Tore oli, isegi väga tore! See pole ju mingi saladus, Setomaal on palju võlusid, mida avastada, teistsugune keel ja kultuur, puhas õhk ja maaliline loodus. Seal kohtad sa lahkeid inimesi, kelle naeratuse siiruses võid sa kindel olla. Mitte nagu Türgis, nad naeratavad sulle ainult sellepärast, et nad himustavad su raha ja seda rääkis muuseas türklasest giid mulle.
Setomaa suvesse jagub palju põnevat nagu näiteks Setomaa Kuningriigipäev, seal peaks ka kunagi veel ära käima, see on seda väärt, nende huumorimeel on ju samuti väga kõrgel tasemel..
On ka veel Seto Folk ja Kostipäev, millal kohalikud teevad kodukohvikutepäeva.
Talvel on seal külmem, kui mujal Eestis, sest ta asub mandrilises kliimavöötmes. Lund on seal rohkem, kui mujal, aga selle eest on suved soojemad ja päikselisemad. Sinna läheks elama küll kohe, kui talved ka soojemad oleks. Külm talv ei sobi siis mitte.
Kui me Värskasse jõudsime, viidi meid esimeseks Püha Georgiuse kirikusse,
Kus väga karismaatiline Isa Andreas meile lugusid ja erinevaid legende pajatas. Ta teadis rääkida, et see ala, kus me hetkel olime ja seda ala jagub umbes 3 km ulatuses, on väga tervislik õhk, lausa nii hea, et isegi astmaatik oli seal terveks saanud - päriselt - alatiseks, pärast kahe aastast seal elamist. Muidugi pajatas ta palju kirikust, usust ja kohalikust kultuurist. Teda oli meeldiv kuulata.
Kirik on õigeusu kirik, selline ilus siis kiriku sisemine pool.
Kiriku vastas järve ääres asub rahva poolt austatud pühitsetud allikas, mille juurde käiakse “vett ristimas” jumalailmumise pühal 19. jaanuaril (vana kalendri järgi). Koguduse piirkonnas asub seitse tsässonat (küla palvemaja).
Ümber kiriku asub Värska kalmistu. Siin puhkavad lauluema, setode vaimse kultuuri suurim kandja, Anne Vabarna, temalt on kirja pandud 150 000 värssi ja luuletaja „Peipsi laulik“ Paul Haavaoks.
Kirikujutud kuulatud, liikusime edasi kindral Reegi majaga tutvuma. See on nüüd põhjalikult renoveeritud ja taasavatud 2020 aastast ka külalistele.
On tõesti äärmiselt ilus koht, kuhu maja ehitada, millised vaated, milline maaliline maastik.
Juugendstiilis Reegi suveresidents asub Õrsava järve kaldal ja on kahtlemata arhitektuuripärl, mis on taastatud võimalikult originaalilähedaselt.
Reegi majas on õdus kohvik ning vastavalt hooajale saab laenutada jalgrattaid, paate, vesirattaid ja talvel uiske.
Kaunist looduse ilu silmad täis ahmitud, oli vaja minna kõhule täidet ahmina, pikk pool päeva juba maha tallatud, kõht nõuab ju oma, egas tühi kott püsti seisa. Lõunasöök oli meil hubases Setomaa Tsäimajas. Seal olid lauad juba kenasti kaetud, meile pakuti seto rahvustoite, mis serveeriti ikka kohaliku käsitööna valminud savinõudest, kõrvale saime kuulata seto laulu ja pillilugusid. No ütle sa nüüd hellad velled, väga maitses küll seto söök, aga ei maitsenud jook, mis oli köömnetee, ai ai, see ei olnud hea siis mitte. Kindlasti on köömnetee väga kasulik, usun - usun. Kohvi vastu ikka nii lihtsalt ei saa.
Tsäimaja, saab ka väljas einestada
Sellised toredad savinõud
Tsäimaja aias avarust ja ruumi jagub
Kooguga kaevuke, keegi kindlasti sellisest kaevust pangega vett välja võtnud? Nii mõnigi kaevu kukkunud?
Lilleilu jagus õuepääl.
Samal territooriumil asus ka Värska Talumuuseum, mis on loodud väga tegusate naiste algatusel. Kõik hooned on Setomaa eri küladest sinna kokku toodud, mõned ka vanade hoonete järgi ehitatud ja kõik see kokku annab ühe toreda talukompleksi. Selle järgi saab väga hea ettekujutuse, milline oli 1920 aastate jõukas seto talu. See talu on tegelikult elav talu, seal elavad hobused, kanad, haned, koer, jänkud, kiisu pidi ka elama, aga teda ma ei näinud. Ju oli hiirejahile läinud.
Talus on pidevalt vahetuvad näitused, eriti ühe talupere näputööd. Siis on seal veel sepikoda ja savikoda, vanasti elasid sealkandis tublid keraamikud. Muuseumis korraldatakse teemapäevi, tähistatakse rahvakalendri sündmusi. Suvel laulab kord nädalas seto laulukoor, kui korraldatakse iloõdakit. Selline tore lugu siis talumuuseumiga, aga vaatame pilte ka.
Talu uksekohal õnnetoov hobuseraud, et aga õnn majas püsiks, tuleb ikka sarved ülespidi panna.
Hea lapse und valvata ja näputööd teha
Beebid said juba pisikest peast palju kiikuda.
Beebid mähiti nii tugevalt kinni ja pael ka veel peale..mitte kaunistuseks
Vot milliseid aedu tehti Setomaal
Aidas kõik vajalik majapidamistöödeks olemas
Sõitsid saanid, sõitsid reed - kõik oli olemas.
Muuseumi aia kaev
Latern valgustab ja näitab meile teed, ta on alati see, mida me pimedal hetkel vajame..minu jaoks on laternatel väga soe tähendus ja ilmselt sellepärast ma neid alati märkan ja omale koju igalt poolt kaasa tassin.
Igatahes kõva kaagutamine käis, mis oli kaugele kuulda.
Hobul oli anna porgandit nägu peas, nii ilus loom, millised silmad.
Ei tea, miks must hobu kõrvad nii ludusse oli tõmmanud?
Kolmekesi koos, sõpra ei jäeta!! Nagu musketärid..
No saimegi tiirud tehtud, loomadega sai suheldud, koeral kõrvatagust sügatud ja toredaid talujutte kuulatud, oli jällegi aeg edasi liikuda, aitäh muuseumile.
Vaba õhtu Värska sanatooriumis, pärast õhtusööki kõik basseini ujuma, kui üksmees.
Tuba oli mõnus, puhkasin end hästi välja ja imetlesin aga aknavaadet Värska lahele.
Hommikune ja õhtune vaade..
Kosutava ööune järel oligi käes uue päeva hommik, aeg teele asuda.
Käisime kiikasime Obinitsa kirikut ja kaesime kalmistul, kus oli lauluema Hilana Taarka puhkepaik. Tema kalmukivile oli riputatud sõlg.
Obinitsa kirik, taustaks puud, päike ja pilved.
Muidugi ei saanud me mööda minna Setomaa lauluema kujust.
Muljetavaldav, graniidist kuju 3 meetrit kõrge ja pidi kaaluma suisa 9 tonni. Kuju püstitati Setomaa lauluemade, eeskätt Hilana Taarka, Miko Ode ja Irö Matrina mälestuseks.
Kuju mudel valmis Kunstnike Majas 1980. aastal, autoriks oli skulptor Elmar Rebane.
Edasi läheb põnevaks, sest me läheme külla Seto Ateljee - Galeriile, kus meile on lubatud laulu ja muud põnevat käsitööd näidata.
Nonii äge, Obinitsa saabki kokku, Obi - st ja Nizza-st, no ja mis siis, et need teineteisest nii kaugel asetsevad, aga siin nad kohutvad. Setodel ikka huumorisoont jagub.
Kirjanik Kauksi Ülle ja (ehte)kunstnik Evar Riitsaar (pildil) on seto kaupmehe kunagisest elumajast teinud vahva kultuurikantsi. Nemad esitasid meile ka seto laule. Peremees mängis pilli, meile anti laulikud kätte ja nii me ühendkoorina koos laulu leelotasime.
Igast küljest põnevalt sisustatud ruumid, seinu katavad käsitöötapeedid ja maalid, kappides on kaunis seto käsitöö. Siin majas valmivad seto hõbeehted, seto mustritega tapeedid ja tekstiilid, tegutseb paku- ja siiditrükikoda.
Galeriis saab tellida temaatilisi õpitube (seto ehted, käsitöö, pakutrükis meene valmistamine) ja leelokoori kontserti. Teisel pool õue on Kunztisaal, kus on käsitööesemete ja seto suveniiride näitusmüük. Meie bussi tublid turistid oskasid hinnata käsitööd ja seda poodi toetati mehiselt.
Ateljee - galeriis oli müügil nii seda, kui teist maiustamiseks
Kunztisaalis olid aga igas nurgas kaitsvad valvurid.
Lilleredel, kutsub ikka lähemalt ka uurima.
Lasin end ära raamida Obinitsas ja sinna ma nüüd jään.
Käsitöödest said kotid täis, varsti juba bussikummid lömmis, kui veel seebikuhjad sinna juurde lisanduvad, neid me kohe ostma tõttame, siis on reaalne oht olemas.
Niisiis Kolossova külla, vanajüri seebikotta, kus meid nii head lõhnad vastu võtsid, aga ennem, kui ma seebipoodi sisenesin, jalutasin ma ringi imeilusas aias.
No veenduge ise..looduslik ja tõesti võrratu vaatepilt..
Lilled, millesse jäävad silmad kinni, ei saa mööda minna.
Ei puudunud ka väike tiik
Kui ikka nii värviline, siis ei jää märkamata Kolossova külas.
Kallakuga teerajad viisid alla järve äärde. Küll oli kaunis vaatepilt.
Veel üks pilk ilusale õuele ja siis minekule.
Vot selline oligi lühidalt vanajüri seebisaaga pildis, sees ma ei hakanud pilte tegema, aga seda ma võin teile öelda, et meie bussi turistid tegid seebiriiulites puhta töö.
Bussi kõndides käisime möödaminnes ka ära Jumalamäel ning istusime energiaringis, kogusime uut energiat uuteks katsumusteks.
Talus on pidevalt vahetuvad näitused, eriti ühe talupere näputööd. Siis on seal veel sepikoda ja savikoda, vanasti elasid sealkandis tublid keraamikud. Muuseumis korraldatakse teemapäevi, tähistatakse rahvakalendri sündmusi. Suvel laulab kord nädalas seto laulukoor, kui korraldatakse iloõdakit. Selline tore lugu siis talumuuseumiga, aga vaatame pilte ka.
Talu uksekohal õnnetoov hobuseraud, et aga õnn majas püsiks, tuleb ikka sarved ülespidi panna.
Hea lapse und valvata ja näputööd teha
Beebid said juba pisikest peast palju kiikuda.
Beebid mähiti nii tugevalt kinni ja pael ka veel peale..mitte kaunistuseks
Vot milliseid aedu tehti Setomaal
Aidas kõik vajalik majapidamistöödeks olemas
Sõitsid saanid, sõitsid reed - kõik oli olemas.
Muuseumi aia kaev
Latern valgustab ja näitab meile teed, ta on alati see, mida me pimedal hetkel vajame..minu jaoks on laternatel väga soe tähendus ja ilmselt sellepärast ma neid alati märkan ja omale koju igalt poolt kaasa tassin.
Igatahes kõva kaagutamine käis, mis oli kaugele kuulda.
Hobul oli anna porgandit nägu peas, nii ilus loom, millised silmad.
Ei tea, miks must hobu kõrvad nii ludusse oli tõmmanud?
Kolmekesi koos, sõpra ei jäeta!! Nagu musketärid..
No saimegi tiirud tehtud, loomadega sai suheldud, koeral kõrvatagust sügatud ja toredaid talujutte kuulatud, oli jällegi aeg edasi liikuda, aitäh muuseumile.
Vaba õhtu Värska sanatooriumis, pärast õhtusööki kõik basseini ujuma, kui üksmees.
Tuba oli mõnus, puhkasin end hästi välja ja imetlesin aga aknavaadet Värska lahele.
Hommikune ja õhtune vaade..
Kosutava ööune järel oligi käes uue päeva hommik, aeg teele asuda.
Käisime kiikasime Obinitsa kirikut ja kaesime kalmistul, kus oli lauluema Hilana Taarka puhkepaik. Tema kalmukivile oli riputatud sõlg.
Obinitsa kirik, taustaks puud, päike ja pilved.
Muidugi ei saanud me mööda minna Setomaa lauluema kujust.
Muljetavaldav, graniidist kuju 3 meetrit kõrge ja pidi kaaluma suisa 9 tonni. Kuju püstitati Setomaa lauluemade, eeskätt Hilana Taarka, Miko Ode ja Irö Matrina mälestuseks.
Kuju mudel valmis Kunstnike Majas 1980. aastal, autoriks oli skulptor Elmar Rebane.
Edasi läheb põnevaks, sest me läheme külla Seto Ateljee - Galeriile, kus meile on lubatud laulu ja muud põnevat käsitööd näidata.
Nonii äge, Obinitsa saabki kokku, Obi - st ja Nizza-st, no ja mis siis, et need teineteisest nii kaugel asetsevad, aga siin nad kohutvad. Setodel ikka huumorisoont jagub.
Kirjanik Kauksi Ülle ja (ehte)kunstnik Evar Riitsaar (pildil) on seto kaupmehe kunagisest elumajast teinud vahva kultuurikantsi. Nemad esitasid meile ka seto laule. Peremees mängis pilli, meile anti laulikud kätte ja nii me ühendkoorina koos laulu leelotasime.
Igast küljest põnevalt sisustatud ruumid, seinu katavad käsitöötapeedid ja maalid, kappides on kaunis seto käsitöö. Siin majas valmivad seto hõbeehted, seto mustritega tapeedid ja tekstiilid, tegutseb paku- ja siiditrükikoda.
Galeriis saab tellida temaatilisi õpitube (seto ehted, käsitöö, pakutrükis meene valmistamine) ja leelokoori kontserti. Teisel pool õue on Kunztisaal, kus on käsitööesemete ja seto suveniiride näitusmüük. Meie bussi tublid turistid oskasid hinnata käsitööd ja seda poodi toetati mehiselt.
Ateljee - galeriis oli müügil nii seda, kui teist maiustamiseks
Kunztisaalis olid aga igas nurgas kaitsvad valvurid.
Lilleredel, kutsub ikka lähemalt ka uurima.
Lasin end ära raamida Obinitsas ja sinna ma nüüd jään.
Käsitöödest said kotid täis, varsti juba bussikummid lömmis, kui veel seebikuhjad sinna juurde lisanduvad, neid me kohe ostma tõttame, siis on reaalne oht olemas.
Niisiis Kolossova külla, vanajüri seebikotta, kus meid nii head lõhnad vastu võtsid, aga ennem, kui ma seebipoodi sisenesin, jalutasin ma ringi imeilusas aias.
No veenduge ise..looduslik ja tõesti võrratu vaatepilt..
Lilled, millesse jäävad silmad kinni, ei saa mööda minna.
Ei puudunud ka väike tiik
Kui ikka nii värviline, siis ei jää märkamata Kolossova külas.
Kallakuga teerajad viisid alla järve äärde. Küll oli kaunis vaatepilt.
Veel üks pilk ilusale õuele ja siis minekule.
Vot selline oligi lühidalt vanajüri seebisaaga pildis, sees ma ei hakanud pilte tegema, aga seda ma võin teile öelda, et meie bussi turistid tegid seebiriiulites puhta töö.
Bussi kõndides käisime möödaminnes ka ära Jumalamäel ning istusime energiaringis, kogusime uut energiat uuteks katsumusteks.
Setomaa jumal Peko Jumalamäel.
Seto mütoloogias on Peko viljakusjumal. Pekot esindas inimesekujuline puust figuur, mis liikus kindlas perede ringis igal aastal uude kohta. Kuju hoiti Peko peremehe viljasalves, peremees valiti igal aastal uuesti.
Tegime sissepõike ka Piusa koobaste juurde, vaatasin looduses ringi ja nuusutasin metsa lõhna!
Keskuses oli pendel, mis joonistas liivale mustreid, see oli nii hüpnotiseeriv, et vaatasin seda nii kaua kui aega anti..
Kas silla pealt või silla alt, samasse paika jõuad ikka kohale.
Joonistav pendel
Seto mütoloogias on Peko viljakusjumal. Pekot esindas inimesekujuline puust figuur, mis liikus kindlas perede ringis igal aastal uude kohta. Kuju hoiti Peko peremehe viljasalves, peremees valiti igal aastal uuesti.
Tegime sissepõike ka Piusa koobaste juurde, vaatasin looduses ringi ja nuusutasin metsa lõhna!
Keskuses oli pendel, mis joonistas liivale mustreid, see oli nii hüpnotiseeriv, et vaatasin seda nii kaua kui aega anti..
Kas silla pealt või silla alt, samasse paika jõuad ikka kohale.
Joonistav pendel
Klunker oli kahjuks suletud, ei pääsenud mõdutoopi tõstma!
Kõhuke hakkab juba söögi peale mõtlema täitsa õigel ajal, sest edasi sõidamegi Vastseliina elamuskeskusesse Linnuse kõrtsi lõunale.
Küll oli vahva kõrts ja samuti lauad meile kaetud, küünlad põlesid ja nii soe ning hubane. Kõrtsi pererahvas oli keskaegselt riietatud, kõige vahvamad olid pika ninaga jalanõud, millest peremees hiljem selliseid legende rääkis, et ohoh-hoia, ei teagi, kas paber kannatab selle kirjutamist välja...ei vist.
Kui punud täis söödud viidi meid majaga tutvuma ja nii põnevaid lugusid nagu peremees meile rääkis ilma illustreerimata, no oli see vast elamus! Teda oleks küll võinud kuulama jäädagi, usun, et need jutud ei saa vist kunagi otsa. Vahetu, vaimukas, suurte teadmistega ja väga tegus peremees.
Uhkete jalanõundega peremees, jutt jooksis nagu parimal lõuapoolikul kunagi, vürtsitatud musta huumoriga. Ta viis meid läbi terve keskuse, rääkides põhjalikult, kuidas olid kombed, elu - olud tollal, kui linnuses elati ja millega keskus tänapäeval tegeleb. Ma soovitan teil võimalusel sinna minna, suviti on see kõigile avatud, aga sügis - talve perioodil nad teenindavad ainult gruppe. Vaatame, mida põnevat me nägime.
Lillevanker
Kõrtsus käib söömaaeg. Õnneks pakutud tee ei olnud köömnetee.
Nõid maagiat tegemas..
Kõhuke hakkab juba söögi peale mõtlema täitsa õigel ajal, sest edasi sõidamegi Vastseliina elamuskeskusesse Linnuse kõrtsi lõunale.
Küll oli vahva kõrts ja samuti lauad meile kaetud, küünlad põlesid ja nii soe ning hubane. Kõrtsi pererahvas oli keskaegselt riietatud, kõige vahvamad olid pika ninaga jalanõud, millest peremees hiljem selliseid legende rääkis, et ohoh-hoia, ei teagi, kas paber kannatab selle kirjutamist välja...ei vist.
Kui punud täis söödud viidi meid majaga tutvuma ja nii põnevaid lugusid nagu peremees meile rääkis ilma illustreerimata, no oli see vast elamus! Teda oleks küll võinud kuulama jäädagi, usun, et need jutud ei saa vist kunagi otsa. Vahetu, vaimukas, suurte teadmistega ja väga tegus peremees.
Uhkete jalanõundega peremees, jutt jooksis nagu parimal lõuapoolikul kunagi, vürtsitatud musta huumoriga. Ta viis meid läbi terve keskuse, rääkides põhjalikult, kuidas olid kombed, elu - olud tollal, kui linnuses elati ja millega keskus tänapäeval tegeleb. Ma soovitan teil võimalusel sinna minna, suviti on see kõigile avatud, aga sügis - talve perioodil nad teenindavad ainult gruppe. Vaatame, mida põnevat me nägime.
Lillevanker
Kõrtsus käib söömaaeg. Õnneks pakutud tee ei olnud köömnetee.
Nõid maagiat tegemas..
Mehed, kui kodust ära läksid, siis naised said ilusa kehaehte endale peale..
Elamiskeskuses pakutavad teenuseid on oi, kui palju
Õues vaatasin ringi ja hästi ilusaks seal kõik tehtud
Varemed seisavad kindlalt veel püsti
Trepp viib alla jõe äärde, nii rahulik paik, head energiat saab sealt kuhjaga
Rahustav ja nauditav
Andsin jalale puhkust
Linnuses luusimas, tornis elavad mesilased, kui oled patuga koos, siis saad kindlasti sutsaka kätte, aga puhas hing tuleb ilma sutsakata alla tagasi.
Seda ilu näeb elamiskeskuse tagaõues
Tema valvab ja hoiab silma peal..
Ühesõnaga, Vastseliina piiskopilinnuse keskaja elamuskeskus on legendidest tulvil paik, kus ootavad avastamist 14. sajandist pärit linnusevaremed ja pühakoht, elamusekeskuse peahoone, linnuse kõrts, Palverännumaja, väike Teeliste kabel ning mõisapark. Vana-Liivimaa kunagise võimsaima ja ilusaima kindlustusehitis Vastseliina piiskopilinnuse varemetes asub paavstliku õnnistuse saanud pühakoht.
1353. aastal linnuse kabelis aset leidnud Valge Risti imest saati on Vana-Vastseliina lisaks tuhandetele patukahetsejatele ja palveränduritele olnud ka paljude kultuuri- ja ajaloohuviliste rändajate armastatud sihtkohaks. Ja palverändurite teema on toodud tagasi tänapäeva, saate minna ja teha oma palverännaku, elamiskeskus annab teile mungarüü ja head teed pattu kahetsema. Pärast saate seal pesta, vanne võtta ja end välja puhata. Parasjagu üks palverändur magas seal end välja, aga meie teda ei seganud, uni oli sellevõrra sügav. Nii, et saate soovi korral omal nahal kogeda, mida keskaegne palverändur tundis, mida ta kartis ja mida armastas.
Oi, seal saab teha põnevaid asju ja stuff aitab sind igal võimalikul viisil, nii nõu, kui jõuga. Näitab ette ja teeb vajadusel kaasa, kõik oleneb, kuidas hinnas kokkuleppele jõutakse.
Aeg pole linnusele ega ka pühaks peetud kabelile armuline olnud ja praegu on selle kunagisest hiilgusest ja tuntusest vaid üsna vähe alles. Elamuskeskuses peahoones on linnuserüütlite saal ja hansakaupmeeste tuba, alkeemiku nurk ja piinakamber. Tutvuda saab keskaegse köögi ja saunarõõmudega, rõngassärki selga proovida, küünlaid meisterdada, rüütlirajal võistelda ning kogeda ja teha muudki põnevat.
Palverännumaja tutvustab kõike seda põnevat, mis on seotud keskaegsete palverändurite ja palverännakutega.
Põnev, nii põnev, et selline võimalus on olemas tänu tublidele inimestele.
Kuldset sügist ja uute lugemisteni! Olge hoitud!
