Tervetuloa Suomeen ehk tere tulemast Soome.

 Kolm aastat ja neli kuud, polnud minu jalg Soome maapinnale astunud ja nüüd see juhtus üle mitme - mitme aja.. Loviisas oli vanade majade päevad, mis kutsuski Soomet külastama.

Pealegi on Loviisa Haapsalu sõpruslinn, nii, et igati õigustatud visiit.

Loviisa (rootsi keeles Lovisa) asub Soome lahe kaldal.
Loviisa on kakskeelne linn, 55% elanikest räägib soome ja 40% rootsi keelt.
Loviisa on asutatud 1745. aastal Rootsi piirikindlusena. Elanikke alla 15 tuhande.
Linnas asub Soome vanim tuumaelektrijaam, mille esimene reaktor alustas tööd 1977. aastal.

1745. aastal asutatud Loviisa kandis alguses nime Degerby, kuid 1752. aastal nimetati see ümber Loviisaks. Sel ajal külastas linna Rootsi kuningas Adolf Fredrik, kes nimetas linna oma abikaasa, kuninganna Loviisa Ulriika järgi. Seetõttu kutsutakse Loviisat ka kuninganna linnaks.

Tänapäeval on Loviisa pindalalt suurem kui Helsingi, Vantaa ja Espoo kokku, mis tähendab, et seal on ruumi elamiseks ja mängimiseks. Paljud sinna kolinud ütlevad, et väärtustavad loodust ja merd, taskukohast eluaset ja loomingulist õhkkonda.

Elu sajandivanuses keskkonnas jätkub vanu traditsioone austades, kuid tulevikku vaadates.

Esimene vana maja, mis meile uksed avas ja neid jagus.

Terrasil hea käsitööd teha või raamatut lugeda, kui päevatööd tehtud, hästi valgusküllane..majades sees pilte teha ei õnnestunud, sest rahvast oli nii tihedalt liikvel.

Brasiilia jasmiin, tuli nii tuttav ette, ainult, et ei lõhnanudki, Balil oli meil hotelli toaukse ees samast jasmiinist hekk, milline lõhn seal meid hurmas, kuid väga ilus kuninglik oli selles amplis. Ilmselt põhjamaa ikkagi jahe eksootilise lille jaoks, ei jää lõhnale enam powerit.

Nii armas väike suvemaja, kiiged ja ronililled, see on romantika...minu kampsun sai Loviisas palju kiitust ja tähelepanu ja seda just käsitöö inimeste keskel. Julgen arvata, et nii mõnigi hakkab sellist endale heegeldama, nägin, et sattusin isegi kaamera silma ette. Tore igatahes, kui sain kasulik olla.. 

Üks ilus sinine uunikum Mustang ka oli väljanäitusele pandud..

Rahvas tõesti tundis huvi vanade majade vastu.

Jällegi üks tore klaasmajake lille jaoks.

Siin elavad kanad

Siin peetakse koosolekut kana juhtimisel

Kasvuhoone maitsetaimed

Kodukohvikuid - no ikka oli

Rannarestoranides külastajaid jagus, et hilinejad jäid ukse taha..

Rannas olid veel suured aidad, kus igasugust põnevat käsitöö kraami müüdi, astu sisään..

Selles kodukohvikus sõime pirukat õunapuu all, valge tikitud pitslinaga kaetud laua taga, roheluse keskel..küll hing laulis õnnest.

Loviisa tänavatel sigimist sagimist jagus..

Vana tool leidis uue kasutuse..

Kirikus sai küünlad pandud, palved loetud..

1865. aastal valminud Loviisa neogooti stiilis kirikust ei saa mööda vaadata, sest see asub Loviisa kesklinnas. Kirik on 54 meetrit kõrge, ainuüksi risti kõrgus on 4 meetrit.

Neogooti stiili esindav punastest tellistest kirik ehitati aastatel 1862–1865 arhitekt GT Chiewitzi plaanide järgi pärast seda, kui eelmine puukirik hävis 1855. aasta linnatulekahjus. Mööbel päästeti tulekahjust ja on siiani alles. Nende hulka kuuluvad nt. vana altarimaal ja krutsifiks, kell ja käärkambri messingist kroon.
Kirik mahutab 800 inimest.

Ja saigi meie tore päev Loviisas mõnusalt ära kulutatud, midagi jäi näppu ja midagi sai kõhtu! Möödasõites keerasime ka Vanasse Porvoosse sisse, kus meil tunnike oli aega linnaga tutvust teha. 

Porvoo Raekoda, mis töötab praegu muuseumina. Porvoos elab üle 50 tuhande inimese, üle poolte soomlased ja 33 % rootsikeelseid.  

Tõeliselt ilus ronililleline ukse kaunistus. Just nagu kroon..

Silmarõõmu pakkuv vana Porvoo idüll

Sellised toredad vaateaknad kutsuvad alati poodi sisse astuma, mina läheks igale poole uuriks ja vaataks sisustust, mida põnevat seal silmale leiab, just sellistest poodidest leiab alati midagi kasulikku silmataha panna.

Latern, mis valgustab teed pimedal ajal.

Porvoo Toomkirik, ehitatud 15.sajandil. Toomkirkuks sai 1723.aastal.

2006. aasta 29. mail süüdati kirik põlema ning tulekahjus hävis kiriku katus, selle sisemus sai kannatada peamiselt suitsu- ja veekahjude tõttu. Süütaja mõisteti 2007. aastal kuueks ja pooleks aastaks vangi. Kirik remonditi ning 2008. aasta 30. novembril toimus seal esimene põlengujärgne teenistus.

Ja saigi meie tunnike kiirelt mööda, kui juba tuli Porvoole heido öelda! Tore oli üle pika aja oma teisel kodumaal külas käia. Küllap kohtume veel..

Teatriõhtu Varbola maalinnuses.

"Metsas ei kuule su karjumist keegi" - no lõpuks ometi 5 hooajal sain minagi selle tüki ära vaadatud, imestasin suuresti, et ma polnudki päris ainukene inimene, kes kogu Eesti peale seda  näinud polnud..

Muljed on toredad, sest metsalaval müttasid meie kuldvara Sallo, Karisma ja Veesaar.

Varbola maalinnus oli väga sobiv koht seda näidendit mängida. 

Eestlane, minu ealine pensionär, nii konservatiivne inimene ja siis selline lesbide suhete pundar läheb lahti harutamisele..

Hästi võeti vastu, aplodeerisime püsti seistes. Sallo on nimi, mis rahva teatrisse toob, kelmikas, endiselt pipilik Sallo.

Koomiliselt naljakas, teravmeelsustega vürtsitatud ja lõpuks isegi pisut kriminaalne, aga nalja ja naerda sai palju. Ikkagi vanad sõbrad, lausa lapsepõlvesõbrad, aga hetke olukorras valmis ka "sõpra" maha koksama ja auku viskama...

Pidev joomine käis ja siis maitses tõe väljaütlemine veel kõige rohkem. Pakiveini ja viskit voolas kurgust alla kiires taktis...

Salasuitsetamine maitses nii hästi, et kõik tossasid, ka need, kes ammu olid tossamise maha jätnud.

Selle suve üks vahvamaid etendusi, seda just koha suhtes. Sellega saigi suveteatritele punkt pandud, jätame järgmisele aastasele ka vaatamist. Nüüd jääb veel TV-sse oodata Ada, rääkimata lugu. See oli väga hea olnud, kõik kiidavad..

Järgmisel aastal on tulemas Kiidjärvel "Rohelised niidud" Eri Klas, Arved Haug, Uno Loop ja Kalju Terasmaa. Võib olla saab kohalegi mindud...

Ööbikuorust Hinni kanjonini..

Rõõm olla üle mitme aasta tagasi jälle Rõuges, Kollased Rõuge tähed olid minu jaoks uued, läksin võtsin kohe U tähega mõõtu.

Rõuge ürgorul on mitmed külgorud nagu Tindiorg,  Külmorg, Mõhkorg, Ööbikuorg, Tinopeetri, Hinni, Sikasoo ja Järveotsa org. Kuulsaim neist on muistset linnamäge põhjast piirav Ööbikuorg. Kevadeti, toomingate õitsemise ajal rõkkab org ööbikute laulust – sellest on tulnud ka orule õrn ööbiku nimi.

 

Vesioinaga sai ka tutvust tehtud, see on üks huvitav tegelinksi, muudkui purskab vett ja samas väga rütmiliselt. Voolava vee jõul töötav pump, elektrimootorit pole selleks vaja.
Öösel, kui orus vaikus, on nii hästi kuulda seda veepurskamist.

Pesapuu, täna ronin pessa ja vaatan, mis/kes seal mind ees ootab? Nüüd jos koskaan? 

Nagu näha, pesa on tühi, aga vaated üle oru olid olid l u m m a v a d ! 

Pesapuu on metallist vaatetorn, asub see vaatetorn Rõuges Ööbikuorus aastast 2016.

Vaatetornil on kõrgust 30 meetrit kõrge ning välimuselt meenutab ta kahe linnupesaga puud, mille tipus asub “kuldmuna”. Torn on pilkupüüdev ka öösel, kui süttivad vaateplatvorme ja “kuldmuna” valgustavad erivärvilised tuled.

Rõugel on ka omalaadne traditsioon – iga sündinud vallakodaniku auks värvub “kuldmuna” õhtuhämaruses kas siniseks või roosaks, vastavalt sündinud ilmakodaniku soole (sinine valgus – sündis poiss, roosa valgus – sündis tüdruk).

Torni tipust avanevad maalilised vaated Ööbikuorule ja ülejäänud Võrumaale.

Vaade tornist Rõuge kirikule.

Ööbikuoru hüdrotöökoda - muuseum, mis tutvustab vee jõul töötavaid seadmeid ja ajaloolise  Rõngu kihelkonna kultuuripärandit.

Ööbikuoru villa, romantiline koht, kus peatuda, puhata. Kui kusagil on olemas maapealne paradiis, siis see on Ööbikuoru villa, seal kaunis orus kolme järve süleluses.

Õhtupäike kuldab ümbrust ja meie nautsime selle kuldse loojanguga koos imemaitsvat õhtusööki.

Valgjärv, vesi kutsub nii ujuma, kui ka paadiga sõudma .

Seekord läksime Hinni kanjonit vaatama, mis on Eestis täiesti omalaadne kanjoniorg ja seega tõeline vaatamisväärsus Eestis.
Hinni kanjon asub Haanja looduspargi sihtkaitsevööndis.

Kanjon  on 15-20 m sügavune ja 300 m pikkune järskude nõlvadega sälkorg, mille põhjas voolab kiirevooluline Enni oja.

Sälkoru järskudel veerudel paljandub ligi 200 m ulatuses 5-6 m kõrguste püstiste pankadena nii valge kui ka mitut tooni kollakas põimkihiline liivakivi. Mahalangenud puud, väike allikakoobas ja kiiresti kitsenev rada lisavad ürgset tunnet. Väga vägev org.

Kanjoni põhjas on näha mitmeid vee poolt tekitatud uurdeid, siin on ka väikene allikakoobas.

Devoni kivimite paksus võib kohati ulatuda 500 meetrini, kõige paksemad ladestud on just Kagu-Eestis. Geoloogid jagavad devoni kivimid mitmeks lademeks. Hinni kanjoni liivakivid kuuluvad Gauja lademe alumise osa - Sietini kihistiku koosseisu. Tegu on selle lademe osa ühe parima paljandiga Eestis.

Rohketele roostepruunidele liivakivikihtidele on värvi andnud raua oksüdeerumine kvartsiterakeste ümber.
Liivakiviseintes on jälgi ka looduse loomingust. 
Puuliikidest kasvavad siin kased, kuused, haavad, vahtrad. Taimestik on lopsakas. Aeg-ajalt võib kanjonisse eksida ringiuitav rebane, metskits või jänes. Kanjon on sobilik elukeskkond paljudele närilistele.

Eesti Ema monument on mälestusmärk, mis väärtustab eesti naist emana ja väljendab tänutunnet. Eesti Ema on tehtud Udumurdiast toodud hallist graniidist, monument on 3,6 meetrit kõrge ning kaalub ligikaudu 6 tonni.

Kohaliku käsitöö pood, tõeline aarete ait!