Translate

neljapäev, 17. detsember 2020

Muhumaa maitsed ja Saaremaa seiklused.

 Muhumaal ja Saaremaal käidud küll ja rohkem veel, aga päris esimest korda talvehakul, jõulueelsel ajal, teemaks maitsed ja avastamata paigad. 

Kohtusin reisikaaslastega Virtsu sadamas, siis kõik koos bussiga Pireti praamile ja reis nii tuttavale ja nii armsaks saanud saartele võiski alata.

Hommikune päike tõusis Virtsu sadamas, aga kodust lahkusin paksu lumesaju saatel, mis, kui sein otsa sai umbes 30 km. ennem Virtsut. 


Praamireis üle Suure väina ei kestagi kauem, kui pool tunnikest ja juba vurasime Muhumaa poole, et seal jõulumaitseid mekkida. Muuseumis ringi vaadata, Muhu ajaoo ja kultuuriga tutvuda ja Juhan Smuuli tehtud toimetustele pilk peale heita.

Jõudsime Koguva Muhu muuseumisse, see on väärikalt vanade talude kompleks, nii nii armas ja rohelise samblaga ehitud külakene. 




Vanakesest paat on pensipäevi pidamas, praegusel ajal ehk niiskus natukene  pitsitab tal külgede vahel, aga suvises päikeses on tal kindlasti õite mõnus seal pehmel samblal peesitada.





Koguva küla Muhu saare läänerannikul on Eesti talurahvaarhitektuuri üks väljapaistvamaid näiteid, mis on paelunud etnograafide tähelepanu juba 20. sajandi alguses.
See omapärases maastikus paiknev, suhteliselt hästi säilinud taluehitistega küla oma mõnevõrra erandliku ajalooga on Eestis tuntud eelkõige kirjanik Juhan Smuuli sünnikohana.
Koguva sai populaarseks reisisihiks juba kirjaniku eluajal ja esimene ekspositsioon avati tema sünnikodus kohe pärast kirjaniku surma 1971. aastal. 

1973. aastal avati Juhan Smuuli Muuseum praeguse Saaremaa Muuseumi filiaalina. 
1979. aastal eraldati muuseumile 30,4 ha maad ja muuseum nimetati umber 
J. Smuuli Memoriaal- ja Koguva Vabaõhumuuseumiks. 
Alates 1990. aastast kannab muuseum Muhu Muuseumi nime ja on Muhu valla asutus.  



Tuluke aknas, Smuuli kodu ootab meid..



Magamiskamber, seal olid ka kangaspuud, kui und ei tulnud, siis kangast kuduma.


Kirjaniku töötuba.



Juhan Smuuli paat


Kõik vajalik, mida talutöödel vaja läheb


Sammaldunud kiviaiad, tahad kohe pai teha, sest ainult silmadest ei piisa, et seda rohelist pehmust nautida


Oksapisarad..


Sügis on nutune aeg, mis teha, pisaraid valame me kõik nagu taevaski teeb ja miks mitte ka loodus..





Kõnnid ja vaatad ja patsutad neid samblapehmeid kiviaedu. Edasi Välja talusse Muhu käsitööd imetlema



Muhu peiude toredad mütsikesed. Käsitöö poes oli ka vastupidiste värvidega mütsike.


Muhu neiuke


Erinevad Muhu sokid


Uhke muhu neiu ja taustal muhu mustriga päevatekid. Objektiiv sai natukene taevaseid pisaraid peale, ma kohe ei märganud, sellest ka udusemad kohad..need on läbi veepisarate, et sa teaks..


Eksponaadid, mis kajastavad Muhu elu, kombeid, tavasid ja riietust

Saare maakonnas püsisid rahvarõivad kõige kauem Muhu saarel. Kui Saaremaal lõppes rahvarõivaste kandmise aeg üldjoontes 20. sajandi alguses, siis Muhus tegid need järgnevatel aastakümnetel veel märkimisväärse edasiarengu läbi. Veel 1930. aastatel kanti eriti pidulike sündmuste puhul traditsioonilisi rahvarõivaid. Üksikuid osi nagu seelik ja tanu kanti kohati veel pärast Teist maailmasõdagi.

Erinevalt mandrist oli Muhus ka neiul põll. Seda hakati kandma pärast leeri ja peamiselt just piduülikonna juures. Muhus ei levinud kirivöö, vaid selle asemel tehti kitsaid ja pikki kõladega kootud vöösid. Erinevalt Saaremaast kandis Muhu naine 19. sajandi lõpuni pastlaid. Nagu mujalgi Saaremaal, oli ka Muhus kombeks vanemaid moest läinud rõivaid kanda pruudiülikonnas.


Rahvariidete värve ja mustreid küllaldaselt imetletud jalutame käsitöö poodi, Muhu meistreid toetama, igaüks leidis endale midagi põnevat. 
Koguva käsitöö pood võttis meid lahkelt avali uksega vastu.




Muhu tikanditega kaunistatud baretid. Kas Sinul on juba olemas?


 Ja Muhu meeste mütsikesed


Ja muidugi kuulsad Muhu sussid


Portselan rukkililledega, võrratu.



Suur pall rippus laest alla ja muidugi kaunistab seda palli muhu tikand, kuidas siis muidu...


Magneti leidsin sealt minagi, mustale kivile maalitud muhu muster.
Kui poes ostud tehtud, siis oligi aeg keha kinnitamiseks.
Esmalt oli meil kokku lepitud ühes talus kohalike jõuluroogadega lõuna ette nähtud. Kuid perenaine andis samal päeval teada, et ta ei võta meid vastu. Koroona pärast nagu arvata võite. Nii, et Muhumaa jõuluroad jäidki unistuseks, seda meenutas ainult roogadele mõeldes vesine suu.
Siis meie tubli reisijuht Inno organiseeris meile Vanatoa turismitalus mõnusa lõunasöögi, õnneks seal ei põlatud meid ära. Kõhud saime head ja paremat täis, mõnus kohvi veel lõpetuseks.


Õues kenasti lauad lillekestega sind ootamas..


Tuttav lillevanker, suvel on vanker lilledega täidetud, siis on see tuhande õievanker. Nüüd juba talvisem koorem peal, kui nii võib öelda, aga ma juba ütlesingi


Selles pajas miskit nämmat igatahes valmistati, podises teine üsna koduselt.


Kaminas tuld polnud, aga küünlad särasid küll.



Ma kõllan sulle, anna mulle oma televoninummer 😉


Armsad rahvariietes nukukesed omal kohal Vanatoas. 


Söögitoas olid küünlad laudadel ja toit juba ootas sööjaid. Mõnus hubane olemine. Sai jälle sooja nahavahele, väljas oli päris niiske olemine.


Nagu näete mõtleb Vanatoa ka lastele, selline vahva liumägi.
Nüüd siis kõhukesed kiidavad ja tänavad head kokka.
Ja teekond jätkub Angla Tuulikumäe poole. Seekord lähme ka sinna pärandkultuurikeskusesse ja vaatame kõik üle, mitte ainult ei imetle aia tagant tuulikuid.




Pärandikultuurikeskus võttis meid vastu toredate päkapikkudega. Jõuluhõngu oli juba tunda. Tuled sisse, piparkoogilõhnad, hõõgveini aroomid, nii armsad päkapikud, no süda heldib ära. Tulid nagu sooja tuppa armsa vanaema juurde.
Nii, et jõulueelsust saime õnneks tunda ei pidanud päris tühja peoga jääma.


Varsti on aeg uisud välja võtta ja terad teritada. Jää ei oota!


Angla Tuulikumäe kompleksi üheks oluliseks osaks  on Angla Pärandkultuurikeskus, mis avati 18. juunil 2011.aastal Vabariigi Presidendi poolt.

Keskuse ehitamisel kasuta​ti ​ühe materjalina  425 miljonit aastat tagasi  tekkinud Jaagurahu lademe kivimit, milles on koralle, stromatopoore ja käsijalgseid.
 

Projekti "Angla Pärandkultuurikeskuse ehitamine" toetas regionaalvaldkonna piirkondade konkurentsivõime tugevdamise meetme raames Euroopa Regionaalarengu Fond. Projekt algas 01. aprillil 2009 ja lõppes 31. mail 2011.a. Ehitati valmis hoone, sisustati töötoad, soetati esitlustehnika ja korraldati esimene Angla pärimuspäev, mis on traditsiooniks saanud üritus.

2011.a. juunist alates saate Angla Tuulikumäe uues Pärandkultuurikeskuses  omandada rahvuslikke käsitööoskusi, osaleda rahvakultuuri tutvustavatel üritustel, maitsta Angla rukkileiba. Oluline koht meie tegevuses on õpetada lastele meie esivanemate käsitööoskusi.
Pärandkultuurikeskus on täis põnevaid avastusi ja siin  saab:
Maitsta sooja leiba ja rahvuslikke toite
Leiba küpsetada
Vaadata filmi tuulikutest
Tutvuda kohaliku kultuurilooga ja
vanade käsitöömasinatega

 Lisaks saab seal ka meisterdada. On olemas villa- ja viltimiskoda, ehte- ja sepikoda. Savikoda, naha-  ja dolomiidikoda, puidukoda, vitraazituba. Nii, et põnevat tegemist ja tegevust kõigile





Peiu oma neiuga või siis neiu oma peiuga..


Nukukeste uks


Triikraudade kollektsioon oli muljetavaldav, kõik ei mahtunud pildilegi.


Kiikuvad lambakesed


Vasardatud vana uks



Toredaid sepiseid jagus seal vaatamiseks.


Päkapikud igatahes juba toimetavad, tuli paja all ja miskit hästi hea lõhnaga võlujooki nad seal valmistasid, ise kihistasid naerda ... küllap on joogi mekkimine hästi mõjunud. 



Väljas tegime tiiru veskite vahel ja perenaine rääkis nende ajalugu ja muud põnevat.
Väike täpik, perenaise neljajalgne abiline näitas teed kuhu minna tuleb. Ainuke, kellele ta keskendus oli perenaine või siis mööduvad sõidukid. Vahva täpik igatahes.



Naised keerutasid veskikivi nii, et mühises, sest see oligi naiste töö. No vaata, kui hakkamist täis ta on.  Mis küll naised jõusaali ajas?

Veskilugu Angla Tuulikumäel algab 19. saj. lõpukümnenditel. Tol ajal kasvatati igas talus teravilja, mis oli vaja peeneks jahvatada. Vallseljandikul jätkus piisavalt tuult üle põldude, puumaterjalist puudust ei olnud, samuti leidus tublisid veskimeistreid. Angla Tuulikumägi on aja kulgedes näinud nii paremaid kui halvemaid aegu: olnud nii kibekiire viljajahvatamise ja kohaliku seltsielu koht, kui ka II maailmasõja tallermaa. Kolhooside ajal tuulikud ühistati ja jäid seisma.  Hilisemal ajal võeti tuulikud Muinsuskaitse alla ja 1984 - 1985  restaureeriti, aga töökorda neist ühtegi ei seatud.

Aastatel 2008 - 2010 on renoveeritud kõik neli pukktuulikut ja hollandi tuuleveski. Vilidu tuulik jahvatab tuule jõul jahu ja hollandi tuuleveskis on neljal korrusel avatud piirkonna veski kultuuri ajalugu ja põllumajandust tutvustav ekspositsioon.


Viite talu pukktuulik:
Pukktuulik on ehitatud 1910. aastal, teda on  restaureeritud 2010. aastal. 2010. aasta restaureerimistööde käigus taastati vanade fotode abil uuesti tuuliku algne tiibade lahendus ja tuulik sai uue tammest traditsioonilise tõrvatud tiivavõlli. Viita tuuliku ehitas Mihhail Petrov. Tuuliku ehitusmeister oli Järiselt või Kärlalt. Mihhail Petrov suri 1942. aastal ja töö tuulikus võttis üle tema poeg Konstantin. Konstantini surma järel töötas tuulikus kuni kolhoosiajani tema tütar Liidia Petrov. Angla tuulikutemäel asuvatest tuulikutest on Viite tuulik vanuselt kolmas. Ülejäänud tuulikutest on Reinu pukktuulik ehitatud 19. sajandil, Laose pukktuulik 1880. aastal või varem, Vilidu pukktuulik 1913. aastal ja Tedre tuulik 1927. aastal.


19. sajandi lõpul oli Saaremaal umbes 1270 tuulikut?  Nii nagu Gotlandil ehitas iga jõukas kaupmees endale kiriku, oli tublil saarlasest talupidajal oma tuulik. Angla tuulikud on Eestis üks paremini säilinud tuulikute​ ​gruppe.


Sepapajas ja veskikojas ajatakse kõige magusamad jutud
(eesti vanasõna)



Saime vaatlemiseks kauni päikeseloojangu Angla tuulikumäel, Saaremaa oli vist ainuke koht Eestis, kus sellel päeval päike paistis.


Angla Tuulikud pöörlema pandud ja jahud jahvatatud, liigume Kuressaare poole. Milline aktiviteet kedagi ees seal ootas, see oli omal vabal valikul, kes - kuhu, kes - mida, kes - keda, kes - kellega? Mina isiklikult seadsin sammud kesklinna poole.






Üks ilus uks ja ilus latern, koos on neil ka lõbusam



Kuresaare Raekoda, mille fassaadil ukse kohal pilkupüüdev raidportaal. Sellel seisab väga oluliline sajanditetagune sõnum, mis toonastele raehärradele mõeldud. "Alati täidab ta oma kohust inimeste kasuks, selleks kodanikkonnalt nõu küsides."  
Kunagi oli Raekojal ka kellatorn, 
Raekoja saali laes on 5,5 meetri pikkune ja 7,8 meetri laiune Eesti suurim lõuendlaemaal.  Aastasadade jooksul on raekoda paljuski ümber ehitatud, aga vähemalt müürid on kindlalt 350 aasta vanused, uksed pisut nooremad - umbes 300 aasta vanused. Raekojal on olnud lisaks valitsushoonele ka mitmeid muid huvitavaid funktsioone, näiteks kasutati selles olevaid ruume arestikambritena.  Isegi kainestusmaja on Raekojas olnud, aga see oli juba hilisematel aastatel  



Kuressaare tore turg.




Kuressaare Raekoja kõrval  asub torniga endine tuletõrjedepoo. See valmis 1911. aastal, kivist torn voolikute kuivatamiseks, aga alles 1958. Kui uus moodne depoo linna bussijaama kõrval valmis sai, jäi vana rentnike kasutada.  
Nüüd on siin hubane restoran & baar


Selline mõnus nurgake, kus jagub ka silmadele vaatamist




Mõnusalt laternad hõõgusid ja sooja valgust jagasid



Aken oli rõõmsavärvilisi valguspallikesi täis


Lemmik söögikoht Kuressaares, seal mul meeldib pehmel sohval istuda ja head sööki nautida.


Aeg tagasi minna, kuna üsna pimedaks väljas läinud, siis valgus on hea teekaaslane.



Valgust jagub, pimedas pole vaja Kuressaares kõndida 


Et valgus saaks särada, peab pime olema.


Hubase veinibaari lauake laterna ja kanarbikukorviga. Sees hubane valgus ja naeratavad inimesed veinipokaale kokku kilistamas. 


Taevas särab kuu ja taamal särab jõulupuu


Novembri lilled Kuressaares


Õhtune Kuressaare, sammud astuvad hotelli poole.



Kaunis Kuurhoone pargis, sinna ka vaatasin sisse.


Kuressaare pargi asutamise au kuulub linnapea H. von der Borgile. Planeerimine usaldati Riia aednikule H. Göggingerile.
Pargi rajamiseks ja haldamiseks moodustati 1861. a. pargi komitee. Mitmekülgset abi asutasid linnakodanikud, annetades raha, istikuid ning andes rajamistöödeks hobuseid ja veokeid.

Vabakujuliselt kavandatud park hõlmab peaaegu linnapargi põhiosa, olles piiratud puittaraga. Pargi pinnase ettevalmistamisel satuti vanale kalmistule. Selle kohale püstitati monument, kasutades kohapealt leitud hauaplaate.

1880. a. hakati mõtlema pargi laiendamisele. Kuna mudaravilate patsiendid külastasid regulaarselt suplusmajakesi, mis asusid linnuse taga meres, pikendati haljasala Pargi tänava lõpust.

Vennad Flissid ehitasid randa joogipaviljoni - Trinkhalle, korrastades ühtlasi selle ümbruse ja rajades paviljonini puiestee.
1887. a. kevadel alustati kuurortikomitee liikme R. Flissi eestvedamisel ringpuiestee rajamist piki glassiid(kindluse kaldus osa) ümber kindluse.

Seoses suvituselu elavnemisega tekkis vajadus suurema seltskondlikku koosviibimiskoha järele.
Kuna linnal puudus teatrimaja, sooviti ehitada hoone, kus oleks ruumi ka teatrile.

1889. a. avatud Kuurhoones asusid saal teatri, muusika ja tantsu jaoks ning puhvet, restoran, lugemistuba, kaardimängutuba, daamide tuba, ametikorter ja vaatetorn.

1861. a. rajatud muusikapaviljonis, mis asus Kuurhoone kõrval, ehitati osaliselt ümber kohvikuks "Tivoli".

1884. a. mainitakse kõlakoja rajamist. Seega oli parki tekkinud intiimne väljaku ruum, mida ääristasid kuurhoone, kohvik, kõlakoda ja park. Siia kujunes kuurordielu keskus, kus toimusid vabaõhuetendused, ilutulestik, mängis orkester, jne.

1920. a. tegeldi põhiliselt I Maailmasõja kahjustuste likvideerimisega - korrastati park, ehitati uus kõlakoda, remonditi Kuurhoone.

1930. a. istutati linnaparki uusi haruldasi puuliike, mis telliti Tartu Ülikoolist. Linnapargi taimestik on rikas, siin leidub ligi 80 puu - ja põõsaliiki.

Pärast II Maailmasõda kaotas Kuressaare tähtsuse kuurordina. Linnapargis asuvad hooned ei leidnud kasutust ning amortiseerusid.

Alates 1980. a, mil tähelepanu pöördus taas linna ajaloolistele piirkondadele, ärkas linna puhkeala uuele elule. Rekonstrueeriti park (arhitektid T. Made ja A. Kama), 1988. a. avati taastatud Kuurhoone ja kõlakoda.

Jätkub pargi merepoolse osa korrastamine. Ees seisavad kindluse müüride ja vallikraavide taastamistööd. Vaated ennistatud kindlusele lisavad pargile väärtust.


Pargis oli tore jalutada, ümberringi säravad tuled ja tulukesed, taamal hotell, kus ööbisime, Rüütli spa. 
Nüüd sammud sinnapoole, toast läbi, trikoo näppu ja ujuma. Toanaaber oli ka kenasti puhkamas ja esitasin talle kutse ujuma minna ja ta oli kohe nõus.
Mõnusaid veenaudinguid siis paari tunni jagu, sauna ja pessu. Leppisime naistega kokku, et lähme baari juttu vestma ja nii saigi tehtud, aeg möödus kiirelt ja oli juba õite hiline tund, kui tudule sain.


Hommikust päikesega kohtumist ma maha ei maganud.


Hommikul kõhukesed täis söödud, alustasime uut päeva marsruudiga Kihelkonna poole. Külastame Kihelkonna kirikut.


Kirik ja külatee



Väga ilusad puhaste värvidega vitraažaknad




14 registriga oreli ehitas kirikule 1805. aastal meister Johann Andreas Stein. See orel on Eesti vanim. Friedrich Weissenborn ehitas selle 1890. aastal ümber ja lisas teise manuaali, millega lisandus ka neli registrit. Orel restaureeriti 2018. aastal.


Kirikutorni renoveeritakse, muna ja kukk on alla toodud ja need on kirikus nähtaval.



Nagu näha on kuuliaukude järgi, oli  püssimeestel suur soov kuul ja kukk tornist alla tulistada. Kuid nad pidasid vapralt vastu, haavadest hoolimata.



Säilinud on kiriku võlvimaalingud 13. sajandist.  


Altarimaal Püha õhtusöömaaeg, vägagi ilus, kuid autor kahjuks teadmata. Renesanss stiilis aastast 1591.


Kihelkonna kiriku aed väärika sammaldunud kiviaiaga.




Kellatorn, mis asub kirikust eraldi, ehitati 1638. aastal. Kellad paiknesid eraldiasuvas hoones kuni läänetorni ehitamiseni aastail 1897–1899. Kellatorn on ainulaadne kogu Baltikumis, kuna on vanim säilinud kirikust eraldiseisev kellatorn. Pärast 2009. aasta restaureerimist kostab sealt taas kellahelin  


Peatusime põgusalt Jaagurahu sadamas
Vilsandi paistab, nii lähedal ja siiski nii kaugel.


Kiiretee merre.


Jaagurahu sadama vaatetorn. Edasi viis Saaremaa seiklus meid Suuriku ja Kuriku pangale. Mina läksin Suuriku poolele kõndima ja pilte napsima.


Paremale Kuriku ja vasakule Suuriku pangale. Läksin üles tagasi ja vaatasin pangale ülevalt alla.








Suuriku pank asub Kihelkonna vallas, Tagamõisa poolsaare kirde nurgal, Undva külast kirdes. Suuriku on Panga järel suuruselt kõrgeim rannajärsak läänesaartel.
Järsaku pikkus 1,6 km, kõrgus 20 m. Aluspõhjalise osa kõrgus peaaegu 8 m. Paljanduvad Jaani lademe Mustjala ja Ninase kihistike kivimid.  







Suurepärased vaated lähemale ja kaugemale, minule oli esimene kord sinna sattuda. Võimas vaatepilt, meretuul oli ka parasjagu tummine, selline mõnusalt ürgne vaatepilt, Vesi on ise juba hea energia ja kõik see kokku - taevalik.
Jälle üks hetk, mille pärast tasus sündida. Küll ma olen üks õnnelik inimene.
Põsed punased, kopsud mereõhku täis, silmad ilu täis, oli aeg edasi liikuda.
Kell liigub suure kiirusega ja meil on vaja ju praamile õigeaegselt jõuda ja inimesed soovivad veel muhu leiba osta.
Kuid kõigepealt lähme Loone mõisa sööma, seal juba oodatakse meid.


Keskajast pärinevat Kihelkonna-Loona mõisa on esmamainitud 1506. aastal, kui see kuulus Ewald Rösele. 1513.aastal ostsid mõisa von Loded, kes ehitasid selle välja kivist kindluselamuna (vasallilinnusena). Von Lodede aadliperekonna valduses püsis mõis kuni 1791. aastani, sealt tuleneb ka selle eestikeelne nimi. Hiljem oli mõis nii von Stackelbergide, von Bergide, von Osten-Sackenite kui ka von Ekesparrede omanduses. 1820-aastatest kuni võõrandamiseni kuulus mõis von Hoyningen-Huenede aadliperekonnale. 



Võõrandamisjärgselt seisis peahoone pikka aega kasutuseta. 1997. aastal renoveeritud mõisahoones asuvad praegu külalistemaja ja restoran. Suures ja korrastatud pargis on lisaks häärberile säilinud mitmed hooned: tõllakuur, tiigi ääres ait-kuivati (tänapäeval kasutuses puhkemajana), aednikumaja (tänapäeval kivimaja, fossiilide muuseum), karjakastell (tänapäeval näitusemaja, milles paikneb Vilsandi rahvuspargi teabepunkt ning püsinäitus rahvuspargi ajaloost ja looduskaitsest) ning piimakelder.



Kaminas raksusid puud ja elav tuli soojendas nii mõnusalt kohmetunud käsi.


Restorani menüüst peamiselt lihtsaid, kodukandis kättesaadavast toorainest tehtud toitusid.  
Jälle punud punni söödud on aeg Kuivastu sadama poole liikuma hakata, kiire sissepõige Liival olevasse Muhu leiva pagaritöökotta.
Mina sain poest sooja leiva kätte, nii, et säästin oma aega järjekorras seismisest ja kasutasin oma aega ringi vaatamiseks. 



Tore, kui näed selliseid rõõmsaid pilgupüüdjaid. Keegi hoolib ja loob, et teistele rõõmu valmistada. Aitäh!


Ja olemegi jälle kõik rõõmsasti bussis ja kodutee ootab ees.
Saaremaale tagasi lähen juba järgmisel suvel, kui algab pojengide festival. On, mida oodata.
Head vana aasta lõppu sulle hea lugeja ja uus tulgu parem, kui kunagi varem!
Elame veel - reisime veel!
Ole hoitud!
























Kommentaare ei ole: