Kui su lemmiklilledeks on pojengid ja sa tead, et Saaremaal on pojengide festival, nooh, mis sa arvad, mida siis ette tuleks võtta? No muidugi, õigesti pakutud - teekond Saaremaale, kohe, nii nagu oleks juba... Ja nii saigi sellele pojengi projektile vundament valmis plaanitud ja kui päev kätte jõudis, siis praamile ja tuld Saaremaa poole. Kohe, kui praam oli randunud, võtsin suuna pojengide aiale. Oh, sa mu meie, juba kaugelt oli näha, et terved pojengipõllud oli täis tuules tantsivaid balletikleitides kaunitare. Millised kohevad ja puhevil, ai, ai, kui ilus. Kui lilled oleks söödavad olnud, siis oleks suu hakanud vett jooksma.
Astume siis sisse pojengidega ääristatud väravast.
Maasikaamplid, mammusid peal veel ei olnud, aga õisi oli lubavalt palju.
Vasakul ja paremal olid müügipisted, sealt sai pojengidest iludusi oma koduaeda istutamiseks kaasa osta. Oli muidugi ka teisi lilli ja isegi maasikaid amplites.
Vali välja, pojengipott kaenlasse ning kodupoole, kühvli ja mullaga tegutsema
Pojengide festivali auks olid värvilised õhupallid silma ja meelt rõõmustama riputatud
Red Charm, suured sügavpunased, väga sarmikad, tugeva varrega pojengid
Pojengid nimega Paula Fay, nemad on kaunite roosade õitega esimeste õitsvate hulgas. Südamik on tal kuldne. Lõhnab taevalikult
Pojeng "Diana Parks" on varajane topeltpunane pojengide hübriid, päikeseküllane, suurepärase tekstuuriga punased õied, millel on täielikult moodustatud ümarad kaitsekroonlehed, meeldivalt lõhnav, hea lõikelill, tõeline pilgupüüdja.
Pojeng "Old Faithful" on eksklusiivne topeltpunane pojengide hübriid, väga suur õis, kroonlehed on tumedad, kuninglikult sametpunased, tugeva varrega.
Väga efektne Kansas pojeng, roosikujuliste topelt õitega
Flame ehk leek, väga hinnatud pojeng. Õitseb ja lõhnab hurmavalt,
Pojeng 'Claire de Lune' on väga varajane pojengide hübriid, kahvatukollane, servadest kortsus ja ümar, hea lõikelill
Veelkord Diana Parks, seekord mesimummudega
Scarlet O´Hara, suured üksikud lõhnavad lilled punakate kroonlehtede ja kullatolmudega.
Väikesed pojengid, sobilikud kiviktaimlasse
Minu enda kõige lemmikumad pojengid Sarah Bernhardt´d olid alles õide puhkemata. Kuid õige pea nemadki oma lummavalt lõhnavad - kohevad õied avavad.
Seal olid ikka aednikud ka olemas, aga tühjagi nad lilledest hoolisid, neil oli muud põnevamat tegemist.
Lilleilu vaadatud, aeg Kuressaarde sõita ja hotelli end sisse seada paariks päevaks. Kuna sellel aastal veel vette pole saanud, siis plaanisin spas ujuda täie rauaga. Tänavu broneerisin omale toa parimatest parimasse hotelli Arensburg´i Kuressaares, ometi kord oli võimalik sinna pääseda taskukohase hinnaga. Mulle vanale hingele sobivad vanad ja väärikad majad, moderne ei tekita mingeid emotsioone.
Ja juba ma saabusingi Hotell Arensburg´i vastuvõtu leti ette. Kuna ma tegin juba eelnevalt netis sisseregistreerimise ära, siis anti kohe võti pihku ja edasi tuppa.
Tip - tap trepist üles, paari astme kaupa oma mugavasse hotellituppa pikutama..
Tuba oli suur ja voodi nii mõnus, aga padjale avaldasin lausa eraldi tänu tema pehmuse eest. Kiskusin ta padjapüüri seest välja, et temaga lähemat tutvust teha, mingi nimi peab ju ometi tal olema, aga ei olnud siis mitte, ainult see, mida ta sisaldas..
Esimesel päeval oli spas mõned inimesed minu lisaks, aga teisel päeval nautisin kaks ja pool tundi täielikku priivatsust
Vesi oli basseinis nii mõnus ja soe, erinevad massaaži programmid, lisaks veel massaaživann, mis väga tõhusalt läbi raputas, nii, et muudkui aga võtsin lisa aega 10 minuti kaupa. Nii kaua just üks tsükkel kestis.
Kui piisavalt ujutud ja aurusaunas istutud, siis väike lõõgastus ja valmis linnapeale minema. Otsisin söögikohta, kus midagi maitsevat leiaks, hea, et menüüd ukse taga olemas. Sain kehale kinnitust, edasi juba jalutama ja pilte napsima. Vaimustav suvine Kuressaare, ole hea.
Hotell & Spa Arensburg´i õuest peab ju läbi käima, seda idülli nautima. Istud hetke ja kuulad veelaulu..oi, kui hästi ta laulab, nii rahustav ja niiiiiii rahustav..
Kell ongi pool kaheksa ootamatult saanud, edasi läbi lilledega kaunistatud linna, on ju veel nii palju vaadata..
Pritsumaja pubi terrass oli väga tühi, aga seekord ei täitnud neid toole ka mina, kuigi see on mu lemmik pubi Kuressaares.
Vulisev tänav, õhtul aga ilus vee ja värvide mäng. Purskkaevudes on midagi maagilist..
Lossi ümber sai kõnnitud nii mõnedki tiirud, seetõttu ka vaated igast igast ilmakaarest
Pink ja valgete õite põõsas teda turvamas.
Päike rõõmustas saarlasi, aga seal on alati ilusad ilmad.
A l a t i !
Vaateid lossiõuele läbi väikeste müüriavade.
Koht aja mahavõtmiseks. Siin on ennemgi istutud.
Pilte lossi siseõuelt.
Oli viikingite näitus, aga uks löödi lausa nina eest riivi ja sisse ei saanudki, kuigi 15 minutit oleks nagu veel pidanud sisse pääsema..ah tühja kah, eks neid viikingeid on juba nähtud ka..omal ajal isegi Norras neil külas käidud.
Nonii vahva käula ma ütleks, on ikka mida uurida ja pildistada. Lausa pukkidele tõstetud.
Päike valgustab ja loob varje nagu hea teejuht kunagi..
Rooside ilu ei vea kunagi alt..
neile saab alati kindel olla
Mugavad välitoolid, istu naudi ja kohe sibab kelner su soove täitma.
Saaremaa Veski trahter
Seekord parkisin ratta seinale, sinna ta jäigi tulevastele turistidele vaatamiseks..
Pole turiste, no pole...kus nad kõik on?
Pargis oli vulisev iludus. Seisad ja jälgid seda vee ja päikese mängu, vahel tekib vikerkaar, vahel kukuvad teemandid, vahel aga imeline sillerdus.
Graatsiline luik, tema juba sulle tähelepanu ei pööra, tegeleb oma asjadega. Kui aga pojad ja emme kusagil läheduses, siis tea, et sind jälgitakse, kuigi see nii ei pruugi välja paista. Nii, et mõtle oma liigutuste peale..
Sepikoda ja väike suvekohvik, täiesti toimivad ka veel.
Lossikaev
Suur tool, väga suur, aga noh ei hakanud üles ka ronima.
37 meetrine kaitsetorn igast ilmakaarest vaadatuna.
Kuursaalis, selline vaade, kohvi ja koogi juurde ikka meeldiv boonus.
Kuressaare kuursaal pakub süüa ja pakub juua. Kajakad pikeerivad seal sellise kiirusega ja viivad sul lihatükid kahvliotsast minema nii, et sa arugi ei saa. Oli, enam pole..
Kaunid ja stiilsed villad
Hästi armas Kuressaare kiosk
Rohelus linnas, kasvab aknad ja uksed juba kinni
Ikka lauakesed, lillekesed ja päike.
Ja, kui sa linnaseiklusest väga ära väsid, siis käsi võtab sind hellalt oma hoole alla. Nõnnaviisi.
Eks ole juba Saaremaal seigeldud selles elu küll ja rohkem veel, aga Abrukal ikka veel käimata. Seekord ei jää siis enam mitte asjad nii, selles osas tuleb muudatus.
Hommikul kell 9 nullnull läks Roomassaare sadamast Abro reisilaev Abruka saare poole teele ja mina olin ka seal pardal.
Abro, sealt ta tuleb..
Mõned pildid ka Roomassaare sadamast
Pool tunnikest see 5 km-ne meretee kestis ja juba astusingi Abruka saarele. Plaan oli jalgratas laenutada, saare kaart osta ja siis tuld, kauneid saare paiku avastama. Jah, kõigeks olin ma valmis, aga seda ma küll ette ei kujutanud, et sellise muinasjutulise ilu keskele satun. Et seda saare looduse ilu oma silmaga näha sain, selle nimel tasus jällegi sündida. Ja neid vau hetki aina tuleb ja tuleb juurde, aga nende jaoks on alati lõpmatult ruumi..
Abruka sadam
Julgelt edasi, uute seikluste poole. Kõigepealt natukene saarest endast ka.
Abruka on põhja-lõuna suunalise kujuga. Saart ümbritseb 16 väikesaart, millest suuremad on läänest Vahase, idast Kasselaid ja lõunast Linnusitamaa.
Graatsiline luik, tema juba sulle tähelepanu ei pööra, tegeleb oma asjadega. Kui aga pojad ja emme kusagil läheduses, siis tea, et sind jälgitakse, kuigi see nii ei pruugi välja paista. Nii, et mõtle oma liigutuste peale..
Sepikoda ja väike suvekohvik, täiesti toimivad ka veel.
Lossikaev
Suur tool, väga suur, aga noh ei hakanud üles ka ronima.
37 meetrine kaitsetorn igast ilmakaarest vaadatuna.
Kuursaalis, selline vaade, kohvi ja koogi juurde ikka meeldiv boonus.
Kuressaare kuursaal pakub süüa ja pakub juua. Kajakad pikeerivad seal sellise kiirusega ja viivad sul lihatükid kahvliotsast minema nii, et sa arugi ei saa. Oli, enam pole..
Kaunid ja stiilsed villad
Hästi armas Kuressaare kiosk
Rohelus linnas, kasvab aknad ja uksed juba kinni
Ikka lauakesed, lillekesed ja päike.
Ja, kui sa linnaseiklusest väga ära väsid, siis käsi võtab sind hellalt oma hoole alla. Nõnnaviisi.
Eks ole juba Saaremaal seigeldud selles elu küll ja rohkem veel, aga Abrukal ikka veel käimata. Seekord ei jää siis enam mitte asjad nii, selles osas tuleb muudatus.
Hommikul kell 9 nullnull läks Roomassaare sadamast Abro reisilaev Abruka saare poole teele ja mina olin ka seal pardal.
Abro, sealt ta tuleb..
Mõned pildid ka Roomassaare sadamast
Pool tunnikest see 5 km-ne meretee kestis ja juba astusingi Abruka saarele. Plaan oli jalgratas laenutada, saare kaart osta ja siis tuld, kauneid saare paiku avastama. Jah, kõigeks olin ma valmis, aga seda ma küll ette ei kujutanud, et sellise muinasjutulise ilu keskele satun. Et seda saare looduse ilu oma silmaga näha sain, selle nimel tasus jällegi sündida. Ja neid vau hetki aina tuleb ja tuleb juurde, aga nende jaoks on alati lõpmatult ruumi..
Abruka sadam
Julgelt edasi, uute seikluste poole. Kõigepealt natukene saarest endast ka.
Abruka on põhja-lõuna suunalise kujuga. Saart ümbritseb 16 väikesaart, millest suuremad on läänest Vahase, idast Kasselaid ja lõunast Linnusitamaa.
Rannajoone pikkus on 30.3 km.
Põhjast lõunasse ca 7 km ja idast läände ca 1,5 km kaarti vaadates tundub küll, et see on väidetust laiem?
Abruka nimi arvatakse olevat kujunenud Roomassaare nimest. Tänaseks Saaremaaga kokku kasvanud Roomassaare oli kunagi saar, mis oli kaetud pillirooga, seega 'roo maa saar'. Rohr, ka roh tähendab alamsaksa keeles 'roogu', eesliide ab aga 'ära; eemale'. Abroh (ka Abrohr) on seega 'roost eemal', 'roo maa saarest kaugemal'.
Abrukal kasvab liigirikas Eestis haruldane kesk-euroopa tüüpi lehtmets. Salumetsa peamised puuliigid on harilik tamm, harilik pärn, harilik saar ja harilik vaher. Mina nägin palju kaskesid samuti
Saarelt on leitud 13 kaitstavat taime liiki. Abrukal asuvad uimastava varesputke ainsad kasvukohad Eestis.
2011 aasta seisuga elas Abrukal 16 inimest, aga ma usun, et 10 aastat hiljem ehk ikka juba rohkem, kusagilt jäi kõrva/silma 21.
5 tundi oli mul aega rahulikult saart uurida, kaart käes, hakkasin pedaale sõtkuma. Kokku sõtkusin 16 km. maha. Eriti lõputu tundus tee läbi salumetsa Pitkanina tippu, muudkui sõtkusin ihuüksi seal metsas ja kui ikka lõppu ei paistnud mõtlesin, vähemalt loodan, et see tasub end ära ja muudkui väntasin edasi, vahepeal pidin muidugi rattaseljast maha tulema ja pilte tegema sellest rohelisest muinasjutu salumetsast, kus nii lopsakas taimestik, et sõnu pole ja millised sõnajalad..wauwauwauuuuu!
Abruka salumets
Abruka nimi arvatakse olevat kujunenud Roomassaare nimest. Tänaseks Saaremaaga kokku kasvanud Roomassaare oli kunagi saar, mis oli kaetud pillirooga, seega 'roo maa saar'. Rohr, ka roh tähendab alamsaksa keeles 'roogu', eesliide ab aga 'ära; eemale'. Abroh (ka Abrohr) on seega 'roost eemal', 'roo maa saarest kaugemal'.
Abrukal kasvab liigirikas Eestis haruldane kesk-euroopa tüüpi lehtmets. Salumetsa peamised puuliigid on harilik tamm, harilik pärn, harilik saar ja harilik vaher. Mina nägin palju kaskesid samuti
Saarelt on leitud 13 kaitstavat taime liiki. Abrukal asuvad uimastava varesputke ainsad kasvukohad Eestis.
2011 aasta seisuga elas Abrukal 16 inimest, aga ma usun, et 10 aastat hiljem ehk ikka juba rohkem, kusagilt jäi kõrva/silma 21.
5 tundi oli mul aega rahulikult saart uurida, kaart käes, hakkasin pedaale sõtkuma. Kokku sõtkusin 16 km. maha. Eriti lõputu tundus tee läbi salumetsa Pitkanina tippu, muudkui sõtkusin ihuüksi seal metsas ja kui ikka lõppu ei paistnud mõtlesin, vähemalt loodan, et see tasub end ära ja muudkui väntasin edasi, vahepeal pidin muidugi rattaseljast maha tulema ja pilte tegema sellest rohelisest muinasjutu salumetsast, kus nii lopsakas taimestik, et sõnu pole ja millised sõnajalad..wauwauwauuuuu!
Abruka salumets
Seljandiku madalamas osas sirgub lopsakas sõnajalaline - kilpjalg mõnel aastal lausa inimkõrguseks. Lõunapoolsed puisniidud ja loopealsed köidavad loodusesõpru oma haruldase taimekooslusega ja liigirikkusega. Orhideelisi on leitud 16 eri liiki. Abruka saar on Natur 2000 kaitse all.
Jah, see lummavalt lõhnav lillevaip Pitkaninas võttis tõesti põlved nõrgaks ja õnnepisarad tulid silma, kui ilus seal oli, k u i v õ r d ilus. Muinasjutuline, imeliselt võrratu vaatepilt. Pildid sellest ilust siis hiljem, sest ennem seda käin ära Vesiaial ja veel mõned paigad, kui alustan teed läbi tiheda salumetsa Pitkanina poole.
Ja olengi valmis teele asuma Vesiaia poole. Seal linnuvaatlus torn, sinna ronin igal juhul. Minu tore kaherattaline kaaslane, lihtsustas väga mu liikumist Abrukal.
Vasakule viib tee linnuvaatlustorni, seljataga meri ja otse edasi, siit saab igale poole tervel saarel. Ja ikka need ilusad lillevaibad.
Kaardile on märgitud Abruka veski, lähen vaatan selle ka üle, aga ennem jääb Abruka majamuuseum teele ette
Siin on selline tore paadist teejuht.
Kuulda pole olnud, et seal karu on, aga karud oskavad ju ujuda ja saarel on uhked punahirved, mis Saksamaalt toodud..
Ja see suur merikotkas, kes Abrukal pesitseb, ka teda õnnestus mul näha, aga millegipärast tõusis ta kohe lendu kui mind tulemas nägi..
Linnukesed laulsid mulle terve metsatee ja tõesti tekkiski tunne, et oledki paradiisi sattunud..
Metsatee oli ikka võrratu sõnajalgade paraad..
looduse Emakese käed on nagu võlurid.
Tihe, kohev, taevalikult lõhnav lillevaip
Ei tea, kas paradiisis ongi sellist ilu, mida siin näha sain, raske on paremaks panna..
Äärmiselt raske on teekonda jätkata, tahaks rohkem ja rohkem seda sisse hingata, südamesse kaasa pildistada, sest ega ilusamaks enam minna ju ei saa - pole võimalik. Kuid siiski - siiski, ees ootavad vaated merele ja lausa kolmes suunas..
No lihtsalt peabki end reaalselt näpistama, kas uni või ilmsi - uni - ilmsi - uni - ilmsi...
Lummav ilu ja miljonivaated Pitkaninas
No küll oli alles õite meri, nii rohkelt, et lausa õitelookas..
õitsevate põõsaste vahelt paistab Linnusitamaa
Pitkaninas on ka lõkkeplats, grillimiseks vajalik olemas ja nagu näha ka telk, aga see pole mitte tavaline telk vaid sauntelk, terasemad ehk märkasid telgis korsten olevat..
Ei tahaks ega raatsiks veel selle ilu keskelt lahkuda, aga kell tiksub ja palju on veel vaatamata, lisaks on tagasitee läbi salumetsa endiselt sama pikk ja aeganõudev. Selle tee pikkuseks on 3.5 km ja ma sõidan tagasi Musta Pärli juurde, sealt saan kohe Vahase teeotsale keerata ja sinna nina poole rõõmsasti sõtkuma hakata
Ilust lummatuna ning jalgratas ringi keeratud, tagasitee võis alata.
Aeg on kulunud päris reipalt, no pole ka ime, kui end sinna ilu keskele totaalselt ära kaotad tiksuvast ajamasinast.
Pole midagi, anname aga pedaalidele rohkem valu ja küll saab. No aga kus sa sellega, metsas nii palju imetlemist, vahi aga ringi ja ohka..siin nägin nüüd esimesi inimesi, õigemini lapsed ja üks vanem ka ikka eesotsas, läksid rõõmsalt ujuma. Teretasime ja jätkasime oma teekonda, järgmine kord nägin inimesi, kui Vahtra turismitalust mööda sõitsin kalmistut vaatama. Kalmistu on neil väga looduslik ja muidugi väga väike, kalmistuid ma ei pildista, aga tee sinna oli väga ilus..
See paat aga oli õige hurmav oma helesinise kuuega, lehtpuude varjus. Ootab temagi merele pääsu..ja muidugi, et möödakäijad teda märkaksid.
Nüüd on see kell just nii palju edasi tiksunud, et olnud tulnud aeg saarepoole tagasi vaadata ja lehvitada ning sadama poole teele asuda. Kõht vajab kinnitamist ja siis ei muud, kui adjöö Abruka, suur tänu helisema paneva muinasjutu eest ja siis edasi juba Abro pardale pooleks tunniks..
Praeguse olukorraga oli ta väga rahul.
Olin päris üksi seal kohvikus. Mis mulle väga meeldis, kodune sisustus seinu kaunistasid kohvikupidaja käsitööd. Väga tasemel käsitööd.
Pärast maitsvat suppi, tassike cappuccinot õues!
Tagasi Saaremaal ja ei muud, kui Muhu poole teele. Tahan veel Koguva sadamas ära käija ning kusagil ühe hea kohvi juua. Praamini on aega, aga ega sest pole miskit, kui ma varasemale praamile jõuan, sest peale saab ikka, selle kohapealt on e - pilet ikka võrratu.
Pole vaja liigutust ka endal teha, lihtsalt sõida tõkkepuu taha ja jälgi, mida tabloo sulle kirjutab.
Eesti on ikkagi e - riik.
Noodakuur
Sellise uhke Aurelia nimelise laeva kinkisid Turu soomlased Koguvale 1990 aastal
Koguva kiisu, küllap läheb hiirejahile, kaladest isu täis.
Koguva Jahisadam vaadatud, mis seal siis muud, kui Kuivastu sadama poole teele, aga teele jäi veel paar põnevat vaatamist.
Muhu Katariina kirik.
Teadmiseks, et Muhu Liival on nüüd korralik Muhu turg.
Ja minu hea truu kaaslane nissuka, rõõmsalt kahekesi koos uute seikluste poole me sõidame, nüüd aga praamile, tsu-tsu-frei, kohe - kohe tuleb Hiiumaa reis peale, hea, et Saaremaa jalust ära sain..
Päikest ja natukene äikest ja värskendavat vihma ka, et saaks ka looduse loomingut - vikerkaart näha.
4 kommentaari:
Tõesti, üks vahva reis ja sisukas blogipostitus! Ja Abruka kõlab ahvatlevalt, eriti neid ilusaid pilte vaadates.
Kaunist suve jätku, uusi seiklusi ja ikka ootan paljude piltidega uusi reisimuljeid :)
Väga vapustav reisijutt. Kõik nii kena ja imeilus. Kui käed ja fotoka külge paned, muudad nähtud asjad kullaks. Vägev oled, tüdruk.
Tore et lähed järgmiseks Hiiumaale. Jätka samas vaimus, Tipsu.
Suur tänu!
Suur aitäh 🥰
Postita kommentaar