Merega ümbritsetud Hiiumaa.

Tasane, kullane, pilvine, tuuline, ootusi täis Hiiumaa.. meile näitas ta end seekord rohkem päikselisena..
Tornid siin ja tornid seal, tornid iga nurga peal. Tornide saar, seiklemiseks loodud. Polnud esimene kord siis mitte.

Seekord siis, taaskord siis Eesti suuruselt teisele saarele Hiiumaale külla. Margus Tabor ju naerutab jälle erakordse hiiumaa huumorist vürtsitatud naljadega, seekord mitte enam Mamma lugudega vaid nõukogude armee memuaaridega.
Küll sai naerda, no küll ikka sai alles naerda, nii, et aitas küll! Ta on nii vaimukas ja samas need naljad on suuremalt osalt kõik tema enda kulul. Kaks tundi ühe sõõmuga ja nii see läks suure naeru saatel..vaataks ikka veel uuesti ja uuesti, et kõik naljad pähe jääks..naerad nii palju, et naerdud jutud juba su enda naeru sisse ära kaovad.

Soovitan soojalt, kuid, mis ma ikka siin siis soovitan, kui piletid müüdi praktiliselt maha ennem, kui nad müüki jõudsid. Poolteist päeva ja otsas olidki. Ehk järgmisel aastal sul veab?

Piletilevis arvutatakse reaalajas iga päeva piletimüük ja koostatakse selle põhjal esiviisik. Juhtis seda edurivi jätkuvalt Margus Tabori sõjaväe­teenistusest jutustav autori­lugu “… ja Margus Nõu­kogude armeest”, mille kõigi 12 kuupäevade etenduse kohal silt “Välja müüdud”.

Etendus toimub Kärdla sadama angaaris või siis peenema nimega Yachts -Service ellingus. Tribüün oli hästi üles ehitatud, nähtavus ja kuuldavus väga hea. Natukene lava rekvisiiti ka. Margust toetas puhkpilli orkester, triibulised pasunapoisid, üks oli vist neiukene. Margus pajatas nõukogude aegsest elust - olust, kes ei mäletaks VTK normide täitmist ja sõjalist õpetust. Oi oiiii oiiiii, kui palju nalja alles sai.

Kindlasti on kõik juba korduvalt Hiiumaal käinud ja mis ma siin ikka pikalt räägin, pildid rääkigu enda eest..mõne jutujupi ikka luuletan ka vahele, aga seekord hiidlaste moodi. Jutus peab ikka nii palju tõtt olema, et vale koos seisaks..

Käidud sai mööda tuttavaid radu, kuid oli ka Hiiumaa uusim ja moodsaim vaatamisväärtus torn -- Tuuletorn, põnevaid elamusi pakkuv elamuskeskus. Vapratele, julgematele on seal Baltimaade kõrgeim siseronimissein.

Kõiksepealt ikka põhja, sest...





siin näeb isegi meremiini ja vana laevavrakki



Palju põnevat ikka merepõhjast leidub, kõik see liigub su silmade eest läbi, justkui liigud merepõhjas. Näed, kuidas hiidlased kalu võrgutavad ja milline suhe on neil hüljestega. Saad olla tunnistajaks toredale krabide mõõgaduellile ja õppida tundma Hiiumaa vetes ujuvaid kalu. Huvitavaid, õpetavaid elamusi saad kuhjaga!! Igatahes väga, väga põnev Tuuletorn, täis palju vaatamist!



Palju erinevaid purke, millest saab siis, kas suve nuusutada või soolakala või siis tõrvatud köit, kuidas miski lõhnab. Metsmaasikad lõhnasid küll just nii nagu värskena..



Kodune köök ja köögiakna taga Margus Tabor pajatamas mamma lugusid.. seisan mina seal seina ääres ka ja kuulan Marguse jutuvadinat, kui äkki minu ette seisab väike siilipeaga poisuke ja võtab nagu võtaks oma "emme" jalgadest kinni, toetab tugevalt ja turvaliselt end minu vastu.

Silitasin ta siilipeakest rahustavalt, no seda kestis ikka mitu head minutit, kui poisikese emme kõrval küsib, kuhu sa siis pugesid?
Poiss vaatab mulle otsa ja poeb häbenedes emme seeliku vahele, ise mind silmanurgast kiigates, siis sai poisike aru, et midagi paha ei juhtunud ja ütleb emmele rõõmsa näoga, ma pugesin tädile sülle. Nii, nii...tädi silitas peakest ka.



Köögilaud veel kenasti vakstuga kaetud ja muidugi Kõpu tuletorn peab seinal olema või mõni teine Hiiumaa tuttav maamärk.



saun - lihtne, aga leili andis, nii, et aitas küll!



Siis oli selline tore Hiiumaa ilma juhtimispaneel, soovid lund, siis vajuta lumenuppu ja juba sajabki laia lund, soovid tähistaevast langevate tähtedega, vajuta nuppu ja juba tähed säravadki, mõne langeva tähegi saad kinni püüda pilguga. Saad äikest, saad päikest, saad paduvihma - kõike saad! Parasjagu virmalised...

Seal oli tore tormikabiin, kus said proovida, kui tugev on tuul, kui näiteks tuul puhub 10 m/sek, või siis 13 m/sek. Päris tugev ikka küll, nügib ikka parasjagu.



Tõelist reaalse aja ilma sai katusele vaatama ronitud, kus uhke tuulehaug hõbedaselt helkides väärikalt "ujub"



Kaunis vaade Tuuletornist, taevas nagu muinasjutus.



Baltikumi kõrgeim siseronimissein ja huvi on nii suur, et ronima pääsed ainult eelregistreerimisega. Sein on end väga pikaks sirutanud, lausa 20 meetriseks. Kokku on seinal 11 rada.
Tule Tuuletorni ja saa kogemusi : Hiiumaa rannikust, Hiiumaa lugudest, Hiiumaa tuultest ja muust põnevast.

Meie saime ainult tunnikese aega, seda on ikka armetult vähe. Igas linnas võiks selline oma tuuletorn olla. Lapsed õpivad reaalselt siin oma kodupaika tundma.

Käisime ka ära Hiiumaa käsitöö laadal. Kui palju ilusaid asju ikka hiidlane teha oskab, pole sõnu siis mitte! Panen kohe rea pilte tõenduseks, et sa ise ka näeks! Tegelikult vaatan, et laadal ei teinudki ma mingeid pilte, sest unustasin selle kätetöö ilu keskel muu maailma eksisteerimise.





Selline kodune ja tore kohvik, see Baabade kohvik. Baabad ise olid ilusad noored neiukesed.





Baabade kohvikus tassike värsket masinakohvi ja jaksab jälle. Pane tähele postkasti



Kukemunadest tehtud laadasai.



Puuviljaleib, ilma vorstita kah hea!



Rukkileib, see on Saaremaa must kuld



Muhuleib, see on s e e Muhuleib, ehtne ja hää!



Täpiliste tasside Kärdla eks ikka sellepärast, et osa hiidlasi on kohvilähkrid. Eks see peamine eripära ja iseärasus olegi hiidlane ise, keda on pea võimatu iseloomustada. See on üldteada, et hiidlasi on mitmeid seltse - kohvilähkrid ja odratolgused, oosiplased ja hundijõlkajad, pätakavalla- ja koldselõuamehed. Lisaks veel päris-, muidu-, isehakand, suve- jm hiidlased. Kes end ise hiidlasena tunnistab, see on hiidlane küll.
Mitte ei saa mööda hiidlaste kenadest naabritest saarlastest, kellel omakorda sellega vedand, et neil nõnda hääd naabrid on. Kui mõlemal saarel järjepanu silmad lahti käia, saab aru küll, kui sarnased ja samas siiski, kui erinevad nad on.
Kuid hiidlaste huumor on ikka ülihea. Nemad kohe oskavad igale asjale nii andekad väljendid anda.
Paar toredat lugu, Hiiumaal kutsutakse Kassarit lõunaks. Kui Hiiumaa mehelt küsida, kuhu sa puhkama sõidad, siis Hiiuma mees vastab, eks ikka lõunasse.
Hiiumaal on täiesti olemas koht, mida kutsutakse Eesti Siberiks ja oli politsei, kelle nimi oli Sammal. Sky plus annab ikka teada, kus politseid nähtud ja see politsei hoiatus kõlas nii : Siberi sirgel on Sammal(mõõtis kiirust)
Tänapäeval on seal naispolitsei, oli vist Liisu, kes trahvikviintungeid kirjutab.
No kord tulnud keegi külaline, kes naist ka tahtnud kaissu ööseks, aga kohalikud olid krutskeid täis, saatsid ta Liisu ukse taha. Liisu tuli siis koputamise peale uksele ja mees tahtis kaissu saada. Liisu oli öelnud oota natikene ja kui tagasi tuli, oli politsei vorm seljas, ossa, kus mees sai jalad alla, rohkem pole teda nähtud.

Kord olla üks vanamemm jalgrattaga otse bussile küljepealt sisse sõitnud. Kui memme käest küsiti, et miks ta siis ometi ei vaadanud ette? Memm vastanud, et sellel kellajal pole siin ennem ühtki bussi nähtud.  

Tibari tiik on Hiiumaal, Heltermaa - Kärdla - Ludja maantee ääres asuv väike veekogu.
Tiik olevat nime saanud selle järgi, et 1962. aastal sõitis tollane Hiiu Kaluri  kolhoosi esimees I. Tibar Kõrgessaarest  tulles Gaz 69 ehk villisega tee ääres olevasse tol ajal nimetusse tiiki.  Olla veidike vintis olnud.

Siis oli Kidastest Kärdla poole uus sirge tee juba valmis, vanal teel oli aga lähedal praktiliselt täisnurkne kurv.
Tiiki on kasutatud tuletõrje veevõtukohana. 2009. aastal tiiki laiendati ja tehti kaldakindlustus. 
Tibari tiik on arvatud Hiiumaa pärandkultuuri objektiks

Kui ikka hiidlaste vastu viisakas olla, siis on nad väga külalislahked - äi pahanda mette.
Suvekuud elab Hiiumaa turismist. Loodus on Hiiumaa põhitrump, 60% saarest on metsa all, meri ja mereäärsed looduskaunid kohad, Tahkuna ja Kõpu poolsaared, laidude pärlikee. Neid ilusaid vaateid on Hiiumaal lahkesti jagada.





Kuid ennem looduse imetlust, vaatame käsitöö laadal ringi..Kiisukese näoga mütsid. Kiisukese silmad särasid nagu meri vastu päikest. Oli ka kiisuga jakke, särke jne..



Villased jakid, väga kenad ja stiilsed, erinevate tikanditega. Laadal käidud, teekond jätkub.













Reigi kirik, Pihlas. Reigi kivikiriku lasi ehitada parun O.R.L. von Ungern-Sternberg oma vabasurma läinud poja Gustavi mälestuseks. Olgu siin öeldud, et pojal olid suured mänguvõlad ja ta palus isalt raha, kuid isa keeldus. Poeg on maetud kirikuaeda.

Kirik on ehitatud Gooti stiilis, torni tuulelipuks on ehitatud hoone rajaja Ungern-Sternbergide vapilt liiliaõis, kahte massiivset puuväravat on ka restaureeritud. Ühelöövillist pühakoda saab pidada ka mälestuskirikuks. Kirikus leidub mitmeid kunstimälestisena kaitse alla võetud esemeid, neist saab mainida tähtsamatena kahte puumaalingut "Püha Õhtusöömaaeg"



Jalutame Orjaku linnuvaatlustorni, kus teele meile ette jääb igasugu põnevat lille ja liblikat..















Rikkalik taimestik ja kõik on looduslik ning puutumatult ilus.







Palju ilusaid õiekesi.



Orjaku linnuvaatlustorn ehitati 2017 Meie Marikaga lehvitame teile, lehva - lehva!



Tornis oli mereteemaline näitus, selline tore lugu merest..







Vaated tornist, Käina laht



Emakese looduse juuksed saavad kasvada..



Möödusime ka Leigerist, kes saarlasi merehädast päästmas.



Vaemla Villavabrik. See pikk ja valge kivimaja on Vaemla mõisa hoonetest üks väheseid, mis tänaseni püsti ja kasutusel.

On teada, et hoone ehitati 19. sajandi keskel mõisa heinaküüniks, kuid praegu tegutseb siin pereettevõte Hiiu Vill.
Ei usugi, et tegu on tänapäevaga, sest majas mürisevad väga vanad masinad, millega lambavillast lõnga tehakse. Masinatest vanimad (villahunt, kraasid ja heide-masin) on toodud Poolast. Selliseid hakati seal tootma juba 1860. aastail. Tooted on väga nõutud nii kodumaal, kui ka välismaal.

Vaemla villavabrik on pika ajalooga – 181 aastases hoones töötavad 120 aastat vanad masinad ja pere­kond Valdma kolm põlvkonda hoiab seda töös juba 27. aastat.

Hiiu Villa tootevalik on suur, soovi korral saab ennast peaaegu pealaest jalatallani villasesse riietada. Ainult karupükse nad ei tee, sellepärast, et karupükste jaoks tänapäeval palju pehmemat materjali kui lambavill.

See, milliseid tooteid kõige rohkem ostetakse, on aastati erinev. Kui mõnda aega tagasi olid müügiedetabeli tipus sussid, siis praegu lähevad hästi kaubaks villased mantlid.
Näiteks kannab ka Evelin Ilves Hiiu Villa mantlit. Evelin valis mantlite seast välja endale meeldiva mudeli ja palus natuke pitsi lisada ja kuduja siis heegeldas mantlile hiiu pitsi juurde.

Teatud piirini ollaksegi nõus tellijale vastu tulema. Koostöös kudujatega leitakse võimalus kohandada toote pikkust, laiust või vahel värvi lisada, kuid päris oma kavandiga klient tellima tulla siiski ei saa. See läheks tellijale lihtsalt liiga kulukaks.



Selle puhvaikaga, millel nagu näha uhked ordenid rinnas, on ka vahva lugu rääkida. Puhvaika omanik kõndis õhtul töölt koju ja nägi surnud varest maas. Võttis üles ja pani tasku : "ehk läheb taris" Tulid soojad ilmad peale ja kui talvel jälle puhvaika naela otsast võttis, selga tõmbas, olid taskus ainult suled ja luud alles, viskab siis minema ja ütleb: "ei läinud taris"



Sealt villakuhilast siis võetasse ja masinasse pannasse! Suure mäe kõrgune siis oli küll.



Kui Hiiumaale torm jälle külla tuleb, siis saab luugid silmade ette panna.



Villavabriku seina taga oli ka kohvik olemas, aga täitsa kinni pandud oli siis küll. Suletud!







Vaemla villavabriku ümbrust pildis. Roheline - rahulik.

Ennevanasti olnud Tubala külas vai, mis Hiiumaad merepõhjas kinni hoidis.
Vai, mis löödi maasse 28.07.2003, kannab muistset mõtet, kuid on ühtlasi mõeldud toetama kogu Hiiumaa kultuuri - vähemalt sama pikalt kui Hiiumaad on valgustanud Kõpu tuletorn.
Kõpu majaka fond moodustati 24.07.1999 selleks, et toetada Hiiumaa kultuurielu. Fondi nõukogu otsustas, et kõik annetajad, kes on toetanud fondi, saavad sepanaela, millele on annetaja nimi sisse löödud.
Traditsiooniliselt lüüakse uued annetajate naelad pidulikult Tubala vaia sisse igal aasta 28.07.
Maestro Eri Klas pakkus Hiiu saare kultuuri toetava fondi rajamise idee välja 24. juulil 2004 Kõpu tuletorni juures peetud peol “Pasuna ja pika puuga”. Loomulikult on ka tema nimeline nael maestro enda poolt vaia sisse löödud.



Käisime ka ära Tahkuna tuletorni juures. Kuna mul on seal üleval ära käidud, siis jalutasin Estonias hukkunute laste mälestusmärgi juurde. See on hingekell, mis tormiga iseenesest lööma hakkab..
Samasuguse tormiga, kui oli tol saatuslikul ööl





Tahkuna tuletorn on malmist ehitatud. Ehitusega alustati 1873.a. Tuletorn on monteeritud nn Gordoni süsteemi malmosadest. Süsteem põhineb tehases valmistatud detailidel, mida on kerge transportida, mistõttu ka selle kõrge torni monteerimine osutus võrdlemisi lihtsaks.
Tsaari-Venemaa ostis tuletorni Pariisi maailmanäituselt 1871 aastal.
Eesti randade kõige kõrgem malmist tehtud torn – merepinnalt 42,7 m



Marikaga titanicut tegemas



Hiiumaa tuulest vägagi sissevõetud.. temp +30 c



Kärdlas Ristija Johannese kiriku juures on suursugune mälestusmärk, mis on pühendatud II maailmasõjas hukkunud hiidlaste mälestusele.

Mälestusmärgi keskne kuju, sõjast koju jõudnud mees.
Sõjast koju jõudnud, pronksi valatud hiidlane kannab Soome kiivrit ja Eesti mundrit. Sest suur osa hiidlastest mobiliseeriti eestlastest koosnevasse Nõukogude armee 22. territoriaalkorpusesse ja nad sõdisid Eesti kaitseväe vormis.

Saksa sümboolikat võimalike ebameeldivuste vältimiseks ei ole kasutatud ning seetõttu kannab sõjamees Soome kiivrit.
Põhjanaabritele tõttas ju appi vabatahtlikke ka Hiiumaalt.

Sadakond ruutmeetrit hõlmav kompleks koosneb kiviplokil istuvast noormehest ning kivitahvlite reast. Autorite visiooni kohaselt kannab monument positiivset sõnumit: sõjatandrilt saabunud noor mees on võtnud hetkeks kivil istet ja heidab enne kojuminekut pilgu kodukülale.
Noormehe vasemal käel paiknevad püstised kivid märgivad Hiiumaa valdasid ning neisse on raiutud hukkunud hiidlaste nimed.
Mälestusmärgile saab kirja 729 nime, praegu on neid raiutud 45 võrra vähem. Need tulid arhiividest välja pisut hilinenult.
Sõduri paremale käele jäävatel langevatel kividel on aga kujutatud Hiiumaa vöökirjad.





Käisime kodutoitu söömas imetoreda perenaise juures, kellel oli abikaasa abiks ja meie saime kõhud head - paremat täis. Aitas küll!
Uhke roosipõõsas nende aias. Hiidlased on väga töökad, kõik nähtud aiad olid ülimalt ilusasti korras - hoolitsetud. Lilled - purskkaevud, kiviktaimlad.
Järgmisena Suuremõisa mõisa või lossi pildid teie ees.





Suuremõisa lossi stiilne tammepuust trepp. Lossi väärtuseks on ehituse puhas barokk-rokokoo stiil. Hoones on 64 tuba.
Ruumide paigutus on sümmeetriline. Esimesel korrusel asusid mõisniku kabinet ja tema perekonnaliikmete eluruumid. Teisele korrusele viib stiilne tammepuust trepp. Seal asusid saal, salongid ja võõrastetoad. Pööningukorrusel asusid suvetoad ja panipaigad vara hoidmiseks.
Tähelepanu väärivad baroksed trepibalustrid ja teised nikerdatud puidust ehisdetailid, kunagine söögisaali laemaal, läbi kapi ja kandeseina minev salauks, võimas kelder, suured mantelkorstnad ning pööningukorruse kahekordne lagi, kus olevat hoitud salakaupa.
Lossi peasissekäigu ees on 10 meetri laiune kivitrepp. Seal olevat veel sada aastat tagasi seisnud tagantlaetavad suurtükid.

Lossi ümber mühab iidne park, mis on rajatud inglise stiilis üle kahesaja aasta tagasi. Peamiselt kasvavad pargis kastanid, vahtrad, kuused ja lehised. Park ulatub Salinõmme teeni ja piki Suuremõisa jõge peaaegu laheni. Jõe kaldale ulatuvas pargi osas kasvab rida haruldasi puuliike nagu valge mänd, alpi seedermänd, palsami ja valge nulg. Veel on seal leidnud oma kodu mõned mustad ja hõbepaplid ning põhja ehk punane tamm.
Lossi lähimasse ümbrusesse on kaevatud kuus tiiki, kus kasvatati kalu. Tiigid saavad oma vee allikatest, äravool on suuremõisa jõkke. Tiikidest saadud pinnas kuhjati ja sellele ehitati suvemajake.

Suuremõisa mõisakompleks on üks suurejoonelisemaid barokkstiilis mõisaansambleid Eestimaal. Tänapäeval tegutseb mõisa peahoones ja kõrvalhoonetes kaks kooli, Suuremõisa Lasteaed-Põhikool ja Hiiumaa Ametikool.

Suuremõisa lossi ehitas 1755-1760 krahvinna Ebba-Margaretha von Stenbock
Krahv Jacob Pontus Stenbock, kes päris mõisa oma emalt, loobus võlgade tõttu 1796.a Suuremõisast ning uueks omanikuks sai parun Otto Reinhold Ludvig von Ungern-Sternberg, kelle perekonna kätte jäi mõis kuni 1920.a, mil mõisad riigistati ja peahoones alustas tööd kool.
Lossis on mõisa ajalugu tutvustav muuseumituba, kohvik ja suveniiripood. Lisaks kaunile interjöörile ja põnevale ajaloole saab tutvuda Hiiumaa Ametikooli aiaga, inglise stiilis pargiga ning teiste mõisahoonetega.



Milline suurepärane leid raamatukogus, kui riiul seina eest ära lükati, ilmus nähtavale originaal sametine tapeet.



Väravast sisse ja vaatame ringi suvises mõisa aias, millist ilusat lille seal kasvab?



Kõigepealt kohe ilus vesirooside tiik.









Eksootilised lilled.







Mis huvitava kleidikesega lilleke? Salvei "hot lips" on temakse nimi - "kuumad huuled"











Väga ilust värvi liiliad.



Imelist liilia lõhna oli juba kaugele tunda.







Maasikamammud kastis ja oli ka punaseid.





Kindlasti on see tubli aedniku elumaja.





Isegi pokud olid end sinna sisse seadnud, ju siis peab ikka väärt aed olema.









Nagu näha on palju erinevat kasvumoodust, küll kastides, küll peenras ja kiviktaimlas, mööda seina ronimas ja amplites.

Selles müüridevahelises aias, kuhu pääseb kitsukeste väravate kaudu otsekui salaaeda? Varakevadel õitsevad siin lumikellukesed rammusate puhmastena, siis siniliiliad ja krookused, hüatsindid ja muud pisikesed kevadekuulutajad, kuni terve aed on täis tulpe ja nartsisse, mille lõhn seguneb õunapuu-, ploomi- ja kirsiõite hõnguga.

Just kirsiaiana see aed ligi 140 aastat tagasi rajatigi. Alguses kasvasid siin murelid ja hapukirsid, hiljem õuna- pirni ja ploomipuud. Kõige tagumisse nurka istutatud suuri pähkleid kandvad sarapuud on siiamaani alles. Mõisa ajast on säilinud ka erilised suuremat sorti lumikellukesed.

Sovhoosiajal aed hävis. 1970. aastatel tegi põhikool siia aia, mille võttis üle 1977. a loodud Suuremõisa tehnikum (praegune Hiiumaa Ametikool). Müüride vahele loodi suur lilleaed, kus töötas täiskohaga iluaednik. Suvelillepeenardel harjutati ilupuude ja -⁠põõsaste paljundamist ja aia idapoolsesse ossa rajati väike viljapuu- ja marjaaed. Sellel ajal istutati kaks halli pähklipuud, lõhnav kirsipuu, altai sinienela hekk ja palju muud.

Kui tehnikumis hakati õpetama aia- ja maastikujundust, kujunes aed praktikabaasiks. Kümme aastat tagasi uuendati põhjalikult aia lääneosa. Koos tehnikumi õpilastega rajati ümmargune tiik ojaga ning niiskuslembeste püsikute peenrad selle ümber, kaks vabakujulist hekki ilupõõsastega ja varjutaimede peenar. Hiljem on praktika käigus sündinud ürdipeenar, väike turbaaed ja kiviktaimla ning ehitatud lehtlaid, pinke ja sillutisi. Igal aastal lisandub uusi püsikuliike ja -sorte ning ka ilupõõsaid.
Aed on huvilistele alati avatud, mingem siis vaatama. Kevadel tahaks küll näha neid lumikellukese puhmakaid ja muidu kevadekuulutajaid.



Mõisa kohta liigub igasuguseid salapäraseid jutte, on kuuldud hääli ja nähtud vaime. Kunagi, kui mõisas olid veel Stenbockid ja Pühalepa kirikuõpetaja oli Johann Chalenius (1741–1776), läks asi õige hulluks – vanatühi hakkas rahvast igal ööl hirmutamas käima. Lõpuks kutsuti siis kirikuõpetaja mõisast kurja välja ajama.

Õpetaja tuli mõisa, viskas ennast ühte tuppa sohva peale seliti ja lõikas puust õuna pooleks. Ühe õunapoole pani laua peale, teise endale rinna peale. Vanakurja tulekust andis märku see, et lauapealne õunapool kirikuõpetaja käes oleva poolega kokku lendas.
Seejärel hakanud kirikuõpetaja kurja vaimu sõnu lugema ning kõige lõpuks teinud ta iga ukse peale kolm risti ja lugenud iga akna peal seitse issameiet. Enam vanakuri mõisa sisse ei pääsenud.



Praegune loodus- ja muinsuskaitse all olev pargiala hõlmab rohkem kui 45 ha, veidi vähem kui pool sellest on hooldatav.

Palju on räägitud lossi kummitustest. Vahel on kuulda mööbli nihutamist, uste sulgemise klõpsatusi, on tunda kellegi möödumist; arvatud on, et küllap „see” on mõisas tapetud kapten Malmi vaim … Samuti käib Suuremõisa lossis kummitamas keegi naissoost vaim, kellest suurt midagi muud enam ei teata, kui et „tema” ei ole pahatahtlik.

Kompleksi kuulusid ka tallmeistrimaja, viinavabrik (säilinud vaid varemed), aednikumaja, jääkelder, juustukoda, sepikoda, sulaste maja (tänapäeval on hoones kauplus), tüdrukute maja (praegu on hoones hotell), kõrts (praegu varemeis), masinarehi, laudad, küünid, nn ristrehi (hävinenud), vana magasiait, Hollandi tuulik (praegu varemeis) ning kasvuhooned (kõik hävinud). Jõe ääres on salapärane kahe võlviga Ussikelder ning eespargis tiikide vahel meenutab Paviljoni mägi (rahvasuus Pabiljoni mägi) siin kord asunud pargimajakest.



Banaanipalmid hoogsalt kasvamas



Ja nüüd sulgeme selle kauni nikerdatud lossiukse ja kobime bussi tagasi, et hakata Heltermaa poole sõitma, et praamile saada, et mandrile tagasi oma argiellu naasta.
Tuhat tänu Hiiumaa! Kunagi kohtume me veel, kui Margus Tabor uue teemaga lavale tuleb...ja see Tuuletorn, see väärib kindlasti uut külastust - põhjalikku!




Praami oodates sai 8 kuuse mõmmiga tutvust tehtud. Kätest tuli puudus kätte..nii pehme ja mõnus mõmmike, süda tahtis vägisi ära sulada. Suure vaevaga suutsin end pingilt lahti rebida..



Lähenev Tiiu.
Tuulist juulikuu jätku armas lugeja!