Kas sellega saadakse omavahel hakkama? Milliseid saladusi kannavad kolm õde? Milliseks on aeg kujundanud omavahelised suhted? Ja mis saab tuletornist ja kõigist lapsepõlvemälestustest?
Lavalugu on täis tugevaid emotsioone, mis pendeldavad nagu päriselus - palju huumorit ja palju tõsidust.
Käsitletakse midagi, millega enamik inimesi kokku puutuvad - nimelt vanemate päranduse jagamisega ja see pole alati nii lihtne.
Ennem etendust jalutasin mõisa pargis ringi ja püüdsin pildile kõik ilusa, mis silmarõõmu pakkus.
Tartu Kammivabrikus sai vaadatud korvallist rääkiv etendus, mis viis nõukogude aega tagasi ja mille võib tõesti ühe lausega kokku võtta selle nähtu põhjal, et korvapall on saatanast.
„Korvpall on saatanast“ on lavastus korvpallist, armastusest, usaldusest ja keerulistest valikutest. Mihkel Tiksi poolt kirjutatud ja Urmas Lennuki poolt dramatiseeritud lugu viib vaataja 1970ndate lõpu ja 80ndate alguse korvpallimaailma, mil üks erakordselt värvikas periood oli lõpule jõudnud, ning uus polnud jõudnud veel alata. Vastanduvad noorte ambitsioonikus ning vanade mängijate soovid. Korvpallisaalis ja riietusruumis rullub lahti inimsuhete rägastik, mis lõpeb nii nagu meist keegi oodatagi ei oska.
Lavale jõudvates tegelastes saavad vaatajad ära tunda omaaegseid legende nagu Tammiste, Krikun, Lipso jpt.
kammivabriku interjöör
Teel torni
Siis saidki lossrõõmud nauditud ja oli aeg seiklema minna. Seekord läksime Põrguorgu ja täiesti vabatahtlikult.
See on ikka küllaltki raskete tõusudega rada, peab heas füüsilises seisus olema, et seda läbida.
Oru vaatega puhkeala, kus siis tublid matkasellid jalga puhkasid.
Ka sellised puud võivad tuules langeda, see koht ilmselt jääbki nende viimaseks puhkepaigaks. Äkki tuleb keegi kunstivaimuga inimene ja voolib sellest metsavaimu kuju valmis.
Mets on ürgne ja puutumatu, looduse harmoonia, nii nagu tema toimetab, nii on...
Raja lõpus on ka väike lehtla, söö, puhka jalga ja alusta tagasi teekonda.
Kärestikuline oja vulises laulda matkasellidele ja pakkus suuresti silmarõõmu.
Mõned puhkekohad ka tagasiteel jõekäärus. Ilmaga vedas järjekordselt, soe, suvine matkapäev. Sääski ka eriti polnud..
Tahtsime Metsarõõmu kehakinnitust saama minna, aga kahjuks oli suletud, kuid see ei seganud meid nende toredat terrassi külastamast.
Tuli end mujale suunata, sest kõhud olid matkamise järgi päris tühjad. Õnneks jäi meie teele Auksi kohvik. Maitsev ja rikkalik lõunasöök taskukohase hinnaga.
Ühesõnaga põnevust on jagunud, ilu, hingerahu, silmarõõmu, seda kõike on olnud rohkem, kui soovida oskaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar