Etteruttavalt kirjutan alguses Šotimaast.
Šotimaa sobib igasugusele rändajale, nii jalgsi-, ratta-, mootorratta-, kui ka automatkajatele. Meie matkasime bussiga.
Oma põnevat reisi alustasime Inglismaalt ja edasi läbi Šotimaa ning siis ringiga Inglismaale tagasi. Kui mõtleme Šotimaa peale, siis esimeseks tuleb silmade ette mehed ruudulistes kiltides torupilli muusika saatel sammumas ja nii see tegelikult oligi. Neid ruudulise kildiga torupillimehi kohtas juba kohe Šotimaa piiril.
Inglismaa - Šotimaa piiril olev kivi. Oleneb kumbale poolele oled minemas, seda ka kivilt loed
Ja hoppaa, siinpool ongi kohe torupillimees
Nii Šotimaa endast märku andiski, tore torupillimees tõmbas mind kaenlasse ja lasi nootidel lennata üle niitude ja väljade
Nüüd siis algusesse tagasi..
Me alustame oma reisi sõiduga läbi Inglismaa. Jõuame Inglismaa suurimasse krahvkonda Yorkshire. Maaliliste nõmmede ja orgude piirkonnas asub väärika ajalooga vana kultuurilinn, muistne viikingite pealinn York.
Siin on säilinud niivõrd palju keskaegseid ehitisi kesklinnas ja siin ta kõrgub Yorki Minster, suurim gooti stiilis kirik.
Kõigepealt käisime väga põnevas viikingite muuseumis Yorvikis. Muuseum on rajatud suurimale viikingite-aegsele väljakaevatud asulale ja on saanud Briti üheks enim külastatud atraktsiooniks. Kaasaegne kõiki meeli haarav ekspositsioon viib meid 1000 aasta tagusesse aega, kus tegutsesid legendaarseks saanud muistsed sõdalased, oi, see oli põnev kogemus.
Siis kui eksponaatidega sai tutvust tehtud, istusime liikuvatesse gondlitesse ja teekond viikingite eluolu tutvumisega võis alata.
See oli ikka ülisuper. Liikusime aeglaselt nagu päris ehtsas viikingite külas. Sõitsime mööda nende eluasemetest, viikingite töökodedest ja ühesõnaga nägime kogu selleaegse elu ära. Kõik need viikingid olid elusuuruses liikuvad nukud. Kes lõhkus puid, kes keetis lõngu, kes nülgis looma, kes tagus alasil rauda jne.. vaimustav kogemus!
Pisikesed põrsad ja liikusid ning häälitsesid ruih ruih..
Puusepp, midagi ta seal nikerdab.
Nemad kinnitasid keha ja kõlgutasid jalgu, arvan, et meister ja sulane või siis isa ja poeg?
Kingsepp, vot sellised vahvad liikuvad nukud olid, kahjuks ei õnnestunud mul seal muuseumis need pildid. Need, mis kõlbavad enam vähem on siin
kuid jah, ma oli väga vaimustatud sellest kõigest nähtust. Võrratu muuseum!
Ka linnapeal sai ikka ringi vaadatud. Kõigepealt sai kirikusse piilutud.
Gooti stiilis kirik York Minster oli seest väga ülvas, pülvaid ehtisid väga ilusad ja värsked lilleseaded.
Kirikul olid äärmiselt ilusad vitraaž aknad.
Viikingite kraami, kes teab, sealt sai ainult mööda tuhisetud
Yorki üks linnaväravatest
Valvur oli väheke roostes, peaks talle coca - colat soovitama, see hävitab rooste ja plekk hakkaks läikima nagu kiriku kullatud kuppel!
Linnamüürile sai ka jalajäljed jäetud.
Õnnelikud päevad olid need tõepoolest!
Aasta pubis sai keha kinnitud, et jaksaks jälle edasi rühkida, ütlen kohe ette, et ilmadega vedas meil ka väga, soojad, lausa kuumad ilmad hellitasid meid.
Astusime sisse ka turule.
Kauplemine käib
Yorkis turul oli suhteliselt rahulik, keegi varrukast kinni ei haara oma kaubaga ei meelita, aga tore, kui ostad midagi..
Viidad, kuhu edasi? Viidad on tegelikult ühed väga asjalikud väljamõeldised. Kuid sinna, kus paljaks peab end tegema, ma siiski ei läinud, nii igaks juhuks..
Nii palju ilusaid lilli igal pool. Kuid õiged lillesõbrad alles hakkavad rõõmustama, kui ma teid Arley aeda jalutama viin. Kuid sinnani on veel aega..kõige magusama jätame ikka kõige lõppu.
Meie teele jäi ette eriti huvitav 20 meetri kõrgune kaasaegne skulptuur Põhja Ingel, mis asub Gatesheadí lähedal. Skulptuur on püstitatud tööstusrevolutsiooni aegsete töötajate auks. See on terasest skulptuur, mis paikneb mäel. Tema tiivad on 54 meetrised ja üks tiib kaalub 50 tonni. Ta paigaldati sinna 1998 aastal ja läks maksma 800 000 naela. Umbes 150 000 inimest aastas külastab Põhja Inglit.
Ja siis ongi nii, et hakkab kostma torupilli mäng ja tead, et oled saabunud Šotimaale. Millised vaated nii paremale, kui vasakule, rohelusest pursuvad nõmmed...
Nii kaunid Bordersi künkalised vaated siis paitasid silmi Šotimaale jõudes. Maastik on tõesti rabavalt mitmekesine.
Pisikene peatus imearmsas piirilinnas Jedburghis, mis ongi pärjatud Inglismaa kaunima linna tiitliga ja seda tõesti põhjusega. Sibasin seal fotoaparaat käes ringi, et maksimaalselt seda ilu omale kaasa saada. Kuulsaim elanik selles linnas on olnud Mary Stuart endine Šotimaa kuninganna.
nägime ära 12 sajandil rajatud Augustiinlaste kloostri. Pildikesi Jedburghist
Augustiinlaste klooster kaugemalt ja lähedamalt.
See linn oli küll vaikne ja rahulik.
Aknaid kaunistasid lillekastid täis värvilisi lilli
Kirik ja politsei kenasti koos..
Käeraudus mees toodi just politsei jaoskonda, hea, et ma paparatsona põõsas olin, sain kohe soojalt kaadri kätte..
Sellised rõõmsa näoga prügikastid ja liigume edasi, järgmiseks viidi meid Rosslyni kabelisse, mis on suurima keskaegse müsteeriumi arvatav sõlm punkt, mida iganes see siis tähendab, seda siis lähemegi uurima kabeli kivinikerdistelt ja sammastelt.
Rosslyni kabel.
Roheline mees
Kõik need seinamaalid, sambad ja nikerdused on ülemaailmselt tuntud juba tänu raamatutele ja filmidele. Need on ainulaadsed kogu Euroopas
Nii seintelt, kui lagedelt leiab viiteid piiblile, vabamüüralastele, paganausulistele kui ka Templirüütlite Ordule. Kuid kuhu küll kadus templirüütlite varandus ja Püha Graal? Ja miks just sinna, jumalast mahajäetud vaesesse kohta, rajati hirmkallis templirüütlite sümboleid täis olev sakraalehitis? Küsimusi ripub õhus? Kes teab vastust?
Rosslyn jääb seljataha ja edasi Edinburghi.
See linn on tõeline ajaloo meka. Kohe paistavad silma rohelusse uppuvad aiad, sakilised lossimüürid. Kargelt kaunis, puhas ja rahulik põhjamaine linn. Teda peetakse üheks ilusamaks Euroopa pealinnaks ja see on ju suurepärane tunnustus.
Mida seal linnas esimesena vaadata, see vastus on lihtne, selleks on muidugi maailma vanim lillekell..milline ilu-ilu..
Millised lillemustrid...
Siin ta siis on, nüüdseks juba 101 aastane lillekell, ära nägin oma silmaga. Kaua sa siis ikka seda piltidelt imetled? Igal asjal on piir ma ütlen..
Lilli ja värvidekirevust jagus, neid on kohe lahkel käel jagatud
Edinburghi tänavatelt napsitud pildikesi, mulle meeldis see värvides linn väga.
Vahva välikohvik, kus iga tool ja laud olid ise värvi.
Värvid neile meeldivad ja lilled ka muidugi.
Kaljukünkal asetsev vallutamatu kindlusloss, mis on siis linna vanim ja suurejoonelisem ehitis.
Edinburghi vanalinn on kantud UNESCO maailmapärandi hulka, nii, et väärtuslikult väärikas vanalinnas sain minagi ära käidud. Sellel kindluslossil on tohutu ajalugu, aga ei hakka mina seda siia kirjutama, nii palju ainult, et tegemist on linna tähtsaima vaatamisväärsusega, mille muuseumiosa annab suurepärase ülevaate Shotimaa kuninglikust ajaloost. Ta on rajatud 11.sajandil ja sellest ajast on ka säilinud St. Margareti kabel. Seal sünnitas Mary Stuart tulevase ühendatud Šotimaa ja Inglismaa kuninga James I.
Kabel
Käisime seal üleval kindluselossis ikka ära, päris ilusad vaated alla linnale. Rahvast oli hullupööra nagu väike kuhisev sipelgapesa, seega ma lubasin endale, et puhkuste hooajal ma enam sellistes ülipopulaarsetes kohtades ei reisi. On ju ka muid võimalusi selliseid kohti külastada, kui gruppides. Muidugi selliste valmis reiside puhul on alati omad eelised, sa ei pea ise mitte millegi pärast hoolt kandma, piletid muuseumitesse ja igale poole mujale on sulle valmis ostetud jne. mis on muidugi suur pluss. Reisifirmad võiks mõelda sellele, et ka sügise poole mõned tuurid Euroopa põnevamatesse kohtadesse organiseerida. Ma usun, et meid oleks palju õnnelikke, kel silmad särama lööks. Muuseumid on ju aastaläbi avatud, lennukid lendavad samuti aastaringselt. Ei teinudki seal kindluses eriti pilte, sest inimmüür oli igal pool ees.
Vaated linnale olid aga lummavad
Kõrgel üleval sipelga suminas
See ikka vaenlaste jaoks ja näete kasu oli küll, kuna vallutamata ju jäi see kindlus. Oleks ka tahtnud aupauku teha, aga ei oska ju selliste mehiste asjade ümber käija.
Seisan valves ajaloolise lossi sissepääsu ees. Niisama siit enam keegi sisse ei pääse, ma hoiatan, turvakontroll on väga põhjalik, eriti meestele.
Alla tagasi tulles, oli Topi seal valves, aga ta oli kuidagi suureks sirgunud, kes teda Harry Potter filmist mäletama peaks, siis oli ta ju pisikene. Nüüd vaata, et telefoniputkaga ühe pikkune..lausa hiiglane.
Muidugi, otseloomulikult oli mul suureks sooviks minna sinna kohvikusse Edinburghis, kus sündis Harry Potter.
Kirjanik oli siis nii vaene, et kasutas kohviku internetti ja seal siis ka Potterit kirjutas.
Siin siis see kuulus kohvik, The elephant house, siginat - saginat jagus ukse ette ja uksest sissepoole.
Ja seal kohviku lähedal on ka kuulsaim ausammas koerale, väiksele Bobbyle, kes legendi järgi 14 aastat ei läinud kaugele oma peremehe hauast. Bobby legendist on tehtud mitmeid filme ja kirjutatud raamatuid.
Käisime ära ka Šotimaa parlamendis, mis asubki armsas Edinburghis. Parlamendis on 129 saadikut. Nagu näha tuba oli tühi, saadikud puhkasid. Ei saanudki neid kiusata? Kuigi jah üks valvur oli seal ja temale saigi küsimus esitatud, rahvas naeris igatahes, sest olgem ausad, küsimus oli hea, nii tõdes vastaja ise ka.
Nagu näete on seintele tehtud figuurid, mis näevad välja just nagu pudelid. Nii siis minu küsimus oli, kas saadikuid improviseerib teie kuulus šoti viski? Ta naeris muhedalt ja tõdes, et väga hea küsimus, kuid pidi siiski ei ütlema, need ei ole pudelid, need olla inimesed, keda siis saadikud esindavad...nooh, siin võiks fantaasiat kasutada ja öelda, sama läbipaistev nagu üks inimesefiguur seal klaasseinal, nii ilmselt ka reaaluses, inimene nõnna läbipaistev - olematu... saadik ise teeb, ise teab, ise otsustab!
Ilus avar saal on neil küll tööruumiks, nii mõnelgi istmel sai istutud. Küll alles sai nähtud 😁
Kuninganna galerii oli kohe Parlamendi vastas
Ükssarv on Šotimaa rahvusloom. See sümbol oli Kuninganna galerii välisseinal.
Nüüd siis jätkame teekonda. Šotimaalt leiab üle 3000 lossi ja igal lossil on oma ainulaadne lugu rääkida.
Grampiani mägedes ootab meie külastust Šotimaa kuulsaim eravaldus Blairi loss. Külastajatele on avatud 30 rikkalikult sisustatud tuba. Lossiaias aga kasvavad Briti kõige kõrgemad puud ning kahe järve vahel laiub Heraklese aed. Baliri loss on olnud Athollide pere koduks juba 700 aastat. Tänased omanikud, elavad küll Lõuna Aafrika vabariigis, kuid külastavad kord aastas oma valdusi.
Vaatame siis Blairi lossi ja lossiaeda.
Blairi loss
Uhked põlispuud. Need rohelised värvid lihtsalt lummavad ja rahustavad.
Lossis ringi vaatamas
Söögitos oli laud igatahes kaetud
No ja siis raamisime mind ka Blairi ajalukku ja sellega see tuur lõppeski.
Ka lossi ees oli šotlane oma pilliga meile muusikat tegemas. Me kuulasime teda äärmiselt suure huviga.
Edasi siis viskitehasesse kaema, kuidas see vägijook valmib.
Selle kannutäie pidi igaüks ära jooma, muidu koju ei lastud
Aed oli neil samuti nii korras ja hoolitsetud, samuti tehas seest lausa säras puhtusest, pilte seal teha ei lubatud, nii, et peate mind uskuma.
Seal see viski voolab, kanalipõhjas olid nii mõnedki salajoodikud, aga ma neid igaks juhuks ei paljasta
Viski tünnid tühjaks joodud ja ei muud, kui reipalt edasi Mägismaa pealinna Invernessi poole ja ööbime lausa lossihotellis.
Inverness asub Nessi jõekaldal ja on Suurbritannias kõige põhjapoolsem linn.
Šotimaa rahvuslill ohakas, teda nägime looduses päris mitmes kohas kasvamas
Town House, meie mõistes siis Linnavalitsus. See oli põgus kiirkäik Invernessi. Vihmast märjad vaated, mis neist jagada. Tahan teile päikest ja silmarõõmu jagada
Edasi sõitsime piki Loch Nessi järve kallast, käisime ka Loch Nessi koletist hirmutamas, aga ta ei julgenud oma peadki veest välja pista, on alles argpüks. Aga noh, anname talle andeks, temagi ju ainult koletis. 😉
Natukene siis koletisest ka juttu, kes enam nii hästi ei mäleta, millest/kellest jutt.
Eks ta üks legend tegelikult ole, sest tõestatud ju pole, et seal järves see koletis elab. Legedi järgi oll teda nähtud esimest korda 565.aastal. Dokumenteerima hakati aastast 1871. Teda olla korduvalt nähtud ja isegi pildistatud 1930 ja 1960.
Arvatakse, et ta on 6 - 14 meetri pikkune pika kaela ja loibadega vee - elukas. Kutsutakse teda Nessiks.
Peegelsile järvevesi, koletist netu, lähme otsime siis teisest kohast, järv ju ilmatu suur.
No näete, oleme kohal, suured fotopüssid õlal suundume koletise jahile..
Drumnadrochiti (keel läheb sõlme) külastuskeskus, selle kollase tökatsiga uuriti järves, kus koletis end peidab?
Kuid põõsast kasvas küll üks vahva tegelane välja. Tulime siia Fort Augustesesse oma silmaga Caledonia kanali lüüse vaatama
Jalutades mööda Fort Augustuse tänavaid sai küll südamest lilleilu nautida
ah ja oh ...
Caledonia lüüsid, 29 lüüsi võimaldavad laevadel pääseda Fort Williamist Invernessi. Poolel teel nende kahevahel ongi see armas Fort Augustuse küla.
Pisike pargikene, sellel päeval saime isegi vihma nautida, hea, tegi looduse värskeks.
Siit saab Loch Nessi kruiisile minna, kuhu siis mujale, kui ikka koletise jahile. Nii, et oma paati ootama.
Aga nüüd läheb põnevaks, oojaaa. Me läheme Fort Williami ja sealt tõuseme funikulööriga Aonach Mór´i vaateplatvormile. Šotlased on väga uhked, et just nende maal asub Suurbritannia kõrgeim mägi, vulkaanilise päritoluga ja väga vana Ben Nevis, mille kõrguseks on 1343 meetrit. Päris kõrge...
Tõustes funikulööriga oli ikka udu nii tugev, et palju ei näinudki, aga üleval selgines ära. Kuid kuna ise pidin ju ma neid uduseid aknavaateid nautima, siis nautige teie ka. Kui aru ei saa, mis all näha, siis arvake.
Ojakene teeb oma lakkamatut tööd
Sellised siis läbi funikulööri akna Ben Nevise rohelised nõlvad
Maalilised sametipinnalised mäenõlvad üle vaadatud ja alla tagasi udu nautima.
Vihma ikka sadas vahelduva hooga päris mehiselt.
Edasi läbi kauni ja dramaatilise Glen Coe mäekuru
Sametised nõlvad, kümnete kilomeetrite viisi neid kosutavaid vaateid
Jaa, oli uhke tunne küll seda mäekuru läbida, tahtsime bussi kinni pidada, et pilte saada, aga sellist kohta teeääres polnud ja kui oli, siis seal olid juba bussid ees seismas,
Pole hullu, meile tehti peatus maaliliste majakestega Lussi külas, selle eest maani kummardus. Mis ma siin jutustan, seda ei oska nii kui nii sõnadesse panna, kui tore kohakene see oli, vaatame parem pilte.
Väga armas romantiline lillede küllusega ehitud külakene.
Müüril sellised lopsakad puhmakad
Armas ja romantiline Luss
Jalutasin ka natukene kaugemale, kus ilus jõekene voolas
Seal müürivahel tema siis kasvab ja nii imearmas on siis küll.
Selline siis Luss ja tema taustal kõrguvad Ben Lomondi nõlvad. Mis muud, kui silmad iluga täidetud ja jätkame oma teekonda Glasgowi suunas.
Seal külastasime linna vanimat maja, keskajast säilinud Provand´s House´i. Maja, mis kõikidele ajakatsetele vastu on pidanud. Kõik põnev, mis seal silma mulle jäi.
Põrandad läikisid nagu uued.
See kamin pidas siis toa soojana, kuid meie külastushetkel oli maja mõnusasti jahe. Järjekord oli sinna oli, kui pikk, et ega meil kaua antudki aega seal oleskleda. Kuidagi mõnus oli seal olla.
Vanima maja vastas valvas putkast politseinik. 😃
Glasgowi lilleilu
Keskaegne katedraal, mille sõjast puutumata jäänud vitraažaknad on Briti imposantsemad.
Siis tõusime natukene kõrgemale uhkeid sambaid uurima Glasgowi Necroplis, mis on viktooriaaegne kalmistu. Sinna on maetud viiskümmend tuhat inimest, kuid igal kalmul ei ole ausammast, neid on seal 3500.
Selline kaunis roosiline tee viib Necropolise künkale.
No nii, edasi läheb jälle lõbusamaks kuna me sõidame Šotimaa ja Inglismaa piiril asuvasse vana pulma-ja sepakülla Gretna Greeni. See on küla, mis on juba sajandeid olnud salajaste abielude sõlmimise paik. Nii mõnigi seik viitas selle seal visuaalselt, et midagi sellist siin vist toimub tõepoolest, juhul, kui ei tea, kuhu sattusid.
Siit lilleväravast läbi astudes oledki saabunud abielu sõlmimise randa.
Palun, mida see sümboliseerib? Te kuulute kokku nüüd ja alati, küll juba sepa- ja pulmakülas seda teatakse
Mina siis justkui tahaks ka midagi....unista edasi vanamutt
Ja kaupluses on kohe kogu perekostüüm saadaval, siit võib juba valmis osta, kui oled paari pandud
Noniih, mehele ei saanud, aga ikka vapralt edasi uute seikluste poole ja selleks on Windermere linn, kus teeme väikese jalutuskäigu ja läheme laevaga järvele sõitma. Järves on palju saarekesi ja ümber järve mäekesi. Neid siis imetleme.
Laevu tuli ja läks, turistid soovisid minna uudistama kaunist ümbrust.
Kaunis sadam ja Windermere järv, mis on Inglismaa kõige suurem järv. Sügavaim koht on 67 meetrit, pikkust jagub peaaegu 17 km. võrra.
Järv kõigi oma imeliste vaadetega jäi kaugele seljataha, kui sõitsime Liverpooli, siginat saginat täis olevassa biitlite ja jalgpalli linna.
Nüüd ootab ees põnev päev, eriti neile, kes biitlite fännid
Ise võtan rahulikult, teen, mida suudan, et biitlite innukust üles näidata...
Ega muud siis polegi, kui pilte ja veel mõned pildid. Lubage tutvustada, teie ees on Liverpool!
Mõne sõnaga ka linnast, linn on asustatud 1207 aastal. Aastast 2008 on Liverpool Euroopa kultuuripealinn. Linnas elab 492 000 inimest.
Liverpooli ajalooline sadam ja keskuse alad kuuluvad UNESCO maalimapärandite hulka aastast 2004.
Biitlite pilte olid küll kõik võimalikud kohad täis
Biitlite muuseum
Liivast koer
Kõigepealt sisene punasesse telefoniputkasse ja telli omale söök. Kui see tehtud, astu välja ja võta kõrvalt Dinerist oma tellimus vastu ja istu pingile sööma.. nii lihtne see ongi, ei mingit järjekorda. 😉😋
nali - nali..
TToomkirik
Maailmaratas, kanali äärde olid rajatud infoplakatid, kus Inglismaal tähtsam ajalooline vaatamine esile toodud.
Jalutan ja vaatan, väga rahulik nagu oleks maailmast eraldatud..
Kuninglik Alberti Dock
Dokis olid nii mitmedki söögikohti, erinevad muuseumid, aga üks muuseum oli selline koht kuhu ei läheks enam kunagi, see oli orjamuuseum, tähendab proovisin minna, aga piisas, kui läksin uksest sisse ja kohe hakkas nii paha..et sama hingetõmbega tagurpidi tagasi. Söögikohad olid kõik kinni, ei saanud mina seal suhu miskit. Jalutasin ja imetlesin siis sinist taevast ja vett..
Hilisõhtune Liverpool. See ilusasti valgustatud maja on Town Hall
Kahe härrasmehe Sir John ja Cecil Moorese vahel. Liverpoolis, Church street´il.
Maailmaratas ja dokk
Doki ääres oli ka jahte seismas
The Beatles reljeefne nägude tahvel ja Ringo Star, Cavern klubi, mis oli 60-datel väga populaarne The Beatles´i esinemise koht. Klubi avati 1957 aasta ja nägi välja koopa moodi, kus oli kuum, niiske ja haises, kuid sellele vaatamata oli see koht siiski väga populaarne. Kuid alati ei läinud nii hästi, on ka konkurssi läinud ja mitmeid omanikke üle elanud, British Rail ostis selle klubi, et sinna metroo ehitada, aga see projekt ei saanud teoks, siis 1980 hakati seda klubi uuesti üles ehitama ja nelja aasta pärast avatigi uuesti rahvale.
Klubis sees oli ka punane telefoniputka, sinna mind luku taha pandigi, kuniks teised lõbutsesid, läbi ruutude lubati ainult välja vaadata. Julgemad julgesid isegi õrritada
Küllap on sellel putkal mingi seos biitlitega, aga sellele mõttele ei tulnud ma seal suures suminas.
Seda sain ma küll teada, et need ikoonilised telefonikioskid on loonud sama arhitekt Giles Gilbert Scott, kes kavandas Liverpooli Toomkiriku.
Cecilla Black tuulutab ja mina ka.
Öine Liverpool. Kas te pole mõelnud, et kui Liverpool ära tõlkida "maakeeli", siis oleks see Maksa-bassein
Biitlid ikka igas sopis.
Vist oli ilus uks?
Biitel Paul lillekimbuga, see oli pruutpaaride kaupluse aken.
Selline valge moderne ja mõnus oligi mu hotellituba Liverpoolis. Voodi oli ääretult mugav. Aitab ometigi sellest Liverpoolist küll, pärast kosutavat ööuinakut liikusime edasi ja külastasime põgusalt Chesterit.
Vot see oli küll üks vägev linn, millised vahvad tänavad ja majad. Kõnni aga müüri pidi, siis mine alla tänava suminasse, ja jälle võid müüri mööda oma teekonda jätkata. Väga loogiline süsteem, ülevalt ju hästi näha, kus nii öelda
maanduda ja müürilt maha minna.
Mõne sõnaga linnast endast. Chester on linn Cheshire krahvkonnas Inglismaal Walesi piiri ääres.
Asula rajasid oma kindlusena roomlased 79. aastal. Kesklinna neli põhiteed (Eastgate, Northgate, Watergate ja Bridgegate) on sellest ajast samal kohal olnud. Chester sai linnaõigused 1541. aastal. Chesteris on Suurbritannia üks paremini säilinud linnamüüre.
Chesteri üks väravatest - bridgegate.
Siin ta siis on Chesteri maamärk, selle linna uhkus, Big Beni järel on see kell enim pildistatav Eastgate clock - kell Inglismaal.
Hea koht kohtumiseks - kogunemiseks. Sellest mööda minna ei õnnestu.
Tänavamuusikud olid vägagi tasemel.
Super ägedad sumadanid, nii vaimukas
Selle ausamba nimi on "Pidu" ja taustale jääv maja Chesteri Town Hall.
Sellised vahvad kaupmeeste majad siis tänavate ääres, ikka poed, ärid, kohvikud, söögikohad ja mida kõike veel ..
Nüüd siis ootamas meid ees üks lust ja lillepidu, kuna täna külastame Arley lossi ja tema imelist aeda. Tahaks muidugi kõiki neid imelisi aiavaateid teiega jagada, aga neid on nii palju, et ma jääksingi neid pilte siia blogisse laadima. Süda küll murdub, aga ma ma võtan end kätte ja valin siis need kõige - kõige.
Arley aia loomisega tehti algust 1700 aastatel ja praeguse aia loomisega tehti algust 1830 - datel aastatel ja 1900 - datel aastatel muudkui aga täiendati.
Loss ja aed on publikule avatud 1960 aastatest peale. Sain nii asjast aru, et aednikud on seal kõik vabatahtlikud, teevad hooajalist tööd elamise ja söögi eest. Küllap seal siiski peaaednik on, kes kõigil silma peal hoiab. Ma pakkusin ennast ka sinna tööle ..
Siseneme Arley aeda
Saage tuttavaks, tema on Bobby kiisuke, vahva kasukaga triibik ja on seal tööl, aga hetkel oli tal puhkehetk ja päikesenautime käsil. Arvata võib milles tema töökohustused seisnevad, tema vastutab selle eest, et kõik hiired ja muud tüütud mutukad kinni saaks nabitud.
Vahvasti pügatud kaitsevall, seal tunned ikka, et seljatagune on tugev
Vahvad tupsud
Karuohakas, Šotimaa rahvuslillekene.
Arley loss
Roosiline sissekäik aeda. Väga kuninglik värav.
Vahvalt on õunapuu oksad suunatud müürile kasvama ja sinna kinnitatud, nii, et kogu müür on õunapuu oksi täis kasvanud, see oli tõesti eriline. Nagu näha viljasaak sellest ei vähene..
Toredad puhmakad, mulle need eriti meeldisid ja samuti kõrrelised, need oli neil võimsad, mitte ainult siin vaid ka igal pool.
Väga vahvad tornid, mõelge, kui hea ja turvaline on seal pisilinnukestel pesa punuda ja poegi kasvatada.
Vesiroosi purskkaevus kasvasid sellised valged kaunitarid.
Jälle üks salakäik..
Efektsed vaated, kõik on siin väga hästi läbi mõeldud.
Koht aias, kus võib kasvõi pruutpaari laulatada, no kaunimat kohta on raske ette kujutada? Nii mitmedki pereliikmed on seal aias paari pandud.
Missugused suurepärased põõsastest pallid ja vallid, silmad olid vist imestusest nagu tõllarattad.
Millised värvid ja paigutus, see muru on imepehme nagu siidi peal kõnniks, seal tahad kingad ära võtta, sest kingadega käimine selle muru peal tundub suur patt olema..
Sissepääsu hoone.
Armsad lumepallid
Vesiroosist purskkaev, siin ei saanud ju ometigi poseerimata jätta...
ausalt selle juures ikka jäin seisma pikemaks ajaks ja imetlesin seda ilu igast neljast ilmakaarest.
Armas nagu väike nukumaja, salajaste kohtingute paik..
Isegi pisike kamin, et sooja ja hubasust luua, väga romantiline kohakene.
Ja olemegi Inglismaa kaunimale aiale mitmed tiirud peale teinud, leidsin ühe armsa aiamajakese, kus puhkasin jalga, sest see oli hea jahe kohakene.
Nüüd ongi tulnud aeg öelda good bye ja hakata Manchasteri lennujaama poole sõitma. Sealt me oma reisi alustasime ja sealt ka tagasi koju lendame.
Kõik meie hotellid olid väga tasemel, lihtsalt imepäraselt kodused toad on nendes vanades majades. Liverpoolis oli kõige moodsama disainiga hotell, kuid samuti äärmiselt toimiv, mugava laia voodiga moderne tuba.
Kõik tundub nii hinnaline ja väärtuslik, ülipehmed massiivsed voodid, suured mugavad tugitoolid, luksuslikud vannitoad ja rikkalikult kaetud hommikusöögid.
Täpselt aasta läks mul aega selle blogiga, ei saanud ega saanud kirjutatud kuidagi, muudkui avasin ja proovisin ja panin aga kinni tagasi.
Nagu munadeta pesal oleks haudunud... aga nüüd on ta valmis.
Varsti hakkavad Eesti tuurid peale, siis peab tubliks hakkama ja kohe valmis kirjutama.
Toredat suve Sulle, kus iganes viibid, naudi elu!
Inglismaa sümbol - klassika, siia lõputiitritesse
Mk7 Paramount Taxicab oli esimene kaasaagsem mudel 1954 aastal, mida siis on pidevalt aastatega täiendatud ja nüüdseks ka juba elektritaksod.
Istudes Inglismaa taksosse, võivad reisijad olla rahul oma ohutuse tagamiseks. Kaasaegsed mustad kabiinid. Kogu maailmale on tuntud oma mugavuse, kiiruse ja vastupidavuse poolest. Inglise taksode tootjad tagavad vähemalt kümme aastat tegutsemist. Selle aja jooksul on auto läbisõit tavaliselt umbes 800 tuhat km.
Olen ka sellega sõitnud, käisin kunagi Londonis Il Divo kontserdil ja kontserdille minnes, istusin hotelli ees taksosse, taksojuht aga ütles, et praegu on ummikute aeg, ma ei jõua õigeks ajaks kohale, et viin sind lähimasse metroosse ja siis oled enneaegselt kohal. Nii me siis tegime, sest sinna hiljaks ma küll ei soovinud.
Ilusaid suviseid hetki, äkki kohtume sinuga "Vana klaver" etendusel, siis tule võta mind varrukast kinni..
