Võsult Mäetaguse SPA-sse. edasi Tudu rabasse ja ikka edasi Selisoo rabasse.

Eelmisel aastal avastasin juhuslikult Mäetaguse mõisa spa ja panin omale kalendrisse kirja, et sinna - sinna vaja minna. Varakult tegin broneeringu ära suveks, mine tea. 

Ümbruses on palju toredaid matkaradu, nii, et jällegi kaks ühes päevad. Kuna rohked matkarajad pakkusid ka rohkem võimalusi, siis käisime ära kahes rabas, Tudu ja Selisoo rabas.

Aga nendest juba hiljem.

Kõigepealt lähme Võsule, ööbisin seal Rannaliiva külalistemajas, selleks oli mul kaks põhjust, esiteks kohtumine armsa kirjasõbraga Võsul ja teiseks, et järgmisel päeval lähemal olla Mäetagusele. Tegime temaga lihtsalt selle plaani, et saame Võsul kokku, lähme sööma ja siis naudime koos pudeli vahuveini minu juures külalistemaja rõdul. Plaanitud, tehtud ja täide viidud.

Õhtul nautisin rannas päikeseloojangut, rahulik, rahvast eriti polnudki liikvel. Oli juunikuu algus ja suve kohta päris kahvatu soojuse mõttes.

Lummav sirelilõhn külalistemaja rõdul

Päikeseloojang inimtühjal rannal üksiku jalutajaga, kes on teisel pool seda kaamerat. Üle mere on näha Käsmu ja Kuradisaar.

Kollased kobar õitsejad, harilik kukerpuu.

Kaunid Võsu aiad. Ilus on vaadata neid pitsidega aknaid.

Hästi lopsakad topeltõitega sirelid.

Käisime söömas ja loomulikult ühed head joogid kuuluvad selle juurde.

Võsu rand.

Pritsukuur ehk Võsu butiik, kus on alati nii naiselikud riided. Kehva suve algus ei toonud puhkajaid Võsule, seega polnud ka müügi suhtes edukas. Omanik rääkis, et järgmisel aastal jäävad uksed kinni.Rendileping saab otsa, kas ka pikendatakse, jääb nähtavaks.

Kui teda enam seal pole, midagi peab asemele tulema..loodame. Ma ikka igal võimalusel sealt läbi põiganud, ainuüksi selle kuuri pärast, midagi ikka leiab. Võsu butiik on ka Rakveres Põhjakeskuses, nii, et päris ära ei kao.

Nüüd jätame Võsu sinnapaika ja liigume edasi Ida Virumaa poole, et Mäetaguse spa-sse jõuda. Kui juba spa-ga sai algust tehtud, siis paari sõnaga sellest toredast mõisast mõned tutvustavad seigad.

Mõisaansamblist on säilinud 14 hoonet, millest tall-tõllakuuri on tänaseks rajatud hotell 24 toaga, supelamaja ja sauna tagatuba, restoran ning hiljuti restaureeritud viinaait.

Aastal 1542 on esimesed märkmed, aga õitseaeg hakkas siis, kui mõisa valitsejaks sai von Rosen.

Nagu ikka oli kombeks, rajati ka Mäetaguse häärberisse koolimaja, kuniks valmis uus koolimaja.

1992 alustati mõisa renoveerimisega. Sinna asus tööle kuni 2017 aastani vallavalitsus ja teisel korrusel toimusid kultuuriüritused.

Hotelli sissekäik, vasakule jäävad hotellitoad, paremale supelmaja.

Restorani terrass

Mäetaguse mõisa hotelli vastuvõtus kohtusime perenaise Miisuga, ametliku nimega Elisabeth von Rosen. Hetkel on tal puhkehetk.

Hiljem oli ta valmis vastu võtma külaliste paitusi. Kiitust avaldas ta nurrudes. Kui siidine ja pehme ta oli. Õhtusel ajal külastas ta meid hotellitoas, kontrollides, võib olla, küllap ka, et mõned paid vastu võtta,  kas meil on kõik vajalik olemas..igaks juhuks tegi tiiru toas ära, et noh, kas äkki hiiri pole..

Restoran von Rosen. Sõime apelsini karbonaadi. Ma ütlen teile, see oli imemaitsev.

Supelmaja sauna tagatuba.

Põhirõhk sai muidugi soojale supelmajale pandud, seal kaob aeg märkamatult aurusauna ja veemõnusid nautides. Kuid pärast spa mõnusid läksime õhtustama ja õhtusöök, see oli tõeline naudinguline pidusöök.

Peale hästi magatud ööd pehmes voodis, oli kaetud väga rikkalik ja mitmekülgne hommikusöök.

Kõhukesed küllased, seadsimegi sammud matkaradadele.

Selisoo rabast alustame, kuigi meil oli vastupidi. 

Selisoo raba oli samuti edasi tagasi, kokku 8 km. Oli nii siirdesoo, lageraba, puisraba alasid,  hästi vahelduv. Väga tore oli see, et kogu laudistee oli kaetud võrguga. Nii mugav ja julge astuda ka vihmaga.

Murakad õitsesid.

Tupp-villpeade kuldaeg

Seli järv 

Seli järv, oli ka üks koht ujuma minemiseks.

Näete, korraliku võrguga kaetud, Tublid inimesed, kes sellega tegelevad, et meil oleks turvaline rabas matkata. 

Tupp-villpäid oli nii, et valendas..

Nagu natukene andis päikese lootust..

 Jõhvikad õitsevad  Selisoo rabas

Tudu raba algus, oli vihmane retk, aga samas võimalik kogeda ka raba koos vihmaga, me pole ju ometi suhkrust.

Kuigi raba pildid on alati ilusamad koos päikesega, on märg raba siiski toredaks vahelduseks.

Tudu raba pikkuseks on kõige rohkem kilomeeter, ei saa veel alustadagi, kui juba oled lõppu jõudnud.

Tupsude kuldaeg, see vaatepilt kohapeal oli lihtsalt nii lummav, et pildiga seda edasi anda pole võimalik.

Looduse omad tegemised, vaevalt et mänd ise nii viltu kasvanud oleks.

Põnevad kujutised vees..

Raja lõpus avaneb imeline vaade Tudu järvele

Tudu järv 

Kõik vajalik olemas, soovikorral jää ööbima metsaonni, saad valmistada toitu, kõige eest on hoolitsetud, puud samuti tuletegemiseks olema, välikäimla olemas.

Ümber järve on jätkub looduslik matkarada, ilma laudiseta,

Suurepärane terrass ujuma minemiseks, istu, puhka lõõgastu, naudi vaadet.

Suve parimad hetked veedad sa siin, täiuslik puhkus meelele ja hingele.

Kohev kaelus, vaevalt et kask selle kaeluse üle rõõmustab, aga tal pole kuidagi võimalik ka temast vabaneda. Looduse omad tegemised.

Nii need kaks päeva kiirelt möödusid, mis muud, kui Rakvere Berliini trahteri kaudu koduteele. Kõhuke tänulik ja ise samuti.  Kodusõit sisemaa kaudu ja kui ikka Kirna teele jääb, ei jää siis mitte sinna sisse põikamata. 

Elamusi jälle kuhjaga.

Müstiline Kirna mõis..

Loosalu raba

Loosalu raba on 7,7 km pikkune matkarada. Oma neli tundi kulub seal kindlasti rahulikult liikudes ja ümbrust nautides.  Olin selles rabas täiesti üksi, kui mitte sisalikke ja linnukesi arvestada. 

Jätsin auto veel soovitatud kohta, sellega sain veel paar kolm kilomeetrit teepikkust juurde. Aga jalakesed olid ka kõvasti vaeva näinud, seega oli neil täielik õigus väga - väga väsinud olla.

Rabamänniku nõlvad on põtradele meelepärased, seega võib nende jägi seal hõlpsasti näha.

Rada lõpeb Reevimäe jalamil ja sealt siis tuleb tagasi astuma hakata.

Grillimiseks kõik vajalik olemas.

Rajaäärsed olid täis küüvitsa taimi, ta on nii ilus roosa, aga siiski hoia näpud minust eemale, ma olen mürgine

Raja keskosas jõuad  Eesti suurima rabajärve juurde - Loosalu järve.
Järves elavad haugid ja ahvenad, aga pidid olema mustad, kui tondid ja turbamuda maitsega.
See on vist väga naljaks vaatepilt, kui tondist kalad vees ujuvad..

Väike laudisala, siit saab vette ujuma sulpsata ja siis võib ka tõenäoliselt tontkaladega kohtuda.

Küllaltki palju oli suuremaid laukaid.

Raba on ikka nii müstiline paik, et ta lihtsalt jätab sind januseks, aina uuesti teda avastama minna. Lisaks on raba igal aastaajal nii erinev. Täiesti erinev, isegi lõhn on erinev.

Siin tema siia laiub keset raba, Eesti suurim rabjärv, sügavust 5 meetrit. Kui kahtlete, minge vaatama.

Ka siin küljes on võimalik ujuma minna. Raba järvevesi jätab keha nii pehmeks ja lõhnate ka pärast raba järgi..

'

Sookail. Kasutatakse meditsiinis. Temal tulevad ilusad väikesed valged õied, siin ta alles nuputab neid. Raamatus Maa lapsed, see on 6 osa sari, on peategelane Ayla, tema tegi sookailist omale juuste pesemiseks vahtu.

Mürgine küüvits. 

Vahelduseks viis tee ka puisrabast läbi, ei olegi alati ainult laukad ja älvesed.

 Selline tore metsatee, mis tuletas lapsepõlve taluteid meelde, viis raba laudteeni. Küll alles oli linnulaulu, sellised ilusaid kõrgeid noote kuuleb harva.. oleks kuulama võinud jäädagi.
Kuid tegin lühikese linnulaulu salvestuse..ja samas ka ülevaade ümbrusest.

Selline tore raba Raplamaal, kuigi ta pole ringikujuline, mis on paljudele meelepärasem, kui edasi - tagasi sama teekond läbida, on Loosalu raba ikkagi kõnetavalt kaunis osa Eesti loodusest. Ja kevadise raba linnukeste sirina saatel on mõnus astuda.