Paradiis Rantasalmes.

Seekordne seiklus oli nii ilus, kui suvine muinasjutt. Just sellises kohas, sellises suvilas järve ääres, kui üldse oma unistustes unistanud olen.

Käisime Peetriga Rantasalmes, meie armsal sõpsu Ehal ja tema pojal külas.
Meid võeti avasüli vastu, meie kasutada anti suvila järve ääres, pakuti sööki - jooki ja ikka parimat. On ikka olemas imelisi inimesi maailmas.

Rantasalmi on Helsingist ainult 314 km kaugusel, nii lähedal siis paradiis ongi.

Suve kõrgpunkt, grillisime, tegime sauna, käisime isegi külmas järves suplemas pärast sauna, aga küll oli häääääää... need olid päevad täis tunnet, mida pole võimalik millegiga võrrelda, küllap teate isegi.

Käisime ka Rantasalme väikeses keskuses, kirik ikka vaja üle vaadata.



Rantasalme kirik on pärit 1904 aastast ja põles seest 1984, kuid müürid jäid püsti. Kirik süttis põlema välgust.
Kirik taastati ja õnnistati 1989 aastal

Nüüd aga pisikesse paradiisi, mida ümbritses linnulaul.
Honkajärvi, hästi madala ja liivase rannaga, saad siblida ikka pika maa, ennem, kui sügavaks läheb.

Väike, praktiline ja kõik vajalik olemas - mida hing oskab veel tahta, kui õnne tunda.
Järveni ainult kümmekond meetrit.

Selline väike tulepesa, kus peal siis grillisime igal õhtul liha, kala ja kartulit.


Meie super tubli grillimeister. Tema grillis meile maitsvad lihad taldrikule, hmmm, kas tunnete hääd lihalõhna, mnjaaa suu jookseb vett juba .. ja krõbe kartul - nämm :P

Koos pisi Ehaga, kes meile oma kodu - uksed avas, avasüli vastu võttis.
Olen väga õnnelik inimene, et mul selline sõbranna on.
Ehakene on uskumatult tubli naine, kes läbi läinud tulest, veest ja vasktorudest.. ikka jagub tema headust kõigile, töökas tragi ja väga lugupeetud nii oma tööandjate poolt ja kõikide poolt, kellega mul oli seal olles au kohtuda.
Sest Eha sõbrad on ka nende sõbrad ja see räägib Ehast rohkem, kui miski muu.

Ehale pole üksi asi raske, kõike saab ja naisena on ta veel super osav kalamees, viis Peetri kohe kalale.
Kalamehed paadiga randumas, see päev kahjuks küll saagita, aga järgmisel päeval oli kott suuri kalu täis.

Eha poja tõttas appi, paati kaldale tõmbama.

Õnnelikud kalamehed :)

Sõpsukesed nagu kaks mammukest.

Eha juures Rantasalmes koduaias, taustal pererahva maja.
Väga armas koer Milka, kohe känts selili ja muudkui süga :D
Nii paks kasukas, et sõrmed nahka üles ei leiagi, villa on nii palju.
Lapi püstkõrv, nendel peabki paks kasukas olema.


Eha tulemas suuuuure lihapotiga ja Milka kohe uurima, kas talle ka miskit sealt antakse :)

Aah, kui hääääd magusad lõhnad .. ja niikaua, kui meie sõitsime autoga suvilasse, oli Milka juba samal ajal kohal, lihapidu ikkagi :P





Oleme külas Eha tööandajate suvilas . Väga ilusa kohapeal järve ääres.

Kolkonjärvel paadisilla peal, jälle üks suurepärane õhtu meie imelises Soomes koos toredate sõpradega. Milka naudib Eha paiasid.


Emme ja poja - väga hea emme ja imetore poja:)

Kiigel kaheksi päikese hellitada ja taustaks kaunis järv.

Perenaise ilusaid lilli imetlemas ..

Kolkonjärvi 17 km pikk. Vesi oli kirgas ja väga puhas.

Eha poja oli ka siin meile grillimeistriks ja kõik sõid ja kiitsid :D
Milka kohal ja tema eriti :P


Milka tõmbab käpaga üle nina ja ..nooh, mis te nüüd minust ikka pildistate :D
No on alles tark koer, ütlesin talle, tõmba ninnuke ukse vahelt ära, kohe kuuletus ja taganes.
Aga ikka lähemal, kus lihaga tegemist on :)

Pererahval oli ka teine väiksem vudistaja, kes haukus pidevalt omal hääle ära :D, mis teha, kui niipalju asju vaja seletada .. mind ajas nii naerma, esimest korda, kui õuele sõitsime, olid mõlemad koerad meid haukumisega vastu võtmas, aga järgmisel korral juba teadsid, et aah pole vaja joosta , vaid põõnutasid päikese käes ja kui me alles autost välja ronisime tulid vuffelid ka kohale saba liputama.

Kuid viimasel päeval, kui õuele sõitsime, väike vudistaja vudib edasi - tagasi ja muudkui haugub ja kutsub Milkat ka, no tule juba o m e t i g i, kas sa siis ometi ei näe, kes tulid, tule juba...muudkui haukus Milkale just täpselt nii, tule tule juba - haukuda on V A J A :D

Kahjuks ei õnnestunud vudistajat pildile saada, ennem oli ta kadunud, kui fotokas klõpsu teha jõudis :D


Honkajärv hilisõhtul. Linnuksed siristavad kogu öö, sest pimedaks ei lähegi. Kui mõnus puhkus, no ei raatsinud tudimagi minna, kui sooviks, et soe suveõhtu sillerdava järve taustal linnukeste lauluga võiks kestma jääda igavesti .. suur suur tänu kallis Eha et sain suure magusa ampsu sellest imelisest paradiisist, balsamit hingele ja toredaid mälestusi oma aarete kirstu.

Seiklus maal ja järvel ...

Taas üks seiklus seljataga. Seekord natukene pikema projektiga, kuna Karil tuli poeg oma kaasaga kaugelt ookeani tagant issile külla, siis oli natukene vaja lastele paremaid elamusi pakkuda ja pisi osakestki meie kaunist Soomest mitmekülgsemalt näidata.

Viisime siis lapsed Saimaa järvele lõbusõidule, laeval kõik mugavused, nii, et igati tore sõit neile Puumalasse ja tagasi.

Siis puhkasime Orilamme puhkekülas, kus lastel oli saunaga tuba, nii, et saunarõõmudki sai neil kogetud.

Suurim seiklus oli neile Repovesi Rahvuspargis tehtud retk.

Käisime ka Kouvolas, kus poja oma elust 10 aastat elas, ennem USA - sse kolimist.

Lõpuks avaldas poja issile soovi lasketiiru minna, kuna isa hobiks on laskmine, siis saigi see tee ette võetud.
Kõigile meile anti võimalus laskmiseks oma märklauda. Vahva oli, sain ka mina 4 tabamust valgesse piirkonda .. lõpud ikka kas mööda või sinna musta poole peale.
Kuid jah, poja ja minia said toredad emotsioonid sealt, esimest korda elus lasta, oli see neile mõlemile.

Tule sõbrakene, lähme koos vaatama, kuhu me seekord oma pisi jalajäljed siin suures kaunis maailmas jätsime.
Partakoski, Savitaipale külas. Vana sild ja kosk. Sellest kõigest olen ma juba kirjutanud, nii, et siin pikemalt sõna ei võta!


Partakoski sadamas, kust meie reis põnevatel Saimaa vetel algab.


Meie kaunitar juba ootab meid.

Astu laeva - astu laivaan! :D

Kapten on valmis meid seiklustesse viima.

Seilame mööda kaunitest saartest.

Päikeseloojang Saimaa järvel.

Päikeseloojang läbi lillede.

Kari poja koos kaasaga.

Õige kapten peab ka vahepeal keha kinnitama, abikapten rooris.


Hakkame randuma Puumalas. Vesi tantsib väga kaunilt.


Tegime õhtuse jalutuskäigu Puumalas, koos meie jahi kapteniga. Taustal Puumala sild ja vaatetorn, kus väike kohvik.

... ja üksinda silla taustal.

Saimaan norppa - hüljes, oma pisipojaga ja mina kaa.


Ja olemegi õnnelikult tagasi Partakoskel, kapten kinnitab jahti, et see omapead seilama ei läheks!


Partakoskele tagasi tulles tegime põgusa sissepõike kaitselinnakusse, mis venelaste poolt ehitatud..

.. ja käisime vanas veskis.

Kääpälä küla teeäärne vaatamisväärsus, kohaliku meistrimehe kunstiteosed, meie presidendiproua, kes on tiivad saanud, äkki joob Red Bull - i? ..... kas kas paparazo vist pressa kimbus :)

mina ka sain võimaluse, pensionär, kui olen .. seal on vägagi teravmeelsed ja osuvad plakateid, kõigist ebakohtadest...

Hobu nagu ehtne...künnab hoolega

Originaal suuruses hirv, 500 kg - oli ikke pirakas :o

Õiged sõnad, küllap saad sotti...

Seal õues leidus igaühele midagi lõbusat vaadata.

Edasi aga ...

Karil oli kindel plaan meid Repovesi Rahvausparki viia retkeleja sinna me siis suundusime, Soome ilusamasse parki.
Kari on pojaga seal kunagi issi - poja aegadel mitmed retked teinud, ööbinud seal ja kõike huvitavat, mis nüüd isa - poeg teha saavad, neid poiste jutte. Nüüd vaatasid nad need vanad tuttavad kohad jälle üle ja heietasid memuaare.


Mõne sõnaga ka sellest pargist, Rahvuspargiks sai ta alles 01.01.2003.

Repovesi rahvuspark on metsa ja iidse kotka looduskaitseala (14 km ²) Rahvuspark on metsadest ja järvedest koosnev karm piirkond. Repoveel on pikad traditsioonid üle kogu Lõuna-Soome on see kõige populaarseima matkamaastikuna tuntud. Repovee looduse rahus saad puhata ja oma lemmik hobisid harrastada, samuti marju korjata, lumekingade kõndi teha, või geoloogiat ning ajalugu uurida.. Piirkonnas on mitmed kõrged mäed nagu Olhavanvuori, Mustalamminvuori, Katajavuori ja Haukilamminvuori ning Lapinsalmen rippsild ja Kuutinlahti uittorakenteineen.

Repovesi maastikud koosnevad suurtest asustamata metsadest, üllatest kaljurahnudest ja kümnetest selgetest järvedest ja tiikidest. Kümenlaakso kõrgemad kohad asuvad Repoveel ja maastiku suured nõudlikud kõrgustikud annavad väljakutseid matkajale testida oma sportlikku seisukorda. Kaljude peale ronimist premeerib matkajat ülev ja kaunis maastik.


Retkele minejad maastiku kaarte uurimas... võimalus valida, kui pikale retkele minna soov. On paar kilomeetrit, on ka paarkümmend kilomeetrit, on ka rohkem veel võimalik sipsutada või selle vahepealt, ise otsustad.

Lapinsalmi rippsild.


10 meetriste vahedega võivad inimesed sillale astuda.

Rippsaillal, vees on minu vari näha :D

Vahepeal treppidest, siis jällegi looduslik rada...


Järve randa pidi viis üks rada.


Järsk kalju, väikese nokaga, ka mänd kasvas kalju kuju arvesse võttes vildakaks.

Ilus, nii ilus oli seal. Natukene metsateed ja jälle leidsime end kauni järve rannalt.

Vaskuss, see oli elus esimene uss, mida ma elusana vabas looduses nägin - just just .. uskumatu, aga tõsi! Oli teine teepeal lesimas, pidin peaaegu talle peale astuma, appikene ehmatus oli suur meil mõlemil. Õnneks nägin teda viimasel sekundil...

Kes ees, see tubli :)

Tulevad tipa - tapa reas..



Nii kõrged ja järsud kaljud.

..ikka edasi kõrguste poole.

Vaade ülevalt, Soome kohta ikka päris kõrgel :D

Kes kõrgemale, kes kaugemale, kes kiiremini! ;)


Üksik kalamees, kala narrimas.

Üks õrn õieke tervitas mind metsateel.



Puhke - ja grillimise koht rannal, nii vihamase ilma grillikoda, kui ka välisgrillid. Puud valmis lõhutud, ole ainult mees, võta taskust tikud ja tee tuli ning pane grillvorstid särisema.

Tuld tegemas :D Peaaegu õnnestuski :P


Noored vorsti popsimas.


Kai ääres aga peatuvad koguni vesibussid, mis inimesi rahvusparki retkele toob.

... ja edasi Orilamme puhkemajja.

Ööbisime Orilamme puhkekülas, seal oli võimalik valida, kas soovid ridaelamus ööbida, või valid hoopiski mingi väikse suvila, valikuid oli erinevaid.
Meie aga leidsime endale sobiva vana raudtee valvuri onni, mis sinna toodud ja suvitajatele välja üüritakse, köögiaknast vaatega järvele.

Valisime selle ühisel meelel, mõlemad Kariga armastame vanu asju, esiisade tööd ja tegemisi, mis meie rõõmuks selles mökis ka säilinud olid.
Kõik, mis valvur kunagi vajas oma igapäevases elus, oma onnis, kõik oli alles.
Muidugi mugavusi oli lisatud köögis ja pesuruum koos tualetiga.

Orilamme õuel.

Orilamme restoran - baar

Orilamme puhkekülas, Ratavartijan mökki nr.48, viis meie onni, kus me endid hästi mugavalt tundsime.

Kööginurk. Mine tea, kas valvuri enda lastud põhjapõdrakene seinal.

Köögis siis vana pliit ja sellel olevad kannud, sama vanad. Vana kannel ja arvelaud.

Magamiskambrist vaade köögi poolele

See oli meie hubane magamiskamber. Kamin, sooja ja praksuva tulega :)

Mängleva tulega koos uinusime .. väsinud pead pehmele padjale ja tudi tuli.

Lasketiirus mul fotoaparaati kaasas polnud, nii, et rohkem pilte meie seiklusest pole...
Ilusaid rõõmsaid suvepäevi Sulle armas lugeja, olgu Päike Sulle helde ja rohkelt kuldpruuni pintseldaks põsekestele.