Suvi on tõeliselt ilus aastaaeg kodumaa kaunite paikade avastamiseks. Vaatamata sellele, kui väike on meie kodumaa, ilusaid kohti jagub väga palju, selles osas on meil väga vedanud. Igakord, kui mõne uue ilusa koha avastan, mõtlen, et enam ilusamat kohta olla ei saagi, aga näed, saab küll ja on küll, sest ikka ja jälle uuetel Eestimaa seiklusradadel saan seda pidevalt tõdeda. Vahel piisab sellest, kui ära eksid õigelt teelt, mida kõike uut ja põnevat võib niiviisi teele ette sattuda..
Las pildid räägivad enda eest!
Mul oli pikalt ette planeeritud kontserti külastus Ööbikuoru villas. Kutsusin onutütre teekaaslaseks ja tema tuli hää meelega kaasa, nii me kahekesi teele asusimegi. Väikesed seiklused metsade vahel ja kurvilistel teedel, kuid iga tee viib lõpuks siiski Ööbikuorgu ja nii me kohale jõudsimegi. Villa asub imelises orus, kolme järve keskel. Lausa maaliliselt kaunis ümbrus, kus väikesed kodujänkud ringi silkavad.
Selline armas see Ööbikuoru villa ongi, toad väga romantilises stiilis ja hubased. Hommikusööki nautisime päikeseliseküllasel verandal.
Vaade meie hotelliaknast Ööbikuoru villa õuealale
Selline vaatepilt avanes teise korruse rõdult, kus kohast me ka õhtust kontserti vaatasime ja täitsa õieti tegime. See oli hea otsus. Kolmest järvest see kõige väiksem Liinjärv ongi näha. Järve taga metsaga kokku sulab ka vaatetorn Pesapuu
Vähese vihmaga õhtu saabus, solist astus lavale ning keegi ei lasknud end vihmst segada. Kogu ööbikuorg sai kuulda, kuidas muusika orgu valgus ja noodid mõneks hetkeks siia - sinna õhku rippuma jäid.
Vaade Rõuge suurjärvele, mis samuti avanes meie hotellitoa aknast.
Kolmas järv, mis Ööbikuoru villast mõnekümne sammu kaugusel on Rõuge Valgjärv.
Kuna tühi kott püsti ei seisa ja Rõuges söögikohti nappis, siis sõitsime Võrru heas lootuses süüa saada. Leidsimegi sellise toreda söögikoha, kui Stendigu maja. Seal kostitati meid mõnusalt krõbeda seapraega.
Toredalt sisustatud, mis väga sobis selle maja stiiliga kokku. Säilitatud kõik, mis annab väärtust.
Uhke isanda või emanda tool, sai ikka oma istmikuga ka järgi proovitud ja tulime sellele arvamusele, et see tool on üks õige tool, õiges kohas!
Niisugune kena teadete tahvel võttis meid vastu ja andis teada, et oleme tulnud õigesse kohta
Astudes sinna Filmi Vargamäe alale, astusime justkui ajas tagasi..lõputud lõhnavad viljapõllud ja Mäe talu palkhooned nende taustal..seda pilt ei unusta ma kunagi. Oleks nagu teise maailma sattunud.
Seal Mäe talus siis Andres ja Krõõt toimetasid oma loomade ja lastega.
Jäädvustasin end ka "Tõe ja õiguse" kammari ajalukku. Sealt peeglis olid nii Krõõt, kui ka Andres...
Kõik oligi nii, Andrese pastlad ja üleriided, millega ta ikka jälle kohtumaja vahet käis oma õigust saamas, seda siiski saamata.
See oli ikka äärmiselt tark otsus, Filmi Vargamäe sinna alles jätta, et inimesed saaks tulla vaatama, oma käega katsuma, olla ka osakene sellest tõest ja õigusest...ja huvilisi on ikka olnud piisavalt, sest minu pileti number oli 60465! Ise olin ma sellest Vargamäest igatahes vaimustatud, isegi väga just nagu filmist endastki. Selline suurepärane klassika on filmiks saanud, mida oleks pidanud ikka iga eestlane kinno vaatama minema seda ehedat elamust saama, kuna "Tõde ja õigust" kodus väikeselt ekraanilt vaadata on sama, kui roosi läbi klaasi nuusutada. Nii ütles keegi väga tabavalt ja paremini ei saakski seda võrdlust edasi anda.
Nagu näha, uurida ja vaadata on seal palju.
Pisuke hällikene pisikesele beebile
Astun mööda sissetallatud rada Sauna - Madisele külla, teda ennast polnud, aga mängisin mõttega, et ta on, istub seal saunakünnisel, kargud kõrvale pandud ja popsib rahulikult oma piipu, päevaplaanidele mõeldes.
Sauna-Madise kargud, just need samad, mida ta filmis kasutas. Minu arust sobis Indrek Sammul Madise rolli oivaliselt hästi.
Sauna - Madise õue pääl, vaade Mäe talule üle viljapõllu, nostalgia mõttes võtsin värvi ära. Härdus tekkis seal kohapeal seda pilti vaadates...
Kuldsed viljapõllud lokkasid ümberringi ootamas millal Andrese vikat sahisema hakkab.
Oru Pearu aiavärav, mille ta puruks sõitis, kui moor ei jõudnud väravat nii kiiresti avada, kui Pearu jälle kõrtsist hobusega koju kihutas.
Kolm bambi põõsakest.
Kaunis aias silmadele ilutoitu antud ja kõhukestele ka head paremat pidusööki, nii, et rõõmsate matkasellide kodutee võis alata ja kõik jõudsid ilusasti ja turvaliselt ilma viperusteta koju.
Kott lahti pakitud, pesumasinale kiirelt tööd antud, siis uuesti kott kokku pakitud, sest uus planeeritud tuur juba ootamas.
Selle seikluse tegime läbi koos elukaaslasega. Võtsin ta sadamast näppu ja suuna Tartu poole. Tartus oli meil üks kohtumine määratud, see sai õnnelikult teoks tehtud ja siis läksimegi sööma Jakobi jalatsisse, sõime imemaitsvat krõbedat kana, mis suus ilma närimata ära sulas.
Ööbima sõitsime Moostesse, sealne mõisa kompleks on ikka vaatamist väärt, ausalt. Selline ilus pärlikene Eestimaal. Kenasti restaureeritud ja täiesti igapäevaselt kasutusel. Endisest karjalaudast on ehitatud Folgikoda, see toimib kontsertsaalina 600 -le inimesele. Linakojas on külalistemaja, mis külalisi 2006 aastast vastu võtab. Siis on seal kunstikeskus MoKs, mis asub endises mõisa valitsejamajas. Igapäevaselt võib külastada restauraatorite koda, kus saab ülevaate nende tegemistest.
Mõnesaja meetri kaugusel asub sajandivanune sae-ja viljaveski, nüüd Veskiteater. Samuti on seegi veski restaureeritud 2006 aastal kohaliku teatri loomelavaks. Mahutab see saal 60 külastajat. Näitlejateks on seal kohalikud entusiastid.
Muidugi ei puudu sealt ka Käsitöökoda ja see hoone restaureeriti Euroopa Liidu toega 2009 aastal. Käsitöökojas müüakse väga palju erinevat käsitööd, seal valmistatakse ka rahvariideid kui kellegil soov neid endale tellida. Väga kena Käsitöökoda, tasub külastada. Siis võib leida sealt veel Rahvamuusikakooli, mis toimib aastast 2012. Veel on olemas ka Vanaajamaja, mis tegeleb taluarhitektuuri pärandi uurimise, talletamise, taastamise ja õpetamisega.
Ei puudunud ka Villakoda, kus muidugi kõiki võimalikku lambavillast müüakse ja ei puudu ka lambanahast tooted. Kuid kõige rohkem oli rõhk magamistoodetel. Mooste pesamunana tegutseb 2012 aastast Taaskasutuskoda, selle eesmärgiks on leida seisvatele asjadele uus kodu. Selline põgus ülevaade Mooste mõisaansamblist.
Nüüd pilte meie toredast toast, peretoast. See oli ainukene, kus oli privaatne vannituba ja wc. Väga mõnusa interjööriga tuba, suur ja avar.
Selline suure massiivse puutüvejalaga lamp, ausalt see oli ise juba nähtavus toas.
Väga väärikas Mooste mõis, asub ta Mooste järve kaldal ja on üks paremini säilinud mõisaansambleid oma esindusliku häärberi ja kõrvalhoonetega. Tänapäeval on mõis tihedalt kasutustel nii pulmapidude, kui ka firmaürituste korraldamiseks.
Mooste mõisa park, Kari seal astumas...ja keegi veel
Seal kinnise värava taga on vahva suvekohvik, sellel õhtul oli ta juba suletud. Kuigi kohvikusse ei saanud, oli mõisaõues, pargis ja järve ääres tore jalutada. Mõnusas voodis hea ööuni tudutud ja puhanuna ärgatud uut seiklust ootavasse päeva! Hommikusöök oli nii maitsev, soojad värsked ahjusoojad kroisandid ja ülihää kohvi! Tõeliselt ilus algus uuele päevale!
Võtsime suuna Lätile, lihtsalt üks päev lätlaste külalislahkust oli soov nautida. Meil oli hotell Alüksnes juba broneeritud ja sõitsime mööda suvalist teed, äkki nägime visside peret Jaunlaicene toredas külas.
Kas pole mitte armas vaatepilt.
Issi-muu oli päris kuri, tahtis sarvi proovida. Kari siis näitas talle kuidas õige sarvikuga puksida on
Kumbal siis tugevamad sarved on, not vot, seda ei saanudki me teada, sest see jäi siiski selgitamata. Kes teab, kumbale see saatuslikuks oleks saanud? Parem nii.
Vaade hotelli poolt järvele
Alüksne järv.
Vaade meie hotellitoa rõdult järvele ja ilusale ümbrusele
Järve ääres ikka hea koht vanu paate kasutada, no milleks muuks siis veel, kui lillede jaoks.
Ilus kohe vaadata.
Seal veetsime me ühe mõnusa päeva, õhtu ja öö. Sõime väga head söögid ja jõime väga head joogid. Meie jäime nii rahule, et tänusõnad polnud liiast.
Edasine teekond ja suund oli Valga militaarpäevadele. Sõitsime Ape kaudu tagasi Eestisse, teele jäi meile ette juba tuttav koht Kaldavere, tegime seal väikese peatuse. Kahjuks neil enam nii hästi ei lähe, rahvast pole, nii, et uksele põhimõtteliselt munalukk pannakse varsti ette. Meie saime ikka saarele minna ja natukene ilusat ümbrust nautida.
Pingikene sai natukenegi kasulik olla, kui me temal istudes seal ringi vaatasime. Väga tore koht puhkamiseks, jääks ometigi hinge ja et puhkajad selle toreda koha üles leiaks
Roheluse süles, siin pargipingil saab end ikka igal kohalviibimisel ka ülevõetud.
Proovin päikesekiirt pihku püüda.
Seekord oli militaarsed päevad hoopis teisiti organiseeritud ja isegi paremini, kui nii võiks öelda. Huvilisi oli palju ja tegemist leidus igale vanusele. Ei puudunud ka söök - jook ja muusika!
Siin peetakse parasjagu plaani lahingu strateegia üle ja valmistutakse seda läbi viima.
Militaarsetel päevadel demonstreeriti lahinguid.
Sõjameeste telk vajaliku atribuutikaga.
Sissekäiguteel oli Jaagu pilte piisavalt.
Musikaalne geenius Jaak Joala, tema oskas küll igast pillist ilusa meloodia välja võluda
Sõdurpoiss Jaak
Sain ka Jaagu kaenlasse ja kohe hakkas vihma sadama...
Vihma trotsides ööbikuid vaatama! Õnneks see vihmasabin läks siiski mööda, nii, et etendust saime ikka kuiva nahaga vaadata, taevaisa ikka õnneks halastas näitlejatele.
Sellisena võttis meid vastu Kreenholmi hoov, polster oli võimas!
Siseruumidesse oli tehtud restoranid, söögikohad - kõik oli organiseeritud väga hästi toimivaks.
Seal tekkis lausa suurepäraselt mõnus olemine, nii meeldiv oli seal suurte kaarte ja võlvide all kohvi juua ja kooki süüa.
Põnevalt nostalgiline interjöör oli loodud erilise valgusega ja nappide elementidega, mulle nii väga see meeldis, et kõik oli nii nagu oli jäänud aastate eest, kõik oli nii - nii paigas - aitäh korraldajatele!
Ei puudunud sealt ka Jaagu nimi, nimi - mis kõik selle rahva sinna kokku oli ajanudki.
Kohvid joodud, algsed nostalgia sahmakad kätte saadud ja seame sammud oma istekohtade poole.
Tribüünid täituvad vaatajatest, sest kõik kohad olid välja müüdud.
Terve suur lõvipere
Paviljon oli suletud, oli igati näha, et hooaeg hakkab lõppema
Pikk rannaäär, pikkust 7 km, jalutamiseks on maad antud piisavalt. Päevitajaid - suplejaid sa ju ei näe - ega? Mina ka ei näinud...ise ka vette ei läinud.
Sillamäel merepromenaad, no tõeliselt ilus üllatus. Väga maitsekalt rajatud promenaad, mis on hingematvalt ilusa vaatega. See pärlikene taastati 2017 aastal. Kavas on veel rajada rannapromenaad, mis peaks valmima 2021 aastaks. Samaaegselt peaks valmima veel reisisadam ja väike sadam.
Rõõmsad reisisellid kaunis lehtlas südamega pingil. Seal promenaadil oli nii ilus, meeli valdas selline õnnetunne nagu lapsel, kes satub esimest korda kommipoodi.
Ja edasi sõitsime Kuremäe kloostrisse, sest minul oli seal veel käimata. Ma vist ainukene inimene Eesti pinnal, kes seal käinud pole...
Nüüd on ka see viga parandatud, Pühtitsa klooster üle vaadatud, nägu ohvriallika veega puhtaks pestud, mõttes pesin hinge ka. Kuremäe klooster, mis asub maalilisel künkal on ainukene tegutsev vene - õigeusu nunnaklooster ja on täiesti isemajandav. Kloostrile kuuluvad mitmed erinevad hooned, majakirik, ristimiskirik, Jumalaema Uinumise peakirik, muuseum. Põhimõtteliselt moodustavad kloostri hooned terviku, nunnade elumajad, talvekirik - söögimaja, haigla, peakirik, peavärava kellatorn, kool ja võõrastemaja. Kloostriaias kasvab tamm, mis on usklike hulgas pühapuu. Praeguseks juba kuivanud tamm, suuresti tänu usklikele, kes ikka tammelt koort kaasa viisid. Samuti ka aastad teevad oma töö.
Kloostri kellatornis on 7 kella, suurim nendest kaalub 2.6 tonni. Kloostris elab üle saja nunna. Kloostris käijakse eriti loodenõlva all oleva püha allika pärast, seal supeldakse ja seda püha vett viiakse kaasa. Kuremäe klooster on ikka päris suur turismimagnet.
Kenasti korras lilleaed
Hortensiate ilusad roosad puhmakad paistsid juba kaugelt silma
Kuremäe 1891 - sellel aastal Pühtitsa nunnaklooster alguse sai, mille eestseisjaks sai ema Varvara. Praegune Naiskloostri ülem ehk iguumenja on Filareta, alates aastast 2011. Tema võeti vastu 1992 aastal Naiskloostri õdede hulka kuuletujana. Töötas ta kloostri hotellis, tegutses fotograafina, laulis kloostri kooris, oli kloostriülema sekretäriks, võttis osa kloostri ajaloo raamatute publitseerimisest. Mind üllatas, et Filareta on alles 51 aastane. Tema arvab, et inimene, kes seal Nunnakloostris kord ära kord käib, pole enam sama inimene. Elame - näeme...
Kloostri peavärava kellatorn.
Leia pildilt nunn!
Kloostri peakirik ehk Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stauropegiaalne Naisklooster. Selles omamoodi suletud maailmas hoitakse hoolega Jumalaema Uinumise ikooni.
Lõunasöök laulu saatel, koguni kahe laulu saatel - tõeliselt meeldiv kogemus, võib öelda täiesti ainulaadne. Elu on ikka nii ilus. Kui palju meil ikka on õnne, et saame ärgata uude päeva ja teha sellest päevast üks tore seiklus, kui vee kohtad toredaid inimesi, sellist nagu selle söögikoha peremees ja jälle on mida meenutada.
Kõhud täis head ning paremat, laulud kuulatud, siis vaatasime Peipsi ranna kaugelt üle, kuna tuul rebis seal kaldapool ikka väga tugevalt. Pilleke tegi veel kiiga - kaaga ja siis vurasime Pärnusse välja ühe hooga. Tegelikult tegin väikse peatuse Balti keti mälestusmärgi juures, see ju väga ajakohane hetkel, kui Balti ketis olnud inimesed käsi - käes enda ja oma laste vabaks saamise eest seisid ühtse ketina..
Pärast kosutavat ööund käisime Pärnus jalutamas ja õhtul läksime Linnamehe puhkekeskusesse Toomas Nipernaadit vaatama.
Tiiki kasutati tublisti, sinna hüpati, lükati ja kukuti..õnneks oli ilm väga soe ja päikeseline. Riided kuivasid ruttu..
Tore ja lõbus etendus vabas õhus, ilusa loodusliku lavaga. Nalja sai ja naerda sai ka. Nipernaadi oli ikka üks seikleja hing..ha - ha - haaa...naeris ikka Nipernaadi kõva häälega. Väga soravalt ta oma teksti esitas ja väga kõvasti. Nii nagu lõppesid paljasjalgse Nipernaadi seiklused, kui abikaasa tuli kingad käes talle järele, et mees koju viia, nii lõpeb ka minu suvine seiklus Eestimaal. Jääb veel vaadata Linnateatri lavaaugus "Vürst Gabriel"
Lavaaugus käidud, see päev oli ikka eriline, kui linna minnes sadas ikka taevast täiega vihma, pisike hirm oli, et mis tempu ilm teeb õhtul, kui teater algab? Oli küll selline pisike vihm, aga õnneks said näitlejad peaaegu kuiva nahaga tööpäeva õhtusse saata! Kõik ju teavad Agnes von Mönnikhuseni ja salapärase rännumees Gabrieli armastuselugu, sellest pole pikemalt vaja pajatada, aga Priit Pius Gabrieli rollis oli täitsa vahva vaatamine. Indrek Sammul oli head tööd teinud, kõik mehed oskasid ikka mõõgaga vehkida täiesti usutava oskusega. Kõige rohkem nalja tegi Andres Raag, kes vargapoiss Siimu mängis, naerutas meid ikka päris kõvasti. Peab ütlema, et näidend oligi selline naljaga pooleks sõjapalagan. Liivasel laval tehti lõke üles, pandi lihakäntsaks vardasse, peeti maha söömaaeg - nagu päris...
Ivo laager
Vihmamärg
Linnateatri lavaauk. Vaheaeg..
Ilusat suve jätku sulle, seda suvesooja on veel järgi piisavalt. Mina aga lähen veel augusti lõpus Saimaa järvele seilama. Seiklemisteni!
Las pildid räägivad enda eest!
Mul oli pikalt ette planeeritud kontserti külastus Ööbikuoru villas. Kutsusin onutütre teekaaslaseks ja tema tuli hää meelega kaasa, nii me kahekesi teele asusimegi. Väikesed seiklused metsade vahel ja kurvilistel teedel, kuid iga tee viib lõpuks siiski Ööbikuorgu ja nii me kohale jõudsimegi. Villa asub imelises orus, kolme järve keskel. Lausa maaliliselt kaunis ümbrus, kus väikesed kodujänkud ringi silkavad.
Selline armas see Ööbikuoru villa ongi, toad väga romantilises stiilis ja hubased. Hommikusööki nautisime päikeseliseküllasel verandal.
Vaade meie hotelliaknast Ööbikuoru villa õuealale
Selline vaatepilt avanes teise korruse rõdult, kus kohast me ka õhtust kontserti vaatasime ja täitsa õieti tegime. See oli hea otsus. Kolmest järvest see kõige väiksem Liinjärv ongi näha. Järve taga metsaga kokku sulab ka vaatetorn Pesapuu
Vähese vihmaga õhtu saabus, solist astus lavale ning keegi ei lasknud end vihmst segada. Kogu ööbikuorg sai kuulda, kuidas muusika orgu valgus ja noodid mõneks hetkeks siia - sinna õhku rippuma jäid.
Vaade Rõuge suurjärvele, mis samuti avanes meie hotellitoa aknast.
Kolmas järv, mis Ööbikuoru villast mõnekümne sammu kaugusel on Rõuge Valgjärv.
Õhtune taevas pakkus vaatamiseks dramaatiliselt ilusaid värve ja väikese jupikese vikerkaart.
Kui sinine öö saabus ööbikuorgu ülle, andsime meie Unematile käe, et koos temaga unemuinasjutumaale seiklema minna.
Järgmisel päeval läksime ka alla orgu, ojakese vulinat kuulama, külma veega sai ka nägu üle uhatud ja maagilisi rituaale tehtud. Vesi puhastab, vesi on elu algus, vesi on parim ja milline vesi siis veel, kui mitte puhtamast puhas allikavesi.
Kuna tühi kott püsti ei seisa ja Rõuges söögikohti nappis, siis sõitsime Võrru heas lootuses süüa saada. Leidsimegi sellise toreda söögikoha, kui Stendigu maja. Seal kostitati meid mõnusalt krõbeda seapraega.
Toredalt sisustatud, mis väga sobis selle maja stiiliga kokku. Säilitatud kõik, mis annab väärtust.
Nii tore see Stendigu maja söögikoht oligi. Kui Võrru satud, mine sööma.
Kiiktool, kamin, väga kodune tunne. Talvel külmal õhtul, kui hea seal küdeva kamina ees käekesi soojendada..
Selline omamoodi nimega mets ka Eestis olemas...kas sina teadsid?
Mets üle vaadatud, onutütar tõdes, et siit metsast ei leia me küll kedagist peale eurokraavide ja nii siis võtsime suuna Vastse - Roosa poole, kus meie suurepärane film "Tõde ja õigus" filmiti. Kuna olime sellele nii lähedal, oli ka see meil etteplaanitud minek.
Niisugune kena teadete tahvel võttis meid vastu ja andis teada, et oleme tulnud õigesse kohta
Astudes sinna Filmi Vargamäe alale, astusime justkui ajas tagasi..lõputud lõhnavad viljapõllud ja Mäe talu palkhooned nende taustal..seda pilt ei unusta ma kunagi. Oleks nagu teise maailma sattunud.
Seal Mäe talus siis Andres ja Krõõt toimetasid oma loomade ja lastega.
Jäädvustasin end ka "Tõe ja õiguse" kammari ajalukku. Sealt peeglis olid nii Krõõt, kui ka Andres...
Kõik oligi nii, Andrese pastlad ja üleriided, millega ta ikka jälle kohtumaja vahet käis oma õigust saamas, seda siiski saamata.
See oli ikka äärmiselt tark otsus, Filmi Vargamäe sinna alles jätta, et inimesed saaks tulla vaatama, oma käega katsuma, olla ka osakene sellest tõest ja õigusest...ja huvilisi on ikka olnud piisavalt, sest minu pileti number oli 60465! Ise olin ma sellest Vargamäest igatahes vaimustatud, isegi väga just nagu filmist endastki. Selline suurepärane klassika on filmiks saanud, mida oleks pidanud ikka iga eestlane kinno vaatama minema seda ehedat elamust saama, kuna "Tõde ja õigust" kodus väikeselt ekraanilt vaadata on sama, kui roosi läbi klaasi nuusutada. Nii ütles keegi väga tabavalt ja paremini ei saakski seda võrdlust edasi anda.
Nagu näha, uurida ja vaadata on seal palju.
Pisuke hällikene pisikesele beebile
Pudrukauss tühjaks söödud ja puulusikaski juba puhtaks noolitud..
Tema on Krõõt, just nii ta end tutvustas, Filmi Vargamäe giid, kes meile kõik vajaliku ära selgitas ja meie lõpututele küsimustele vastas. Väga sobiv inimene seda tööd tegema. Oli üks äraütlemata tore tunne seal isiklikult kohal olla
Astun mööda sissetallatud rada Sauna - Madisele külla, teda ennast polnud, aga mängisin mõttega, et ta on, istub seal saunakünnisel, kargud kõrvale pandud ja popsib rahulikult oma piipu, päevaplaanidele mõeldes.
Sauna-Madise saun
Sauna-Madise kargud, just need samad, mida ta filmis kasutas. Minu arust sobis Indrek Sammul Madise rolli oivaliselt hästi.
Sauna - Madise õue pääl, vaade Mäe talule üle viljapõllu, nostalgia mõttes võtsin värvi ära. Härdus tekkis seal kohapeal seda pilti vaadates...
Kuldsed viljapõllud lokkasid ümberringi ootamas millal Andrese vikat sahisema hakkab.
Just sellist butafooriat siis filmis kasutati, sinine kuubik, see oli Oru Pearu talu kompleks. Pärast pandi arvuti abiga sinna sinise peale õige välimusega talu. Sain nii giidi jutust aru, et filmis kasutatava talu oli võetud Eesti Vabaõhumuuseumist. Uurisin nende kodulehelt, oli küll sarnase kujuga talu.
Sellise suurepärase elamuse võrra rikkam, oligi hea koduteed alustada. Sõitsime Valga kaudu, seal tegime hotell Metsises söögipeatuse, kus suvisel terassil keha kinnitasime ja ilusat aeda nautisime.
Kolm bambi põõsakest.
Kaunis aias silmadele ilutoitu antud ja kõhukestele ka head paremat pidusööki, nii, et rõõmsate matkasellide kodutee võis alata ja kõik jõudsid ilusasti ja turvaliselt ilma viperusteta koju.
Kott lahti pakitud, pesumasinale kiirelt tööd antud, siis uuesti kott kokku pakitud, sest uus planeeritud tuur juba ootamas.
Selle seikluse tegime läbi koos elukaaslasega. Võtsin ta sadamast näppu ja suuna Tartu poole. Tartus oli meil üks kohtumine määratud, see sai õnnelikult teoks tehtud ja siis läksimegi sööma Jakobi jalatsisse, sõime imemaitsvat krõbedat kana, mis suus ilma närimata ära sulas.
Ööbima sõitsime Moostesse, sealne mõisa kompleks on ikka vaatamist väärt, ausalt. Selline ilus pärlikene Eestimaal. Kenasti restaureeritud ja täiesti igapäevaselt kasutusel. Endisest karjalaudast on ehitatud Folgikoda, see toimib kontsertsaalina 600 -le inimesele. Linakojas on külalistemaja, mis külalisi 2006 aastast vastu võtab. Siis on seal kunstikeskus MoKs, mis asub endises mõisa valitsejamajas. Igapäevaselt võib külastada restauraatorite koda, kus saab ülevaate nende tegemistest.
Mõnesaja meetri kaugusel asub sajandivanune sae-ja viljaveski, nüüd Veskiteater. Samuti on seegi veski restaureeritud 2006 aastal kohaliku teatri loomelavaks. Mahutab see saal 60 külastajat. Näitlejateks on seal kohalikud entusiastid.
Muidugi ei puudu sealt ka Käsitöökoda ja see hoone restaureeriti Euroopa Liidu toega 2009 aastal. Käsitöökojas müüakse väga palju erinevat käsitööd, seal valmistatakse ka rahvariideid kui kellegil soov neid endale tellida. Väga kena Käsitöökoda, tasub külastada. Siis võib leida sealt veel Rahvamuusikakooli, mis toimib aastast 2012. Veel on olemas ka Vanaajamaja, mis tegeleb taluarhitektuuri pärandi uurimise, talletamise, taastamise ja õpetamisega.
Ei puudunud ka Villakoda, kus muidugi kõiki võimalikku lambavillast müüakse ja ei puudu ka lambanahast tooted. Kuid kõige rohkem oli rõhk magamistoodetel. Mooste pesamunana tegutseb 2012 aastast Taaskasutuskoda, selle eesmärgiks on leida seisvatele asjadele uus kodu. Selline põgus ülevaade Mooste mõisaansamblist.
Viimasena esitan sellist uhket hoonet, see on Mooste viinavabrik. Viina seal enam ei tehta, aga pulmi korraldatakse küll. See viinavabrik on ehitatud 1909 aastal. Viiekümnendatel aastatel toodeti selles vabrikus toorpiiritust.
Viinavabrik on väga kena kohapeal, ümberringi ainult ilusat vaatamist ongi, taustal Mooste järv
Viinvabriku ukse ees, kas siis külastajatele või oma töötajatele, aga armas istumine kauni ümbrusega kohas. Ümberringi lõhnamas roosipõõsad.
Need samad kaunid roosid pakkusidki silmailu
Mooste sillerdav järv
Selline suure massiivse puutüvejalaga lamp, ausalt see oli ise juba nähtavus toas.
Suvetuba, nii meie öömaja nimi oligi ja seda see tuba ka meenutas.
Need Mooste mõisahoonete uksed, kõik erilised uksed, mis mu pilku alati püüavad, seekord, aga suletud uksed. Küllap ka neil on avatud uste päevi..
Mooste mõisa Sireli Talu villakoda. Siin olid ikka luugid avatud, astu sisse ...
Siin on vana paat omale hea koha leidnud
Väga väärikas Mooste mõis, asub ta Mooste järve kaldal ja on üks paremini säilinud mõisaansambleid oma esindusliku häärberi ja kõrvalhoonetega. Tänapäeval on mõis tihedalt kasutustel nii pulmapidude, kui ka firmaürituste korraldamiseks.
Mooste mõisa park, Kari seal astumas...ja keegi veel
Mooste mõisa park ja Mooste järv sinab taustal.
Üks vahva mõisatrepi element, vana ja väärikas, kuid veel peab vapralt vastu.
Mooste mõisaansambli uhke värav
Seal kinnise värava taga on vahva suvekohvik, sellel õhtul oli ta juba suletud. Kuigi kohvikusse ei saanud, oli mõisaõues, pargis ja järve ääres tore jalutada. Mõnusas voodis hea ööuni tudutud ja puhanuna ärgatud uut seiklust ootavasse päeva! Hommikusöök oli nii maitsev, soojad värsked ahjusoojad kroisandid ja ülihää kohvi! Tõeliselt ilus algus uuele päevale!
Võtsime suuna Lätile, lihtsalt üks päev lätlaste külalislahkust oli soov nautida. Meil oli hotell Alüksnes juba broneeritud ja sõitsime mööda suvalist teed, äkki nägime visside peret Jaunlaicene toredas külas.
Kas pole mitte armas vaatepilt.
Kohvipiima sain ikka läbi raskuste kätte, lüpsa nagu kitse, mujalt ligi ei saanud..nii, et ära sa seal naera midagi mu lüpsistiili...vot selline oli mamma - muu.
Issi-muu oli päris kuri, tahtis sarvi proovida. Kari siis näitas talle kuidas õige sarvikuga puksida on
Kumbal siis tugevamad sarved on, not vot, seda ei saanudki me teada, sest see jäi siiski selgitamata. Kes teab, kumbale see saatuslikuks oleks saanud? Parem nii.
Sarved maha joostud, kohvipiim kätte saadud, viis tee meid edasi Alüksnesse, Jaunsetase puhkekeskuse hotelli. Küll see asus ilusas kohas järve kaldal, kauni aiaga ümbritsetud, peab ütlema, et lätlased oskavad seda tööd paremini, kui meie.
Vaade hotelli poolt järvele
Alüksne järv.
Järve ääres ikka hea koht vanu paate kasutada, no milleks muuks siis veel, kui lillede jaoks.
Ilus kohe vaadata.
Seal veetsime me ühe mõnusa päeva, õhtu ja öö. Sõime väga head söögid ja jõime väga head joogid. Meie jäime nii rahule, et tänusõnad polnud liiast.
Edasine teekond ja suund oli Valga militaarpäevadele. Sõitsime Ape kaudu tagasi Eestisse, teele jäi meile ette juba tuttav koht Kaldavere, tegime seal väikese peatuse. Kahjuks neil enam nii hästi ei lähe, rahvast pole, nii, et uksele põhimõtteliselt munalukk pannakse varsti ette. Meie saime ikka saarele minna ja natukene ilusat ümbrust nautida.
Tõeline käsitöö sild. Puusepp võiks oma eksamitöö vabalt selle meistriteosega sooritatuks lugeda.
Vaikus ja inimtühjus, nii kahju, et sellised toredad kohad tööta jäävad.
Saun ootamas, et keegi ometigi tuleks ja kerisele tule alla teeks ja lavale roniks leili viskama
Vesijalgratas samuti ootamas, et saaks lõbusõidule minna, saaks vett rataste alt pritsida ja lapsed rõõmust naerma panna. Kuid selle asemel peab kurvalt kohapeal loksuma...
Kas pole mitte maaliliselt ilus vaade. Jäta meelde Kaldavere, pea sinagi oma firma suvepäevad seal. Värsket õhku kopsud täis, jätkasime oma teekonda Valga poole. Hotell Metsis juba ootas meid. Seekord oli meil saunaga tuba ja kui juba saun, siis leilitasime ka südamest.
Roheluse süles, siin pargipingil saab end ikka igal kohalviibimisel ka ülevõetud.
Proovin päikesekiirt pihku püüda.
Seekord oli militaarsed päevad hoopis teisiti organiseeritud ja isegi paremini, kui nii võiks öelda. Huvilisi oli palju ja tegemist leidus igale vanusele. Ei puudunud ka söök - jook ja muusika!
Siin peetakse parasjagu plaani lahingu strateegia üle ja valmistutakse seda läbi viima.
Militaarsetel päevadel demonstreeriti lahinguid.
Sõjameeste telk vajaliku atribuutikaga.
Mõõgamehed lahinguväljal. Selline põgus ülevaade pildis militaarsetest päevadest.
Koduteele jäi ette ilus suvepealinn Pärnu, kus me siis keha kinnitasime ja Rüütli tänaval ringi jalutasime. Leidime metsast veel kukeseeni ja järgmise päeva menüü oligi valmis mõeldud ja sai teoks tehtud. Küll on ikka üks hea söök. Mets on ikka lahke anniga.
Seekord jäi pikem vahe ennem järgmist Eesti tuuri, mis oli planeeritud augusti kesekel Ida - Virumaale.
Nüüdseks ka see reis juba õnnelikult seljatatud ja sellest kohe pajatama hakkangi. Narva Kreenholmis tuli sellel aastal uuesti esitamisele "Kremli ööbikud" ja sinna saigi piletid juba aegsasti ära ostetud. Plaanisin teha paari päevase mini reisi, üks päev Narvas ja teine päev Narva - Jõesuus. "Kremli ööbikud" ei valmistanud mulle pettumust, täielik nostalgiline sahmakas. See võrratu näitlejate trupp, kes seal ööbikuid esitasid, hämmastasid mind oma võrratu lauluoskusega. Ma pean ka seda ütlema, et ühislaul kõlas kordades paremini, kui see kõlas originaalis ja ma ei liialda.
Märt Avandi ei ole küll mu lemmik, aga laulda oskab ta küll imehästi. Kõik see, mis toimus laval, oli suurepärase töö tulemus. Ausalt öeldes mulle meeldis kõik, vana Joala, keda esitas Juss Haasma - super hea näitleja töö! Ja suurim üllataja minu jaoks oli Katrin Pärn, mul polnud küll aimugi, et ta nii suurepärase lauluhäälega on, väga meeldis. Anne Veski kingad kipuvad jääma liiga suureks, aga Pärna jalga olid nad nagu valatud.
Narva Kreenholm võttis vastu kaks tuhat vaatajat ja kusagil polnud seda tunda, nii hästi organiseeritud oli siis küll.
Sissekäiguteel oli Jaagu pilte piisavalt.
Sõdurpoiss Jaak
Sain ka Jaagu kaenlasse ja kohe hakkas vihma sadama...
Vihma trotsides ööbikuid vaatama! Õnneks see vihmasabin läks siiski mööda, nii, et etendust saime ikka kuiva nahaga vaadata, taevaisa ikka õnneks halastas näitlejatele.
Sellisena võttis meid vastu Kreenholmi hoov, polster oli võimas!
Siseruumidesse oli tehtud restoranid, söögikohad - kõik oli organiseeritud väga hästi toimivaks.
Seal tekkis lausa suurepäraselt mõnus olemine, nii meeldiv oli seal suurte kaarte ja võlvide all kohvi juua ja kooki süüa.
Ei puudunud sealt ka Jaagu nimi, nimi - mis kõik selle rahva sinna kokku oli ajanudki.
Kohvid joodud, algsed nostalgia sahmakad kätte saadud ja seame sammud oma istekohtade poole.
Tribüünid täituvad vaatajatest, sest kõik kohad olid välja müüdud.
Kõik kolm tribüüni valgusid rahvast täis ja etendus võis alata. Vahva oli, nii mõnedki asjad jäävad sealt kauaks - kauaks meelde. Taksoga tulime ja taksoga ka läksime hotelli tagasi, linna piires sõit maksab Narvas 2.50.
Järgmisel päeval käisime linnas Jõepromenaadil jalutamas, selle pikkuseks on 967 meetrit ja peab ütlema ainult kiidusõnu. Ei puudunud sealt vabaõhu jõusaal, ei puudunud ilusad vaated ega purskkaevud. Leidsime sealt eest veel terve lõvide pere, kes valvasid lastele mõeldud mänguväljakul, palju kauneid lillepotte ja ühesõnaga üks suurepärane koht jalutamiseks. Jõe tänavalt leidus veel Ro Ro klubi restoran, milline põnev koht ja meie presidendi juttu uskudes, pidi ka söök väga maitsev olema! Kahjuks see jäi proovimata, meie saabudes oli klubi veel suletud.
Terve suur lõvipere
Pildid Jõepromenaadist igast küljest ja nurga alt..
Ro Ro klubi tänava poolelt ja jõe poolelt. Väga andekas inimene, kes sellele klubile näo on andnud.
Narvas tuurid peale tehtud ja kaubanduskeskusega samuti tutvust tehtud, jäi meelde see, et Narva kaubanduskeskus teeb silmad ette mistahes Tallinna kaubanduskeskusele. Nii kaupluste, sisustuse, kauba esilepanekuga, riiete - toodete kvaliteedi ja valikuga.
Narva - Jõesuusse jõudes õhtune ilm polnud kiita, olime siis tubased, aga järgmisel hommikul pärast hommikusööki jalutasime rannas, oli küll tuuline ilm, aga meeldivalt tuuline.
Paviljon oli suletud, oli igati näha, et hooaeg hakkab lõppema
Pikk rannaäär, pikkust 7 km, jalutamiseks on maad antud piisavalt. Päevitajaid - suplejaid sa ju ei näe - ega? Mina ka ei näinud...ise ka vette ei läinud.
Pillele meeldis see rõõmus vanker ja koos nad pildile jäidki.
Ja edasi sõitsime Kuremäe kloostrisse, sest minul oli seal veel käimata. Ma vist ainukene inimene Eesti pinnal, kes seal käinud pole...
Nüüd on ka see viga parandatud, Pühtitsa klooster üle vaadatud, nägu ohvriallika veega puhtaks pestud, mõttes pesin hinge ka. Kuremäe klooster, mis asub maalilisel künkal on ainukene tegutsev vene - õigeusu nunnaklooster ja on täiesti isemajandav. Kloostrile kuuluvad mitmed erinevad hooned, majakirik, ristimiskirik, Jumalaema Uinumise peakirik, muuseum. Põhimõtteliselt moodustavad kloostri hooned terviku, nunnade elumajad, talvekirik - söögimaja, haigla, peakirik, peavärava kellatorn, kool ja võõrastemaja. Kloostriaias kasvab tamm, mis on usklike hulgas pühapuu. Praeguseks juba kuivanud tamm, suuresti tänu usklikele, kes ikka tammelt koort kaasa viisid. Samuti ka aastad teevad oma töö.
Kloostri kellatornis on 7 kella, suurim nendest kaalub 2.6 tonni. Kloostris elab üle saja nunna. Kloostris käijakse eriti loodenõlva all oleva püha allika pärast, seal supeldakse ja seda püha vett viiakse kaasa. Kuremäe klooster on ikka päris suur turismimagnet.
Kenasti korras lilleaed
Hortensiate ilusad roosad puhmakad paistsid juba kaugelt silma
Kuremäe 1891 - sellel aastal Pühtitsa nunnaklooster alguse sai, mille eestseisjaks sai ema Varvara. Praegune Naiskloostri ülem ehk iguumenja on Filareta, alates aastast 2011. Tema võeti vastu 1992 aastal Naiskloostri õdede hulka kuuletujana. Töötas ta kloostri hotellis, tegutses fotograafina, laulis kloostri kooris, oli kloostriülema sekretäriks, võttis osa kloostri ajaloo raamatute publitseerimisest. Mind üllatas, et Filareta on alles 51 aastane. Tema arvab, et inimene, kes seal Nunnakloostris kord ära kord käib, pole enam sama inimene. Elame - näeme...
Kloostri peavärava kellatorn.
Leia pildilt nunn!
Kloostri peakirik ehk Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stauropegiaalne Naisklooster. Selles omamoodi suletud maailmas hoitakse hoolega Jumalaema Uinumise ikooni.
Kuremäe klooster vaadatud, siis mõtlesime, et kinnitame veel kusagil keha, kui mõni mõnus kohake ette jääb. Kuna aastaid tagasi sai Kariga seda sama teedpidi koju tagasi sõidetud, meenus mulle, et teele jääb ette mõnus söögikoht ja sinna sisse me kurvasimegi. Selle söögikoha nimi on "Õige koht", mis asub Kalmakülas. See oli igati õige valik, sest söök oli maitsev, kohv oli imehea ja kodus küpsetatud kaneelisai maitses ka imehästi. Selle kõige kroonis, kui peremees lubas meile laulda ja seda ta ka tegi, pani sõrmed klahvidele ja Valgre kaunis meloodia hakkas kõlama. Sellist asja kohtab ikka harva, et peremees lauluga tänab!
Kõhud täis head ning paremat, laulud kuulatud, siis vaatasime Peipsi ranna kaugelt üle, kuna tuul rebis seal kaldapool ikka väga tugevalt. Pilleke tegi veel kiiga - kaaga ja siis vurasime Pärnusse välja ühe hooga. Tegelikult tegin väikse peatuse Balti keti mälestusmärgi juures, see ju väga ajakohane hetkel, kui Balti ketis olnud inimesed käsi - käes enda ja oma laste vabaks saamise eest seisid ühtse ketina..
Pärast kosutavat ööund käisime Pärnus jalutamas ja õhtul läksime Linnamehe puhkekeskusesse Toomas Nipernaadit vaatama.
Tiiki kasutati tublisti, sinna hüpati, lükati ja kukuti..õnneks oli ilm väga soe ja päikeseline. Riided kuivasid ruttu..
Tore ja lõbus etendus vabas õhus, ilusa loodusliku lavaga. Nalja sai ja naerda sai ka. Nipernaadi oli ikka üks seikleja hing..ha - ha - haaa...naeris ikka Nipernaadi kõva häälega. Väga soravalt ta oma teksti esitas ja väga kõvasti. Nii nagu lõppesid paljasjalgse Nipernaadi seiklused, kui abikaasa tuli kingad käes talle järele, et mees koju viia, nii lõpeb ka minu suvine seiklus Eestimaal. Jääb veel vaadata Linnateatri lavaaugus "Vürst Gabriel"
Lavaaugus käidud, see päev oli ikka eriline, kui linna minnes sadas ikka taevast täiega vihma, pisike hirm oli, et mis tempu ilm teeb õhtul, kui teater algab? Oli küll selline pisike vihm, aga õnneks said näitlejad peaaegu kuiva nahaga tööpäeva õhtusse saata! Kõik ju teavad Agnes von Mönnikhuseni ja salapärase rännumees Gabrieli armastuselugu, sellest pole pikemalt vaja pajatada, aga Priit Pius Gabrieli rollis oli täitsa vahva vaatamine. Indrek Sammul oli head tööd teinud, kõik mehed oskasid ikka mõõgaga vehkida täiesti usutava oskusega. Kõige rohkem nalja tegi Andres Raag, kes vargapoiss Siimu mängis, naerutas meid ikka päris kõvasti. Peab ütlema, et näidend oligi selline naljaga pooleks sõjapalagan. Liivasel laval tehti lõke üles, pandi lihakäntsaks vardasse, peeti maha söömaaeg - nagu päris...
Ivo laager
Vihmamärg
Linnateatri lavaauk. Vaheaeg..
Ilusat suve jätku sulle, seda suvesooja on veel järgi piisavalt. Mina aga lähen veel augusti lõpus Saimaa järvele seilama. Seiklemisteni!
