Kadriorus puude vilus..

Jalutasin bussijaamast Kadriorgu ja näen, et  aknal on naine. Elusuuruses joonistus, aga väga tõetruu ja originaalne mõte. Keegi on alati kodus.

Kadrioru miljöö, siin on lihtsalt nii tore jalutada, kohvikusse sisse põigata, et tassike cappuccinot nautida.

Luigetiik ja sel juhul ka luigesaareke.

 Kaunis Kadriorg. Läbi pargi jalutades jõuame ikka ja jälle jaapani aeda. Kuid seda on alati väga põnev külastada, sest meil on ju neli aastaaega.

Looduse kaunis looming. Ja kui pealinnas juba jalutatud piisavalt, lähme edasi nii öelda minu kodulinna, kuigi ma elan seal lähedal, aga kuidagi südamesse kinni kasvanud mõte, et kodulinnaks on armas Haapsalu.

Haapsalus kohtusin võrratu reisikaaslasega, kellega tutvusime aastaid tagasi bussipingil, kus me siis  esmakordselt kohtusime Kiidjärvele etendust vaatama sõites. Ta on väga suur kultuurihuviline ja ma ei usu, et tal ükski sümfoonia või Erso kontsert vaatamata jääb. Koos käisime ka Macbethi vaatamas.

Käisime renoveeritud linnuse muuseumis ja uurisime ajalugu nii seest, kui väljast.

Vaated ülevalt Haapsalule. Proovisime ka Okase muuseumi külastada, sest temal oli veel käimata pärast avamist, aga jäi ka seekord, sest muuseum oli juba sügispausile läinud.

Ja see on 2024 aasta minijutuke, mis on millegipärast lisamata jäänud. Olen nendel teemadel varem kirjutanud, sestap lühijutuke.