Peipsi järves asub selline tore saar nagu Piirissaar, ühel pool Eesti, teisel pool Venemaa. Igatahes minu telefon teatas mulle : Teretulemast Venemaale!!!!! Sinna ma nüüd küll pole minemas, appi - appi! Igaks juhuks muutsin kibekiirelt laeval oma asukohta, et Eestisse tagasi pääseda.
Piirissaar on 7.5 ruutkilomeetri suurune saar ja seal asub kolm küla. Piiri, Tooni ja Saare.
Piirissaar on Peipsi järve suurim saar, kus on juba sadu aastaid elanud mitmed rahvad ja kultuurid käsikäes. Suure osa saare püsiasustusest on läbi aegade moodustanud sinna tagakiusamise eest põgenenud vene vanausulised. Kogu saar on mitmekesine looduskaitseala. Vahetult saare taga lõpeb Eesti. Vene riigi piirini on järve mööda vaid mõned sajad meetrid.
Siinne rahvas on elatunud kalapüügist ja juurvilja, eelkõige sibula kasvatamisest. Kalapüügipiirangud ja piiratud sibulamüük Venemaale on viinud sissetulekud ja siit ka tagajärg, rahvast jääb saarel aina vähemaks.
Aasta läbi on Piirissaarel eesti ja vene keelt kõnelevaid elanikke kokku vaid 30, suviti umbes 200 ümber. Kuid peab ütlema, et külapiltides seda küll näha polnud, külades ning külateedel valitses inimtühjus. Koerad olid ainsamad tervitajad!
Väike nähvits, liputas sõbralikult saba, aga siis vaatas, et keegi midagi anna ja hakkas kohe riidlema. Kuid sellegipoolest on väikese tervitaja pildiga hea alustada!
Läheneme Piirissaare sadamale. Laevasõit kestab umbes tund
Selline väike sadam see ongi, aga kõik mahuvad kai äärde sõbralikult ära. Sadam on võimeline vastu võtma, kuni 40 m. pikkust laeva. Meid tõi kohale parvlaev Koidula, mis 32 m. pikk ja kiiruseks 10 sõlme, mnjah, tuli tahtmine laevale natukene hoogu juurde anda..seal taamal Koidula seisab ankrus, kes terasemalt vaatab.
Valdav osa piirissaarlastest on vene vanausulised ning tavapärastel teenistusaegadel ja kirikupühadel sai külastada traditsioonilist staroveride palvekoda Saare külas, mis tänaseks on mahapõlenud.
Uus palvekoda on juba kerkimas, mida ehitatakse vanale vundamendile.
Vaatamisväärsuseks peetakse ka vanausuliste kalmistuid, neid on saarel kaks, üks on luteriusuliste kalmistu. Kalmistute eest hoolitsetakse suure pühendumisega.
Kui ma käisin juulikuus Kuremäel, siis torkas kohe silma, kui ma läbi kalmistu kõndisin, et kõik ristid oli hõbetatud ja kalmud hästi korras.
Tooni külas on ka õigeusu kirik, mis praegu enam ei tegutse. Päris mahajäetud, ära unustatud, rohtu kasvanud, üks väga kurva olemisega kirik.
Külas on küll ka koolimaja, aga kooliealisi lapsi saarel pole. Viimati töötas koolimaja 80-datel, kuid kuna saare elanikkond on väga vana, siis lapsi juurde oodata ei ole ja koolimajale pole ka tööd anda.
Saare kogukonna peamised tegevusalad on kalapüük ja juurvilja, eriti sibulate kasvatamine. Sibulaid ostsime kõvasti kaasa.
Kuid eelkõige nautisin ma saare miljööst, armsad rohtukasvanud külatänavad, rohked väga värvirikkad lilleaiad, väikesed majad, näha on, et jõudumööda neid korrastatakse.
Natukene maad sadamast sisemaa poole, jäi teele selline iluates õites korras aed, muljetavaldav..
See juba suurem maja ja väga tubli perenaise korras aed.
Ja nii me astume tühjadel külateedel miljööd nautides.
Piirissaare hostel
Siin näitab magaziini, mis saarel hetkel täiesti olemas, mida peab noor mees, kes mandrilt tuli ja magaziini püsti pani.
Külastasime ka seda, suur kotitäis Ukraina erinevaid kompveke sai kaasa ostetud. Kes tuli jäätisetopsiga poest välja, kes pudeliga, rahulolevad olid kõik.
Õites aedu ikka oli, no ikka oli ja see valgete vahupuhamakatega põõsas kogus suurt populaarsust, kus ees pilte tehti.
Lilleaiad on värviküllased
Vaated Peispi järevele. Ujumas ei käinud keegi, kuigi naistel olid trikood isegi kaasas.
Läheneme muuseumile
Astume sisse, aga ennem jätame jalanõud ukse taha.
Kohalikku käsitöö suhkrut müüa. Anti maista ka, oli ikka vjäga magus nagu kristalliseerunud iirise komm.
Arvan, et see on muuseumi perenaise köök, küll oli kena ja hubane, sinna asja polnud, aga piilusin ikkagi..kuulsin, et keegi olla magamistuppa ära eksinud ja selle ilust pahviks löödud. Oli saanud tõreleda, et siia ei tohi tulla!!! Nii kord juba viisakusetikett ette näeb, et, ära kunagi sisene kellegi magamistuppa, kui sind pole sinna kutsutud.
Seal leidus küll igasugu tööriistu, millele isegi ei oskaks nime anda ja kas peabki?
Ratas, võrgud, hobuse kaelarakend jne...
Samovarid ehk isekeetjad, teemasinad. Muuseumis on samovarid igatahes aukohal, nii läikima löödud, et isegi päike kahvatuks nende kõrval.
Kannukesed nagu mammukesed reas suuruse järgi.
Mulle väga meeldiks, kui mehed selliseid särke veel kannaksid,
Kaunis käsitöö pitsis heegeldatud päikesevari ja samuti tikitud kaunistustega laualinad.
Muuseum oli hästi kenasti sisutatud, akende ees imekaunid kardinad, ikka käsitöö, töeliselt ilus vaatamine.
Muuseumi eesõu.
Korraarmastus on midagi, mis on staroveridele loomuomane, seda ei suutnud muuta ei tsaarivõim, ei vabariik ega veel vähem kolhoosiaeg.
Selline oli meie tegus päev Piirissaarel, jalgsimatk läbi kolme küla ja tagasi, kui olime külastanud muuseumit, söönud kõhud täis kalasupist, mida kohalik Tiina meile nii lahkesti valmistas.
Teed ja kooki magusaks peale, aitas küll, kütuseks piisavalt, et randa jalutada ja siis sadamasse tagasi kõndida.
Oli kuulda ainult lusikate kõlinat...
Sadamas astusin raami- pildiraami. Tagasi laevale ja mandrile, siis bussi tukkuma, sest väga varakult tuli tõusta, teekond ju pikk. Tukk tuli peale küll.
Kohvipeatus tehti Tikupoisi juures. Seal oli turg avatud, kes sai suitsukala, kes ploome. Õnnelikud ja rahul olid igatahes kõik.
Seiklused jätkuvad...
