Translate

teisipäev, 24. august 2021

Vormikas Vormsi.

 Valmistasin endalegi tõttöelda üllatuse, kui avastasin end Vormsi praamipileteid ostmas. Ah, lõin käega ei hakanud mina sinna vahele segama, kui tuleb minna, siis tuleb minna.

Vormsi on suuruselt neljandal kohal kohe Muhu järgi.  Rannajoone pikkust on 101 km. Seda ei hakka ma jalgrattaga sõites küll üle mõõtma, usun, usun.... Elanikke on saarel 415. Tunglemist siiski polnud. Mina oma rattaretke teel nägin ainult 5 - 6 autot sõitmas. Tühjus metsade vahel.

Nagu juba aru saite, on mul taaskord kaart ja jalgratas, ei siis muud, kui valu kontidele!  Ja jalgratas on Vormsiga tutvumiseks parim sõiduvahend.

Tegin ainult väiksed märkmed teekonna tarvis, et mida oleks huvitav vaadata. Päikeseriste on vist igaüks vaatamas käinud, aga kui mulle teepeale jäävad, siis olgu pealegi..mööda ei sõida ega sõitnud ka. Ära nägin need päikeseristid. 




Vormsil asubki maailma suurim päikeseristide kogu. Päikeseriste hakati saarel kasutama 17. sajandil. Vanemas osas leiad hulgaliselt pae- ja liivakivist rõngasriste, säilinud on kogunisti üle 330 rõngasristi. Vanim säilinud rist on 1743. aastast, noorim 1923-ndast.
Kõik ristid on talupoegade endi valmistatud. Paljud rõngasristid on selge kirjaga, kuid paljud on algelise töötlusega ja nendel esineb palju keelevigu. Sageli esineb ristidel külanimesid, vahel ka talunimesid, kuid peaaegu alati peremärgid. Rõngasristidel on sageli mitu aastaarvu, mis kõik näitavad surmadaatumeid. Nähtavasti märgiti surmadaatum vanale pereristile siis, kui hauale paigaldatud puurist ära oli pehkinud. Rõngasristide inventeerimist alustas 1977. aastal kunstiministeerium.
Vormsi Püha Olavi kiriku kõrval asuv Vormsi kalmistu on Eestis omapärasemaid ja ainulaadsemaid.


Püha Olavi kiriku ukse kohal hoiab teil Püha Olav ise silma peal..


Kirik asub Hullo külas, praegune pikihoone pärineb aastast 1632.
Hullo külas on ka teine  Vormsi Issanda Ülestõusmise kirik, mis on õigeusu  kirik. 


Nõukogude okupatsiooniajal ajal kasutati kirikut pärast sulgemist laona, nüüd on ta varemeis. Selline kurb kiriku vaatepilt.


Siin on hästi mu teekond tumeda joonena näha, teelt põikasin kõrvale ka, käisin ära seal Hosby otsas, 1.5 km mööda kehva teed edasi - tagasi ja ega midagi erilist ei näinudki, ilusad suvemajad või elumajad merevaatega.




Toredad postkastid

Vormsi kaardile on turistile valmis tehtud  kaks suuremat ringireisi, saare erinevasse külge, kumbki üle 20 km. Mul tuli kilomeetreid üle 28 ja istmik oli lõpus täiesti hell. Seekord valisin Sviby, Hullo, Rälby, Diby, Norrby, Söderby, Hosby, Svibysse tagasi, kus käisin Tare Tarekeses veel keha kinnitamas, ennem mandrile tagasiminekut. Sealt sain kaasa osta ka klaaspurgis Vormsi mett. 

Kõigepealt käisin ära Talumuuseumis, Pearse talus, asub nii hea kohapeal teelahkmel, et praamilt tulijatele muuseum märkamatuks jääda ei saa. Muuseumis on eestirootslaste talupojakultuur taasloodud, seda nii fotode, kui ka muude mälestuste abil. Vaatasin kambritesse ja jalutasin aias ringi. Seal saab ka kohvi ja leiba maitsta. Postkaarte osta ja sõpradele saata












Naiste peen käsitöö on imetlust väärt, loodan, et emad jagavad seda oskust edasi järgmistele sugupõlvedele.


Köögirätikud nii ilusad, et neid ei raatsiks kasutadagi.






Jällegi, milline kauni lilletikandiga päevatekk.


Muuseumis vaatamist jagub,  pildis teile ka vaatamiseks Pearse talu väärt kraami näol, kuidas elukene tollal oli.

Janusele jagub vett ka.

Aidakraami


Panen värava kinni ja jätkan teekonda Hullo küla poole.







Pingike Vormsi päikeseristi sümbolitega, võtsin aja maha hetkeks, ostsin jäätist ning istusin pingile puhkepausiks.


Käsitöö maja. Ikka tuleb sisse astuda ja kohalikke käsitöölisi toetada. Midagi ikka sõrme kinni jääb kaasa ostmiseks.




Vormsi rahvariided



Tee äärde jäi punakuueline Hullo hostel, ei läinud öömaja küsima,  vurasin tähtsa näoga ainult mööda.
Siis nägin teeviita metsapoole, Parunikivi 500 m. No mis seal ikka, suund metsapoole, äkki õnnestub veel  mõne karuga kohtuda. Vahel tundub pool kilomeetrit nagu kaks kilomeetrit, oleneb teest, kas tõus või langus..
Parunikivi oli uhke rändrahn, kivi mõõdud on erinevad, aga mulle jäid silma need mõõdud 7,4×5,1×2,6 m, ümbermõõt 19,3 m. Panen igaks juhuks teised mõõdud ka, siis on lugejal omale meelepärasem mõõt võimalik  valida.  6,6×5,0×2,4 m, ümbermõõt 20,6 m


Parunikivi on ka ajaloomälestis ja aastast 1941 looduskaitse all.
Kiviga jutud räägitud, kividel ju ikka ühine jututeema..patsutasin teist natukene julgustuseks ja edasi oma teekonda jätkama, aeg on piiratud, seda ei tohtinud mitte unustada.
Järgmiseks peaksin kohtuma Rälbyga.


Näedsa, jälle peab hoo maha võtma, just kui olin hea hoo sisse saanud..😆





Küll oli ilus vaikus igal pool, ainult mõnes üksikus kohas sain lehva - lehva teha. Siit sai ilma suurema tunglemiseta siis läbi sõidetud ja edasi peaks Diby mind ootama.


Muudkui pidurda, ausalt ma ütlen mhm..ei lasta siis mitte kimada.




Tore bussipeatus, siin on kasutatud rehvid omale kasutust leidnud lilledele koduna


Diby kämping, siin pead kinni pidama, sest punane tuli keelab edasi sõitmast, roheline suunab kämpingusse. Kus sa siis tohid kohalikke liikluseeskirju eirata. Pärast saadavad veel kopsaka trahvungi järgi.
Kuid mis mul sellest, mul olid teised plaanid ja vudisin vapralt edasi Norrby poole.




Ülemine tuletorn


Norrby kaks tuletorni, ülemine ja alumine
 Alumine tuletorn on 22 meetrit kõrge.   Ülemise tuletorni kõrgus jalamist on 32 meetrit ja merepinnast on 35 meetrit. Pikad poisid..
Söderby´ga kohtun järgmiseks.



Bussipeatus, kus on toimiv raamatukogu, loe kohapeal või vii koju kaasa. 


Ei puudunud ka lilleilu.



Põnevat lugemist


Tänukiri Söderby külale, auhinnatud Vormsi bussipeatuste kaunistamise konkursil 2016.
Küll on tore traditsioon, pole siis ka ime, et nende bussipeatused nii armsaks on ehitud.

 
Tore kodu keset loodust..


Siin on küll hea fantaasia olnud, laev+maja, kui vesi tõuseb, siis selles majapidamises pere juba hätta ei jää..


Valge ingli nimeline jalgratas, küll on mugav ja kerge..


Pidasin kinni, sest tahtsin ikka oma silmanägemist lähemalt kontrollida, kas ikka lugesin õigesti.
Jah, nii oligi, ei petnud mu vanad silmad mind.


See bussipeatus on saanud Sipelgate koduks, kuid eks bussi ootajadki saavad vihmase ilmaga sealt peavarju.
Tulen nüüd Hosbyst ja edasi sõidan Sviby poole, aga seal ma juba olin, nii, et ring ongi sõidetud varsti. Kõht küsib süüa, nii, et plaanin seal kusagil keha kinnitada. Hullosse ma tagasi sõitma ei hakka, muidu seal on hea söögikoht Krog, sõitsin sealt hommikul mööda


Nüüd on veel metsad ja põllud ennem Svibyt ja metsaalune punetas pohladest ja oli seal veel mustikaidki.



Punetab..punetab..



Ilus roheline saar, puutumatu loodus, metsad nagu ürgmetsad.. Ja ongi ring tehtud, Sviby armsas külas  teen pausi ja vaatan, milline söögikoht on mulle lähim.











Sviby küla on esimest korda mainitud vakuraamatus 1565 aastal. 
Enamus Vormsi elanikkonnast kolmekümnendatel pärines Rootsist (1934. aastal 2547 elanikku, nendest 2425 rootslast), eestlasi oli nende seas vähe (4,5%) ja suurem osa neist eestlastest elas Svibys.
Rootslastega olevat läbi käidud vaid asja pärast. 
Juunis 1932 oli külas suur tulekahju, mis on Eesti lähiajaloo üks suuremaid põlenguid – tulekahjus hävis küla 36 hoonest 21, mistõttu on kohalikus külapildis vähe säilinud põlengule eelnenud aegade arhitektuurist.
Sviby mäel asusid kunagi tuulikud ja see oli külaelanike kokkusaamiskoht. 
Nüüd sööma Tare tarekesse, see oli lähim ja sellest olin ka hommikul juba mööda sõitnud.


Väga maitsev kohv ja krõbekana


Magustoiduks kiiga - kaaga..
Ja ongi aeg sadamasse  liikuma hakata, natukene üle kahe kilomeetri veel sõita. Olen  väga rahul Vormsi päevaga. Mind saatis soe päike ja tee äärtes  suured iidsed puud just nagu au andes, aga see oli ka meie esimene kohumine.. ja hästi armsaid silmapaare sain samuti näha, kes minu lähenedes kohe teele ligemale vudisid uudistama..


Kas pole armsad..


Jäta see endale meelde, sest Vormsil on tõesti mõnus!


Praam Ormsö juba ootab





Sinna  juba tipa - tapa, jalgratas on tagasi antud, poetasime lahkumispisara ikka ka, terve päeva koos, isegi riidu ei läinud, nii hästi saime hakkama, mõni ime, et siis lahkuminek pisut kurvatooniline oli. 


I 💙Vormsi too, aituma tore saar, loodan väga, et kohtume veel, sest teine poolne ring ju vaja ka läbi sõita. Rõõmsa kohtumiseni julgen öelda!


Tsutsufrei!

5 kommentaari:

Reijo Helli ütles ...

Kyllä on Liana taas tehnyt parit Piltid ja muutamia juttuja kirjoitellu matkan varrelta... hyvä..hyvä... on siellä ilusat kohat vaatata ja retkeillä jakaratate kaa 😀🤩😍

tegelinski ütles ...

Sul siis tehtud! Mul on Vormsi reis juba mitu suve olnud jututeemaks, aga tegemata tänaseni. Nüüd vaatasin sinu pilte ja lugesin lugu.... ja sain aru, kui paljust olen ilma jäänud!

777 ütles ...

Aitäh tegelinski!

Ja mina nägin alles ühe poole kaunist Vormsi saarest, teise poole jätsin järgmisele aastale.
Veel jõuad..suvi kestab veel.

Unknown ütles ...

Või on Vormsil nii metsikult kiviriste ja veel käsitsi tehtud sadu aastaid. Saar nagu kompu,isegi poolsada inimest elutseb seal. Olin väga pettunud, et Parunikivi juures mesikämmalt ei kohanud. No koolitüdruku pepu vist rattaga vänderdamisest hellavõitu.
No oli alles huvitavaid kohti, vääga tuubli.

777 ütles ...

Aitäh Murikene!
Saar oli kompu tõepoolest, maitses magusalt. Mõmmikut ei näinud jah, aga küll jõuab veel kunagi koos temaga mõmiseda.