Suveteater Hüüru mõisas.

 Selle suve esimene suveteater sattus küll kõige hullema ilmaga päeva valima. No vähemalt etenduse ajal vihma ei sadanud, aga nii paksult pole ma talvel ka riides, kui suveteatrit vaadates. 😀

Loodan järgmiste puhul paremat ilmaõnne, mõned on küll katuse all.

Kuid etendus oli lõbus ja naerda sai kõhutäie. "Kahe isanda teener" Peaosas Ervin Abeli poeg Margus, no pole midagi öelda, nii isa poeg, kui olla saab.

See lustlik ja tempokas lugu viib sind Veneetsia tänavatele, kus miski pole päris nii, nagu paistab. Kaval teener Truffaldino satub pöörasesse olukorda, kus saladused kuhjuvad ja segadus kasvab iga hetkega! Kas tema topeltmäng tuleb välja või õnnestub tal kõik osavalt välja keerutada?

Laval rulluvad lahti armastus, maskeeringud ja lõbusad arusaamatused. See on etendus, kus naer ei vaibu hetkekski! Kaunid kostüümid, elav huumor ja värvikad tegelased loovad unustamatu elamuse terveks suveks. Võta sõbrad kaasa ja tule nautima tõelist commedia dell’arte komöödiaklassikat! Ära maga maha võimalust kogeda üht teatriajaloo kõige lõbusamat lugu.

Kõigepealt seadsin sammud Hüüru veskisse sööma. Kõhule headmeelt tehtud, siis tipa tapa 

sammud üle tee mõisa õuele.

Koguneme vaikselt, rahvast aina tuli ja tuli, vaatasin tribüüni, et kuhu see mass kõik ära mahub? Aga mahtusid kõik.

Vääna jõgi voolab mõisahoone tagant läbi.

Tribüün oli hea tõusuga ja kenasti suure puu all.

Kostüümid olid väga elegantsed nagu sellel ajastul olid.

Vaheajal pääsesime mõisaga tutvust tegema.

Kohalik käsitöö müügil

Raamatukogu, pehmed padjad ootavad lugejaid. Suvi jätkub kordamööda matkates ja teatrit vaadates..

Teatriõhtu Varbola maalinnuses.

"Metsas ei kuule su karjumist keegi" - no lõpuks ometi 5 hooajal sain minagi selle tüki ära vaadatud, imestasin suuresti, et ma polnudki päris ainukene inimene, kes kogu Eesti peale seda  näinud polnud..

Muljed on toredad, sest metsalaval müttasid meie kuldvara Sallo, Karisma ja Veesaar.

Varbola maalinnus oli väga sobiv koht seda näidendit mängida. 

Eestlane, minu ealine pensionär, nii konservatiivne inimene ja siis selline lesbide suhete pundar läheb lahti harutamisele..

Hästi võeti vastu, aplodeerisime püsti seistes. Sallo on nimi, mis rahva teatrisse toob, kelmikas, endiselt pipilik Sallo.

Koomiliselt naljakas, teravmeelsustega vürtsitatud ja lõpuks isegi pisut kriminaalne, aga nalja ja naerda sai palju. Ikkagi vanad sõbrad, lausa lapsepõlvesõbrad, aga hetke olukorras valmis ka "sõpra" maha koksama ja auku viskama...

Pidev joomine käis ja siis maitses tõe väljaütlemine veel kõige rohkem. Pakiveini ja viskit voolas kurgust alla kiires taktis...

Salasuitsetamine maitses nii hästi, et kõik tossasid, ka need, kes ammu olid tossamise maha jätnud.

Selle suve üks vahvamaid etendusi, seda just koha suhtes. Sellega saigi suveteatritele punkt pandud, jätame järgmisele aastasele ka vaatamist. Nüüd jääb veel TV-sse oodata Ada, rääkimata lugu. See oli väga hea olnud, kõik kiidavad..

Järgmisel aastal on tulemas Kiidjärvel "Rohelised niidud" Eri Klas, Arved Haug, Uno Loop ja Kalju Terasmaa. Võib olla saab kohalegi mindud...

Suvised seiklused

Suvi on võrratu aeg ringi seiklemiseks kodumaal. Olen sellega püüdnud jõudumööda tegeleda nii ka selle suve algus on lahti tehtud. Mõned toredad suveteatri etendused juba vaadatud, mõned toredad alles ees. Ohtu mõisa tall, suurepärane koht, kus teatrit nautida. Mina vaatasin "Majakavahi tüdrukud" Kerge tükk ja samas nii eluline. Laval kolm kaunist naist, kolm andekat näitlejannat.

"Majakavahi tüdrukud" tegevus toimub vanas tuletornis, mis on juba ammu suletud. Majakavahi tüdrukud Augusta, Emma ja Ida, kes ei näe teineteist kuigi sageli, on nüüd sõitnud tuletorni, et jagada vanemate pärandus.
Kas sellega saadakse omavahel hakkama? Milliseid saladusi kannavad kolm õde? Milliseks on aeg kujundanud omavahelised suhted? Ja mis saab tuletornist ja kõigist lapsepõlvemälestustest?
Lavalugu on täis tugevaid emotsioone, mis pendeldavad nagu päriselus - palju huumorit ja palju tõsidust.

Käsitletakse midagi, millega enamik inimesi kokku puutuvad - nimelt vanemate päranduse jagamisega ja see pole alati nii lihtne.

Ennem etendust jalutasin mõisa pargis ringi ja püüdsin pildile kõik ilusa, mis silmarõõmu pakkus.

Lavale nägi suurepäraselt.

Koguneme..koguneme

Tartu Kammivabrikus sai vaadatud korvallist rääkiv etendus, mis viis nõukogude aega tagasi ja mille võib tõesti ühe lausega kokku võtta selle nähtu põhjal, et korvapall on saatanast. 

„Korvpall on saatanast“ on lavastus korvpallist, armastusest, usaldusest ja keerulistest valikutest. Mihkel Tiksi poolt kirjutatud ja Urmas Lennuki poolt dramatiseeritud lugu viib vaataja 1970ndate lõpu ja 80ndate alguse korvpallimaailma, mil üks erakordselt värvikas periood oli lõpule jõudnud, ning uus polnud jõudnud veel alata. Vastanduvad noorte ambitsioonikus ning vanade mängijate soovid. Korvpallisaalis ja riietusruumis rullub lahti inimsuhete rägastik, mis lõpeb nii nagu meist keegi oodatagi ei oska.
Lavale jõudvates tegelastes saavad vaatajad ära tunda omaaegseid legende nagu Tammiste, Krikun, Lipso jpt.

Pall läks vist korvist mööda..

kammivabriku interjöör

Kvaliteetaeg endale, Taagepera lossi spa külastus. See koht on selline, kus tõepoolest aeg nagu peatuks. Seekord sai kõik mullivannid, basseinid, saunad ära proovitud. Massaazi nauding muidugi ka..Välibasseinis oli vesi mõnusalt soe, ei tahtnud väljagi tulla. Eriti meeldis mulle 42 c kraadine bassein, oeh taevas, kui mõnus..

Suvele jumalikult ilus algus..

Teel torni

Käisin ilusaid vaateid pakkunud lossitornis ja oli seal palju muudki põnevat vaatamist..

Siis saidki lossrõõmud nauditud ja oli aeg seiklema minna. Seekord läksime Põrguorgu ja täiesti vabatahtlikult. 

Põrguoru väravad. Matkarada viib meid 2.5 km pikkusele seiklusele, mis asub Vivadi oja kaldal. Ja nõuab kohati suhteliselt tugevat füüsilist pingutust.

See on ikka küllaltki raskete tõusudega rada, peab heas füüsilises seisus olema, et seda läbida. 

Oru vaatega puhkeala, kus siis tublid matkasellid jalga puhkasid.

Ka sellised puud võivad tuules langeda, see koht ilmselt jääbki nende viimaseks puhkepaigaks. Äkki tuleb keegi kunstivaimuga inimene ja voolib sellest metsavaimu kuju valmis.

Selline see Õisu Põrguoru matkarada ongi. Õisu jõeorgu kutsutakse Mulgimaa Taevaskojaks.

Mets on ürgne ja puutumatu, looduse harmoonia, nii nagu tema toimetab, nii on...

Raja lõpus on ka väike lehtla, söö, puhka jalga ja alusta tagasi teekonda.

Kärestikuline oja vulises laulda matkasellidele ja pakkus suuresti silmarõõmu.

Mõned puhkekohad ka tagasiteel jõekäärus. Ilmaga vedas järjekordselt, soe, suvine matkapäev. Sääski ka eriti polnud..

Tahtsime Metsarõõmu kehakinnitust saama minna, aga kahjuks oli suletud, kuid see ei seganud meid nende toredat terrassi külastamast.

Tuli end  mujale suunata, sest kõhud olid matkamise järgi päris tühjad. Õnneks jäi meie teele Auksi kohvik. Maitsev ja rikkalik lõunasöök taskukohase hinnaga.

Ühesõnaga põnevust on jagunud, ilu, hingerahu, silmarõõmu, seda kõike on olnud rohkem, kui soovida  oskaks.