Translate

tiistai 13. helmikuuta 2018

Milleks koputada suletud ustele, kui on olemas avatud uksed.


Mulle nii meeldivad need avatud uksed, et kõik avatud uksed, mis leian siia riputan..




Ubudis oli selline teine väravaga varasissepääs hotelli, natukene salapärane, kui mööda kõnnid, tahaks sisse piiluda, mis seal on?



Siin on juba väärikalt aastaid turjal sellel vanal uksel. Mida ta räägiks, kui saaks?


Rand on alati avatud. Candidasas oli selline mustaliiva rand


Avatud garaaziuks, kust pääseb siis peremajja








Sealt ukse tagant leidsin oi kui palju ilusat vaatamist



See oli nii soe ja kutsuv avali olev uks.


Siin ta on, see saladuslik uks, kust pääseb seitsmendasse taevasse!


tiistai 2. tammikuuta 2018

Indoneesia Päikese all.

Talvepõgenik Liana ongi otsaga soojal maal, seekord valisime Bali kaudu Gili saared. Hakkangi blogi kirjutama, mis siin õhtuti ikka muud teha, kui varakult juba kottpime.

Saabusime vahemaandumisega Qatari pealinna Dohasse just keskkööl, kui kell hakkas aasta viimase päeva viimaseid minuteid tiksuma. Kõndsime pikka, lõpmata pikka koridori mööda Balile edasi lendava lennuki värava poole, kui kusagil hakkasid venelased kisendama ja head uut aastat soovima. Happy New Year!!!


Mõnus, täiesti eriline ehk erakorraline aastavahetus seekord, rahakotis olid miljonid, aga miljonärile isegi vahuveini keegi ei pakkunud..
Ja olimegi jälle lennukis ja 9 tunnine lend võis alata. Palju oli häid filme, vaatasin ära mitu filmi ja isegi 4 tundi magasin. Muudkui jagati süüa ja juua... Qatar airways, suurepärane lennukompanii ja teenindus pardal. 
Finnaril on palju veel õppida.

Saabusime Balile õhtul kell pool kuus ja juba hämardus, soe nii lõpmata soe õhk võttis meid vastu. Meenus kohe Helsingis lennuväljal see jääkülm tuul, kui lennukisse läksime..ja ma olin väga, väga õnnelik, et olen just seal, kus ma olen.

Saime oma autojuhi ka kätte, kelle olime vastu tellinud ja sõit hotelli võis alata. Hotellis panime ainult asjad tuppa ja läksime kohe, kes basseini, kes baari poole omale meelepäraseid asju ajama.


Õhtul basseini äärde minnes, ootas selline imeilus vaatepilt !


Hotelli aias, sellised salapärased laternad.



 Kari pimeduses. Valged inimesed end nii lihtsalt pimedusse sisse ikka ei peida


Restoran, kus keha kinnitasime. Väga maitsev supp igatahes, seekord samuti olen kaks kuud taaskord ainult juurviljade ja puuviljade peal. Kari lubas ka kergemalt einestada. Esimene eine siis Balil, kokk võttis ise tellimuse vastu, ise valmistas ja kandis ette samuti. Üks mees, kellel mitu ametit.


Päevane bassein nägi selline välja. Siin sain siis Bali päikese esimesed vitamiinid kätte ja veemõnusid nautida. Soe, ääretult soe on siin Balil küll. Ja täna on siis 2.jaanuar. 2018. Mulle igati sobiv uue aasta algus.


Rohelust jagub igas varjandis. Kui nüüd vaadata seda toredat looklevat teed, kui see tee oleks sirge poleks ta ju pooltki nii kena, aga on viitsitud panustada ilusa aia nimel. Väga meeldis.


Igasugu vaase, purskkaevusid ja kujusid seal on ikka mehiselt.


Kas pole huvitav õis lillel, ma uurin veel järgi, mis tema iluduse nimi on? Leidsingi lillele nime, Spider Lily ehk ämblik liilia või Ämblik Lily?


Lopsakas roheline. Aednik oli just parasjagu neid taimi seal pügamas, julge käega lõikas neid maatasa. Ilmselt seda lopsakamaks kasvavad.


See on bungalow, kus me oma esimese öö Balil veetsime. Sest sealt hotellist kirjutasime end välja ja võtsime suuna teisele poole saart ja rannale lähemale. Selles hotellis siis kolm järgmist ööd ja siis üle Bali mere Gili saartele kaheks kuuks.


 Olemegi saare teisel küljel uues hotellis ja esimeks kohe proovisin muidugi basseini vee ära. Nagu näete täiesti üksi, terve bassein ainult minu kasutada. Karil oli hea sealt ülevalt meie toa rõdult pilte teha, aga Kivi sugugi põhja ei vaju vaid loksub vee peal..See on just selline paraja pikkusega bassein, ujun kordamööda ühe otsa kõhuli ja teise selili, nii saab puhata ja ei väsi ära. Tund ujuda pole sugugi raske tänu sellele.


Siis plaanisime ranna üles otsida ja sinna pääsesime läbi kaunite roheliste väravate.


Puhksime jalga ja lasime tuulel end paitada. Kari sai veini maitsta. Alkohol on seal ikka väga kallis lõbu. Pudel veini maksis oma 20 € ja Kari jutu järgi polnud isegi mitte hea. No ei oska kaasa rääkida, ise ma veini ei joo.


Suur suur kaubanduskeskus seisis ankrus merel. Nii suur, et Bali saar ei suuda vist sadamas sellist hiiglast vastu võtta. Soovijad tuuakse pisema paadiga sadamasse.


Uhkemast uhke sissepääs, mitme astmeline ja vaheseinadega, kus purskkaevusid ja erinevaid kujusid.


Bali oravapoiss, hästi vilgas oli ta küll, hea, et õnnestus pildile saada. Nägin seal palju oravaid.


Puude ümber ronivad Tarzani köied, lehed on mõnel nii suured nagu meil need suuremad  rabarbarilehed ja ehk veelgi suuremad.


Kõrrelisi oli vähem, aga ikkagi nägi neid siin - seal.


Vaadake, siis millised ilmatu suured Tarzani köie lehed on, wau eriti seal taga.


Kui vaadata nende taimede lopsakust, sest selliseid kiduvaid taimi nagu üldse ei näe, et kas neil seal mingeid putu - mutukaid polegi, kes taimeid kiusaks? Või on siis tõesti võimalik ka nii suurtes aedades neid hävitada? On ikka ilus see Bali saare flora.

Mida siis võiks Bali kohta kirjutada?

5632 ruutkilomeetri suurusel saarel elab umbes 3,6 miljonit inimest. Valdav enamus balilased. kes kõnelevad bali keelt.
Indoneesia elanikkond on vägagi islamiusuline, kuid Bali saare elanikkond on 93% ulatuses hinduistid.
Kultuuriliselt korraldatakse siin mitmesuguseid huvitavaid festivale. Balilaste rahvuslikud tantsud, mis sageli on omamoodi väga dramaatilised etendused.
Balil on umbes 20 tuhat templit, igas külas peab vähemalt kolm templit olema ning iga tempel korraldab kaks korda aastas festivali.
Mis mulle kohe siin silma paistis, et igal pool on altarid sinna ette kantakse palmilehest tehtud kausikestes roogasid koos suitsevate viirukitega, sinna pritsitakse veel mingit vedelikku peale ja tehakse vastav rituaal.

Balil on teatavasti neli kunagist vulkaani, korallisaared ja palju erinevaid linde - loomi.
Ida Balis on 3142 meetrit kõrgune tegevvulkaan Agung ja seal paikneb ka kõige suurem ja kõige püham hinduistlik tempel Pura Pesakih.

Lõuna pool mereäärsel kaljul asub väga ammu rajatud kuulus meretempel Pura Luhur, mis on rajatud kaitsmaks Bali saart ja selle elanikke kurjade vaimude eest.
Neil on üldse nende deemonitega oma kana kitkuda, nende tarvis ongi igale poole püstitatud neid hirmsate nägudega kujusid, et deemoneid eemale peletada.

Kliima on siin ekvatoriaalne, nii et aastaringi 23 - 34 soojakraadi ja veesoojus on väga lähedane õhu temperatuuridele.

Nii, et turiste siin piisab. Kuid pealinn Denpasar ei ole turistide  lemmik. Liiklus on siin ikka oi oi, kui hull. Autode lakkamatu vool igas võimalikus suunas ja sinna vahele tuhanded skooterid.

Kolmas päev sai ka õhtusse, kuldkollane päike loojub nii kaunilt palmide taha, alati väga imeline vaatepilt. Päevased päiksevitamiinid kätte saadud, ujutud ka tublid tunnikesed.
Panime riided selga ja läksime söögikohta otsima. Mulle tuli soov üle tee hotelli minna, Kari nagu alati: ei saa, ei tohi,  nii kui nii ei lubata ..lallallaaa
Mina sellest piiksumisest eriti välja ei teinud ja astusin aga julgelt läbi väravate ja siis juba läbi uhkete marmorsaalide restorani otsides. Küsisin seal vahepeal teed ka, peaaegu viidigi kohale.
See restoran oli suurepärane leid.


Kari istub ja joob oma lemmik märjukest, mina käisin nii kaua ilusat aeda pildistamas, kuniks söök lauda toodi.. Kui ilusad on ikka pimedas öös need laternad ja värvilised valgustused. 

Tellisin kartulipüree suppi, no oli alles maitsev supp. Vaagen värskeid hooaja puuvilju magustoiduks ja kõht lõi tänutundest nurru, kui cappuccino kohvi peale anti.


Moonlight...on täiskuu aeg


Selline tore laternate rada ja muidugi täiskuu - uuuuuu


Mulle nii meeldivad valgustatud hooned, eriti kirikud avaldavad muljet. Siin aias oli hotell aga sinise kuue saanud


Basseinis oli vesi selline õrnalt smaragdroheline. Ja need toredad kujukesed basseini äärel, käes tavaliselt on neil potid, kust siis vesi basseini vuliseb.


Liivarand, täiskuu, soe õhtu ja  tõesti kahju, et merekohin pildile ei jää. 


Kutsuva välimusega rannabaar, aga sellel õhtul me sinna ei istuma ei jäänud. Mina oleksin jäänud, aga Karil olid teised plaanid. Kuid see vaatepilt, mis avanes teisel pool seda kaart, tegi mind lausa sõnatuks. Vapustavat värvi vee maailm. Pole kunagi näinud nii ilusat sini - sinist vett..oehhh, kas kuulsite kuidas ma imestusest ahhetasin


No nii sinine, et lausa särises. Jäi täiesti selline  tunne, et see kõik on klaasist, mitte bassein, kus vesi sees


Suures basseinis vahetusid veel tulede värvid, wau. See vaatepilt sööbib küll eluks ajaks meelde, oleks nagu päriselt muinasjuttu sattunud.




 Kas pole ilus?


See bassein on väga pikk, läheb läbi kogu selle koridori, kus siis basseini ääres mõlemal poolel on numbritoad, kust saab kohe mõnusalt basseini sulpsatada. Pärast nii öelda "kuiva" jalaga koju tagasi 😉 Hotelli nimi on Tijili Benoa ja öö selles iluduses maksab 68 € ehk 1 miljon ruupiat ja natukene peale..pole sugugi paha hind sellise ilusa muinasjutu eest.


See aga meie hotelli basseini äär, kus ma täna kaks minutit päikest võtsin pärast ujumist ja sellest väiksest annusest olen ma päikese võetud.
Kari istus rõdul ja päike isegi ei paistnud, oli alles maja ees poolel, õhtuks oli ta punane nagu vähk.
Nii, et siinne päike võtab ka siis, kui ta ei paista. 😏


 Küll on mõnus vesi.


Rohelise värvitoonide rikkuse sees kasvab armsalt mõni kaunis värviüllatus.


Ilusas aias, ilus restoran, vaikuses ja rahus, just nagu maailma lõpus, aga kakssada meetrit eemal kuhiseb liiklus nagu suur sipelgapesa. Uskuge mind, see kuhiseb...


Laud ootab, katus ka peal, juhul, kui sadama hakkab.


Imekaunis bali neiu teenindas meid täna, no küll ta oli ilus. Pilt ei tee talle õigust, aga võite uskuda mind...Kari oli minuga nõus.


Restoranis söömas. Täna sõin friikartuleid ja taldrikutäie värskeid puuvilju. Kas pole ilus vaade, läbi imelise roheluse sinisele merele. Selline imepärane uue aasta algus on parim võimalik...vähemalt minule.


Vesi vuliseb igal pool, seda jagub..loodusesse uppuv kosk


Ranna oma kaubamaja, kohalikud müüvad, nii öelda tänavakaubitsejad. Neid tuleb alati toetada. Kuna plaanisin osta sellise tunika, mida hea randa minnes peale visata ja sellise ka leidsin toredate müüjate abiga. nemad rahul ja mina ka.


Selline tore hõlst siis täna ostetud saigi. Kaks kuud on tal nüüd koos minuga vaja astuda.


Suurepärane spordipäev, vett siin jagub ja kohe palju. Sellise pikkusega bassein sobib mulle väga hästi. Ma mitte ainult ei uju, vaid ka võimlen vees, teen veejooksu, see vast tõhus on


Vahepeal puhkan ja imetlen merd, on ikka ilusaid kohti maailmas.


Nii hea on vees lihtsalt hõljuda, sest vesi kannab nii hästi. No välja tulla ei taha, vesi on nii soe. Pole siis paremat kohta, kui soojas veel olla.


Ujun, ujun ja ujun...vesi oli vähemalt +38 c soe, sest välja tulles hakkas vilu. Karit aga vette saada ei õnnestunudki, kuigi see soe vesi oleks talle juba meelepärane olnud. Ma olin lõpuks juba kortsus, teate küll, veekortsus 😍



Kaks tuvikest pidasid plaani, kas lähme ujuma või mitte. Teine tuli vette sulpis seal natukene, aga teist tuvi see etendus ei ahvatlenud, seal nad siis vaidlesid tükk aega veel ja lõpuks lendasid minema.


Kari rannal jalutamas


Rannas on kõik vajalik olemas, ainult päevitajad puuduvad


Läbi rohelise äärtega raami, sinisele merele, vahuste laineharjadega ja valgete paatidega pilt...


Sellise õhkpadjaga lennatakse taeva all, paat veab seda patja köiega järgi ja inimene on seal peal ja siis liugleb sellega õhus. Väga uus asi...


Rand on suhteliselt inimtühi. Merel veel tegemist leidub, kes lendab, kes sõidab veeskooteriga, kes paadiga ja kes vaadiga..mõni teeb aga nendest pilte


Keskel ei midagi on jällegi mingi värviline üllatus, nii armas..


Vett vuliseb neil igal pool ja igas basseinis 24/7.


Silmale seda ilu jagub ikka igal sammul. Looduse Emal on ikka imelised käed.


Leidsin veel ühe rivi udupehmeid kõrrelisi.


Roheline allee



Vot selles aias olid küll väga erilised, Bali kultuurist vägagi silmapaistvalt erinevad kujud? Kujud kujutasid pikkasid ja peenikesi inimesi, tuli vägisi Avatari film meelde.


Väga ilusa värviga õis. Ei tea kas kuulub Adeniumi lillede alla? Aga sarnane natukene ikkagi...


Ilus punane õiekobar, lähen vaatan natukene netis ringi, kas nime ka leian talle? 
Tema nimi on Ixora coccinea. 


Bali poes alkoholi hinnad, w a u t s - miljoni pead maksma, kui viina tahad juua. Kas tahaksid? 😋


Neljanda päeva päikeseloojang. Pool seitse läheb tema tudumaale..

Täna siis viies päev ja oeh, milline seikluste päev 😅 Nüüd ei aita muud, kui pean endale tuhka pähe raputama, kodutöö oli halvasti tehtud, ai ai ai Liana, mitäs menit tekemään.
Kuid lõpp hea, siis kõik hea. 
Kirjutan siis ausalt kõik ära, saab kergema karistuse. Nimelt oli täna siis selline päev, et Baliga jätame jumalaga mõneks ajaks ja lähme esimesesele Gili Trawangani saarele. Sinna pääseb ainult laevaga, paadiga, praamiga jne..
Mina siis uurisin aegsasti kõik seigad välja, et kui palju kohalikud küsivad raha, et me sinna saarele pääseks ja mulle tundus see hiigel suur summa olema, kuna olin neid hindu uurinud, ja juba tutvuda jõudnud.

Polnud muud, kui rind ette, lähme ise, teeme ise, ostame ise. Tellisin takso, saime hinnas kaubale ja tema viis meid siis sadamasse. Sadamas selgus, et laev täis, peale ei mahugi ja rohkem laevu ei lähegi. Vot siis ISE!
Õnneks tegin seal suu lahti ja küsisin meestelt, kes seal istusid (autojuhid, kes kliente ootasid) et kas siis see ongi kõik, ei saagi teisele saarele, kui ühe laevaga, pole ju võimalik?
Üks autojuht siis teadis veel teist sadamat, kuhu oma 40 minuti teekond, aga ta viis meid sinna ja jõudsime kenasti laevale ja saimegi ikkagi  kõigile vaatamata kohale ja oleme nüüd õnnelikult mere ääres bungalowis. Kuid rahaliselt läks ikkagi sama palju maksma, kui kohalik küsis. vot siis nii  säästuliana tegutseb 😂😁

See Gili siin on täielikult biletamise saar, kõik kihab ja keeb. Jalutasime mööda peateed ja rõõmsad näod igal pool naeratamas, sind sööma kutsumas, kõike head soovimas, kui sa ka sisse ei astu.

Nii lahe, nii tore, nii sõbralikud saare elanikud, boonusena nii soe, merevesi aga oi oi oi kui soe ja mõnus.

Kui saarele saabusime, siis meie bungalow polnud sadamast kaugel, tulime tipa tapa. Pärast sisseregistreerimist, kui nägime oma tuba,  meile see ei meeldinud kohe mitte üks raas ja palusin siis  teist bungalowi, oli küll natukene kallim, aga vähemalt oleme rahul.

Vannituba on ilma katuseta...pesed pead ja vaatad tähti taevas. Siin oleme siis 7 ööd ja siis edasi Gili Menole.
Esimene öö bungalowis, Kari pani konditsionääri nii jahedale, et ma ärkasin selle peale üles ja läksin terassile üles soojenema, Kari tuli natukese aja pärast järgi ja ma täitsa nägin, kuidas "lumetuisk" tuli koos temaga...😉

Gili Trawangani rannaäär on nii pikk, et selle kõndimiseks kulub kaks ja pool tundi. Nii, et paar korda ümber saare jalutame ehk ikka ära.
Nüüd lisan veel tänased pildid, mis merereisist sai võetud ja Gilil napsitud.




Jää nägemiseni Bali


Tere Gili Trawangan.
Muuseas, siin saarel autosid ei ole, skooterid ei põrise. Tegelikult paar elektri - skooterit on arsti kasutada, täiesti hääletu liiklusvahend. Liiguvad ainult jalgrattad ja hobused, mis normaalsest suksust palju väiksemad, pigem eesli suurused. Saar on kolm kilomeetrit pikk ja kaks kilomeetrit lai. Tõuseb tema 30 meetrit merepinna ülapoolele. Trawangan tähendab indoneesia keeles tunnelit ja just koopatunnel, mis sinna rajati II maailmasõja ajal, jaapanlaste vallutamise ajal, on see saar nime saanud. Gili tähendab aga väikest.
Saarel kasutatakse vabalt narkootikume juba aastast 1980. Kohalikud reklaamivad avalikut Psilosybiini seeni. 
Seda tehakse vaatamata sellele, et Indoneesias on väga karmid seadused, mis puudutavad narkootikume, isegi surmanuhtlus on kasutusel. Kuid politsei on seal peaaegu, et olematu.
Gili Trawanganil elab umbes 1500 elanikku.


 

Welcome to Gili Trawangan.


Noorpaarile tehtud selline ranna elutuba ja ei puudu ka tähtis sümboolne süda.


Kes mäletab Tom Hanksi filmi, kus ta lennukiga alla kukkus ja üksikule saarele elama jäi ja tema võrkpallist jutukaaslast Wilsoni, siis siin on baar, mis kannab Wilsoni nime.


Seal need suksud siis kellukeste kõlisedes kappavad edasi tagasi, kord tühjalt, kord koos turistikoormaga. Mina sedsa sõitu läbi ei teinud, mul veel endal jalad liiguvad.


Suksutaksodel oli sellel saarel kabjad tööd täis. Sellist jalutavat hobust mul näha ei õnnestunudki, kõigil suksudel oli kiirkäik sisse pandud.


Selline siis Gili peatänav, iga teine on spa, restoran, baar, rahavahetust punkt ja kauplus. Pangaautomaate jagus seal samuti. Ja sukeldumise koolid  ja sukeldumisega tegelevad asutused.


Paistab, et siin pandi kellegile õnnelikele inimestele sõrmused sõrme, kui just mitte täna, siis hiljaaegu kindlasti


Hooaja tervitused kõikidele saabujatele.


Seda rohelust ikka jagub, terve golfiväljaku jagu suisa


Rannal on suhtelist rahulik, kui vähegi kaugemale keskusest lähed. Kõik turistid tahavad ikka sündmuste keskpunktis olla.


Nagu näha, täna on pidu oodata. Saginat siin tänaval jagub.


Merele vaade on ilus. Vesi on nii puhas kristallselge.



Hämardub ja taevas upubki merre..ainult ööseks


Teenindaja valmistab õhtuks ette, laternad põlema, lauad puhtaks, pidu hakkab pihta!


Mulle nii väga meeldivad need lambid ja laternad puudel rippumas. See annab pimedas öös nii mõnusa sooja idülli. Selline tore ligitõmbav omadus neil.



Õhtu käes, ka nemad pääsesid puhkama


Väike laine tahab ka vahutada, kui rannaga kokku puutub...


Mõnus laterna valgus.
Head ööd ja magusat und meile, Gili esimese öö uni maitseb vist hästi, pärast seiklusrikast "säästupäeva"


Tere hommikust ja head kolme kuninga päeva!
Meile tuli väga varakult ootamatu äratus, ennem kukelaulu, moslemite palvelauluga äratus..Kuna Indoneesia on ju teatavasti valdavalt islmami usku maa, siis palvetamine toimub viis korda päevas. Meie hotell oli kohe moslemi moshee kõrval ja see esimene ülikõva palve ikka ehmatas meid püsti oma voodis. Polnud midagi sellist veel kogenud ja polnud ka ette valmistunud.


Hommikune päikseline Gili rand. Täisõites puu punab aga kõige ilmekamalt


Gili taksopeatus. Siia saabuvad ka turistid oma hiigel kohvritega ja tänapäeval uus trend - seljakotiga reisijad. Need seljakotid on siis nii ülisuured, et vahel, kui mõni pisike naine sellega vastu tuleb, siis vägisi tahaks küsida, kuidas sa ometi jaksad? Kas tõesti see on mugav, kohe mitte ei tahaks uskuda selle põhjal, mida ma kaks kuud nägin. Milleks peab oma elu ometi nii raskeks tegema. Milleks on inimestel vaja kanda selliseid maja suuruseid seljakotte ja ä g i s e d a selle koorma all? Teiseks, selle kotiga on pidev probleem, ta on sul lihtsalt ees. Näiteks istuma minnes võta jälle seljast ära, mida üksi teha sa ei suuda, keegi peab aitama seda maja sul seljast maha võtta.
Kitsastes vahedes liikumine raske, pea, et võimatu. Kaasreisijad kiruvad neid seljakoti matkaselle. Vaatasin sadamas, kuidas vaesed laevamehed neid seljakotte sealt laevast maha laadisid, kahju hakkas neist.
Ma ei tea, mida kõike inimene omast meelest soojamaa reisil vajab, et pool elamist kaasa võetakse? Ka reisimisel kehtib kohe päris kindlasti see kuldne reegel: vähem on alati parem.
..

Hommikusöök oli hea, banaanipannkook puuviljadega ja bali kohvi. Säästulianale maitses. Kuigi see bali kohv vajab harjutamist, aga küllap reisi lõpu poole ma juba joon nagu balilased ise.


Merevesi sai ka ära proovitud. Kannab väga hästi, pole muret ka, et põhja vajuks. Aga ega ma vaju kusagil mujal ka... Ma ei tea, kas kõik inimesed seisavad vee peal, Kari näiteks vajub kohe põhja. Ma proovisin vahel, et kas vajun põhja, aga ei nagu kalamehe õngekork vupsti pinnale tagasi.


See on meie bungalow siin esimesel Gili saarel. Meile ruumi jagus, voodi oli pehme ja personal väga sõbralik. Ainuke miinus, kui viriseda tahaks, oli avatud vannituba, muidu poleks midagi, aga kui paduvihma sajab, siis seal toimetada pole just parim variant. Esimene kord kui läksin, ei osanud arvestada, et põrand vihmast libe. Prantsatasin maha, nii et kolises. Minu õnn, et ma pead vastu kivitreppi ära ei löönud, aga haiget sain ma küll. Isegi väga..Edaspidi olime väga ettevaatlikud, sest vihma sadas iga päev ja eriti öösel.


Käisime aga jälle suppi söömas. Esimesed nädalad läksid ikka vägagi supi söömise tähe all. Kari tellib omale tomatipüree suppi, ma ei tea isegi, mis maitse sellel supil on, aga Kari kiidab. Vaatame, kaua ta seda suppi siis lürbib?



Kaugel pimeduses paistab tuledes Trawangan... siin jõin ma esimese kokteili ja peab ütlema, e-eet väga eriline maitse kogemus.


Purgiküünlad, need vast säästuküünlad on, sobiks mulle suurepäraselt.


Õhtune rannabaar ja jälle need toredad laternad


Sellise hullu paduvihma viskas pühapäeva õhtuks, sadas nii, et peatänavast sai jõgi. Tänaseks oli jällegi tänav.




Kas pole ilusad vaated, lihtsalt mine ja nopi ainult...kui palju on loodusel värve kasutada, igal hetkel loob ta taeva lõuendile uued värvibuketid.

 

Kisub kuidagi viltu, muidu ikka puud sirutavad end päikesele järgi, see puu on vist vee järgi end sirutanud? Janu, anna juua...ta ei tea, et merevesi ju soolane on. .muuseas sellest tuli meelde, kui Tais olime, siis kusagilt jooksid janused lehmad merre, olid end lahti rebinud, köied kaelas. Aga nad ju ka ei teadnud, et merevesi soolane..nägin neid peaaegu sülgimas seda soolast vett välja


Lehmad rannal, aga samamoodi nagu hobusedki on pisikesed, on ka lehmad sellised minilehmad. Selline lehm oleks ju imetore väikeses majapidamises.


 Taaskord tuleb selline tunne, et oled saabunud maailmalõppu. Deja vu...



Kiiga kaaga kiigule.....kiigesaare kiiged.



Südamega kiik,  eelkõige mesinädalaid pidavale pruutpaarile mõeldud. Kas pole tore täiendus pruutpaari fotoalbumisse.


Niivõrd vahvad need võrkkiiged meres, kõik ikka, et inimestel oleks toredad mälestused kaasa viia sellest romantilisest puhkusest, mis saarel pakkuda oli.


See on hea, et rannas on alati mõnus tuul. Sööma ka tasub minna just rannale, sest seal tuul paitab. Täna oli meil eriti maitsev lõuna, proovisin Indoneesia menüüst praetud riisi juurviljadega ja magustoiduks frititud banaani jäätisega. Joogiks ingveri tee. Kõhuke lõi nurru.


Leidsin sellise vahva aiaga hotelli nimega Unggul, uurisin kohe netist järgi palju öö seal maksab, piisvalt 78 € öö
Meie budjett näeb ette, et selle raha eest saab kolm ööd vähemalt. Ja täiesti reaalne ka neli ööd saada.


Kilpkonnast purskkaev, vägagi sobib siia kilpkonna saarele. 


Gili Trawangan ja inimtühi rand. Mõõnavesi


Hommikune rand on ikka tühi.. polevat veel hooaeg. Minu jaoks paremat hooaega polegi, kui talvel külma eest minema pääseda. Siia jätad maha oma kümme aastat ja taga teda otsima ei hakka, las läks...


Vot siis Jukut, koolis polnud sugugi kõige teravam pliiats pinalis, aga näed, kaunile paradiisi saarele on oma restorani avanud. Juku juures jäigi käimata. Hoidsime ikka rohkem oma hotelli lippu kõrgel. Omasid peab ju toetama.


Tänane õhtused joogid ja need karvased rambutan puuviljad maitsevad väga hästi.  Koor tuleb ilusasti pealt ära ja sees on tal selline valge sültjas hapukas vili. Mõnusa maitsega, aga paar tükki sööd ära ja sellest piisab. Mitte nii nagu kodus, et lähed tikripõõsasse ja sööd kõhu punni

Kirjutan põgusalt ka Gili saartest. Gili saared on üks eriline sihtkoht Indoneesias - neid saari nimetatakse ka Indoneesia Maldiivideks, Kilpkonnasaarteks, Kilpkonnariigiks, kuna siinsetes vetes elab rohkelt merekilpkonni, kes paljunevad saare liivarandadel. 
Vesi on siin kristallselge ning imeilus sinine. Valge liivaga rannad, väga rikkalik veealune maailm. Sukeldajate ja snorgeldajate paradiis.

Muretu, rahulik ja vaikne õhkkond nagu juba kirjutasin, ei mingisugust transporti siin ei liigu. Kohalikud on nii sõbralikud ja lahked. Majutusasutusi on  piisavalt, kedagi saarelt minema ei saadeta.

Gili saared - kolm väikest atolli. Bali saarelt siia kiirpaadiga 1,5 - 2 tunnine meretee.
Gili saared on ülipopulaarsed, kogu maailmast tuleb siia noorpaare mesinädalaid veetma, noored tulevad lihtsalt pidutsema ja sukeldujad veealust maailma nautima. Teist sellist paika, kus suured merekilpkonnad aeglaselt ja julgelt koos inimestega ujuvad, justkui tahes tutvustada oma põnevat veealust elupaika, maailmas rohkem pole.

Kolm väikest saart Gili Trawangan, Gili Meno ja Gili Air. Need saared on Indoneesia peidetud pärlid, mis pakuvad oma külalistele maksimaalsust kõiges. Rohkelt romantikat, rohkelt vaikust, rohkelt meelelahutust.
Meie käime need kolm pärlit läbi, ennem Balile tagasi minekut


Tänase õhtu saatsime mööda rannal õhtust süües - see on romantika...
Kes veel ei teadnud, siis annan vihje, kui soovite suuremat pilti vaadata, siis väike klik pildile piisab.


Varajased kohalikud rannal.


Kadunud paradiisi, isegi kaoks sinna ära...


No paradiis tõepoolest, pole miskit lisada, ei saa vastu väita. Kui ainult nõus olla.


Väga vahva meistri töö, suksu, mis suksu! Toredasti kasutatud vana puud materjaliks. Tulemus on kõnetav


Üksikul saarel...jääb ju selline mulje seda pilti vaadates? Võta mind kaasa ja kaugele saarele vii ja nii see läkski, võeti ja viidi.


Seal kõrgemal ikka magusamad lehed. Nemad on ju erilised lendurist artistid. Mööda sirget seina suudavad nad ka üles minna, kui ainult see roheline rohukõrreke seal üleval olemas on. Ma arvan, et see lookas aed läheb ka nende kapsaaeda.


Kitsekesed rannal, seal on ju ka mõned rohelised rohututid mida näksida. On ikka vahvad tegelased


Nii ilus on õhtune meri ja pilvine taevas, kui nad kohtuvad ja ühte sulavad


Ei tea, kas N-Euro on neile katuse ehitamisel modelliks olnud? Eks tal just sellised siili okkad pead kaunistavadki?


Igasugu põnevaid asju meri rannale kannab. Kari leidis ükspäev hobuseraua, täna 50 000 IDR merest. Hea saak
Täna on siis 9.jaanuar. ja meie oleme siin saarel veel kolm ööd.


Lihtsalt paradiis maapeal. Tegelikult on ikka ülimõnus soojal liival kõndida


Leidsin rannalt teise Liana, No mis sa ikka kosta oskad, kui et kohtumise rõõm oli kuidagi ühepoolne.  Puerto Ricos kohtasin Liana nimelist hotelli. Kari lubab sinna ikka igal aastal puhkama minna talveks. Kuidagi ei õnnestu tal see plaan, sest sellel teisel Lianal on alati miskit muud varuks.


Ja teine veelgi vahvam leid, sini - must - valge. Meie lipukese värvikaim. Küll mõnel laevameistril on hea maitse.


Õhtupäike merd kuldamas.. 
 Meri oleks nagu vahule löödud, kuidagi hästi kohev. Päike ilmselt seda teebki, vahustab mere õhtuks kohevaks.


Siin jälle teine imeline nähtus, päikesetõus


Randiga vahune laine, kui erinevalt ikka vesi käituda oskab, tõeline kunstilooja. Iga merelaine on omamoodi kunstiteos.


Laine laine järel randa veereb... selliste hetkede nimel tasus sündida.


Võiks öelda, et kiigesaar. Väga ürgselt originaalne lahendus võrkkiigele. Natukene kaalukam inimene sinna kiikuma läheb, siis pepu võib märjaks saada?


Sellised mugavad kotid on siis päeval päikesetoolideks, kus hea lamada, aga õhtul on nendel hästi mugav baaris istuda. 


Tõstan klaasi sinu terviseks sõbrakene! Head uut aastat kõigile. Olgu tervist ja olgu õnne. Seljataga meie selle saare kodukene Flush Bungalow. 


Maitsvad mahlad, vajalikud vitamiinid saab siin kätte igatahes. Minu lemmik ikka endiselt arbuusimahl. Iga hommikusöögi juurde kuuluvad värsked hooajalised puuviljad. 


Erinevate riigi lippudega südemekujuliseks raamiks tehtud, suurepärane pildistamise koht ja ikka nagu arvata võib - noorpaaridele....



Jalutades sisemaal, kui nii võib öelda, sattus ette huvitav shop. Hubaselt stiilne ja meeldiva interjööriga pood. Ukse taga oli veel tore puhka jalga nurgake.


Mis huvitavat veel sisemaal näha saime..Selline tore sirge tänav.


Näiteks vot just sellise toreda õuega hotell, no kutsub kohe sisse vaatama. ja uurima, millist kodu sealt ajutiselt elamiseks pakutakse?


Vahepeal siis puhkasime jalga ja kustutasime janu, Kari nii õnneliku näoga, saab ometigi ingveriteed. Isegi õlu ei valmistanud talle nii palju hääd meelt.

Ja ongi aeg käes selle saarega hüvasti jätta. Sammud reipalt sadamasse ja õiget paati otsima, mis meid Gili Menole viiks. Selline paadimees, kes meid sõidutada tahtis, jooksis ise sülle. 
Kaks kilomeetrit on saarte vaheline meretee pikk. 
Soolast merevett pritsis igast aknaaugust ja oi, oi, kuivõrd märjaks ma sain, igalt poolt viskas vett läbi akende nagu ämbriga..nägin ainult soolase silmavalu vahelt, kuidas mu varrukas vett nirises....nii merepestud, nii merepestud. Tundus, et nad tegid seda meelega, et oma küsitud hinda ei saanud. Säästuliana oskab ju tingida. Karil oli ainult püksisäär natukene märg, aga mina tilkusin. Kuid mis viga, oled sa siis märg või kuiv, kui on nii soe nagu siin on!?

Siis, kui kaabu veel peas oli, aga kohe viis tuul ta mul peast ja ikka korralik soolane peapesu võiski alata..Kott on juba soola pestud, saab näha, kas heledamaks ka läks? Nii nurgas kui olla sai, aga see mind ei päästnud. Pärast Kari piltidelt nägin, et see aken oli katki.
Randusime Gili Menol 12.01.2018 kell 12:01. hea märk, eks ole.

Nüüd esimesed pildid Gili Meno´st ja seda peab ka ütlema, et siin on vaikus ja rahu, et mingit sagimist, inimesi on, aga kõik turistid vist rohkem paiksed omas bungalowi´s...naudivad kiiretust elust. Mis siin muud vajagi, meri loksub akna all, teenindajad toovad kõik mida soovid sulle kätte. Lihtsalt naudi ja naerata. 
Kui Trawanganil oli sajad suksu taksod, siis siin ainult kümmekond ehk?
Küsisin järele, tõepoolest siin on ainult 25 suksu taksot. Nii, et palju vähem.


Selline on siis vaatepilt meie bungalowi terassilt, oled nagu paradiisi sattunud. Seal, kus sinab, on bassein, juba järgi proovitud. Basseini kõrval on kohe baar, kus värsket mahla saab ja midagi kangemat ka vajadusel. 


See valgete õitega on üks hästi tänuväärne igiõitseja Bougainvillea, tema kuulub siis imelilleliste liigi alla ja järjestuses loeb, et ta on nelgilaadne.


Pääsesin ka mina paradiisiaeda. Jah, just selline tunne oli küll, kui sinna aeda sisse astusime. Midagi nii ilusat ei osanud isegi oodata. Naeratusega uinud ja naeratusega ärkad. Kui kasulik see kõik tervisele on. aaah...õnnelik mina


See kõige kõige tähtsam koht minu jaoks ja parem ikka koos Päikesega. Päike on muuseas indoneesia keeles matahari.


Vesi pakub sulle oma märja süle, tule ja naudi.. Ausalt ujumine on ikka üks paremaid asju, mida me oma keha heaks teha saame ja seda igas mõttes. Kui käimine teeb haiget, siis ujumine mitte.


Nüüd siis pilte, mis tiirul ümber saare ette jäid. Kui mõtlete, et ongi sellised viljad, siis eksite, need on tühjad munakoored? Miks, ei oska öelda? Küllap keegi nägi selles midagi erilist?


Plumeria ehk valge templipuu, See on üks ilusaim õieke siin, kasutatakse teda väga palju ehtena, kaunistusena. Ühes hotellis olles, korjasin maast kõik õied ja panin nad suurde klaasnõusse meie terassi lauale silmailuks. Järgmisel päeval nägin, et hotelli personalist oli keegi samamoodi teinud ja restorani lauale kaunistuseks pannud. Ma olin selle nähtuse üle väga rõõmus, sest muidu pühiti need õied ikka hommikuti kokku ja visati prügikasti, nii kahju oli vaadata, sellepärast asusingi kiirelt tegutsema õite päästeoperatsiooniga.


See on samuti  templipuu, ainult roosade õitega. Nägin veel kollaste õitega puud ja valgeid õisi, kus helekollane südamekene.


Seda katust vaadates meenub: vihma käest räästa alla.


Päikesetoolid ootavad. Varsti on hooaeg, siis on nendest toolidest puudus..kes hiljaks jäävad need liival peesitavad


Gili Meno merevaated, siit ja sealt. Uskumatu, et liivasel rannal kasvavad sellised puhmakad.


Käharlehed, väga põnevad ja hästi lopsakas sakilise valge äärega, see on üks huvitavam põõsas, mida ma näinud olen. Väga ilus looming... Nime ei tea, aga proovin leida. Olen otsinud küll, aga pole õnnestunud leida..


Ühe majutusasutuse õues, kilpkonnadega purskkaev.


Teepeal tervitas kitseemme oma kahe nunnukese lapsega.


Uks, mis köitis pilku, klikka pildile näed suuremalt kõik selles ukse detailid.



Vahele jälle merevaateid ja ikka nagu tavaliselt, ei hingelistki kusagil. Igav liiv ja tühi väli, taevas pilvine...



Väike gili poisu, kott oli tal mingit puru täis ja esitas seda mulle. Lapsukesed on siin nii imearmsad alati naerusuised. Isegi euroopa lapsed oskavad siin naerda ja rõõmu tunda


Selle pildistasin ühelt tammilt. väga tugev laine, sinna, kui ujuma minna, siis see kannaks kindlasti kuhugi järgmisele saarele ning inimene on selle eest kaitsmata, sest nii tugev see põhjavool on. Peab olema vägagi ettevaatlik, kus siin ujuma minna võib merre.


Sellised katusealused rannal, seal siis saad päikest nautida, teenindaja kannab sulle sinna kõik, mida iganes soovid. Mõned veedavad nendes kogu päeva.


See on kellegi imeilus privaatne koduaed.


Mida kõike meri ei kanna kaldale, aga seda kõike saab ka rekvisiidina kasutada - kasvõi õuebaaris


No vot, nüüd alles karvased pallid leidsin, aga nime jaht sellele taimele alles käib? Teab, kas kunagi leiangi?
No õnnestuski leida, leidsin ta Filipiini puuviljade ja pähklite alt. Nimeks tal Dulce Kumot, mis tal seal karvapalli sees siis kasvab, võib olla siiski, et pähkel?


No küll Emakese looduse käed ikka oskavad põnevaid asju luua.


Kõrge laine ka nähtud, kuidas end randa rullib


Nii see maitsev mango siis kasvabki
Mõne päevaga on juba selgeks saanud, et kui võrrelda neid kahte saart omavahel, siis selle Gili Meno saare kohta võib iseloomustavalt öelda sada protsenti vaikuse saar ja see on täiesti ainulaadne asi meie kärarikkas maailmas. Kuid see ongi just see, mida me inimesed vajame, sest akud saavad laetud paremini, kui kusagil mujal. Mingit kadu pole kusagilt küljest, ainult boonused peale ümbritseva näol, a e g  just nagu oleks peatunud siin.

19.01.2018 Gili Meno

No ongi jälle päevi mööda läinud, oleme saanud nii vahvat vihma, toredat tuult, palavat päikest kui ka päästvat pilve tunda/näha saanud.

Eile õhtul istusime rannas baaris, vaatasime merd ja jõime hääd eksootilist kokteili..
Õhtune ujumine oli suisa super, kohe, kui basseini sukeldusin, hakkas vihma sadama ja sadas kõik see 40 minutit, kui ma ujusin. Teate milline soe vesi, kui mõnus ja see külm vihm pesemas sind pealtpoolt... eriline hetk, mida kõik võiks elus kogeda. Vihm on parim, vihm on elu algus.


 Merekohinaga vaade...kas pole siis lummav. Hingad soolast õhku ja tunned, kuidas kopsud kiidavad iga saadud hingetõmbe eest. Minu eas pole õnneks enam palju vaja, piisab, et on soe. Ja seda soojust on tõesti lahkel käel jagatud.
Just hetk tagasi tuli ränkvihm tugeva tuulega ja nüüd särab jälle päike pilvitust taevast. Tuulgi rahunes maha, toksin natukene ja siis lähen oma hommikust tundi ujuma. Lihased arenevad ikka väga ruttu, ujumine on ikka parim ja tõhusaim liikumise vorm meie kehale. Sobib igaühele, sest vesi on tohutult koostöösõbralik.


Päeval saab meres käidud,  merevesi on samuti mõnusalt paitav, kristall-selge ja väga soe.


Üks igavesti tore kruiisipaat, mis viib viieks päevaks merele, kusagile Piraadi lahele? Saladuslikud saared...müstika..mereröövleid on kindlasti võimalus kohata.


Väikesed päästetud kilpkonnalapsed elavad turvaliselt basseinis, kuniks nad nii suured on, et ohutult merre võivad elama minna. Neid oli selles asutuses kuues eri basseinis, suuruse järgi.


Rannas on palju baare, istu puhka, joo värskendav värskelt pressitud mahl ja mine uju jälle natukene. Kui pilvi taevas pole, siis hommikune päike on nii kuum, et lihtsalt ei kannata välja kahte minutit ka. Nii, et istu varjus ja pruuniks saad ikka. Sellepärast on pilved siin väga head ja oodatud.


Hommikune päike hakkab piiluma. 


Ilus lahe sopp


Merisiilik, vesi on siis nii puhas ja läbipaistev



Korallid, kuivõrd põnevaid loominguid siin näha saab. Rohelised lokid saanud pruun kivim


Merisiiliku kodu. Kuna nad ju kasvavad, siis küllap tuleb tal jälle uus kodu leida? Tema okkad võivad olla ka mürgised.
Nad elavad merepõhjas, olenevalt liigist, elab osa neist kaljudel, kividel, korallrahudel.
Osa liike aga pehmel liival, et oleks võimalik vajadusel kaevuda.

Nad kulgevad hiljusejalakeste ja okaste abil. Kuna nad on nii aeglased, siis on neil ka väga raske saaki püüda. Isegi tigu suudab end päästa tema käest.

Igati tore saar see Gili Meno. Siin elab umbes 500 inimest, see on umbes 170 peret ja põhiliselt elavad nad saare keskel.
Tähtsamad sissetuleku allikad ongi turism, muidugi ka kookospalmid ja kalastamine. Järv toodab soola, kui on kuivad hooajad.
Ümber saare on ujumise rannad, mis on ka kilpkonnadele pühad paigad.
Kuna saar on nii vaikne, on siin vähem turiste, kui teistel Gilidel. Kuid ikkagi  jagub ka siia pruutpaare, kes tulevad valgele liivarannale abielluma ja mesinädalaid veetma.
Alles eelmise aasta alguses sai saar magedat vett hakata tarbima, vesi tuleb Lombokist mööda  veealuseid torusid. Samuti tuleb ka elekter sealt.

Sellel Gili Meno saarel oleme kuni 26.jaanuarini, siis lähme edasi viimasele Gili Airi saarele.
Seal on juba elanikke natukene rohkem, umbes 1800 elanikku või siis 450 peret.
See saar ongi ehk kõige kiiremalt edasi arenenud tänu investeerijatele.
Eks näis, mis seal meid ees ootab, kaugelt vaadatuna ilus roheline saar, mille rannaäär õhtuti kaunilt valgustatud.
Ootan meie kohtumist. Majutus on meil esmaklassiline, kõik, mis vaja on olemas. Panen siis kaardi kolmest Gili saarest, siis sul hea ülevaade.

Dive map

Kolm Gilit - kolm väikest



Jälle üks tore rannakohvik Diana nimeline.


Arbuusimahl, kui oled leidnud midagi nii head, mis maitseb, milleks siis seda millegi muu vastu vahetada?  Maitseb eriti hästi pärast soolast suplust.
 Ma vaatan rannalt kiikrita, kui kaugel on see Saaremaa...


Jänesepuu kohvik - avatud. Näete seal vasakul pool maas on vist jänku koobas. Polnud seal kedagi kodus.


Salapärasel rannal. Niimoodi siis põõsas kasvab rannal ja moodustab koopa. Piiludki koopasuust sisse.


Ka suksud viiakse kümblema. Hobustel on ikka pikad tööpäevad, selline mõnus kümblus kulub kindlasti ära, sest eks ikka igasugu putukad - mutukad tahavad ju soojal maal ikka ampsata neid.


Sellised toredad kohakesed siin - seal. Värsket kala pakutakse. Kohalikud on nii toredad, ega nad sind ikka niisama mööda jalutada ei lase. Küsitakse, kus kohast te tulete, kuidas teil läheb jne...


Ainult kõnni ja nopi ilusaid vaateid, mida lahkel käel jagatakse.


Sellise toreda saare elanikuga siis õnnestus kohtuda, päris suur oli teine


Selline krabipoiss elab siis rannal ja muudkui tegutseb.
Siin saarel on ka skorpionid, pole veel õnnestunud näha? Võib olla on parem, kui ei kohtuks. Sattusin ühe soomlase blogist lugema, kuidas tema oma avatud vannitoas kohtus sureva skorpioniga (tema õnneks). Ilmselt kõvad mürgid, mida nad siin putukatele pritsivad, tegid oma töö. Tal oli tõestuseks ikka pilt ka pandud.


Kohalik käsitöölaste kunstipood ja muidugi ka looduse enda loomingut. Kuid kas üldse tohibki siit midagi sellist kaasa osta nagu need merekarbid, ei usu hästi, et neid viia võib?


Noameistrite tööd, selliseid nugasid kasutavad nad ise vägagi usinalt.


Täna öösel siis tule tantsule...ehk tantsid koos tulega. Loodame, et mitte tules endas. Kuid ikkagi elav tuli, see maagiline iidne, võimas, nii ettearvamatu ja samas kütkestav element. Nagu meedium Seps oma raamatus kirjutab, et tuli on võimeline sõna kinni pitseerima, viies loitsud ellu.


Sealt ta siis paistab, see Gili Airi saar, meie järgmine peatuspaik.


Olen valitud. Kohe, kui lauda istun on ta mu seljataga...Tema on selle hotelli kiisu, nimeks panime talle Aslan, kes teab muinasjuttu Narniast, siis seal oli sellenimeline lõvi, vot meie hotelli kiisu on ka nagu Aslan, kaitseb oma reviiri nagu lõvi. Kuid eile oli ta kahjuks peaaegu tappa saamas sissetungijalt, aga ma päästsin ta seekord suuremast peksust..Pärast istus tükk aega maja kõrval põõsas ehmunud näoga, et mis siis ikkagi juhtus? Kuidas siis ikkagi niimoodi läks?


Igavesti põnev käbilill või tähkõis? Ma mäletan et mu emmel kasvasid ka midagi sarnase õiega lilled, aga leht polnud läikiv. Äkki keegi tunneb seda lille? Pille näiteks?


Niimoodi ma siis laisklen siin soojal maal, et saada pruuniks, teiseks juuniks.Tegelikult seal varjus on hea raamatut lugeda, sest päike on liiga kuum, ilma varjuta hakkama ei saaks. Liikudes on ainuke võimalus pruuniks saada. Pilves ilmaga saab ka hakkama. Kuid jah, nii põletavat päikest ma ausalt öeldes polegi ennem kohanud


Õhtul on hästi mõnus ujuda, siis veel eriti kui vihma sadama hakkab. Meil Kariga tööjaotus, tema istub baaris ja mina ujun.


Romantiline õhutsöök jäi kahjuks ära, sest vihmakest hakkas sadama, kelnerid ei saanud kuidagi küünlaid põlema. Korjasid aga kõik ära ja viisid laua katuse alla..Nii kahju...


Päike tõuseb, tere hommikust Gili! Öeldakse, et päikesetõusust ammutad tohutult head enrgiat, nii see ongi. Kuid seda  head energiat tegelikult saab siin iga hingetõmbega, igal sammul kaunis rohelises - õitsevas looduses.


Inimtühirand, nii rahulik, nii vaikne, ainuke hääl on merelainete tasane kohin, isegi linnud ei laula..


Jälle ühe imelise päikesetõusu energia ammutatud, see jääb selle saare viimaseks.


Kalamehed lähevad tööle.


Hommikune imeline päikesetõus


Pesuehtne ingel (põõsas) rannal, käis samuti päikesetõusu nautimas?


Rannakiiged ikka ootamas kiikujaid.


Koovitaja, ei tea, kas suur või väike, aga koovitas siis rannal, küllap puhastab randa kõigest söödavast oma kõhukesse. Tänulik linnuke.

Ja ongi nii, et jaanuar hakkabki oma kohvrit pakkima nagu meie siin homme, pühime selle saare liivad jalgade alt ja lähme avastama uusi teid ja maid..

27.jaanuar.2018

Tervitused palavad Gili Airilt!
Saabusime saarele koos suure paduvihmaga, nii, et pidime sadama katuse all päris pikka aega ootama, et saaks hotelli minna. Sadu lakkas sama ootamatult, kui algaski ja pidas isegi õhtuni vastu. Kuid siis kell kaheksa hakkas niimoodi sadama, et oh-oh-oh-oi-aaa-aaaa. Kell pool üks öösel ärkasin, siis sadas ikka veel sama suure hoo ja jõuga. Taevaalune oli täiesti valge, kuna äike sähvis ja paukus päris suure kõminaga. Nagu sellel puhul täiesti tavaline, saartele saabub pimedus..

Kuid öösel polegi sellest suurt hullu, magada näeb ikkagi..


Paadisõit läks vägagi kuivalt seekord ja sealt ta siis paistab Gili Air


Paat oli rahvast täis, nii, et turiste siia jagub


Gili Airil esimesed sammud..


Kohe, kui vihm otsa sai, viisime asjad hotelli ja läksime saarega tutvust tegema. Esimesena muidugi sai rannad üle vaadatud, kus hea ujuda oleks. Kiikesid on ka siin nii, et muudkui kiigu!


Kuna ka siin on iga teine majutus seotud sukeldumisega, siis nagu näha jagub ka vaimukust. Vahvad minionid on balloonidele oma näo andnud..banana...mulle nii väga nende filmid meeldivad, kui andekas inimene see on, kes nad välja mõtles ja see keel mida nad räägivad, see kõik on lihtsalt nii vaimukas.


Karil tõeline pidupäev, pudelid juba külmas ootamas.


 Hästi ilusasti kujundatud aiad on siin on küll, seda peab ütlema.


Kilpkonna rand. Selle nimeline hotell, käisime aias sees ka vaatamas, tõesti väga kena kohakene.


Millised krobelised suured viljad? Jälle ei tea, millega tegu? Peab hakkama googeldama. Küll see google on ikka tark, ainult küsi ja kohe vastab. Suhkru õun - sugar apple.


Pisikene energia-allikas lodiseb


Rannal olid sellised terrakota sõdurid. Seal neid siis valmistatakse. Terrakota ei tähendagi tegelikult midagi muud, kui põletatud savi ja samuti ka seda oranzikas - pruuni värvust, mis tekkis punase savi põletamisel. Põletatakse sellepärast, et savist tuleks veekindel.
 Vanasti küpsetati neid päikese käes, hiljemal ajal, aga asetati kuumadele sütetele. Tänapäeval, aga juba savipõletamise ahjudes.


Meie uus hotell siis kaheks järgmiseks nädalaks, võttis meid vastu sellise suliseva purskkaevuga


Hotell,  jällegi väga ilus roheline aed


Minu õnn ja õnnistus - bassein, Väga soe vesi


No ega ma teda kaua oodata ei lasknud, kohe sulpsasin nautima veemõnusid. Päevane norm on kätte antud, siis tuleb ka see täita. Ei mingit ära viilimist ega põhjuseta puudumist ei vaadata hea silmaga.


See pool on väikestele ujujatale, hooga ujud ei pane tähelegi kui pepu basseini põhja äkki kinni jääb..halvimal juhul ujud peaga vastu äärt.


Siin on nii ilus ümbrus, ilus aed, väiksed purskkaevud vulisevad nagu alumisel pildil on näha. Lausa lust ja lillepidu


Pärast ujumist peab päikesel ikka endale pai teha laskma. Olen ikka päris hea jume endale saanud, aga on veel aega täiendada. Päike on küll nii põletavalt  kuum, ega seal lihtsalt ei suudagi lamada, nii, et vees on kõige parim koht.


See on meie majakene, siin me siis elame 10 veebruarini. Mulle meeldib kohe väga, aknast ilus vaade, eriti õhtul, kui laternad põlevad.



Õhtune ujumine on veelgi mõnusam, sest päevane päike on vee nii soojaks teinud. See on sama kui on lugu väikeste lastega, kes veest kunagi välja tulla ei taha. Ise samamoodi



Mõned õhtused vaated, kui laternad põlevad.


Üks vahva koralliline ilmselt, saatsin ta vette tagasi..Ta oli seest tühi, ainult liiv krabises seal sees..


Ma olengi selle saare veel ühe boonusnimega ristinud - Kiigesaareks.


Vahvad väikesed oleskelu katusealused rannal. Siin suuremas on biljardilaud, kus alati ka mängitakse biljardit, vahel on juba kaugele kuulda..


Jälle üks suurepärane, hästi hoolitsetud aed.


Rand on siingi samasugue, valge liivarand ja laevuksed köiestatud, merele minejaid ootamas.


Kiigesid jagub, ausalt neid jagub. Käisime Kariga ükspäev rannal kõndimas ja kõik kiiged kiikusime läbi. Praegu on vesi kõrgel, muidu hommikuks on alati seljataga ainult merepõhi näha.

Kiigat - kaagat eite - taati kiigule hoo sisse said.


See aga jälle hoopis teine kiige, sinna peab sumpama, et kiigele saada, kuiva jalaga ikka kiige peale ei roni :)


Sellised toredad saare leiud, tohutult ilus ja rikas roheluse poolest. Kuid sajab ikka peaaegu igal öösel päris tugevat vihma. Täna öösel veel koos äikesega, sellise kõmaka ikka tegi, et hetkega oli kogu saar pime. Kui muidu äike tuleb ja läheb, siis siin ta paugutab ikka mitu tundi ühe kohapeal. Täitsa aukartust äratav see kõue tummine hääl.




Banaanid omast aiast, kasvavad mul siin akna all.


Rannatoolid ootamas peesitajaid, päeval ikka rahvast jagub, kes päikese vitamiini tahavad saada.


Ka siin saad päikest nautida, ujuma minna, vahepeal keha kinnitada ja kasvõi sõpradega paar kaardipartiid mängida.


Imeilusad valgeliiva rannad.



Kes teab, see teab: "Ei räägi, ei näe, ei kuule"


Valged õied.


Selline väga ilus õis, kasvab meie hotelli aias. Vihm tegi talle täna öösel liiga, kuid loodame, et ta toibub. Küsisin meie aedniku käest tema iluduse nime, ta ei suutnud meenutada hetkel, aga  rääkis, et kui on palju vihma, siis see lill on üheaastane, kui aga kuiv hooaaeg, siis taim paljuneb ja õitseb mitu aastat. Leidsin lõpuks ikka ise talle nime Canna Thai Sunray.


Kui taim või õis tuletab midagi/kedagi meelde, siis selle järgi nimi anda on ju täiesti loomulik. Paradiisi lind


Eile nägin palju igasugu vilju, peab hakkama nimesid otsima, aga eks näis millal nii kaugele jõuan.



Kaunid rannavaated, nendest ei saa ma kunagi isu täis.


Rannabaarid, lähed istud, jood kosutava mahla ja nii hea jälle päevaga edasi minna.


Siin terrakota sõdurid pandud valvesse hotelli ette.



Kuulsad Nonipuu viljad. Vili on kibeda maitsega ja lõhnab ebameeldivalt. Kuid kes vähegi mäletab, siis müüdi meil noni mahla, kui imede tegeijat ja nooruse allikat!? Kahjuks jäi minul see maitsmata, Polnud suuremat soovi enam 15 aastaseks uuesti saada? 😁





Oleks nagu draakonipuu ja selline vili kasvab. Natukene tuletab ananassi meelde. Leidsingi üles, mis puuga tegu. See on Pandanus tectorius, kusagil kutsutakse teda ananassist turistiks? Toores vili näebki välja nagu oleks ananass. 


Siin ongi vili juba kollane. Ta laguneb laiali ja siis neid tükke võib süüa nii toorelt, kui ka küpsetatuna..


Mis asi tema on, nagu kurk ja ei ole ka, nagu paprika ja ei ole ka, ehk leian vastuse? Ja leidsingi, see on kirella - kibekurk, kuulub kõrvitsaliste sugukonda. Kasutatakse laialdaselt toiduks vaatamata tema mõrule maitsele.


Seitse väikest kitsetalle kepsutavad teepeal, miks? Sest nad ei oska otsustada kumbal poole aeda see rohelisem ja magusam rohi kasvab?


Täiesti albiino hobune, ei ainsatki tumedat pigmenti.Kõrval samasugune hele suksu, aga teda on tumeda pigmendiga õnnistatud...


No on alles vahva vindiga puud leitud.


Rannas, kus saad ka privaatsust  nautida, tõmbad kardinad ette ja palun..oledki peidus võõra pilgu eest


Kanakene salapesal, keegi ei tea, et ta mune haudub..Nii hästi sulandub loodusesse.



Selline on siis liiklus Gili Airil, siin - seal mõni üksik hobune. Milline luksus ma ütlen.


Turistedele rajatud mõnus bungalo hotell, kõik on sul seal olemas.


Ilus, korras, hoitud



Hästi lopsakad ja suurte lehtedega kõik ronitaimed. Soojamaa eelis, kus parasjagu vihma ja niiskust.


Laevukene ootamas kalamehi. Siin nii hullult küll ei kalastata, kui Tais. Seal püüti merest kõike, mis vähegi liikus. Siin on suhtelist rahulik see rannaäärne elu. Rohkem sukeldujaid ja kilpkonnade imetlejaid.




Vahvad need õlekatusega päiksevarjud, nii romantiline ja eksootiline. Õhtul põlevad need laternad, siis kaetakse lauad sinna alla ja palun, tule sööma...naudi merekohinat ja maitsvat Indoneesia toitu.


Siin aga juba kaasaegsemad päiksevarjud


Tore majakene dzungli äärel. Seal võib kindlasti põnevate loomadega kohtuda.




Selline siis nii öelda saare dzungli pool. Vett on ikka jagunud, kui sajab, siis ikka nii, et kohe sajab.


Vot niimoodi kallab vihmakest alla. Päeval on hoosajud, siis sajab natukene aega ja jälle särab päike, aga öösel võib sadada läbi kogu öö. Hommikul saab aga alati ärgata koos päikesega.


Seal kaugel Lomboki tuledes rand.




Õhtune jalutuskäik rannal, andis sellist ilu nautida. Nii toredad need rannaäärsed restoranid. Lambid, lühtrid, küünlad..rahvast ikka oli natukene.
Pühapäeva õhtu, polegi nii inimtühja saart näinud, tänav oli väga vaikne. Kusagil restoranis oli elav muusika, kuulda oli Tom Jonesi repertuaari, aga väga hea lauluhäälega mees neid esitas, nii, et kõrv puhkas teda kuulates.

Täna on siis 5.veebruar. Kuna mul enda fotoaparaat ütles lepingu üles, olen nagu vaeslaps, aga täna Kari andis oma aparaatuse ja ütles, mine pildista ja ma tegin kogu saarele tiiru peale ning pildistasin ja kohe ikka südamest. Kõike pilte ma ka siia ei pane, aga jagan sellegipoolest lahke käega, sest ega mul muud nii kui nii teile siin pakkuda pole, kui need suurepärased vaated...


Kõigepealt, aga Kari hommikune päikesetõus.


Gili Airi sadamas. Paadid muudkui toovad uusi turiste juurde ja viivad turiste minema. Sagimine käib. Peale ja maha laadimine käib imekiirelt, viis minutit ja juba paat künnab merd uue sihtkoha poole.


Sadamas oli täna nii roheline merevesi


Ainuke Gili, kus on sadam. Teised saared võtavad oma külastajad vastu märja jalaga, lihtsalt astud paadist vette. 


Armunud paaridele südameid ka siin jagub.


Vot siis kuhu BAM otsaga välja jõudis ja meie ei tea sellest midagi..Pidi ju Siberiga piirduma?


Mitte kedagi, tühi rand ja Liana


Siin on kilpkonnade ala



Tuult ikka jagus, kui nüüd laternaid vaadata.


Valge - lumivalge liiv,  nii sini - sinine meri.




Seal on isegi üks paat, kus täiesti liikuv - elav kalamees sees



Neid pilte vaadates tuleb teil kindlasti tunne, et Liana on vist üksikule saarele läinud



Ranna romantika. pakun teile siis neid ilusaid ranna pildikesi, siit ja sealt. Läbi lillede ja põõsaste


Kukk vist arvas, et aitab küll sellest kanakarja karjatamisest, panen end müüki, seal ta siis kikerikiitas menüü kõrval


See oli päris huvitavas kohas, kui merevesi oleks kõrgemal, oleks sealt lausa super vette end kiigutada, see sulps oleks ju igati vahva, lastele meeldiks kohe kindlasti.


Kiigesaar Gili.



Kõik kiiged, mida veel pildistanud polnud, said täna pildistatud


Ja veel üks kiigekene...


Tuli tahtmine see pilt must valgena siia panna...


Selline näeb välja siis Taeva Uks. Kui ei proovi, ei saa iial teada, nii, et kui leiad selle ukse, siis
k o p u t a nagu uksekiri sulle lahkelt soovitab ja saadki teada.


Ma julgen arvata, et see on õllesõbra jõulukuusk



No kas pole ilus kohakene puhkamiseks.


Tähelepanu, ka siin pildil on inimene..


Siin pildil on aga kujukesed.


Peaaegu ikka igas majutusasutuses on bassein ja ilus roheline hoolitsetud aed.


Kohvibaarist vaadatuna merele. Siin seda merd ikka jagub



Läksin pärast sööki head araabika kohvi jooma ja selle hetke kroonis mul tõeliselt imeilus vaade. Lomboki saarel sadas vihma ja paistis päike samal ajal, sellest sündis imeline vikerkaar, Miks ma seda araabikat siin esile toon, sest, kui oled kuu aega joonud nescafe lahustavat kohvi või siis kohvi Lomboki moodi, siis on see midagi taevalikult head.
Esimene asi, kui koju saan teen suure kruusi pätikohvi ja joon selle nii kiiresti ja nii kuumana, kui vähegi suudan.



Kas pole kaunis, õrnake küll, aga siiski nii ilus. Sukeldujaid oli täna kohe hästi palju, ilmselt oli põnev merepõhi täna pakkuda.


Nurmenelk


Seda kaunitari tunnevad vist kõik teesõbrad, Hibiscus


Seal oli nii pisipisi sisalik, täna vist sündinud. Pärast nägin veel ühte tibatillut, kui ujumas käisin,  meil siin basseini ääres. ilmselt on olnud poegimise aeg?


Käisime õhtul rannas jalutamas. Üks armastav süda täna teile, suurem, kui ma ise.


Sinise mere taustal, kas tont või mina ega eriti vist aru saagi?


Õhtune õuepilt, mõnusalt latern oma valgusega laiutab-

Täna on 8.veebruar ja käisin aga jälle pildijahil ümber saare.
 Eelmisest korrast jäi silma selle saare elanike super positiivse hoiakuga vaimukad sildid siin - seal.


Kuidas see kiik mul nägemata on jäänud, sinna tuleb minna ning pilt teha, kui päike loojub, et selle kiige tiitel endale kirja saada.  "Päikeseloojangu Kuninganna"


Mängid draamat - saad karmat


Lakka ootamast, elu on liialt lühikene.


Mida rohkem Bintangi (kohalik õlu) sa jood, seda rohkem tähti sa näed :)


Lõdvestu, söö, maga end välja, õnnelikkus, headus, ole tore või mine koju!


Vahet pole, mida sa valid, kõik on hea.


Kohvi igal ajal, vahva stop märgiga kohvipiste! Minu lemmik


Sa ei saa juua kogu päeva kui sa hommikul ei alusta


Minu arst ütles, et ma vajan klaase!


Kõik, mis sa vajad on armastus ja pudel veini


See on elu!


Pole vaja koputadagi, muudkui astu sisse


Veel üks tore uksekene avatud


Ja ongi probleem lahendatud. Lähme sukelduma


Murtud süda? Pole probleemi, meres juba kalu jagub.


Meie õlu on sama külm, kui su ex - abikaasa süda


Kui naised suudaksid lugeda meeste mõtteid, siis iga teine mees saaks kõrvakiilu!


Lõpeta kõndimine, alusta joomine!


Välja näe nagu Barbie, suitseta nagu Marley!


Edu algab sellest hetkest, kui sa otsustad olla sina ise! Jälgi oma südant, aga aju võta kaasa. Oma kannatus vaenlasega proovile panna, on parim õpetaja! Võib olla sõnastust peaks lihvima..


Perekonna seadused: Aidake üksteist! Olge tänulikud! Tea, et sa oled armastatud! Maksa oma kallide ja muside eest! Proovi uusi asju! Ole õnnelik! Näita kaastunnet! Ole tänulik! Unista suurelt! Austage üksteist! Naera kõva häälega!



Tarkade mõtete puu: Seal on, aga ei midagi! Ma armastan sind väga, aga ma ei tea, kui väga! 
See on väga hea: Ennem, kui sa avad oma suu, ava om meel! 
Kui usaldus on kaotatud, siis "anna andeks" ei tähenda enam midagi. 


Igaüks vajab prille


Tuulekell väikese linnuga


Merihobune, kasvas nii suureks, et meri jäi väikseks, kolis kuivale maale




Kuidas mulle need ranna - elutoad meeldivad..


Mõnes veel kiikvoodi ka sees, lihtsalt super


Jõin mina mugavas toolis kohvi, nautisin ümbrust ja mu silmad leidsid imeilusa vaatepildi, kui üks armas neiu jagas oma armastust hobusele..


Ta rääkis temaga, sugis ta lakka, silitas ja sügas teda. Väga liigutav vaatepilt


Liikuv toimiv restoran


 Rannatee, mis viib ümber saare. sealt leiad kõke - igale kõndjale on midagi, kõige rohkem lahkeid saare elanikke naeratamas sulle, head päeva soovimas


Nii öelda pesuehtne laevaparkla :)


Ja see siin on tõesti elu


Rand valge liivaga, ega asjata ei kutsuta Indoneesia Malediiviks..



Käisime saatsime päikse tudule ja sain sellise vahva kontuuri endast imelise vaatepildi taustale. Jäime  natukene hiljaks...


Leidsime ühe vahva majutusasutuse, kus oli selline tore väike bassein. Omanik itaallanna, pakkus ka itaalia roogasid, aga hindasid vaadates läks söögiisu kiirelt mööda. Kallis. väga kallis. Ja siin olles tahaks ikka kohalikke roogasid süüa. Küll Itaalias saab siis jällegi itaalia roogasid söödud. Kuna itaallasi on siin päris palju, siis kliente tal kindlasti jagub. Restoran oli tal muljet avaldav.



Ja väikse basseini otsas oli suur bassein ja niiiiii ilus, nii kutsuv sinine vesi. Majakestes ilusad toad, terassid. Väga maitsekas kõik.

Ja ongi aeg Gili Airiga hüvasti jätta. Basseiniga juba jätsin, sest homme me enam koos aega ei veeda...Sain veel õhtul teda üksi ja täies rahus nautida. Üldiselt meil vedas siinse ajaga, väga rahulikud naabrid on olnud. Täna saabusid päeval sakslased ja kogu bassein oli hetkega möllu ja saginat täis. Meie läksime aga saarele seiklema ja kui tagasi tulime oli vaikus....
Viimased  Gili saare päikeseloojangu pildid.


Täna tegi laine piparkoogi randi rannale, küll ta siis ikka oskab ilus olla


See, kuidas laine igakord nii erinevalt randa veereb, lummab mind alati, kord libiseb vaikselt, kord vahutades, kord rullides - fantastline. Päikesesillerdus veel, siis edasi märjale liivale ja tõesti on kahju, et merekohinat ja seda soolast õhku ei saa pildile jäädvustada..



Kas pole imeline vaatepilt, soojust voogab sellelt pildilt ja poeb vaataja südamesse. Pärast sellist õhtut tuleb alati eriliselt hea uni..


Kiigutasingi end Päikeseloojangu Kuningannaks...


Queen of Sunset - tiitel ikkagi, mis siis et sadadel tuhandetel veel sama tiitel, Päike on ju üks ja ainus ja nii i m e l i n e.
Ja nüüd kimpsud kompsud kokku ja sammud sadama poole, kus astume laeva, kõigepealt sõidame Bangasali, mis asub Lomboki saarel ja siis tunnine meretee Bali Amedi. Seal olemegi siis järgmised 9 ööd. Tahan teile siis oma Bali kultuurireise tutvustada ja ehk nii mõnegi kauni templi üle vaadata.


Päike, see lahke soojuse jagaja. Päike annab: elujõudu, parimat vitamiini, ilusa terve jume, kui me teda kurjast ei tarvita.

Täna on siis 11.veebruar, oleme juba teist päeva Balil. Meie tore hotell saatis meile sadamasse auto vastu ja nii supsti olimegi hotellis.


Viimased pildid Gili saarelt, sattusin istuma toolile, mille kõrval oli väga sellele saarele omane positiivne silt, mida tuleks näha saarele saabudes, et viibid Naeratuse alal, aga saarelt lahkudes võib ju samuti selle naeratuse kaasa võtta ja ette jätta kasvõi alatiseks.


Head aega imeline Gili..


Oleme siis Balil Amedis. Meie uue kodu õuevaade, muidugi bassein ja mis on kohe just meie akna all.


Toredad balinesside kujud, lisaks pakuvad nad hästi head veemassaazi.


Vot see ongi meie aknavaade, ei saa ju nuriseda. Nurru lüüa aga küll ja rohkem veel. Kui meie hotelli saabusime polnud seal peale meie kedagi teist. Paar päeva olime päris kahekesi, siis ikka saabus ka teisi külastajaid. Kuid jah, tulid ja läksid, meie jäime.



Hotelli aiast, siit nurgast ja sealt nurgast.. Selles toredas hotellis veedame kaheksa ööd, vahva on siin. Ilm on ilus ja ujuda saan südamest. Tegin kohe esimesed ujumised ja võtsin korraliku veemassaazi.


Bassein vahetas õhtupimeduses värve. Elektri sinine


Siis muutus vesi roheliseks


ja siis aga sügav musta varjundiga punaseks, just nagu granaat kivi


Kirjutan põgusalt ka Amedi kohta. Olgu öeldud, et Amed on lõõgastumise jaoks oivaline koht. Amed ongi viimane koht selles turismiketis. Alles 2000 aastal sai siiani asfalttee rajatud. Telefoniliinid veeti alles aastal 2003. Silda ehitati 2007 aastani ikka uuesti ja uuesti, sest alati, kui oli vihmaperiood, uhutus see silla minema. Meie elasime just selle silla kõrval.
Elatakse põhiliselt soolatootmisest ja turismist tõusvas joones, Palju ilusaid hotelle ja uus tõusemas.

Tulles uurisin võimalusi natukene ka siin ringi seigelda, võtsime kahele päevale reisid. Käisime ära veepargis nimega Tirta Gangga, mis tõlkes tähendab Püha Vee Lootos. (vesiroos)
Ausalt, ma pole oma elus nii ilusas kohas veel käinud, see oli midagi muinasjutulist. Uskuge, piltidega ma seda ilu edasi anda ei suuda, aga ma püüan ning loodan, et saate nautida seda ilu.
Nii palju sellest Tirta Ganggast, et kunagi kuulus see kuningale, aga 1963 aastal, kui vulkaan Agung purskas, hävines sellest pargist palju ilusat. Kuid siiski, see mis alles jäi meenutab seda, kui mõjuvõimas oli Bali kuningas.












Nii ma liikusin plaadilt plaadile ja söötsin kalu.


Vees on asted, kus peal saab kõndida ja kasvõi kalu toita. Tagurdada eriti ei tasu, kuigi see sügav pole, aga äkki kalad arvavad, et oh ohh, täna ongi maiuspala päev - amps


Mis loom tema on ei tea, aga natukene põdra moodi, kuid vaevalt. Vett jagas lahkelt...seal tema ees ma libastusin ja kukkusin ühe jalaga vette, nalja kui palju...


Kaunid pargivaated, mis siin ikka lisada..


Seal oli ka eraldi loodusliku veega bassein, mis oli oi kui külm, aga ma olin vapper ja ujusin ikka ära, tegelikult ju harjunud. Kuna seal siis palju aastaid tagasi vulkaan suurt kahju tekitas, oli ka basseinipõhjas palju laavat ja laavatükke.



Kui tahtsin ühe purskkaevu juures natukene aega veeta, siis hakkasid suured kalad mu jalgu naksima...see oli küll ootamatu ja ehmatav, ma vist isegi kiljatsin.


Proovisin Karile näidata, et taevas liugleb väga suur kotkas, aga ta ei kuulnud mind selle suure veekohina sees ega saanud asjale pihta. Tema muudkui pildistas minu vehkimist ja nii jäigi suur kotkas tal nägemata.  Kotkas liugles lihtsalt minema..


Väga ilus purskkaev oli see küll



Näete kui vahvalt vesi tema ümber sellise uduse aura teeb ja siis kui päike veel õige nurga alt sinna oma kiired saadab, ongi imeline vikerkaar olemas.



See park ise nende lillede, põõsaste ja puudega oli ikka ülivõrdes ilus koht. Ja need basseinid seal, no mida siin seletada, kõik on niigi selge.


Vot sellised uhked vaated majesteetlikule purskkaevule, nii kaugemalt, kui ka lähemalt, eri küljelt - oi kui ilus.


Väiksemaid basseine jagus ka igale poole.


Imeline Tirta Gangga. See kaunis Water Palace  on 1 hektari suurune, ehitati 1946 aastal.


Väga palju erinevaid purskkaevusid sai seal näha, küll loomade näol ja ka selliseid monumnetaalsemaid.



Väga uhked sillad üle kanalite, põhiline ikka draakonist kaitsejatega, et pahalased
üle silla ei pääseks.




Kari kallistab purskkaevu, head külmad kallid saadaval.


No siin alles kalaparved namisid ootavad


Ka mina siis majateestliku pürskkaevu kõrval, kus kunagi jalutas Bali kuninganna ja tunnen end samuti kuninglikult selles suurepärases veepargis.


Tore sarvedega Sõnnist purskkaev. Kui palju vulkaan Agung siin seda ilu hävitas, aga suuremalt osalt kõik taastati.


Hästi toredad need loomadest purskkaevud, osa olid ikka täiesti tuntavad, aga osad ikka rohkem mütoloogilsed olendid.



Ja jälle üks vilja kandev eksootiline taim


Kuhu ka ei läinud, igalpool ujus palju palju kalu, kes ootasid ikka, äkki antakse sealt ülevalt miskit.  Mõtlesin, et huvitav, kuidas kala inimest näeb läbi vee sillerduse? 


Ilusad suured kuldsed ja väikseid musta värvi kalu oli väga palju. Kari ütles, et ta nägi. kui suur kala sõi väiksema lihtsalt möödaujudes ära.. oh  oh...oli alles kannibal.


Nägime seal pargis kahte pruutpaari, üks tulemas trepist alla, Kari sai neid päris lähedalt imetleda. Mõlemal paaril olid täpselt samasugune pulmariietus, soeng, diadeem jne.. ilmselt neil ongi pulmadeks mõeldud riietus. Kas siis asukoha järgi või kuidas, seda asja ma uurin veel.


Siina aga teine õnnelik pruutpaar. Ei mingeid valgeid kleite ega loore, sarongi väga rikkalikult ja kullast diadeem. Väga tugev meik, aga hästi ilusad pruudid olid küll.


Üle kanali jälle üks tore sild ja kaitsevad elukad seal jälle valves, mina sain õnneks läbi.





Sellised basseinid ja vaated..


Purskkaevude allee - kas pole imeilus


Kahel pool läheb tee ja keskel vulisevad kümned purskkaevud.


Õnnelik pargi külastaja, see mida minu silmad seal nägid, ohjah, see oli n i i i l u s kõik, nii vulisev, värske, õitsev, roheline .. see oli jälle üks selline päev, mille nimel tasus siia ilma sündida..


Pärast veepargi külastust palusin meid kuhugi hea kohvi kohvikusse sõidutada,  kus tassikese maitsvat cappuccinot sain nautida ja seal oli küll mulle meele järgi olev silt.."Elu algab kohviga" Igati hea reklaam kohviku seinale


Balile saabudes käisin tegin ümbrusega tutvust,  leidsin kohe sellised toredad aiad, mul ikka üks hea nina küll. Kollased trompeti kaunid õied.


Selline tore majutus.






Buddha, suurim ja õilsaim. Loobus kunagi troonist ja vallast, kuna sai aru millise ebaolulise poole maailm on liikumas ja tänu sellele koges nirvana. Elu lõpuni õpetas ta teistele kuidas jõuda sündimse ja suremise ääreni..


Hindude jumal Ganesha. Tarkuse ja õnne jumal. Tema sündimise lugu on päris huvitav, aga läheb liialt pikaks siia kirjutama hakata. Ta kaitseb, eemaldab kõik takistused õnne ja teadmiste teelt, sellepärast tema poole pöördutakse. Kellel on Ganesha õnnistus, sellel on automaatselt ka edu ja õitseng. Ganesha kuju ongi kõige rohkem näha balilaste pühamutes, tema ette tuuakse siis ohvreid pühadele vaimudele, et need tooks heaolu ja õnne inimestele. Ohvriks tuuakse, ilusaid käsitsi punutud korvikesi, kus siis lilli sees, toitu ja mida keegi ohverdada soovib.


Tänavatele, treppidele, õueväravatesse - ühesõnaga igapoole maha pannakse väikesed annetused pahadele vaimudele, et need siis paha ei tuleks tegema ja halba endaga kaasa ei tooks.


See oli mullivann, panin tähele, et valgustus põhjas, küll õhtul võib seal mõnusalt hubane istuda olla.




Nii ilusad ja korras, hästi hoolitsetud on nende pargid. Tööd siin jagub mitmele kätepaarile




Vot sellised toredad aiapildid, nautige kullakesed neid vaateid.  Küllap see annabki nii palju ilusat aiale, kui on soe, kõik rohetab ja lokkab ning õitseb. Mitte ükski seik talvest ei kaalu üles minu jaoks  sooja päikselist suve.



Ilusatest plaatidest aiatee. Usun, et kogu fauna oli nende peal esindatud












Kõnnitee oli tehtud plaatidest, kus peal igasuguseid loomi, lilli ja liblikaid. Mõni murtud süda ja maasikas.


Vaade Bali merele


See ongi Amedi sadam, kuhu meiegi saabusime. Astud laevast otse vette, nii lihtne see ongi, milleks veel kaid või midagi..


Riisipõllud, neid siin jagub, aga ilus vaadata kõrgemalt. Hetkel on nad vee ja muda all



Ja seal muda sees nad siis toimetavad oma riisiga. Aga sellest nad peamiselt toituvad. Riisi kasvatamise teekond algusest lõpuni, kuniks salve saab on umbes neli kuud.


Homme lähme Balil kõige kõrgemal asuvasse Lempuyangi templisse. Tuhat trepiastet üles minna. Saab põnev päev olema..
Ja tõesti saigi üle ootuste põnev päev, sest meid ootas ees hoopis poole pikem trepiteekond, kui see, mida oli lubatud, koguni üle 1700 trepiastmele pidime astuma, et üles pääseda. Lisaks kaks kilomeetrit maad treppideni ja see kõik ka pärast tagasi tulla. Tegelikult oleks võinud piirduda täiesti alguses oleva templiga, sellest oleks küll ja küll meile jagunud.
Teekond oli ikka äärmiselt raske, jalad olid alguses kogu aeg piimahapet täis, pikpeale sai astumise tehnika koos hingamisega paika pandud, siis läks kergemini, Kuid alla tulles olid jalad täiesti tudisevad süldid, eriti, siis juba kui saabusime alamäe teele, seal pidime kõndima 2 kilomeetrit, siis põlved ei tahtnud enam sõna kuulata. Koju saabusin, siis kohe külma dussi alla ja magama. Magasin kaks tundi. Eks näis, mis mu jalad homme ütlevad, aga täna ei suuda nad enam ainsatki trepiastet astuda...
Panengi pildid, mis tehtud said, siia valmis, homme oleme kodused, siis kirjutan tekstid juurde.


Minust tuli baliness täna, sarong ümber puusade ja sall õlgadele. Kombekohaselt riietatuna, kohalikku kultuuri austades  minnakse templisse. Kakskümmend tuhat maksis
 kumbagi sarongi üür ja heategevuseks annetad südametunnistuse järgi.


Kari Taeva väravas, jalad sarongiga kenasti kaetud. Ta arvas, et tema sarong sobib talle ideaalselt.


Taeva Väravad.


Meie teekonna algus, esimesed trepiastmed, kuidagi kerge jalaga sai need tõustud..sips ja sops


See oli siis, kui veel polnud aimugi, milline ränk katsumus meid ees ootas. Nii reibas ja naerusuine, valmis kõrgusi vallutama. ja vallutatud saigi!




Pura Penataran Agung Lempuyang on osa sellest Pura kompleksist ja asub tema Karangasemi kallakul, 600 meetrit merepinnast üleval pool.
Sinna sisenedes anti karmid reeglid, mida tohib ja mida mitte. Keskmist treppipidi minna ei tohtinud, ainult vasakult või paremalt võisid tõusta. Draakonil istuda ei lubatud. Hmmm - oleks ju nii lendama minna soovinud..

Templid kuuluvad Pura tüüpide alla, igaüks neist pühitseb teatud ala Bali rituaali.
Näiteks Pura Tirta on vee tempel, Pura Segara aga kuulub mereranna templitele. Pura Segara on ehitatud 16 sajandil austamaks mere jumalaid. Meretempleid ehitati ketina ümber saare,  kaitsemaks saart kurjade deemonite eest.


 Taeva väravad - niimoodi neid kutsutakse.


Vapper  Kari, annan talle medali selle eest! Kodus teen midagi originaalset.


See on see kahe kilomeetrine tee osa...






Astu, astu, astu väike eesel, ei ole takistusi su teedel...kes meid sinna ajas, eks ikka ise.


Seal olid suured taastustööd käimas, lihviti ja puuriti ja segudega mätsiti kõike võimalikku


Päris ülesse on veel 20 minutise teekonna võrra treppe astuda


Vahele anti ka siledat maad jalale puhkamiseks ja hinge tõmbamiseks


Ahviemmed seal lapsed kaisus mingit plaani pidamas. Mulle nii meeldis mõleda, et täiesti toimiv ahvilasteaed.


See emmeahv tegi äkkrünnaku ühele kohalikule mehele, kes tuli altareid pühitsema, kaasa oli talle pakitud siis selle jaoks vastav kraam kilekottidesse. Ja kohe, kui ahv tema tulekut märkas, hüppas ta kilekotti kinni ja rebis selle puruks, sai oma saagi kätte ja läks õrrele matustama.
Meie põrkasime ka kokku ühe kolmejalgse kurja ahviga. Ta tuli meile vastu ja blokeeris meil tee kinni, näha oli, et tal pole mõtteski meid niisama mööda lasta. Küll tegi meie poole ähvardavaid samme, küll näitas oma tervaid hambaid. Ma andsin talle oma joogipudeli, siis saime temast mööda. Jõi kulinal pudeli tühjaks. Alla tulles ootas juba kulm kortsus, samad mõtted peas. Ostsime ülevalt banaanikrõpse, andsime kohe koti ta kätte ja saime rahus edasi minna. Kuigi rangelt on nende söötmine keelatud, aga see oli ikka hädaolukord.
Kui me treppe tõusma hakkasime, tuli kohalikke vastu, kõigil kepp käes, siis sain aru, miks neil keppi vaja läheb, et kurjast ahvist mööda pääseda.


See emme oma piskuga nii vaatamas, et anna ometi midagi, aga seal oli rangelt keelatud neid toita.



Need on pilved, mitte udu


Trepid, trepid, trepid..ma ei taha vist kaua aega treppe näha.



Ikka kõrgemale ja kõrgemale. Kari nii vahvalt ütles ennem lõppu, et siis kui me üles saame, nii nurga taga on lift ...


Ausalt, andis ikka ronida, teie kaastunne kulub igati ära.


Punased põsed paistavad isegi pruunist pinnast läbi, nii tervislik päev, et oh oh!


Ja siis, kui me olime igavese rodu treppe juba üles roninud, tuli selline masendav kirjutis ette, veel 
1 4 4 0 trepiastet !!! See oli küll lausa "jalapiinamine", aga jätkasime siiski vapralt oma ettevõetud teekonda.



Ahvike puu otsas, toimetas seal hoolega, eks ikka see igavene igapäevane söögiotsimine.


Ülivapper Kari, vahepeal hüüdsin talle, nüüd teeme motivatsioonikalli. See oli talle täielik eneseületamine. 


Väikest nalja ja jalale puhkust, sõõmuke joogipudelist ja ikka edasi - uhke lõpuni.


Selline puutumatu ürgne loodus, kus ainult ahvid siis ringi müttasid


Uskumatult tubli, ta tegi selle ränga tõusu ära, ilma ühegi virinata, müts maha.


Pilvedega ümbritsetud, pildil näeb välja muidugi nagu udu rohkem.


Pidevalt pilves olime me küll....


Üks tõeliselt muinasjutuline vaade.


Ja needki kivid on kõik sinna inimese käte ja vaevaga tassitud, nendest tee tehtud




Siin on pilved näha



Üleval käivad remonditööd, siis ilmselt tassitakse neid liivakotte üles,  korraga niipalju kui jaksu on ja jäetakse posti osta ootele, järgmine kord jälle viiakse edasi ja küll nad lõpuks üles saavad viidud.


Kummalgi poolel oli sügavik, ikka täielik dzungel. Olime pilvedest kõrgemal ja pilvede sees..



Sellised teelõigud olid nagu preemiaks, sai jalgadele lõdvestust teha


See uhke tahvel aga andis meile teada, et oleme jõudnud tippu


Ja nagu naksti olime üleval väljas, ega kestnudki kauem kui kolm tundi ja 1770 trepiastet


Väsinud, aga õnnelik turistist kõrgemail asuvas templis  Balil. 1175 meetrit merepinnast üleval pool.
Ega muud, kui natukene pilte klõpsida ja väsinud jalgadele puhkust anda ja uue hooga alla tagasi, hopsadi hopsadi. Ostsime kurja ahvi jaoks banaanikrõpsud, et saaks rahus teekonda jätkata ja vaja neid läkski.


Selline tore tempel alla tulles, siis võtsin küll viimase jõu kokku ja läksin veel trepist alla templit vaatama...Kari ei olnud nõus sinna kaasa tulema,  mine aga iseendaga 


Müürid rohetasid nii toredasti, kõik vuugid olid rohtu täis kasvanud


See vaade oli lausa lummavalt ilus, kahju, et seda pildiga nii edasi anda ei suuda





Siin juba all tagasi, ellu jäime, aga lõpp läks ikka nii, et seisma ja puhkama enam jääda ei saanud, siis lihtsalt poleks enam edasi suutnud sammugi liikuda. Nii läbi olime me küll.


 Ja teeäärtes kasvasid lihtsalt ananassid, kas pole võrratu. Igalpool kasvab midagi söödavat.


Templikoerad kolmekesi müramas. Päris kutsikad alles. Mis ka silma paistab siin Indoneesias, et kui Gili saartel polnud ainsatki koera, ainult kassid ja eriti veel sabatud või lühikese sabajupiga kassid ja neid oli seal ikka palju kohe. Siis Balil pole jälle kui mõni üksik kiisu, aga koeri selle eest jagub. Magavad suures rahus liikusega tee ääres, käpad sõiduteel, magusat und. Ei häiri neid miski ega keski.

No olengi jälle tagasi uues kohas ja uute piltidega. Olime Amedis 8 ööd, tulime sealt alla pealinna poole jupp maad Candidasasse, aga ennem seda käisime mitmeski põnevas kohas, aga kõik ikka järjekorras. Netist olin ikka välja otsituid ilusaid kohti, mida soov külastada, mis sobivasti sellele teele jääks, see sai ka kõik teoks tehtud ja nüüd siis lubatud ilusad pildid, mis napsitud sai. 
Selline tore veepeark nimega Water Palace ja asub tema Ujungis. See palee kuulus kuningale ja ehitati 1909 aastal. Ka selle ilusa pargi hävitas vulkaan peaaegu täielikult. Kolmele basseinile ehitatud hooned on ühendatatud sildadega. basseinides elab väga palju erinevaid kalaliike. Turistid toidavaid neid, igati kasulik kalakasvandus


Sild, mille kaudu pääseb veeparki, kaunistatud kaartega,  millel õitsevad roniroosid. Silla all vees kasvavasid veeroosid.


Pilt sillal pidi õnne tooma, nii, et ikka ja alati sillapildid olgu esikohal! 


Veel paar trepiastet ja siseneme uhkesse vee parki


Tere tulemast Vee Lossi! 





























Sillale sissekäik. Ikka valvesse pandud kujud hoolitsevad selle eest, et deemonid sinna ei läheks.


Kurjad kujud oleks justkui pead ära pööranud...hmmm või mulle lihtsalt tundub nii..




See on pidustuste jaoks mõeldud terass. Balilased ju on tõelised pidutsermooniate korraldamiste meistrid. 




Jällegi ühel toredal sillal, mis viis siis pargist lossi.


Selline see sild näeb välja, mis ühendab veelossi pargiga. Ei ole mingi tavaline sild
vaid uhkete tornidega kaunistatud sild.


Silla teine pool, mõlemas otsas kaunis majakene


Proovisin romantiline lossiproua olla, aga alles pärast märkasin, et muru oli puha märg.



Imeilus park sai vaadatud ja muidugi kalad söödetud, siis läksime Kopi Luwaki, nii öelda kohalikku kohvivabrikusse. Seal kohvivabriku aias  kasvavad neil endal kahte sorti kohvipuid, Robusta ja Araabika. Puurides elas kaks kohvikassi ehk siis Kopi Luwaki, nemad seal põhi töötegijad ju ongi. Nendest pilti ma ei võtnud, sest see vaatepilt oli päris masendav.


Muidu oli see üks igavesti vahva ekskursioon suurele kohvisõbrale Lianale.
Kopi Luwaki kohvi on maailma kalleim kohvi, kuna see selline kohvi, mida saadakse kohvikassi sooltest läbikäinud ubadest. 100 grammi Kopi Luwaki kohvi maksab 30 €.
Nimelt sööb kohvikass neid vilju, aga kohvioad väljuvad kaka sees seedimata kujul. Need kakad korjatakse siis kokku, kuivatatakse, siis pestakse kuuma veega oad üle ja kuivatatakse kaks nädalat. Järgmiseks need kohvioad kooritakse. Siin näete minu ees on kolm kaussi, vasakul esimeses on kaka sees veel kohvioad, siis pestud ja kuivatamisel olevad kohvioad ja siis kooritud kohvioad.


Siin siis puhastatud kohviubade röstimine, puhas käsitöö. Ja mitte sugugi umbes vaid täpne aeg ja värv - selgelt oli näha, et väga täpse eluaegse kogemusega neid ubasid röstis üks imeilus vanaproua. Kes nooruses on olnud kindlasti üle küla kaunitar. Fotoaparaat oli Kari käes ja nii ma temast pilti ei saanudki, kahju, nii kahju. Ma ei tulnud selle pealegi, et ta ainult käest pilti teeb...Kuid ma ei jätnud seda talle ütlemata ja kui meie kohalik giid siis talle selle ära tõlkis, oli ta igatahes väga liigutatud.


Siin siis juba röstitud kohvioad, nii robusta, kui ka araabika.
Kõrval väikestes kaussides aga erinevaid maitseaineid, mis siis kohvidele lisatakse, et saada erinevaid maitsestatud kohvisorte, just neid, mis meile maitsemiseks toodi.


Kohvioad pandi siis uhmrisse ja nii uhmerdatatkse kohvi peeneks. Ei mingit kohviveskit.  Siiis võetakse sealt seda kohvipulbrit ja sõelutakse kaussi. Kõik üleliigne jääb sõelale. Nii, et 100 % puhas käsitöö kohvi


Siin on erinevad kohvid ja teed purgis, millest siis valmistatakse sulle maitsemiseks tasuta tassikene neist kõigist, kui sa tellid tassi Kopi Luwaki kohvi, mille hinnaks on 50 000 IDR ehk 3,50 €


Siin tuuaksegi lauale meile maitsemiseks erinevad kohvid; kookos, vanilje, muskaat, valge- ja tumedashokolaadi ja oh neid oli väga palju erinevaid, kui äärmiselt meeldiva maitsega. Kopi Luwaki kohvi kohta võiks öelda ühe sõnaga - hapukas.


Seal kasvavad neil endal samuti ka kakaopuud, millest nad valmistavad shokolaadikohvi lisaks ka shokolaadi tahvleid. Neil oli seal ka väike pood, kus kõik, mida nad toodavad, seal poes ka müüvad.


Saaki jagub lahkelt. Siin veel viljad toored. 


Samuti oli neil seal oma mesitaru. Mesi omast käest. 


Samuti kasvab neil ka vanilje, vaniljekohvi tarvis.
See oli väga maitseelamusrikas visiit kohvivabrikusse.

Edasi läksime me veel tavapärasesse  Bali külla Tenganani, mis oli kohe seal kohvivabriku kõrval. Ilus puhas korras küla, saime omale kohaliku giidi, kes muidugi lootis meile saronge ja salle müüa. Meie vanad pahad tüübid ei praotanud rahakotiraudu siis mitte. Kuid annetasime külale 50 000 IDR. 


Kellegi kodu asub selle ukse taga. Tavaliselt elavad ühe katuse all mitu peret, enamuses vennad elavad koos. Tengananis on väga karmid seadused. Külas elavad ainult balilased, mitte ainsatki muslimi külas pole. Külaelanikeks on ainult külas sündinud inimesed. Kui abiellutakse külast väljapool oleva inimesega, siis peavad nad sellel juhul külast lahkuma. On hakatud tegema järelandmisi selles suhtes, kuna on märgatud, et on olemas reaalne oht geneetiliste vigade suhtes.


Tööd seal tehti, oli käsitöökodasid ja oli poode. Ma arvan, et kõik naised kudusid seal kangast ja valmistasid saronge.


Iga maja ukse kõrval puuoksa küljes rippus mesitaru. Jälle mesi omast käest.


Omatehtud kondimootoriga kangaspuu.


Sellega siis tema naine koob kangast. Puuvilla kasvatavad ise, värvivad ise sahrami ja indigoga. salle tehakse nädalaga terve pinu valmis.  Sarongiga läheb kauem aega


Siin toimuvad nende suured pidustused ehk festivalid. Kutsutakse ka külalisi osalema pidustustel.


See mitme katusega torn kaitseb siis pühamut. Palju neid ei näinud, mõnel üksikul elamul. Kuid templid on küll absoluutselt igas kodus olemas.


 Hästi kitsad tänavad, sest autod seal ei sõida.


Vot selline näeb pähklikoores välja üks tüüpiline balilaste küla. Edasi meie uude majutuskohta Candidasasse. Seal olimegi ainult kaks ööd, et jälle edasi minna Padangbaisse.


Canidasas õnnestus meil päikeseloojangut imetleda.


Järgmisel hommikul aga päikesetõusu.


Musta laava liivarand, tehtud selline ilus väravatega sissepääs randa.


Palmid jaksavad siis kasvada igas pinnases, on ikka väga kohanemisvõimelised need imelised palmid. On öeldud, et kõik palmid on pärilt Hawaiilt.


Selliseid ilusad kunstilisi kujusid leiab igast aiast.


Candidasa tänav, mis viis meie hotellini, siin oli päris rahulik kõndida, kui peateelt maha tulla.


On just nii kitsas tänav, et autoga sinna asja pole.


Müüristiilne tänav, maja on majas kinni.


Ja jälle viljad valmivad, lausa mõnel oma koduukse ees


Käisime söömas ja meie õhtusöögilt  ei puudunud ka "karastusjoogid"


Kahe väikese pea nööpsilmad jälgisid hoolega, et jumala eest seda hetke maha ei magaks, kui midagi antakse.


Bassein oli ka olemas, see oli alles tutvumisring peale õhtusööki. Paitan pissival poisil pead, et tal ikka seda pissimise materjali jaguks. Veega tutvusin samuti, tegin ikka oma kohustusliku tunnikese ära. Läksin pimedal ajal, sain rahus ujuda.


No näed, ei pidanudki minema Brüsselisse, sai siin ka pissivat poissi näha.


Hommikusöögi kohaks ju ideaalne, õhtusöök aga koos päikeseloojanguga.


Selline siis Candidasa hotelli aed, ei kurda, on ju.




See oli siis vaade meie hotellitoa rõdult. Uhked kookospalmid tantsid ühes rütmis tuules. Õhtuse taeva taustal oli tuledes laev merel ankrus.
 Naudid seda imelist vaadet ja unustad hingata. Kuivõrd ilus ikka see meie maailm on...


 Nüüd siis lähme kaeme, mida ilusat meie järgmises peatuskohas Padangbais põnevat silmale pakkuda oli.


Hotelli aias ringkäigul.


Mere ääres ja suure basseiniga, no mida veel.. Liana kuhu jäi naeratus?


Tervitan Ganeshat. Ganesha sõidab roti seljas, nii, et kui keegi näeb tema kuju juures ka rotikuju, siis teadmiseks.

Padangbai on sukeldajate paradiis, seal koolitatakse ja siis viiakse merele sukelduma. Siin on ka sadam, kust pääseb Gilile (ka meie läksime siit Gilile jaanuaris) ja teistele saartele. Nii. et ikka päris  vilgas rahvaliikumine, siis kui laevade väljumise ajad  on hommikuti. Õhtuti oli ümbruskond väga rahulik.


Käisime Blue Lagooni beachil.  Need vaated on lihtsalt muinasjutuliselt kaunid. Silmadega südamesse, jälle üks imeilus päev, mille nimel tasus siia ilma sündida.


Taaskord sai mööda treppe kõndida, aga jalad taastunud kenasti ja alla läksin lipates ning suure rõõmuga, sest see vaade, mis avanes, oli lummav ja kutsus käega katsuma. Rohkem katsusin küll tagumiste kätega.



Siin juba all ja vaadake, milline imeilus pilt meile avanes.


Pildistasin iga nurga alt ja igast suunast, pani ikka ahhetama küll see ilu.


Oma nime igati väärt laguun.


Veesääsed on neil väga populaarsed. Mõned rannad on neid paksult täis, kuid merele jagub neid veel rohkem.


Käisin vett proovimas, mõnusalt soe ja märjaks tegi ka..Siin on põhjalaine nii tugev, et viib sul liiva jalgade alt minema, kui merele tagasi keerab.


Tulen ja naerangi, sest kaelaauguni märjaks sain. Mõnusalt soe ja soolane pesu. Pole ju muret, sama kiirelt, kui märjaks said, oled ka kuivanud.


Roosa Lootos. Mina nägin oma elus esimest korda nii ilusat õit.


Vot sellised iludused kasvasid hotelli pargis, milline värv ja väga suur õis, kui sa paned oma kaks kätt kumeralt kokku, siis umbes nii suur ta oligi - võimas.



Roosa lootos on ülim, see sümboliseerib kõrgemat jumalikkust, vahel aetakse segi valge lootosega, mis on ajaloolise Buddha sümbol.


Siin need roosad kaunitarid kasvasid


Nii palju toredat ühte parki ehitatud, vee peale selline nii öelda õue - elutuba.


 Siin  asubki seitsmes taevas ...


Tee läbi lilleliste ja roheliste võlvide




Jälle üks tore koht seal hotelli pargis. Vaade merele, sellest ei väsi vist kunagi, hea energiaga vaatepilt. Ilmselt hea koht päikese tõusu või loojangut vaadata, või siis mõlemat!?


See tagumine pott on siis mesitaru ja umbes aastaga see täitub, rääkis meile üks külamees.
Ja mesilased on neil väga väga suured ja musta värvi, saingi ühe mummi pildile nagu siin all näha võite. Ikka tikutopsi suurune on ta vähemalt.


Õielt õiele lendab mesimummike, siin maal on ta küll rohkem mesihiiglane ja sumiseb ka vastavalt sellele. On siin igasugu putukaid nähtud, lapsekäe suurust ämblikku oma voodi kõrval ja ühes vannitoas. Sisalikud aga elavad koos meiega nähtamatult, nii toas, kui õues. Siis näed neid, kui nad kohta vahetavad


Vaade Padangbai sadamale


Läbi lillede vaade merele




Desert Rose ehk siis kõrberoos. Kas pole ilus, nii ilus selle õie värv. Siin on kõik tänavad neid ilusaid õisi täis.


Allamanda Cathartica ehk kuldne trompet.


See tore trepp viib ühte hotelli tuppa, private


Veeliumägi, aga mul polnud bikiine kaasas, nii kahju! Sattusime sinna pool juhuslikult, läksime ainult kohvile ja siis nägime selle majutuse reklaami ja otsustasime vaatama minna.


Tehtud selline ranna välimusega bassein, tõesti väga vahva, jääb tunne, et oledki mererannal. Küll balilased siis oskavad ikka ilusaid asju ehitada.


Pool basseini mere moodi, siis saab veevõrkpalli mängida ja veeliumägi olemas, siis veel üks sügavam osa, kus ujumiseks ka ruumi. Kümme plus! Kõik see toredus asub Balil, Padang bais, Bloo Lagoon eco villas. Sada dollarit öö ja üks villa oli isegi müüa.
Mis tõeliselt üllatas, nad kasvatavad kõik juuriviljad ja maitseained ise. Seal oli aednik väga usinalt aiandusega tegelemas. Käisime tiiru aiast läbi, muljet avaldav.


Rõõmsameelselt põnevaid kohti avastamas.


Plätudest tehtud labürint


Organic food ja nii oligi.


Peenrad kenasti hooldatud ja põletava päikese eest kaitstud.


Müüri seinale oli samuti väga eriline valvur seisma pandud. Sõrmed on tal suhu valmis vastu võtma kõiki head ja paremat, mida annetatakse.


Ei puudunud ka veesilm ilusate taimedega


Kunagi oli ta uhke kaarik, nüüd on aga tore rekvisiit hotelli baaris


Padangabai hotelli aiast leidus küll palju igasugu vaatamist, ei puudunud ka vaprad valvurid.


Rand kohe meie hotellist vaadatuna. 


Ikka ujun, iga ilmaga ja igapäev, kui õnnestub siis ikka kaks korda vähemalt.


Ujujal on samuti vaja keha kinnitada, aga ikka tervislikult. Panin selle pildi ainult sellepärast, et näeksite, et mul on juba ujuja turi kasvanud.  Kaks kuud ja turi missugune ...

Täna lähme siis Ubudi, see siit on sisemaa poole 36 km. Kell 12 stardime ja seame end uues kohas sisse. Tahtsin sinna sellepärast, et seal saab tõelise elamuse õigest Bali elust. Ehk õnnestub ka osa saada balilaste festivalist, ehk on õnne. Koht on igatahes tore, kunstiturule mõni samm, kus mul veel käimata ja käimata jäigi
Olen siin kaks kuud selle silmaga ringi vaadanud, et uued bikiinid tuleks osta, aga need on leidmata veel, ehk siis Ubudis lõpuks saan, sest need bikiniid on juba puha räbalad ja lisan viimasel Ubudi päeval needki read, et bikiinid jäid mul leidmata.

Oleme Ubudis, küll on alles sigina - sagina linn. Linn on täis templeid, mis aga vaikuses ja rahus, kõik see lärm on kadunud. Leidsin vee templi, kus olid basseinid täis roosasid lootoseid.
Ubudis elab umbes 300 000 inimest. Ümber linna on 13 küla, riisipõllud ja tihe dzungel. Ubudist on kasvamas suur kunstikeskus, tõesti see paistab ka silma.
2.märtsil korraldab Ubud suurejoonelise festivali ja praegu valmistutakse selleks peoks vägagi hoolega.
Ubud tähendab bali keeles arstiteadust ja linn oligi alguses väga tähtis ravimtaimede kasvataja. Ubudis asub ka Monkey Forest ehk ahvide mets, kus elab umbes 340 ahvikest. Sinna Kari keeldus minemast, sest meil on ahvidega juba kohtumised tehtud selleks korraks.
Kultuuri siin jagub kunsti näol, mitmed muuseumid ja erinevad tantsuesitused. Kõigile midagi ja tõesti, shoppajate paradiis on siin samuti, ma usun, et siit leiaks igaüks endale midagi kojuviimist. Ainult mina ei saanud oma otsitud bikeene, no paradiisisaar, aga bikiinidega asjad ikka väga kesised.
Rinnahoidajaga oleks küll võinud kaupa teha, aga no püksid, hea, kui prao kinni kattis






Uskumatult ilus vaatepilt avanes. Jumalikult ilusa Roosa Lootose basseinide ääres oli Lootose kohvik. Kohviku seina äär oli orhideesid täis, lilled olid poogitud puutüvede külge ja seal nad kasvasid inimestele silmarõõmuks.


Valged orhideed


Ja imelised lillad




Seinaalade esised kõik orhideesid täis, erilised ja väga põnevad sordid.


Tänavad on suhteliselt kitsad ja sellegipoolest pargitakse autod teeäärsed täis. Kahepoolne liiklus, pidevalt ummikus, ei edasi ega tagasi. Kuid nad on ise väga rahulikud. Ei näinud ma seal kordagi vihast juhti ega purjus inimest. Kõigil jagub naeratusi jagamiseks.


Skooterid ongi kõige populaarsemad sõiduvahendid, pääseb igale poole kiiremini edasi, kui autoga.
Turistid kasutavad Balil väga rohkelt skooterid. Selles mõttes hea, kui tahad odavamat hotelli, siis selle saab aga keskusest kaugemal ja skooteriga pääseb kiiresti linna.


Siin on näha milline tihe liiklus tänaval on, hetkel seisab..


Kas pole ikka uhked, need nende ehitised.


Väike teerada jällegi läbi imelise aia. Ei saa ju lihtsalt edasi astuda, pead vaatama ja imetlema.


See tänav oli väga pikk ja kogu tänava koosneski sellistest täiskirjutatud  plaatidest. No on siin alles väga mahukas töö ette võetud ja lisaks ka teostatud.


Nägin ühte valget koera, oli seal rihma otsas, äkki valvas maja?. Ta oleks nahast tahntud välja pugeda, et hea sõna lisaks ka mõned magusad rapsutused minu käest oleks kätte saanud. Appi, kui armas ta oli, näete ju ise kõrvad nii ludused...ja saba käis nagu veski...


Valvurid on äärmiselt tähtsad. Nendest kurjadest panteritest ei julge pahad deemonid ka mööda minna


See oli natukene nagu hüljatud koduõu või siis vähesel kasutusel, kunagi oli see tore purskkaev.

Leidsime oma linnatuuril tõelise üllatuse. Peatänaval äkki keset suurt liiklust nägin silti olematus teeotsas "magical rice fields" - maagilised riisipõllud. Ütlesin Karile, lähme vaatama, mida imet - keskel linna?


 Läksime siis sealt sisse, kuhu nool näitab ja mööda kitsast teerada kuniks äkki oledki hoopis teises maailmas, keset suuri riisipõldude välju. Tundus kuidagi vägagi uskumatuna.


 Ilusad sirged rivid, hooldatud riispõllud.


 Siit põllult on juba vesi välja lastud


Ja näete seda rohelist metsatukka, see on dzungel



Riispõlde kogu teekonna ulatuses.


Riisipõllud või riisivannid, mis ümbritsetud kookospalmidega



Vana mees üksinda toimetas seal riisipõllul, jalad põlveni mudased nagu oleks saapad jalas olnud.


Siin sai  otsetee otsa ja meie keerasime otsa tagasi.


 Põldude vahel kasvas igasugu viljapuid. See on nõnna magus papaya. Mu üks lemmik.


Banaanipuu õis. Ta on veel avanemata, aga väga harva seda imet näeb, et banaanipuu õitseb


Selline tore teerada lookles põldude vahel, arvan, et kilomeeter oli teda kindlasti ja sealt, kus sisse tulime, läks teisele poole samuti teearada, nii kaugele kui silm ulatus nägema. Ja kõik see keskel vilgast linna. Lausa uskumatu


Põllud olid kõik erinevas riisi kasvatamise järgus, siin alles vesi, ilmselt hakatakse uut vilja istutama.


Vesi voolab kohe teeraja kõrval mõlemal poolel, kenasti juhitud põldudele, kui vaja avatakse tamm või siis sulgetakse.


Seal käib aga usin riisi istutamine. Kibekähku see töö neil käib, riisivõrsed on korvis, mis veepeal seisab ja see liigub sujuvalt nendega kaasa. Istutavad mitmesse ritta korraga, suts ja valmis. Selg kannatab selle tööga kindlasti väga. Mis ka silma paistab, et kõik, kes riisikasvatamisega tegelevad on küllaltki eakad inimesed. Ilmeselt noori see põllumajandus ei huvita.





Hommikusöögilauad. Huvitav on see, et igas kohas tekib oma lemmiklaud, kuhu igal hommikul automaatselt lähedki istuma.


Minu lemmik koht siinse hotelli õuel. Vesi on mõnus alati, iga ilmaga.


Ka siin aias õitseb üks banaanikobar. Kas pole põnev õis?


Kõik puuviljad omast aiast. Need banaanid on juba poolküpsed. See sort ongi kõige maitsvam minibanaan,


Papaya, magus nii magus puuvili. Täna võeti üks passionipuu maha, ei tea miks, Toored viljad tiriti küljest ja visati maha?


Passioni õied


Imepärane õis passioni viljadel, uskumatu, kui eriline üks õis olla võib.



 Passion, veel pole saagi aeg, kasvavad - kasvavad - küpsevad


Hea ventilatsiooniga buss


Siin oli jälle üks nööbiksilm, kes süüa tuli lunima. Kas mul kahju, maitses talle muna, maitses talle või ja piima jõi ka kenasti ära. Pidi ikka tühi kõhukene olema.


Küll on ilusad puhmakad igal pool. Isegi vuugi vahed rohetavad siin. mul veel palju ilusaid pilte, lisan, kui nendega tegeletud saan. Siin aias on isegi pähklipuud ja küllap sellepärast oravapoiss siin nii tihti käibki, et kontrollib, millal  pähklid valmis saavad, teaks noppima tulla.


Selline rohelusest rikas aed


Palmid kandsid kõik vilju


Kookose pähklist oli tehtud amplid


Otsisin, otsisin - ei leidnud, kuid otsin edasi, küll ma leian, mis tema nimi on


Mammukobarad või seemnekobarad?


Uus elu


Uus elu


Ma ei tea, kas on poogitud puu külge või on looduse oma looming? Kuid ilus on.

Täna ongi viimane õhtu Ubudis ja homme jälle pealinna poole teele, lähme Kutasse kaheks ööks ja siis ongi meil kodulend ees. Valisin viimase hotelli kohe lennujaama vahetusse lähedusse, et endal oleks lihtsam.


Väike meenutus, kaks korda sattusime nägema erinevais paigus kuldset laeva nimega Golden Queen ehk siis kuldne kuninganna.  Uurisin laeva kohta, ongi täiesti tavaline kiirpaadi nime all reisijatele mõeldud laev.


Esimest korda näitas kuldne laev end Gili Airi sadama rannavetes.


Teist korda nägime kuldset laeva Padangbai sadamas


Nüüd siis jälle Bali pealinnas Denpasaris tagasi. Vaade meie hotelli katuselt, kuuendalt korruselt, kus siis asub aed basseiniga.
Hotelli saabudes läksin aeda otsima, kus ma basseini leian? Olin tõesti üllatunud, kui mind kuuendale korrusele vaatama saadeti.


Siin ta on, katuse bassein - uju terviseks!


Ujusin ka, vesi oli väga väga soe, Täna oli ikka väga kuum päikseline ilm, arvan, et oma 35 kraadi kuumust oli küll. Kui me astusime hotelli ees jahedast autost välja, siis oleks nagu kuuma ahju astunud.
Paistab, et inimesed on vist nii vähese ujumis vajadusega, et isegi niigi suurest hotellist ei leidunud  rohkem ujumishimulisi, kui üks ainukene külastaja ja see külastaja olin mina.
Mulle see privaatsus  meeldib väga.


Nii lähedal lennukid tõusevad ja maanduvad. Jälgisin kohe tükk aega, kuidas lennukid lähenesid ja maandusid. Tihe lennuliiklus peab ütlema. On see kuidagi nii sooja tunnet südamesse tekitav  vaatepilt, kuidas lennuk maale läheneb ja õnnelikult rattad maha pannes maandub...aplausi väärt. 


Pisike kaubik. Kari arvas, et sobib just mulle. Mida muud ma siis sellise uhke käruga muud teeks, kui kärutaks. Võta käru ja käruta.....


Mis uhke purskkaev, väga suur, isegi väga väga suur. Selliseid ülisuuri kujusid oli ikka päris palju näha, eriti suurematel ristmikel.


Armastus võib oodata sind igal pool, isegi kuuenda korruse katusel, ootamatult, aga seda sügavamale ta pugeda võib? Üllatused, need just need magusamad palad siin elus ongi.
Ja oligi viimane kaunis õhtu Balil, ennem kojusõitu. Käisime söömas ja jalutamas, nautisime õhtust sooja ilma ja tuledes Bali saart.
Hommikul varajane tõusmine, kohaliku aja järgi alustasime oma hommikut kell pool kuus, kodumaa kell näitas siis 23:30. Nii, et siis kui sina juba tudumaal olid või valmistusid tudule minemist, alustasin mina oma hommikuga. Kella seitsmeks olime kõhukesed täis söönud ja oligi kell nii kaugel, et lennujaama sõita. Kaks tundi oli lennuki väljumiseni aega ja see aeg kulus kõik pardale minemisega seotud toimetusi tehes.
Esimene lend oli see pikem, 9 tundi. Vaatasin palju põnevaid filme ja muudkui pakuti süüa. Magasin ikka ka natukene. Laialt oli ruumi, kuna minu kõrval istekoht oli vaba.

Vahemaandumine oli jällegi kord Qatari pealinnas Dohas ja seal oli poolteist tundi aega lennukit vahetada. Lennuväravani oli sellevõrra pikk maaa, et kasutasime lennujaama sisest elektrirongi. Vuhises ainult ühe hetke ja oligi see kolm kilomeetrit läbitud.
Siis jälle lennukisse filme vaatama. Sööma ning jooma. Polnud enam kahjuks vaba ruumi kuhu neid sööke panna.
See lend kestis kuus tundi ja maandusime Helsinki lennuväljal kell veerand kümme õhtul. Nii, et 22 tunni pikkune päev ja sellel ajal sina magasid ja ärkasid, saatsid päeva mööda ja valmistusid jälle magama minema...
Vot selline suurepärane kuuekümne päevane reis sai Indoneesia päikese alla ära tehtud. Päikest jagus piisavalt, vett jagus ujumiseks, söögid olid maitsvad, majutused suurepärased, lahke pererahvas igal pool naeratamas - nii, et  kokkuvõtteks võin naeratus näol öelda:  unelmate  puhkus paradiisi saartel sai teoks tehtud.

Eile koduteel sain näha kodumaist päikeseloojangut, imeilus vaatepilt, iga ilmaga - igal mandril. Polegi nii palju seda lund sadanudki.


Olen õnnelikult kodus tagasi ja peale kosuvat und tunnen end väga hästi. Ahjud köetud, tuba soe ja elu läheb edasi oma tavapärast rada. Kohver lahti pakitud nagu poleks kusagil käinudki. Kuid poes eile inimesed jäid lausa seisma, et mind korralikult vaadata, valge neeger keset külma talve...

Esimesed kaoatused ka juba koetud, kui vaevalt sain nina uksest välja pista, nii kohe kaotasin ära kaks oma sõrmust, kui käed teatavasti tõmbuvad külmaga kokku,  nii kaks mu lemmik sõrmust leiavad ilmselt nüüd uued omanikud. Nad saavad minu hea päikeseenergia ja õnnistuse.


Need kaks sõrmust siis kadusid teele tundmatule..

Kuigi ma täiendan veel seda blogi, teen tekstides väikseid muudatusi ja võib olla lisan mõned pildid veel. Aga suur tänu Sulle kallis lugeja, kui siiani jõudsid, siis oled Sa üle 650 pildi vaadata suutnud, selle eest Sulle kiitus ja kummardus.

Esimene kohvi, küll ta oli hea ja ahjulõhe - kartuliga sai samuti kohe ära söödud, nii, et need suuremad soovid enda jaoks juba täidetud. Täna siis kroonime kojutuleku saunaga....hääd laupäevast leili.
Rõõmsat kevade ootust, sest päike juba nii mõnusalt soojendab.


Kodus tagasi ja väga õnnelik, et mu aarete laegas sellise suurepärane kogemustega reisi võrra jälle rikkam.