Kesselaid.

Tegin ennem merele minekut aega parajaks Virtsus, istusin ilusa lilleaasa juures ja jõin kohvi, vaatasin, kuidas mesilased usinasti aasal toimetasid, sest lilli oli mustmiljon. Vaatan ja mõtlen omaette, tublid mesimummud, siin on teile lausa terve paradiisi aed lilledes nuhveldamiseks...nuhveldamiseks? kordan mõttes üle, mis sõna see on, kus kohast see sõna tuli, et mesilased nuhveldavad, aga mu mõtted katkestas järsk vihmahoog, vaatasin, et autosse sain, aga pilt sai napsatud ainult üks hetk, ennem nuhveldamist!

Lilled, nuhveldajad ja hästi ähvardav taevas ja ta kärgatas ka..

On kusagil lainete süles
üks kaunis ja haljendav saar.
On sinine taevas ta üle
ja meri on sinine ka.

Randume..randume sinna sinise taeva alla.

Tore on Eestimaa saartelt reisikogemusi saada ja üks laid saab omale koha minu saarte kroonikasse. Ilmaga nii väga ei vedanud, sest suurema osa ajast sadas vihma, aga noh tühja sest, ega see siis saareseiklejaid häirinudki, kõigil vihmakaitse olemas, tiirud said tehtud, jalanõud poriseks tallatud, aga kõik ilusad ja huvitavad vaatamised said ära vaadatud. Mul olid õnneks kuivad riided autos olemas, soojendus täiega tööle ja kuivad riided selga, ma olin päästetud, aga sokkidest oleks võinud poole klaasi võrra vett väänata, püksisäärtest ma ei hakka rääkimagi...

Mere ääres pidasime pikniku maha, selleks ajaks, väga lahke taevaisast, et ta andis meile pool tunnikest vihmavaba aega. Saartel on nii rahulik justnagu aeg jääks ise ka koos meiega puhkama. Oleks see vast tore.

Kesselaid võib ka Kesse, Kessulaid öelda. Asub see väike laid Suures väinas, Muhu saarest ida pool ja kuulub Muhu valla koosseisu. Virtsu sadamast umbes 7.0 km. pikkune meretee. Muhu saarest ainult 3.4 km. Kesselaid on vanim maismaapunktiga laid Eestis.

Püsielanikke saarel pole, aga suvitajaid jagub, isegi kiisuke suvitab seal Uueõue puhkemajas, kuhu ka Sina soovikorral puhkama võid minna. Ilus suur merevaatega õueala, külaliste kasutada on saun otse rannas, suur tünnisaun, ööbimine väga õdusas ja stiilses majas, kämpingumajad. Kõik, mida puhkuseks vaja, on olemas. Toetame Eesti turismi! Toetame tublisid Eesti inimesi.  

Muhu saare ja Kesselaiu vahele jääb Väinamere sügavaim piirkond, 22 meetrit. 

Kesselaiu pindala on 1,75 km², pikkus 1.9 km ja laius 1.5 km, rannajoone pikkuseks saab kokku peaaegu 7 km. 

1458 a. on esmamainitud laidu, kui Scheldowe saart. Selle järgi on veel mitu erinevat nime mainitud, erinevatel kaartidel. 1592 on Muhu saarelt teada Kesse lisanimega talupoegi, kuid Muhu talupojad on Kesselaiuga seostatavad alles 1627. aastast.

Kesselaiu pankrannik võeti looduskaitse alla juba 1938. aastal. 2004 moodustati Kesselaiu maastikukaitseala ja kogu laid on tänaseks looduskaitse all.

Saarel leidub rikkalikult kergesti murtavat paekivi. Põhja- ja looderannikul paikneb 7 – 8 m kõrgune Kesse- ehk Kessulaiu pank, kus asub laiu kõrgeim punkt 15,6 meetrit merepinnast, Me käisime selle kogu ulatuses läbi, väga ilus looduslik teekond, kus pidime väga alandlikud olema ja väga palju kummardama, nooh, kui just oksaga silma ei soovinud torgatud saada. Ei tahtnud ja siis muudkui kummardasime ja kummardasime.

Vaateid ülevalt pankrannikult

Umbes kolmveerand laiust on kaetud vana lookuusikuga, mis on Eesti väikesaartel haruldane. Kasvab ka pärna, mis on samuti küllaltki haruldane kooslus.

Kuused ja kuuselapsed

Uhke pärnapaar, pidi olema legendiga, aga meie giid seda kahjuks pole suure otsimise peale leinud ja kedagi, kes seda teadmist jagaks..äkki sina tead?

Väga eriliseks kaareks kasvanud puu. Teda vaadates võid ainult fantaasial lennata lasta, on sõrad ja sarved, kabjad ja koonud..

Laialdaselt esineb saarel ka lookadastikku enamus kasvab põhjaosas, kuid on levinud ka kunagistele põldudele ja heinamaadele.

Laiu taimestik on liigirikas. Laiult on leitud ligi 400 soontaimeliiki, millest 27 kuuluvad kaitse alla. Eriti tähelepanuväärsed on laiul kasvavad 17 liiki käpalisi ehk orhideesid. II kaitsekategooria taimeliikidest kasvavad laiul kaunis kuldking ja valge tolmpea. 

Meie nägime ainult ühte ainsat tumepunastneiuvaipa. Suure vihmaga ma eriti head fotot ei saanud.. kahjuks.

Laiu põhjaosas kasvab ka haruldane ussikuuseks nimetatav kuuse vorm.

Saarteturism korraldab igal aastal Kessulaiule orhidee retke.

Laiul satub aeg-ajalt metssigu ja põtru. Kord olla nähtud, kui põder ujus Muhu poolt laiule, tõusis maale, raputas end kuivaks, vaatas natukene ringi, aaaah, siin pole mulle midagi, läks merre tagasi ja hakkas Virtsu poole ujuma.

 Laiul on nähtud halljänest, metsnugist ja rebast. Suviti ka merikotkast. Laiu keskosas paiknevate aruniitude ja kaguosas asuvate rannaniitude säilitamiseks tuleb neid hooldada. Praegusel ajal peetakse saarel Herefordi veiseid ja kodukitsi, kes aitavad rannaniite hooldada. Proovisin neid pildistada, aga kadusid kiirelt peitu.

Meie nägime lambaid ka, isegi islandi iludused olid olemas. Kohe, kui veised meid märkasid, juba kaugelt, et me tuleme, oeh kus alles hakkas kabjaplagin pihta, jooksid nii, et mättad lendasid. Lammastega oli vastupidi, kohe, kui meid märkasid jooksid aia taha vaatama, kas külakosti toodi, aga kui said aru, et keegi midagi ei paku, mää - mää-tasid meil näod täis ja kablasid minema.

Pettunud lambakesed.

Väga vana puuaed

Uueõue puhkemaja merevaatega õueala. Kaevus oma puhas joogivesi olemas.

Need vihmamärjad rajad sai kõik läbi astutud.

Mõisa kelder, uskumatu mõnusa sisekliimaga võiks võrreld jahtunud aurusaunaga. Tellised veel hea väljanägemisega, isegi kopitanud lõhn pole sisse pugenud. Tellised olla kusagilt kaugel tellitud spetsiaalselt keldri tarvis, kas just täpselt nii, aga enam - vähem mulle meelde jäi.

Mõisa varemed, aga seisavad kindlat veel sirgelt

Uhke ja pehme samblakattega kiviaed.

Nii tore vaatepilt avaneski...kuhugi sinna kadusid ka veised.

Kesselaiu päevamärk, enam vähem pildi keskel.. Praeguseks on see kasutuselt maha võetud ja laguneb. Muhu vallal on plaanis võtta see torn veel kasutusele matkaraja vaatetornina. 

Kessulaiul on kaks tulepaaki.

18 meetri kõrge tulepaagi tipus paiknev tuli asub merepinnast 23 meetri kõrgusel.
Tulepaak töötab pimedal ajal aastaringselt.

Tuletorni tipus põleb valge tuli järgmise tsükliga: 2 sekundit valge ja 2 sekundit pime. Nähtavus 7 meremiili kaugusele. 

Alumine tulepaak aga ehk meremärk püstitati 1879. aastal ja 1953 toimus suurem ümberehitus. Tulepaak automatiseeriti täielikult 1996. aastal. 

9 meetrit kõrge tulepaagi tipus paiknev tuli asub merepinnast 12 meetri kõrgusel.
Tulepaak töötab pimedal ajal läbi aasta.
Tuletorni tipus põleb valge tuli järgmise tsükliga: 0,5 sekundit valge ja 0,5 sekundit pime

 

Väike sissetallatud rajakene pangal sai meilgi üle mõõdetud.

Vihma sadas lakkamatult, aga huvitav, et pildilt see nagu üldse välja ei paista, Kartsin, et mu telefon ütleb kohe lepingu üles, et nüüd temale igatahes aitab sellest  pidevas vees ligunemisest.

Merevaateid alt rannast ja ülevalt pangalt, osa ülevalt pangalt tehtud pildid olid juba eesotsas..

Merevaadetele lisaks oli ka toredaid ehitisi ja isegi mõne auto nägime ära..

Nii me vaikselt sadama poole liikusime ning kapten tõi meid turvaliselt tagasi mandrile. 

Uued seiklused ootavad, pliiats tuleb jätkuvalt teravana hoida! 

Plaanid on paigas, aga nendest juba siis, kui tagasi toosa taga istun ja pilte üles laen, et oleks miskit jagada.

Rõõmsate seiklusteni! 

Saka mõis ja Ontika matkarada.

 Seekord valisin ööbimise ja spa naudingu kodust võimalikult kaugemale Ida Virumaale, Saka mõisa. Tõesti, sellega võib ainult nõustuda, et Saka mõis on kaunis pankranniku pärlikene, asub see väärikas mõis Eesti rahvuslikuks looduspärandiks valitud pankrannikul.

Saka on üks vähestest Eesti mõisakompleksidest, mis on tervikuna taastatud. Nii Itaalia renessansiarhitektuuri näiteks sobiv härrastemaja, kui mõisa territooriumil asuvad hilisemad ehitised ja neid ümbritsev park on hoolikalt renoveeritud. Pildil olev härrastemaja pakub samuti majutuse võimalust ja majas asub ka restoran.

Pargis on taastatud kaevikute liin ja rajatud kivimite ekspositsioon, kus on võimalik saada ülevaade erinevate ajastute kivimitest.

"Liugles üle Läänemere,
Veeres üle Viru mere,
Kuni õnne kohendusel,
Jumalikul juhatusel
Kotkas kõrge kalju peale
Viskas mehe Viru randa."

Kalevipoja tulek.

Armas väike paviljon, kuhu kuuma päikese eest varju minna.

Kohvihetk.

Pehme voodi juba ootab ja kutsub, aga peab veel ootama..

Seinamaaling - ajas tagasi.

Umsiedlung (ümberasumine, ümberasustamine) mälestusmärk. Baltisakslaste ümberasumine oli aktsioon, mille käigus asustati 1939. aasta lõpus ja 1940. aasta alguses enamik Eesti ja Läti baltisakslastest ümber Saksamaa poolt okupeeritud Poola aladele.

Avatud aken, mille taga lendavad toonekured.

Täiesti privaatne mini-SPA saunade ja väikese basseini ning erinevate kehahooldusvõimalustega. Aurusaun, soome saun, head jahedad basseinid. Ei puudunud ka mullibassein, mis lihased hästi läbi raputas..Mõnus..niiiniii mõõõõnussss...

Õhtune päikeseloojang Saka mõisa Meretornist vaadatuna. Mõis asub 48 m. maapinnast kõrgemal pankrannikul plus kolme korruse võrra vaja kõrgemale torni platvormile ronida mööda keerdtreppi. Meretornis on võimalik ka ööbida, saunas käia meremaali imetledes.. 

Lisaks on kämpingu tarvis suur plats olemas.

Sume suveõhtu.

Uus päev, uued tegemised ja võtame suuna Ontika maastikukaitsealale  matkarajale. See valik oli nagu lotovõit. Väga raske on seda kõike sõnadesse panna nii, et seda vääriliselt edasi anda. Küllap siiski pildid annavad natukenegi aimu sellest looduse ilust, mida me kogeda saime. Kui Sa juhuslikult seal matkanud ei ole, siis soovitan kindlasti see tore teekond ette võtta. 

Laudisteed väga korras ja hästi hooldatud.

Mõlemal pool käsipuud, lihtne alla tulla ja üles minna.

Matkarada algas ülevalt pangalt ja lõppes all mere ääres. Valaste matka- ja õpperada kulgeb Ontika maastikukaitsealal ja raja kogupikkus on 1,5 km. Rada kulgeb 700 m ulatuses pangametsas, pangaalusel rusukaldel, kuhu on rajatud laudtee ja rannas. Lisaks on pangalt laskumist pea 55 m ja sama palju tõusu ülesse tagasi. Ontika pankranniku ja piirkonna loodusväärtusi tutvustavad raja ääres on selle tarvis infotahvlid.

Astangu ja mere vahel rusukaldal kasvab pangamets, kus on põhjamaade jaoks erakordne loodus ning üks ürgsemaid metsatüüpe Eestis. Klindimets on vanade puude putukate rohke elupaik ja sobib hästi ka nahkhiirtele. 

Uhked ja väärikad sõnajalad, nii palju, kui silm seletas, lausa suurejooneline maastik.... Ka kuukresse kasvas seal hästi palju. sügisel peaks sinna dollari jahile minema. Jalakamets. 

Puhkepaus kauni vaadetega tasandikul..

Sõnajalad, ühed minu lemmikutest. 

Jõuamegi teekonna lõppu, Ontika randa.

Saime kopsud värsket mereõhku täis..

Kiviklibu ja puhas helesinine merevesi. Nii nagu loodus toimetab, nii on, inimene ei peaks looduse kulgemisele vahele segama. 

Meile tulid vastu ema kahe väikemehega, nemad korjasid prügi loodusest ära, mida kellegi kuri käsi sinna oli visanud.. kurb.. 

Imeline ema, kes oma poegadele õpetab just seda, mida peaks iga kool ja kodu lastele õpetama.

Kiitsime ja tänasime tublisid poisse ja emat ennem kõike.

Laine laine järel randa kandub
sääl siis jõuetuna liiva vaob,
nagu lubadus mis kergelt antud
nagu tõotus - petlik, mis kaob.

Igas hetkes peitub head ja halba
sääl kus lõppeb, seal ka algab tee.
Meri kustutab kord jäljed kaldalt
aga hinges püsivad need.

Igas hetkes peitub head ja halba
sääl kus lõppeb, seal ka algab tee.
Meri kustutab kord jäljed kaldalt
aga hinges püsivad need.

Ma kohe pidin selle siia lisama..

Kui vaadata mere lõpmatust siis võib Lennart Merega täiesti nõustuda, kui ta ütles, et "Maa, mis on avatud merele, ei saa olla väike"

Tõelise elamuse teekond läbi ürgmetsa ja sõnajala paradiisi, mis lõppes helesinise mere ääres, Ontika kiviklibu rannas. Olime kõik võrdselt vaimustuses...

Läksime veel hea õnne peale Valaste juga vaatama, aga polnud selles joas tilkagi vett, aga kuiva joa vaatajaid oli massides.

Kui jälle autode juurde tagasi sai matkatud, siis oligi aeg kehakinnitusele mõelda. Sõitsime Liimalasse Tulivee rannarestorani, mis asub maalilises rannas ja väljendab oma arhitektuurilt merelainet... 

Teel Liimalasse hakkas sellist paduvihma sadama, et keerasin parklasse kuivemat aega ootama. 

Meie matkamise aeg oli täiuslikult valitud.

Tulivee villas saab ööbida. Mere kaldal asuvas hotellis on üheksa merevaatega numbrituba, mis igaüks jutustavad ühe omaaegse salapiiritusekuninga loo. Hotelli vahetus läheduses asuvad ka merevaatlustorn, välilava ja salapiiritusemuuseum. Igal numbritoal on numbri asemel endised salapiirituse äriga tegelenud meeste nimed.

Liimala rand. Meretorn.

Aseri paistab..

Pensionipõlve pidav paat, aga pakub oma kulunud laudadega väärikat silmarõõmu.

Koduteel oli plaan Kirna mõisa külastada, jõudsin kenasti.

Ilus vaatamine läbi avatud uste mõisatagusesse parki.

Kirna mõisa loodusravi lillederohke park.

Kiviktaimlas oli palju õitsejaid.

Ilus ja värviline.

Läbi rohelise aknaraami.

Põlisrahvad usuvad energiavahetusse. Kui looduselt midagi võtta, tuleb talle alati midagi vastu kinkida. Näiteks indiaanlased puistavad tänutäheks maha tubakat ja maisijahu kui murravad puult oksa või võtavad maast kivi. Samamoodi toimib ka taotlusega tehtud heategu, nagu näiteks prahi koristamine metsa alt või annetus looduse hüvanguks.

Väga elegantselt ja õiges ajastus sisustatud Kirna mõis. 

Plüüsi, siidi ja sametit, rokkokood ja ilusaid värve..vaatamist ja uudistamist jagub. 

Kohvikus kostitasin end kohvi ja jäätisega.

Kohviga jaksab jälle edasi rännata. Koduni enam palju pole jäänud, natukene üle saja kilomeetri. Kokku sai teekonda 500 km. võrra. 

Kojusõit viis vikerkaare silla alla...selle kauni loodusnähtusega ongi ilus lõpetada.

Naudi suve!