Mooste mõisast Valgesooni ja kuni Põrgupõhjani välja

Koguneme Valgesoo rabas, tublimad on juba kohale jõudnud ja egas midagi, saapapaelad kinni ja rajale, start!

Looduse poolt saime päikeselise päeva kingituseks, seda rõõmu oli ka meie sammudes näha ja tunda. Mutikesed olid siis nii reipad, nii reipad, et ühest matkarajast ei piisanudki.

No aga öelge teie mulle, kas pole siis ilus päikseline tee astumiseks.

Kurve siin sirgeks teha ei saa, jalg võib koos papuga kaduma minna.

 Männi kevadist lõhna sulle, tunned... nuusuta - nuusta. Ei tunne? Pane silmad kinni, mõtle end rabasse  ja nuusuta uuesti...noniiiiii tunnedki.

Pisikesed õrnad männid on nagu vaikivad valvurid.

Rõõmus matkaja, aga vaata sa vaid, juba hõlmad laiali...ha-haa

Nõnna nurgeline teine vahepeal. Valgesoo raba on ringikujuline rada, pikkust alla kahe kilomeetri.

Valgesoo vaatetorni me ei pääsenud, torni reenoveeriti. Muidu on ta väga tubli olnud oma 29,7 meetrit  kõrge ja sihvakas metallist vaatetorn. Vaateplatvormil on 3 vaheplatvormi, viimase vaatlusplatvormi kõrguseks on 23,8 meetrit, selle keskel on tuulesein ja istepingid. Nii, et puhka tuulevaikselt ja joo üks kosutav kaasavõetud kohv või tee.

Meie aga liigume edasi, kusagil lähedal pidi Põrgupõhi olema, tahaks ikka teada, mis seal põrgus siis ikkagi on, lähme vaatame üle, tulge teie ka kaasa, siis meil ka julgem, kui kohati liiga kuumaks hakkab kiskuma.

Süda julgeks ja siit väravast sisse, kas ka kunagi tagasi saab, jääb nähtavaks.

Sellest hiilime mööda..

Punased naeratavad sarvikud juhatasid meile teed..

Pole tuld, pole veel kedagist kuulda ega näha, aga sinililli on küll kogu metsalune täis.

Jõudsime põrgu põhjani välja ja ikka ainult sinililled.

Siin paistab, et lausa lubatakse põrgupõhjast välja ronida, oh ah..oleme pääsenud

Juba olemegi üleval, nii nagu loeme, põrgu lael.

Nii, et usu sa veel neid jutte, et põrgus on kurjad sarvikud ja kuumad katlad. Polnud seal muud, kui sinililledest vaip ja linnulaula ka.

Aitäh, aitäh, et maapeale tagasi saime, aitäh teile ka julgustamast! 🙏💖

Ööbisime seekord Mooste mõisa külalistemajas, tuttav ja turvaline ööbimseks. Olen Moostest kirjutanud, ei hakka end kordama. Sai seal ringi jalutatud, kõik kohad jällegi läbi uudistatud, et, kas on ka midagi uut tekkinud.

Mooste külalistemaja fuajees.

Mooste mõisa pargis

Saime kokku meie armsa Zanzibari reisikaaslase Irinaga, juttu jagus kauemaks.

Esmakordsel käisin seal väikeses Moisekatzis, oli see alles segasummasuvila. Sinna  oli küll kogu nõukogude aegne varandus kokku kantud, no seda ikka oli.

Selle maja peremees ajas lõbusat juttu ja vestis oma tegemistest ja plaanidest.

Vaata ja imesta, mida kõike meil kunagi on vaja läinud..

Väärib külastust. Nii saidki kaks Põlvamaa päeva lahedalt mööda saadetud, algab kodutee, siiski

plaanisime koos veel sööma minna ja põrutasime otse Tartusse välja, seal oli üks põnev koht, mis huvi pakkus

Aparaaditehases asuvad restoranid, kohvikud ja pagaritöökoda, mis lubavad sind viia maitserännakule. Ausalt meie sellele rännakule ka pääsesime, sest sõime ääretult maitsva ahjuribidega prae. Väljas oli nii soe ilm, et saime lõunat nautida terrassil.

Kõhuke täis ja algas kojusõit, läbi Kirna mõisa, kohvipausi tuleb ikka pidamas käia. Ja see nende kringel, sellest ei pääse ei üle ega ümber, sa lihtsalt pead seda s ö ö m a ! ! !