Osmussaar - Osmussaar - lõpuks sain su kätte!

Teate, kui palju aastaid ma Osmussaarele olen reise broneerinud, siiani asjata, esialgse rehkendusega nüüdse plaaniga minna, sain kokku korda viis.  Ja see on ka põhjendatud, miks kapten tugeva tuulega, välja ei sõida.

Veetee Dirhamist Osmussaarele on ohtlik eelkõige järsu sügavuse muutuse ja omapärase lainetuse tõttu, mitte niivõrd püsivate ookeanihoovuste pärast. 
Põhjused, miks kaptenid tuulise ilmaga väljumisest keelduvad, on järgmised:
Sundsteini madalik: Laevateele jääb kurikuulus Sundsteini madal, kus veesügavus langeb kiiresti 50–60 meetrilt kõigest 2,7 meetri peale. 

Ohtlik ristlaine. Kui tuul puhub kindlast suunast (eriti idatuulega) ja meri on tormine, tõusevad selle madaliku kohal veemassid järsult üles. See tekitab lühikesi, kõrgeid ja ristuvaid laineid, mis võivad väikese aluse ümber paisata või tekiehitisi lõhkuda. 

 Kuna saar asub avatud vee keskel, on lained sageli tunduvalt suuremad ja ettearvamatumad, kui mandri ja suursaarte vahelises suletumas vees. 

On juhuseid, kui tagasisõidul merele minna on ohtlik, peavad jääma külalised ööseks saarele. Kuid pole probleemi, kõik leiavad ulualuse ja hommikul saab putru ja kohvi.

Osmussaare saarevaht, paadikapten Rita.
Kuna saarevahi üks ülesandeid on ka väikesaare looduse säilitamine, siis selle jaoks on tema sõnul saarele võetud kariloomad ehk lambad ja veised

Dirhamist Osmussaare sadamasse on 7 km mereteed. Paadikapten Rita tegi meile vägevat sõitu, oli selline tunne, et vahepeal liikusime hüpates edasi.

Osumussare sadamas, meie saabume, aga saarelt lahkujad juba valmis paadile minema.

Osmussaar on paljude jaoks üsna tundmatu maa, seega salapära ja müstikat jagub saarel küllaga. Saare asustuslugu sai tõenäoliselt alguse juba viikingiajal, kust on pärit legend skandinaavlaste peajumala Odini matmisest saarele. Viimase seotust saarega märgib ka saare rootsikeelne nimi Odensholm.

Ja alustame oma saareseiklust. Osmussaar pidi igaühe, kes oma jala siia tõstab, end tundma kui tõelise maadeavastaja Robinson Crusoena, lähme siis avatama, kas tekib see tunne?

Meie jaoks oli lõunaeine kaasa tehtud, risonisalat ja kohupiima ja marjadega magustoit. 

Liigume kivikrokodille vaatama. 

Seal need krokodillid vees lebavad... 

Nõmm-liivatee alad olid lopsakad.

Harilik nõiahammas

Üheks saare nuhtluseks on aina rohkem ka kormoranid, kes küll õnneks ei pesitse Osmussaarel, küll aga talvituvad, sest saare ümbrus on aasta läbi jäävaba.

Terve tuletorn ja selle ümbrus, pankranniku pealne serv on talvel kormoranide poolt vallutatud ning nende väljaheited kõrvetavad muru ära ning osades kohtades muru enam ei kasvagi, mis on väga halb.

Transpordiamet paigaldas saarele linnupeleti, aga kormoranid istuvad selle peal, ega tee sellest väljagi.

Osmussaarest kümme kilomeetrit kirdes langes madalmerre meteoriit ning suure kuumuse ja rõhu tõttu tekkis merepõhja materjalist uus moondekivim. Plahvatuse tagajärjel tekkinud Neugrundi meteoriidikraatri ringvallilt pärinevad ka mandrijää poolt Osmussaarele kantud suured gneissbretšast koosnevad rändrahnud. Kuulsaimad neist on saare läänerannikul asuvad Skarvan ning Kaksikud.

Kadakad ja lillevaibad vahelduvad kiviklibulise pinnasega.

Väärt puumaterjal Portugalist. 

Madalad roomavad kadakad ja nende all magusad metsmaasikad

Ennem, kui pilti teha tuli mõte, olid mammud juba söödud.

Tuletorn juba paistab, teised on kaugel ees, aga mina söön südamerahuga metsmaasikaid ja jään teistest maha, tähtsamad asjad ikka esmajärjekorras.

Teised juba ammu seal einestavad, kui mina kohale hakkan jõudma, kõht metsmaasikaid täis, aga ennem vaja tuletornis ära käia ja saare kassale tulu tuua. Torn on 350 meetri kõrgune betoonist hiiglane.
Kui sa küsid, et mis vahe on tuletornil ja majakal, siis, tuletorn on eesti- ja majakas venekeelne nimetus.

Osmussaar kaardil. Jalutasime enam vähem ümber saare, põigates siia - sinna ka saare keskossa. Kokku umbes 14 km rahulikus rütmis, eriti mina - ikka ja alati viimasena,

Ülesse astmeid kokku 155, vahepeal pidin hingetõmbeks pausi tegema. Üleval oli nii tugev tuul, et tahtis lendu viia.

Saarevahi Rita elumaja

Pankrannik.

Sellised leiud olid maas, aga see mutrivõti oli ikka hiiglama suur.

Lambad vudisid ees, meie järgi, aga järele me neile lambukestele ei jõudnudki.

Geoloogiliselt on Osmussaare tähelepanuväärseim vaatamisväärsus põhjarannikul asuv pank, mis koosneb põhiliselt kõvast helehalli värvusega Lasnamäe lademe ehituslubjakivist, milles võib näha peent fossiilipuru ning vertikaalseid ussikäike. Saare loodetipus asuva tuletorni juures on pank seitsme meetri kõrgune ning madaldub järk-järgult kagu poole. Piki läänerannikut matkates näeb ulatuslikke klibuvälju, mida lainetus on lubjakiviklibu siledaks lihvides laugeteks vallideks kokku kuhjanud.

Paistab olema liivaliilia, kindel pole?

Veripunane koldrohi on liblikõieliste sugukonda kuuluv taimeliik. Kahjuks hakkas nende õitsemiseaeg juba möödas olema, aga siin seal veel mõningaid õisi nägime.

Vaarikate õied koos punase ristikheinaõiega. 

Looduse looming, mina näen siin L tähte, mida sina näed?

Vaatasime ka nõukogude armeest saarele mahajäänud rauakolakad üle, osad käisid maa all uurimas, kus kakstuhat nõukogude sõdurit nii öelda - elasid. Kohalikud elanikud, peamiselt rootslased, sunniti lahkuma, kui 1940 aastal asemele tuli nõukogude sõjaväebaas. Sama saatus oli ka Pakri saartel, mis natukene kaugemal asuvad.

Alguses nii julged ja isegi vaata, et ähvardava olekuga, et tule - tule, küll me omi sarvi näitame. Aga mida lähemale jõudsin, äkki sai julgus otsa ja kapjade välkudes tehti minekut, kõige julgemad - kõige ees.

Uudistasid nemad ja uudistasime meie. Nii ilusad loomad, need shoti mägiveised, aga vaevalt nemad meist nii mõtlesid.

Me ei karda sind, me ei karda sind, me ei karda sind..oih, poisid - jookseme..

Lambad lambalapsega, palju oli utekesi, siin ka pisikest näha emme seljataga.

Kibuvitsaõis, nii malbe ja õrn.

Päike hakkas paistma ja ilm läks väga soojaks.

Puud seal väga suureks ei kasva.

Lilledega kaetud heinamaad röõmustasid silma.

Osmussaare põhjarannikul asuvad kabeli varemed ja ajalooline kalmistu, mis on ainsad säilinud märgid rannarootslaste sajanditepikkusest elust saarel. Esimene puitkabel rajati arvatavasti 16. sajandil sadamakohta. Kuna saar kerkib igal aastal umbes 3 mm, paikneb praegune kabel sadamast poolteist kilomeetrit põhja pool.
1765–66 ehitati samasse kohta paekivist kabel, mille ehitamiseks kasutati ka vana puitkabeli lammutamisel saadud materjali. Kabel sai tugevalt kannatada II maailmasõjas – säilinud on torni kiviosa ja pikihoone läänesein.

Külastades Osmussaart, peatu hetkeks kabeli juures – seal räägib tuul lugusid kaugest ajast.

 Siin puhkavad saare endised elanikud. 1994. aastal püstitasid rootslaste järeltulijad kabeli kõrvale uue kellatorni ja paigaldasid mälestuskivid seitsmele saarel elanud suguvõsale: Brus, Stavas, Niggors, Erkers, Marks, Nybondas ja Greis.

Kalmistu, mille juured ulatuvad vähemalt 17. sajandisse, on ümbritsetud kivimüüriga.

Kabeli ja kalmistu korrastamisel on olulist abi andnud rootslaste järeltulijad, kes igal aastal saarele talgutöödele tulevad, hoides elus oma esivanemate pärandit.

Saarel kasvav harilik muguljuur. Ta kuulub käpaliste sugukonda. 2017. aastal oli harilik muguljuur Eesti aasta orhidee. Harilik muguljuur on Eestis II kategooria looduskaitse all olev liik.

Tagasiõit Dirhami sadamasse, hüvasti müstiline Osumussaar!  Võib olla saingi aimu,  mida Robinson Crusoe oma avastamisretkedel koges? 

Käisime Över-Marsi kohvikus söömas. Toit maitsev nagu alati. Lahke, naeratav ja väga ilus perenaine on esmaklassilise teeninduse süda. 💖

Tore on sellisel avaral õuealal õhtuti tantsu lüüa. Minge nautima, seal on elav muusika.

Üks linnuke saarte reiside lahtris jälle juures ja olen nii õnnelik, et sain, kui saingi Osmussaarel käidud.

Suvised seiklused jätkuvad, mõned suveteatri külastused ja mõned koos ööbimisega. 

Hiiumaa kutsub ja lähme ka!

Päikesevalgust kõigile!

💛🌞💛