Vietnami rannapuhkus.

See, kui saab külmal ajal soojale maale minna, on lausa õnnistus soojalembelisele inimesele, oo-la-laa!
Olgu kohe öeldud, kiidetud ja kummardus ka tehtud. Mulle meeldis väga-väga-väga Vietnamis veedetud aeg, igati väärt külastamist, kui te minu arvamust küsite.

 
Vietnami reis oli mul väga pikalt ette planeeritud ja kätte see aeg märkamatult jõudis, et oligi aeg kohvrisse plätud ja bikiinid kaasa pakkida, vietnami viisaga pass taskusse ning võiski lennumasinate jaama poole liikuma hakata. 

Lumiste jalgadega lahkusin Eestimaalt ent koju tagasi sain juba kuiva papuga. 

Meie lend oli vahemaandumisega Istanbulis ja sealt edasi Ho Chi Minh Citysse.

Esimesed 5 päeva seiklesime Ho Chi Minhis ringi ennem rannapuhkust.

Istanbuli lennujaam on väga tasemel, avar, kaasaaegne ja võiks isegi öelda, ilus.

Lõputult palju shoppamis alasid, et kui ühest arvasid mööda pääsevat, siis kolm uut ründavad kohe järgmise käänaku taga..pole pääsu, ei ole..

Vägagi kaasaegne tehnika kasutusel, näiteks wi-fi kasutus on passi alusel, valideerid passi ja saad tunniks tasuta wi-fit kasutada. 

Kogu alal on liikuvad käiguteed, mis viivad kiirelt edasi, kui veel astuda ka seal peal viitsid. 

Ho Chi Minh, linn, mille kohta võin öelda - tipptundidel ikka päris kaootiline linn turisti jaoks, nende endi jaoks kindlasti täiesti tavaline, igapäevane. Päevasel ajal ruumi liikumiseks tunduvalt rohkem ja aegagi võttis jupimaad vähem, punktist A punkti B jõudmiseks.

Pole ka ime, kui Ho Chi Minhi liikluses on kaks miljonit mopeedi ja üks miljon autot.

Päevasel ajal, kui tööleminekuaeg möödas, on liikluses suhteliselt vaikne..

On see siiski huvitav seik, et tööl käiakse kodust kaugemal. Toon kodusema näite nagu näiteks, et  nõmmekad käivad Pirital tööl ja pirita inimesed käivad Nõmmel tööl. Hommikul poolel teel kohtuvad ja kojuminnes teist korda.. 

Ho Chi Minhi endine nimi on Saigon, kuid pärast Vietnami sõda muudeti see samanimelise kommunistliku partei juhi auks. Viimastel aastatel on Ho Chi Minhist saanud Kagu-Aasia üks populaarsemaid kohti.

Linnas elab umbes 8 miljonit elanikku ja on Vietnami suurim linn ning riigi enimkülastatud linn. Utilitaarsetest Vietnami kortermajadest ja tuhandetest mopeedidest, mis sumisevad mööda. Kuid imelikul kombel see toimib suurepäraselt.

 Õhtul käisime vaatamas, kuidas ärkab ellu linna peamine tänav, Bui Vien Street seljakotiränduritest. Nii, et kes öised seiklusi ihaldab, siis on tänav teie jaoks, nii ikooniline ja põnev

Notre Dame'i katedraal kujundati laitmatu prantsuse arhitektuuristiiliga ja selle kaks kellatorni ulatuvad 60 meetrini. Notre Dame'i katedraali basiilika ehitati Prantsuse kolonialistidele jumalateenistusel osalemiseks. Seda kasutatakse siiani.

Hetkel oli ta täies ulatuses tellingute peidus, suured restaureerimistööd käivad, nii, et ei hakanud isegi pildistama. Ega naistele ka ei meeldi, kui neid rullid peas pildistatakse, ikka soenguga.



Notre Dame'i basiilika kõrval seisab uhke Saigoni keskpostkontor.  Postkontor töötab täies mahus ja originaal telefoniputkad on samuti  alles. Oleks teadnud, et seda külastame, oleks sealt ju saanud endale paki koju saata. 

Ho Chi Minhi linna üks vaatamisväärsus on Iseseisvuspalee. See oli Ameerika sõja ajal koduks Lõuna-Vietnami presidendile. Ho Chi Minhi linna taasühendamine ehk Iseseisvuspalee sümboliseerib Põhja- ja Lõuna-Vietnami taasühendamist .

Liigume palee metallaia teisele poole ja lähme teeme tuvust paleega.

Lihtsad ja minimalistlikud eluruumid

Pidusöögiks laud kaetud..

Siseõu

Presidendi töötuba.

Vaade rõdult palee pargile.

Nii öelda sigarituba

Siin pakkus esimene leedi kohvi

Mängutuba

Kinosaal

Presidendi tööauto

Ilusad avarad fuajeed.

1975. aastal, kui Põhja-Vietnami tank sõitis läbi palee värava, mis tähistas Vietnami sõja lõppu.
Lisaks ajaloolisele tähtsusele on palee arhitektuur suurepärane ja näitab selle sõjalist eesmärki sõja ajal

Vietnami sõda lõppes vähem kui 50 aastat tagasi ja mõjutab tänapäevani paljude vietnamlaste elusid. Sõda peetakse endiselt lähiajalooks. Vietnamlased nimetavad Vietnami sõda Ameerika sõjaks.

Sõjajäänuste muuseumis saab avaldada austust neile, kes kaotasid oma elu Vietnami sõja ajal. Ausalt öelda mind see sõjavärk ei huvitanud kohe üldse, nii, et sõjamuuseumis läksime naistega jäätist sööma kohvikusse. Vaatsin, et ka mehed hiilisid minema..

Ühe pika päeva seiklesime  Mekongi deltas. See asub Ho Chi Minhi linnast väljas, kuid  külastatkse seda meeleldi, kuna on üks peamisi Vietnami vaatamisväärsusi.

Mis puudutab Mekongi deltasse jõudmist, siis sõit võtab bussiga paar tundi. Sinna sõites on suurepärane võimalus näha, kui suur on tegelikult Ho Chi Minhi linn. 

Mekongi delta on suurepärane Vietnami inimeste autentse kohaliku elu kogemiseks. Saime võimaluse sõita paadiga mööda Mekongi jõe ühenduskanaleid.

Teel on palju ujuvaid turge, kus müüakse kõike alates puu- ja köögiviljadest kuni koonusekujuliste kübarate ja rõivasteni – erinevalt Ho Chi Minhi linna turgudest.

Luksushotelle siit ei leia, aga võimalust küll ööbida koos kohalikega kodumajutuses.




Seda Vietnami sõja ajal ehitatud korterikompleksi kasutati Ameerika sõjaväeohvitseride peakorterina. Nüüd on selles eklektiliste poodide, kohvikute ja söögikohtade kollektsioon. 

Kohaliku nimega Cafe Apartment on igal korrusel rida poode, sealhulgas palju kohvikuid. Sellel on tõeline mahajäetud hoonete õhkkond, kuid vaatamata sellele on see täis huvitavaid kohti, mida külastada.
Trepikodades on lift ja lifti valvab inimene.

3000 (0.12 €) Vietnami dongi eest saab liftiga üles sõita, mis on kindlasti mõistlik, aga kui on nobedad jalad, siis trepp ootab. Jalgsi minnes saab uurida iga taset. Kõige nutikam on liftiga üles ja siis alla tagasi kõndides

Hoone ei olnud kavandatud kaubanduskeskuseks vaid korterikompleksiks, kuid nüüd on iga ukse taga erinev kauplus. 

Kas teadsid, et Vietnam on suuruselt teine ​​kohviubade tootja maailmas, (poleks arvanud)..  Brasiilia järel, edestades Colombiat, Indoneesiat ja Etioopiat. 

Vietnami kohv valmistatakse Robusta ubadest, mis tilgutatakse läbi kondenspiimakihi peal oleva filtri. Kondenspiim neutraliseerib kibeduse, luues maitsva kohvi, mida saab tarbida nii kuumalt (ca phe sua) kui ka külmalt (ca phe sua da).
Minul jäigi see proovimata, aga pidi väga hea kohv olema?

Teine alternatiiv, mida soovitati proovida on munakohv. Kohv valmistatakse munakollasega. Kohv on  uskumatult kreemjas ja magus, aga munamaitset ei olevat tunda, ka see jäi proovimata.

Ho Chi Minhis on palju katusebaare, tore õhtuse linna kogemus on  katuseterrassil kokteili nautida. Vahetult ennem päikeseloojangut saab ilusa loojanguga elamuse, pärast seda aga suurepärame vaade üle tuledesäras linnale. 

Kuid ikkagi ei saa üle ega ümber aasia maitsvast köögist, see on üks parimaid asju Vietnami külastamisel, mida kohe kindlasti kogeda ja sööma ju peab, siis ikka kohalikku. Ho Chi Minh City on täis lugematuid restorane, kohvikuid, toidukioskeid, kus süüa kohalikke toite, aga ei puudu ka menüüst teised maailma köögid.

Janused turistid katusebaaris oma jooke ootamas..
Meie giid soovitas mojito kokteili, see olevat seal katusebaaris maailm parim, nad tellisid, aga kogenud reisijatena nad giidi väitega sugugi ei nõustunud, olevat paremat saanud
Mina tellisin oma lemmikjoogi ja suu läks seljataha, küll oli hapu-kange, õnneks tulime just poest läbi ja meil oli magusat mahla ja tänu sellele sain endale suurepärase joogi kokku segatud. 

 Vaated linnale olid muidugi muljetavaldavad.

Need paljureisinud lauanaabrid olid nii toredad, kellega juhtusime kokku juba lennukites, siis hotellis, siis suures Ho Chi Minhi linnas, kus on miljon võimalust õhtut veeta, aga ometi juhtusime jälle samasse kohta.. siis juba andsime vabatahtlikult alla ja hakkasime juba kokku leppima, kuhu lähme järgmiseks sööma..

Meil oli igatahes väga lõbus reis tänu neile.

Tulede säras Ho Chi Minh

Meie neljane laudkond proovis Vietnami köögist kõike pakutavat, mis kunagi liikus või roomas või ujus... Igal õhtul tellisid nad midagi nii öelda eksootilist, nad sõid krokodilli, kilpkonna, madu, igasuguseid mereande jalgadega ja jalgadeta, kalmaare ja tigusid, no kõike, mida neile ette kanti.  

Mina ikka erinevaid juurikaid, suppe ja muid paremaid köögivilju ja puuvilju. Minu toit neid ei huvitanud, arvata oli, selleks ajaks olin juba aru saanud, et nad ongi gurmaanid..

Proovisin isegi bors supi ära, seda puhtalt nalja pärast. 

Õhtune Ho Con Rua, Kilpkonnajärv on kunstliku purskkaevu järve rahvapärane nimi, mis asub kolme tänava ristumiskoha vahel Ho Chi Minhi linna​s, moodustades sõlme. Liiklus ringristmikuga on samal tasemal.​. See piirkond, ametlikult tuntud kui Rahvusvaheline väljak, on nüüd üks kohtadest, kus söömine on aktiivne peaaegu hommikust õhtuni ning seal on palju kohvikuid ja poode.

Ülevalt vaadates saabki selgeks, miks selle nimi Kilpkonna järv on.

 Istutakse, süüakse, veedetakse aega koos. Ümberringi on  söögikohad.  Kas te usute või mitte, aga Ho Chi Minhis ei saanud isegi jalga, mis jalga, isegi mitte varvast ka kusagilt kaubamaja  ukse vahelt sisse lükata. Nii väga oleks soovinud mõnd shoping centerit külastada.

Vitamiini küllane tänavaturg Ho Chi Minhis. Meid sõiduti läbi linna riksaga, sinka - vonka - siia - sinna, no oli see alles sõit. Kollaste särkidega onud olid meie riksajuhid, no küll väntasid kiiresti..

Sinna sisse meiegi sujuvalt sukeldusime..

Väga rikkalikud puuviljade kuhilad. Nii me nendest mööda vuhisesime.

Käisime templis esitust vaatamas, kus tantsis ükssarv suurt äriõnne tulevasele firmaomanikule. 

Siin firma omanik ja ükssarv teatud rituaale toimetamas, et äri õitsema hakkaks.

Tants algas õuealat pihta ja liikus hiljem templisse

Ükssarv 

Viirukid, küünlad ja mis kõik seal tossasid, mida rohkem tossu, seda rohkem edu, laest rippusid lausa suured tossavad spiraalid alla ..viirukibisness igatahes õitseb

Järgmine ekskursioon viis meid Mekong deltasse. 

Siin juba pilte mekong delta turult, imearmsa vietnamlannaga

Kõrvitsa õied, kuivõrd maitsvad nad friteetitult olid.. 

Suurte kuhjade viisi värsket vitamiini, ostjaid aga peaaegu polnudki

Siis viidi meid kobranapsi mekkima, oleks te näinud, kui pikalt käed olid juba rahval ees. Mis on kobranaps, see on selline naps, kus suures purgis on kobra mingi vedeliku sees, arvatavasti on see samagon, arvatavasti oli ta surnud, aga hea nägi veel välja.. ja vot seda napsi siis mekiti.  Julgemad jõid kaks topsi..ellu jäid.

Osteti kaasa kobraviina ja kobrasalve.

Nägime, kuidas valmistatkse riisist popcrni, igasugu magusat ja soolast söödavat.

Hoolega jälgime, kuidas riisist popcorni valmistatakse, sealt mustast pajast, mis on tulel musta söepuruga, hakkavad õige pea popcornid välja hüppama - poks-poks-poks...

Mikrofoniga meie giid Tarmo, tema kõrval kohalik giid.

Oli aeg minna keha kinnitama

Õhtusöögile lisaks tehti üllatustoit, julgemad aga tõstsid kohe ette, mina jätsin vahele nagu ikka ka selle testi ja siis kui nad söönud olid, siis öeldi, et nad sõid madu..

oo, kui palju ma nägin pikaks veninud nägusid...

Mekong delta rannaäärsed majad.

Laeval kostitati meid puuviljadega.

Veetase langes radikaalselt, jäime natukene hiljaks lahkumisega ja kanalis oli juba tükk tegemist, et suurematest laevadest mööda saada. Sellel silmadega laeval oli lastiks riis ja tänu veelangusele istus ta nüüd põhjas kinni. Kuniks vesi tõuseb ja ta jälle edasi saab liikuda.

Sõidame mööda Mekong jõge

Käisime kohalikke isetegevuslasi vaatamas, esitasid meile jutustavaid laule.

Jalutasime nende aias ringi

Ja siis viidi meid gondlitega läbi kanalite sõitma

Kanaliäärtel kasvas palju puuvilja puid.

Gondlisõit mööda kanalit sai tehtud, nägu näha toanaabril nägu naeru täis, oli ka põhjust naeratada, sest talle kingiti ilusaid õisi..

 Katolik kirik Cai Be, Mekongi delta

Saime veel ilusa sumeda päikeseloojangu kingituseks.

 Kui Ho Chi Minhis said kõik põnevamad kohad külastatud, istusime bussi ja sõitsime rannapuhkust veetma. Kümme päeva Mui Ne paradiisis, päike ja meri kaaslasteks. 

Päike on seal küll väga agressivne, nii, et oht ära kõrbeda väga lühikese ajaga on rohkem, kui võimalik.

Meid oli ette hoiatatud, nii, et oskasime end hoida. 

Pilte Mui Ne kalurilinnast. Mui Ne on rannikuäärne kalurilinn Vietnami Bình Thuani provintsis. Elanikke umbes 25 000
Mui Ne ja teised Phan Thieti palatised ulatuvad piki rannikut umbes 50 kilomeetrit. Eelkõige on turism arenenud piirkonnas Phan Thieti kesklinnast Mui Neni, kus on rohkem, kui sada rannakuurorti, restorane, baare, poode ja kohvikuid.


Mui Ne palatis on kaks randa; Ganhi rand ja Suoi Nuoci rand.
Kuid kõige arenenum piirkond on Ham Tieni vallas asuv Rangi rand.
Turismihooaeg on detsembrist aprillini. Keskmine temperatuur on 27 °C ning kliima on suure osa aastast kuum ja kuiv. Ja Mui Ne rannas oli 24/7 väga tugevad tuuled puhumas.
Mui Ne on tuntud ainulaadsete valgete liivaluidete poolest, kus on mitu järve ja isegi sood otse keset liivast maastikku.

Meri oli hästi suure ja tugeva lainega

Meie hotelli aed

Mullitav veemassaazi bassein, ainult vesi oli selles istumiseks liiga jahe. Sellepärast ei näinud ma seal kunagi kedagi ilmselt istumas ka, ise ka korra proovisin, aga kiire hakkas...

Selline tore ja rahulik nii öelda kodurand, vähemalt ajutiselt.

Tähelepanelikum kindlasti märkab taevas kümneid ja kümneid lendvarjureid lendamas

Kivi ikka pinnal..

Mui Ne  rand

See vaade on meie rõdult

Õhtuseks lööminguks, ei kui sööminguks valmis..

Laternad juba põlevad, restoranid ootavad..

Kohalik takso õhtusel rannakülateel

See oli mulle igatahes suur üllatus, et vietnamlased oskavad paremini vene keelt, kui inglise keelt. Kauplustes ja isegi restoranides täiesti tavaline, et müüja rääkis vene keeles. Nii mõnigi oli lausa õppimas käinud, et pood edukas oleks. Põhi turist siis arusaadavalt on seal venelane. Ka meie kohtasime ühes poes endist venemaa kriminaal politseid, kes oli pensionil ja veetis paar kuud puhkust Moskva melust. Tema soovitas meile, mida osta ja mida mitte, niivõrd hästi oli siis end sealsete kaupadega kurssi viinud. Boss jääb alati bossiks..

Mõnusaid kohti kohvitamiseks, kergeks eineks, ujumiseks koos rahustavate vaadetega jagus igale päevale.

Pilte aedadest, mida külastasime

Tema, iguaan oli tänaval puuris, kiitsin tema ilu ja talle see meeldis. Hiljem sain teada, et ka iguaanid on vietnamlaste menüüs. Nad elavad liivadüünides, mida vietnami keeles nimetatakse Dongiks. Iguaan on üsna sarane sisalikuga, ainult suurem ja ka pikem. Kohalikud küpsetavad iguaani 7 eri viisil : grillitult, aurutatult, praetult, röstitult, toorelt, serveeritakse pudruna, iguaanipirukas ja serveeritakse koos köögiviljadega

Loodan, et tema oli ikkagi lemmikloom..

Cappuccino ja värsked puuviljad ja ma olin õnnetipul

Murud on nagu pehmed vaibad..

Rohelus lokkab ja õiteilu jagub, selline see soojamaa argipäev ongi.

Õhtuses baaris, kellele kohvi, kellele õlu. Seda vahujooki ikka kulus ja võib vist julgelt liitrites seda joodud päevakogust välja öelda.

Tuul oli kogu aeg nii tugev, et laine lõi kohe jalad alt ära, kui vette läksid. Oleks siis ainult jalad, bikiinipükstesse viskas hetkega paar kilo liiva sisse ja siis proovis veel neid jalast ära ka tirida. Mulle paarist korrast piisas, edasi ujusin basseinis, ei pidanud pükste pärast muretsema.

Aedadele ja merele lisaks vaatame põgusalt ka Mui Ne tänavapildi üle, mida seal näha saab.

Kööke igast ilmanurgast, ainult eesti kööki pakkuvat restorani ei kohanud 

Õdusas suvises keskkonnas olid parimad need cappuccino hetked, ikka siis kui see tähtsaim päevatöö tehtud oli. 

Päevad olid  nagu vennad, hommikul sööma, siis leiba luusse laskma, siis päikest nautima ja ujuma. Kui päevane päikesenorm täis, siis läksime külapeale põnevaid kohti otsima, cappuccino paus koos maitsvate puuviljadega ja tagasi hotelli puhkama. 

Õhtu saabudes saime oma laudkonnaga kokku ja läksime kõik rõõmsalt koos söögipoolist otsima. Ja nii kõik kümme päeva. 

Meil vedas väga, et leidsime omale väga toredad kaaslased, kellega õhtuid veeta. 

Kuna see oli puhkuse reis, siis puhkasime! 

Tagasi koju lennates oli kahe lennu vahel piisavalt aega, nii et me võtsime Istanbuli linna eksursiooni. See oli küll põgus ringreis, kuid nägime olulisema ära. Mis kohe silma torkas, et Istanbul on väga puhas ja korras linn. Kühvli ja harjaga tänavapühkijaid oli siin - seal. Väga hea mulje jäi sellest linnast.  

Nii, et Istanbuli tasuks täiesti eraldi külastada.

Istanbuli iludused...

Dolmabahçe Clock Tower

Dolmabahçen palatsi

Dolmabahçe Clock Tower

Türklased armastavad kasse ja kiisusid ikka oli seal tänavapildis palju näha. Kohtasin ikka selliste põlevate kollaste  silmadega kassi, et põlved võttis  nõrgaks, et isegi mõte tuli pähe, kas ta ongi kass või keegi/miski kassinahas? Põlevad kollased silmad nagu laserid..ja me vaatasime tõtt, jäin tema silmadesse lausa kinni, aga kohe, kui pildimasina välja võtsin, ei tahtnud ta enam minu poole vaadata, kavalpea...

Turkish airline on tasemel lennufirma, maitsev toit, suurepärane teeninduskultuur pardal ja lennukis oli piisavalt ruumi. Pikema lennu ajal sai rahulikult magada.

Kokkuvõtteks lisan veel nii palju, et Vietnam on ikka väga soodne maa, vahetasin 300 € igapäevaseks kuludeks ja suurem osa sellest rahast kulus tippidele, küll siia ja sinna. Sõime igapäev restoranis õhtust, päevased kohvitamised kerge einega, sai ikka üht teist ostetud ka ja Istanbuli lennujaamas oli mul veel 70 dollarit järgi.. braavo!

Sellega tõmban joone alla ja panen loole rasvase punkti.

Eestimaa suvised seiklused ootavad ees. Äkki saab miskit blogis ka ära mainitud. Praeguseks olen juba mitu matkamist teinud, aga alles lõpetan Vietnamit... oh mind küll.

Tsu - tsu-frei!!