Laulasmaa spa ja matkarada.

Ongi kuldne sügis käes ja matkamise hooaeg hakkab vaikselt otsi kokku tõmbma, sestap saigi tehtud veel mõned sammud matkarajal ja boonusena nauditud Laulasmaa spa mõnusid. Kui kohale jõudsin oli päike mere kohal, milline lahkus tema poolt. Viimasel ajal ta end nii harva näitab, kodust lahkudes ei mingit aimu ka päikesest. Muidugi jooksin kohe randa, mitte, et saada pruuniks, vaid päikeseloojangut nautima. 

Malelaud ootab mängijaid, aga mina tuhisesin malest mööda ja edasi - meri ja päike horisondis.

Kui ilus ja kuldne meie päike ometi on..

Luigepaar nautis teineteist, nad olid osa sellest kaunist vaatepildist, mida päikeseloojang mulle pakkus.

Teineteist silmist laskmata ujusid nad vaikselt veepinnal

Oli aeg keha kinnitama minna ja selleks valisin Ott&Matilda kohviku ja see, mida ma nägin sisse astudes, valmistas mulle suurt head meelt nagu oleks koju tulnud - täiesti minu maailm.

Matkakaaslane jõudis ka kaugemalt tulles kohale ja nii see miniseiklus meil võiski avatuks kuulutada.

Suvetuba oli veel kasutusel, kuigi natukene juba jahe seal istuda.

Sise suveterrass

No tõesti, nii koduselt armas kohvik.

Ja toodigi praad lauda, rammus searibi hautatud kapsa ja ahjukartuliga. Praad oli väga-väga maitsev ja seda oli kohe palju. Kuid nii maitsev oli siis küll, et kõik sõin kenasti ära. 

Riiulitel oli kõiksugu pirukaid, saiakesi, koogikesi ja mida kõike seal ei olnud..

Hästi romantiline ja naiselik kohvik

Ja cappuccino kroonis mu õhtusöögi.

Suvine terrass

Lisaks veel terrass õuealal.

Sügisene.

Ja kõhukesed täis, läksimegi hotelli tagasi ja muidugi reipalt veemõnusid nautima. Väga hea aroomisaun auruga, 65 kraadiga, hästi meeldiv aroom ja seal sai ikka istutud.

Soolaga aurusaun oli 60 kraadine, samuti hea hingamisele ja soolaga sai küll nahk roosaks hõõrutud.

Mullibassein, vooluga bassein, kus sai ringiratast koos vooluga ujuda. No ja veel sisebassein ja välibassein. Ülejäänud saunad on juba väga kõrge termperatuuriga, need jätsin  vahele.

Aeg kulus ruttu - ruttu ja kaks ning pool tundi tiksus meie aeg, mis seal sai oldud. Ühe magusa jäätisega tuli nüüd küll patustatud. 

Voodi oli nii pehme, nii pehme ja padi veel pehmem, nii, et hea uni oli tagatud.

Hommikusöök oli rikkalik, 

värsketest marjadest smuuti - ülimaitsev*
soe kroissant juustu ja singiga - ülimaitsev*
kohvi - ülimaitsev*
kaerahelbe puder moosiga ja mu kõht tänas.*

Ja peale väikest leiva luudesse laskmist, asusime matkarajale.

Matkarada vaheldub ranna, luidete ja metsarajaga

Armsad rohelised mättasaarekesed

Väike puravik, kas pole mitte armas, isegi pisikene männikäbi teeb talle suuruses silmad ette. 

Väga palju on sildikesi ja isegi köisi ees, *eravaldus* astuda ei tohi sugugi igal pool, mis sest, et matkarada jääb majadest kaugele, sellele vaatamata ei tohi nende maa alal matkarajal kõndida, rada on liigutatud luidete vahele. 

Tore oli sellegi poolest, kokku vudisime 10 km.

Rannamännid ongi väga erilised. Kui matkarajalt tagasi jõudsime oli selline suur soov, et palun andke süüa, süüa!

No kuhu siis veel, kui mitte Ott&Matildasse. Päevapraad oli ühepajatoit. See serveeriti ilusas kaanega savipotis, kaane alt lõi vastu värske tilli aroom.. Appi, kui maitsev see veel oli. Kohvi ka ja kodutee võis alata. Kaasa sai samuti ostetud värskeid saiakesi.

Õues istumise ruumi jagub.

Päevasel ajal vaatasin ka õues ringi.

Nagu kõigele on mõeldud, et tuleks tahtmine sinna tagasi minna..

Õuealal on ka lastel palju tegemist, väike armas mängumaja.

Vaade hotelli aknast - nii taevalik ja kuidagi männilik. 

*Be kind*, pole palju palutud..

Palun ole siis sina ka kena!

Kirevat sügist ja sooja talve. 

 

 

Mooste mõisast Valgesooni ja kuni Põrgupõhjani välja

Koguneme Valgesoo rabas, tublimad on juba kohale jõudnud ja egas midagi, saapapaelad kinni ja rajale, start!

Looduse poolt saime päikeselise päeva kingituseks, seda rõõmu oli ka meie sammudes näha ja tunda. Mutikesed olid siis nii reipad, nii reipad, et ühest matkarajast ei piisanudki.

No aga öelge teie mulle, kas pole siis ilus päikseline tee astumiseks.

Kurve siin sirgeks teha ei saa, jalg võib koos papuga kaduma minna.

 Männi kevadist lõhna sulle, tunned... nuusuta - nuusta. Ei tunne? Pane silmad kinni, mõtle end rabasse  ja nuusuta uuesti...noniiiiii tunnedki.

Pisikesed õrnad männid on nagu vaikivad valvurid.

Rõõmus matkaja, aga vaata sa vaid, juba hõlmad laiali...ha-haa

Nõnna nurgeline teine vahepeal. Valgesoo raba on ringikujuline rada, pikkust alla kahe kilomeetri.

Valgesoo vaatetorni me ei pääsenud, torni renoveeriti. Muidu on ta väga tubli olnud oma 29,7 meetrit  kõrge ja sihvakas metallist vaatetorn. Vaateplatvormil on 3 vaheplatvormi, viimase vaatlusplatvormi kõrguseks on 23,8 meetrit, selle keskel on tuulesein ja istepingid. Nii, et puhka tuulevaikselt ja joo üks kosutav kaasavõetud kohv või tee.

Meie aga liigume edasi, kusagil lähedal pidi Põrgupõhi olema, tahaks ikka teada, mis seal põrgus siis ikkagi on, lähme vaatame üle, tulge teie ka kaasa, siis meil ka julgem, kui kohati liiga kuumaks hakkab kiskuma.

Süda julgeks ja siit väravast sisse, kas ka kunagi tagasi saab, jääb nähtavaks.

Sellest hiilime mööda..

Punased naeratavad sarvikud juhatasid meile teed..

Pole tuld, pole veel kedagist kuulda ega näha, aga sinililli on küll kogu metsalune täis.

Jõudsime põrgu põhjani välja ja ikka ainult sinililled.

Siin paistab, et lausa lubatakse põrgupõhjast välja ronida, oh ah..oleme pääsenud

Juba olemegi üleval, nii nagu loeme, põrgu lael.

Nii, et usu sa veel neid jutte, et põrgus on kurjad sarvikud ja kuumad katlad. Polnud seal muud, kui sinililledest vaip ja linnulaula ka.

Aitäh, aitäh, et maapeale tagasi saime, aitäh teile ka julgustamast! 🙏💖

Ööbisime seekord Mooste mõisa külalistemajas, tuttav ja turvaline ööbimseks. Olen Moostest kirjutanud, ei hakka end kordama. Sai seal ringi jalutatud, kõik kohad jällegi läbi uudistatud, et, kas on ka midagi uut tekkinud.

Mooste külalistemaja fuajees.

Mooste mõisa pargis

Saime kokku meie armsa Zanzibari reisikaaslase Irinaga, juttu jagus kauemaks.

Esmakordsel käisin seal väikeses Moisekatzis, oli see alles segasummasuvila. Sinna  oli küll kogu nõukogude aegne varandus kokku kantud, no seda ikka oli.

Selle maja peremees ajas lõbusat juttu ja vestis oma tegemistest ja plaanidest.

Vaata ja imesta, mida kõike meil kunagi on vaja läinud..

Väärib külastust. Nii saidki kaks Põlvamaa päeva lahedalt mööda saadetud, algab kodutee, siiski

plaanisime koos veel sööma minna ja põrutasime otse Tartusse välja, seal oli üks põnev koht, mis huvi pakkus

Aparaaditehases asuvad restoranid, kohvikud ja pagaritöökoda, mis lubavad sind viia maitserännakule. Ausalt meie sellele rännakule ka pääsesime, sest sõime ääretult maitsva ahjuribidega prae. Väljas oli nii soe ilm, et saime lõunat nautida terrassil.

Kõhuke täis ja algas kojusõit, läbi Kirna mõisa, kohvipausi tuleb ikka pidamas käia. Ja see nende kringel, sellest ei pääse ei üle ega ümber, sa lihtsalt pead seda s ö ö m a ! ! !