Translate

neljapäev, 20. juuli 2023

Saka mõis ja Ontika matkarada.

 Seekord valisin ööbimise ja spa naudingu kodust võimalikult kaugemale Ida Virumaale, Saka mõisa. Tõesti, sellega võib ainult nõustuda, et Saka mõis on kaunis pankranniku pärlikene, asub see väärikas mõis Eesti rahvuslikuks looduspärandiks valitud pankrannikul.



Saka on üks vähestest Eesti mõisakompleksidest, mis on tervikuna taastatud. Nii Itaalia renessansiarhitektuuri näiteks sobiv härrastemaja, kui mõisa territooriumil asuvad hilisemad ehitised ja neid ümbritsev park on hoolikalt renoveeritud. Pildil olev härrastemaja pakub samuti majutuse võimalust ja majas asub ka restoran.





Pargis on taastatud kaevikute liin ja rajatud kivimite ekspositsioon, kus on võimalik saada ülevaade erinevate ajastute kivimitest.


"Liugles üle Läänemere,
Veeres üle Viru mere,
Kuni õnne kohendusel,
Jumalikul juhatusel
Kotkas kõrge kalju peale
Viskas mehe Viru randa."

Kalevipoja tulek.



Armas väike paviljon, kuhu kuuma päikese eest varju minna.


Kohvihetk.


Pehme voodi juba ootab ja kutsub, aga peab veel ootama..


Seinamaaling - ajas tagasi.


Umsiedlung (ümberasumine, ümberasustamine) mälestusmärk. Baltisakslaste ümberasumine oli aktsioon, mille käigus asustati 1939. aasta lõpus ja 1940. aasta alguses enamik Eesti ja Läti baltisakslastest ümber Saksamaa poolt okupeeritud Poola aladele.
Avatud aken, mille taga lendavad toonekured.


Täiesti privaatne mini-SPA saunade ja väikese basseini ning erinevate kehahooldusvõimalustega. Aurusaun, soome saun, head jahedad basseinid. Ei puudunud ka mullibassein, mis lihased hästi läbi raputas..Mõnus..niiiniii mõõõõnussss...



Õhtune päikeseloojang Saka mõisa Meretornist vaadatuna. Mõis asub 48 m. maapinnast kõrgemal pankrannikul plus kolme korruse võrra vaja kõrgemale torni platvormile ronida mööda keerdtreppi. Meretornis on võimalik ka ööbida, saunas käia meremaali imetledes.. 
Lisaks on kämpingu tarvis suur plats olemas.


Sume suveõhtu.


Uus päev, uued tegemised ja võtame suuna Ontika maastikukaitsealale  matkarajale. See valik oli nagu lotovõit. Väga raske on seda kõike sõnadesse panna nii, et seda vääriliselt edasi anda. Küllap siiski pildid annavad natukenegi aimu sellest looduse ilust, mida me kogeda saime. Kui Sa juhuslikult seal matkanud ei ole, siis soovitan kindlasti see tore teekond ette võtta. 


Laudisteed väga korras ja hästi hooldatud.


Mõlemal pool käsipuud, lihtne alla tulla ja üles minna.


Matkarada algas ülevalt pangalt ja lõppes all mere ääres. Valaste matka- ja õpperada kulgeb Ontika maastikukaitsealal ja raja kogupikkus on 1,5 km. Rada kulgeb 700 m ulatuses pangametsas, pangaalusel rusukaldel, kuhu on rajatud laudtee ja rannas. Lisaks on pangalt laskumist pea 55 m ja sama palju tõusu ülesse tagasi. Ontika pankranniku ja piirkonna loodusväärtusi tutvustavad raja ääres on selle tarvis infotahvlid.


Astangu ja mere vahel rusukaldal kasvab pangamets, kus on põhjamaade jaoks erakordne loodus ning üks ürgsemaid metsatüüpe Eestis. Klindimets on vanade puude putukate rohke elupaik ja sobib hästi ka nahkhiirtele. 


Uhked ja väärikad sõnajalad, nii palju, kui silm seletas, lausa suurejooneline maastik.... Ka kuukresse kasvas seal hästi palju. sügisel peaks sinna dollari jahile minema. Jalakamets. 


Puhkepaus kauni vaadetega tasandikul..





Sõnajalad, ühed minu lemmikutest. 


Jõuamegi teekonna lõppu, Ontika randa.


Saime kopsud värsket mereõhku täis..


Kiviklibu ja puhas helesinine merevesi. Nii nagu loodus toimetab, nii on, inimene ei peaks looduse kulgemisele vahele segama. 
Meile tulid vastu ema kahe väikemehega, nemad korjasid prügi loodusest ära, mida kellegi kuri käsi sinna oli visanud.. kurb.. 
Imeline ema, kes oma poegadele õpetab just seda, mida peaks iga kool ja kodu lastele õpetama.
Kiitsime ja tänasime tublisid poisse ja emat ennem kõike.


Laine laine järel randa kandub
sääl siis jõuetuna liiva vaob,
nagu lubadus mis kergelt antud
nagu tõotus - petlik, mis kaob.

Igas hetkes peitub head ja halba
sääl kus lõppeb, seal ka algab tee.
Meri kustutab kord jäljed kaldalt
aga hinges püsivad need.

Igas hetkes peitub head ja halba
sääl kus lõppeb, seal ka algab tee.
Meri kustutab kord jäljed kaldalt
aga hinges püsivad need.

Ma kohe pidin selle siia lisama..



Kui vaadata mere lõpmatust siis võib Lennart Merega täiesti nõustuda, kui ta ütles, et "Maa, mis on avatud merele, ei saa olla väike"


Tõelise elamuse teekond läbi ürgmetsa ja sõnajala paradiisi, mis lõppes helesinise mere ääres, Ontika kiviklibu rannas. Olime kõik võrdselt vaimustuses...

Läksime veel hea õnne peale Valaste juga vaatama, aga polnud selles joas tilkagi vett, aga kuiva joa vaatajaid oli massides.

Kui jälle autode juurde tagasi sai matkatud, siis oligi aeg kehakinnitusele mõelda. Sõitsime Liimalasse Tulivee rannarestorani, mis asub maalilises rannas ja väljendab oma arhitektuurilt merelainet... 

Teel Liimalasse hakkas sellist paduvihma sadama, et keerasin parklasse kuivemat aega ootama. 
Meie matkamise aeg oli täiuslikult valitud.


Tulivee villas saab ööbida. Mere kaldal asuvas hotellis on üheksa merevaatega numbrituba, mis igaüks jutustavad ühe omaaegse salapiiritusekuninga loo. Hotelli vahetus läheduses asuvad ka merevaatlustorn, välilava ja salapiiritusemuuseum. Igal numbritoal on numbri asemel endised salapiirituse äriga tegelenud meeste nimed.



Liimala rand. Meretorn.


Aseri paistab..




Pensionipõlve pidav paat, aga pakub oma kulunud laudadega väärikat silmarõõmu.


Koduteel oli plaan Kirna mõisa külastada, jõudsin kenasti.


Ilus vaatamine läbi avatud uste mõisatagusesse parki.


Kirna mõisa loodusravi lillederohke park.



Kiviktaimlas oli palju õitsejaid.


Ilus ja värviline.


Läbi rohelise aknaraami.


Põlisrahvad usuvad energiavahetusse. Kui looduselt midagi võtta, tuleb talle alati midagi vastu kinkida. Näiteks indiaanlased puistavad tänutäheks maha tubakat ja maisijahu kui murravad puult oksa või võtavad maast kivi. Samamoodi toimib ka taotlusega tehtud heategu, nagu näiteks prahi koristamine metsa alt või annetus looduse hüvanguks.




Väga elegantselt ja õiges ajastus sisustatud Kirna mõis. 


Plüüsi, siidi ja sametit, rokkokood ja ilusaid värve..vaatamist ja uudistamist jagub. 
Kohvikus kostitasin end kohvi ja jäätisega.


Kohviga jaksab jälle edasi rännata. Koduni enam palju pole jäänud, natukene üle saja kilomeetri. Kokku sai teekonda 500 km. võrra. 


Kojusõit viis vikerkaare silla alla...selle kauni loodusnähtusega ongi ilus lõpetada.
Naudi suve! 



1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Tundub väga tore reisike, kaaslased ka vahvad.