Loosalu raba on 7,7 km pikkune matkarada. Oma neli tundi kulub seal kindlasti rahulikult liikudes ja ümbrust nautides. Olin selles rabas täiesti üksi, kui mitte sisalikke ja linnukesi arvestada.
Jätsin auto veel soovitatud kohta, sellega sain veel paar kolm kilomeetrit teepikkust juurde. Aga jalakesed olid ka kõvasti vaeva näinud, seega oli neil täielik õigus väga - väga väsinud olla.
Rabamänniku nõlvad on põtradele meelepärased, seega võib nende jägi seal hõlpsasti näha.
Rada lõpeb Reevimäe jalamil ja sealt siis tuleb tagasi astuma hakata.
Järves elavad haugid ja ahvenad, aga pidid olema mustad, kui tondid ja turbamuda maitsega.
See on vist väga naljaks vaatepilt, kui tondist kalad vees ujuvad..
Väike laudisala, siit saab vette ujuma sulpsata ja siis võib ka tõenäoliselt tontkaladega kohtuda.
Küllaltki palju oli suuremaid laukaid.
Raba on ikka nii müstiline paik, et ta lihtsalt jätab sind januseks, aina uuesti teda avastama minna. Lisaks on raba igal aastaajal nii erinev. Täiesti erinev, isegi lõhn on erinev.
Siin tema siia laiub keset raba, Eesti suurim rabjärv, sügavust 5 meetrit. Kui kahtlete, minge vaatama.
Mürgine küüvits.
Vahelduseks viis tee ka puisrabast läbi, ei olegi alati ainult laukad ja älvesed.
Selline tore metsatee, mis tuletas lapsepõlve taluteid meelde, viis raba laudteeni. Küll alles oli linnulaulu, sellised ilusaid kõrgeid noote kuuleb harva.. oleks kuulama võinud jäädagi.
Kuid tegin lühikese linnulaulu salvestuse..ja samas ka ülevaade ümbrusest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar