsamaa jõe kaldale juba 1272. 16. sajandil oli linnus Liivimaa kuninga Magnuse residents. Korduvalt rüüstatud kindluse korrastas Woldemar Johann von Lauw. XVIII saj sai uhkeks rokokoo paleeks. Loss ja kirik põlesid 1941 ja kirik taastati viiekümnendatel. Loss jäi ootama oma aega. Ja see aeg lõpuks ka tuli!
Leidsin Lennarti, aitasin tal lehvitada.
Kivilinnus rajati Põltsamaa jõe kaldale juba 1272. 16. sajandil oli linnus Liivimaa kuninga Magnuse residents. Korduvalt rüüstatud kindluse korrastas Woldemar Johann von Lauw. XVIII saj sai uhkeks rokokoo paleeks. Loss ja kirik põlesid 1941 ja kirik taastati viiekümnendatel. Loss jäi ootama oma aega. Ja see aeg lõpuks ka tuli!
Kunagised lossielanikud,
Põltsamaa Niguliste kirik mahutati linnuse 13. saj pärit väravakäigu ja 1500 paiku püstitatud suurtükitorni müüride vahele Rootsi ajal, 1632. a.
Kirik põles 1941. a juulis, kuid tänu pastor Herbert Kuurme ettevõtlikkusele taastati juba Stalini ajal, 1952. aastaks.
Pühakojas saab näha Tartu Ülikooli endise kiriku kantslit, altarit, pinke ja lühtreid. Altaris on kaks maali, mida vastavalt Ülestõusmispüha ning Taevaminemispüha ajal vahetatakse. 1900. a valmistatud orel pärineb Fr. Saueri tehasest Saksamaalt.
Alles hiljuti valmisid kolme aknasse vitraažid, mille autoriks on Dolores Hoffmann.
Muidugi ei jätnud me käimata roosisaarel.
Roose jagus, suurema osa millegipärast filmisin, aga mõned pildid ikka õnneks võtsin ka.
Umbes 2000 roosiistikut, võluv lehtla, jalutusrajad ja puhkealad, hiljuti lisandunud veel amfiteater ja laste-ala, muusikapark ning valgustatud purskkaev - kõik see loob Roosisaarele nii päeval kui ka õhtuti unustamatu atmosfääri. sai seal mitmeid erinevaid muusika instrumente katsetatud. Väga lõbus kukkus lõppude lõpuks välja.
Ajalooliselt oli saar Põltsamaa elu keskpunkt, enne Teist maailmasõda tunti seda Kaubasaare nime all.
Täna pakub Roosisaar suurepäraseid vaateid Põltsamaa jõele ja kalapääsule ning on armastatud paik nii jalutajatele kui ka fotograafidele, kes hindavad saare ilu igal aastaajal.
Roosisaarele aitäh ja kohtumiseni!
Edasi siis Männikjärve rappa, see saab olema üks tore rabamatk. Pikkust rabateele on antud 7.3 km. Seda oli huvitav teada saada, et ümber soostumiskeskme asetsevaid laukaid on Männikjärve rabas kokku üle 120.
No ikka on..tule siis vaatame koos, mida meie silmad seal näha said, rohkem pilte, vähem juttu.
Pinnas oli kohati väga hea, aga huvitav oli see, kohe kui metsa jõudsime, hakkas sadama, kui rabasse saime, lõppes vihm. Metsaalune oli kohati väga porine, rööpasse sõidetud, lihtsam oli metsas kõndida sambla peal.
Puhke ja vaateplatvorm
Väga mitmekülgne metsaalune, ennem rabasse jõudmist.
Laukad, lõputult palju laukaid.
Tornist vaadatuna alla rabale.
Aega raja läbimiseks kulus meil umbes 2 tundi.
Õpperajale on ehitatud 7 meetri kõrgune vaatetorn, sealt paistab kätte kogu Männikjärve raba.
Õpperajale on ehitatud 7 meetri kõrgune vaatetorn, sealt paistab kätte kogu Männikjärve raba.
Jõhvikaparadiis. Kas korvid olid kaasas - e i o l n u d 😁 me vist ei teadnud, et me rabasse lähme? Metsalal nägime ka palju pohli ja seeni. Vihjeks korilastele.
Käisime ka Emumäel puidust tehtud kujusid vaatamas. Emumägi on Põhja - Eesti kõrgeim looduslik tipp. Suhteline kõrgus on 79 ja absoluutne kõrgus 166,5 meetrit. Asub see tore skulptuuridega mägi Pandivere kõrgustiku lõunaserval.
Muistendi kohaselt on Emumägi tekkinud Kalevipoja hobuse poolt Peetla rabast kaabitud mullast.
Ronisin vaatetorni ikka ka ümbrust vaatama. Puidust vaatetorn on 21,5 meetrit kõrge.
Ja see ilu paistis mulle vaatetorni kätte
Onnike pakub peavarju ja seal sees on võimalus jalga puhata, grillida. Kõik vajalik olemas.
Väljast väänuline, näeb välja nagu ussipesa, just nagu nõiaonnike, hanejalad ainult puuduvad.
Huvitavaks teevadki selle paiga kännumaja ja lugematu hulk lähedalasuva Peetla raba kändudest meisterdatud filigraanseid skulptuure, mis valminud samas mäe all Salla külas elava multitalendi Hando Kuntro ja tema abilise Piret Smagari käe all.
Nii vägvad skulptuurid on siis valmis tehtud ja kasutatud on ainult looduslikku materjali.
Kodutee valisin Kirna kaudu, plaanis ühte head cappuccinot nautida, pargis ringi jalutada ja mõnel pingil istuda.
Selline tore lõpp põnevale nädalavahetusele. Kojusõit võib alata, energia selleks jälle olemas, aitäh Kirna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar