Nädal Horvaatia päikese all, no küll minule seal meeldis, kohe nii väga, et vot seal mina saadaksin oma vanadusepäevad suurima hea meelega mööda, paneks kohe koti maha - siin ma olen!
Veetsime selle toreda puhkuse nädalakese Cavtati külas, Aadriamere rannikul, Inimesi elab seal kahetuhande ringis ja kõigil on merevaatega kodu, armas koht koduloomiseks, juhul kui sinna sündinud pole.
Meie elasime hotel Albatros´is ja seda sõna otseses mõttes, hotell oli linnukujuline kahe tiivaga.
Bassein jääkülma veega, ujudes ka soojemaks ei lähe, kui välja tuled, siis nõelad torgivad veel kaua aega. Sellepärast ka siis inimtühi, kes siis ikka suvepuhkuse ajal jääsuplust harrastada sooviks. Mina valisin jääsupluse asemel sooja ja kutsuva mere.
Õuealal toimus koguaeg midagi. Sport sport, küll seal zumbatati, küll oli joogatunnid, siis aeroobika, lauatennis ja mida kõike muid murumänge seal veel harrastati.
Meie rõdu vaade, pole vigagi, natuke merd ja natukene kõike ning muidugi "linnutiib"
Hotelli rand, vesi oli väga soe ujumiseks, välja ei tahtnudki tulla.
Sinna kaile tulid laevad või rohkem paadimoodi, mis Dubrovnikusse viisid.
Kristallpuhas meri lausa kutsub ujuma ja sukelduda muidugi tahaks just sellises sinisinises meres. Aga ma mõnulesin.
Kuid meie saime võimaluse klaaspõhjaga paadis seda merepõhja ilu uurida. Küll oli põnev see veealune maailm. Kuigi küllaltki sini-must-valge, aga huvitav ikka
Sellise toreda punase paadi sees, kus klaasi palju, saigi merepõhjaga tutvust tehtud. Loksusime küljelt küljele nii, et vähe sai. Õnneks nendes kohtades seisis peaaegu paigal, kus merepõhja uurisime.
Erinevaid kalakesi nägime ujumas.
Kivine põhi ja mõned rohelised tupsud ka
Merisiilik, neid oli üllatavalt palju
Siin ongi kohe palju merisiilikuid ühes kohas. Päris põnev kogemus ikkagi esmakordselasele. Läbi klaasi pildistatud, kahjuks kvaliteeti pole.
Jälle üks tore seiklus seljataga tolle sama punase paadiga. Rõõmsalt edasi uute seikluste poole. Päev oli soe ja päikseline, nii kui üks korralik Eestimaa suvepäevgi on.
Nüüd aga võtsime ette teekonna Dubrovnikisse, mis Cavtatist umbes 16 km kaugusel, aga meie valisime paadikese, millega siis üle mere vurasime. Saab ka bussiga, aga reisiaja vahe on märkimisväärselt väike, nii, et kui juba paat siis paat!
Kaunid vaated, mis teele jäid, jagan ka teile...muud mul pole teile anda, kui need vaated, neid mul on küllaga, aga kõike siia ikka ära ei pane, kuid mõned ikka.
Kõik elavad merevaatega majades, kas pole imeline koht elamiseks, külm seal ka ei kimbuta eriti, keskmine temepratuur on +16 c. Rääkisin ühe kelneriga juttu, tema ütles, seal lund näeb haruharva, kui sajab, siis kohe ka sulab.
Kaljune rannaäär ilusate lopsakate puudega.
Vägagi silmi paitavad maalilised vaated.
Läheneme Dubrovnikule, uhke vanalinna müür annab juba põhjust imetlemiseks.
Dubrovniku vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Linnamüür on 1940 meetrit pikk ja kohati 6 meetrit lai. Seal linna kloostris asub ka Euroopa vanim apteek. mis asutati 1317. Samuti on linnas ka vanim avalik teater.
Inimesi elab Dubrovnikus umbes 42 tuhat +
Vanalinn on tõesti üks armas pärlikene. Tohutu suure rahvamassi liikumistega seoses ei saanud ehk sellest võlust nii palju kätte, kui oleks soovinud. Sest pea igal pool oli inimesi hordides, nii populaarne siis see kaunis vanalinn on. Pole põhjust imestamiseks. Väravast, kui sisnesime vanalinna, siis peatänaval see inimummik, kui nii võib öelda, aga ma ju ütlesingi, mis meid vastu võttis lõi päris pahviks.
Vanalinna müüridele jälle lähemal
Kohe randume ja astume maapinnale, kus uus ja põnev teadmatus ees ootamas. Toomkiriku torn on näha, kirik, mis aastast 1730
See kiirspaat tõi suurelt luksusjahilt inimesi vanalinna tuurile ja võttis portsu peale jahile tagasiviimiseks, mis natukene taamal ankrus seisis. See inimeste maha - peale laadimine käis nagu rasvatud. Hetk ja juba olid osa maapinnal ja teised teel tagasi jahile.
Väiksemad ja kitsamad tänavad on märksa vaiksemad ning vabamalt sai kiigata, mis seal huvitavat leidub ja mõnedki inimesed olid juba puhkepausi pidamas.
Trepid ja käigud. väga romantiline, kohvikus vabu kohti on - istu naudi....
Jälle üks kutsuv söögikoht.
Vesi nirises, ma siis pakkusin tuvidele juua, aga nad ei hoolinud. Vaatas küll kael pikal, aga ei? Joo ise oma vett.
Onofrio tõesti väga suursugune purskkaev, mille on kavandanud Onofrio della Cava aastal 1444. Inimesed seisavad, istuvad selle kõrval pikki tunde, kes hangib lähimast kohvikust kohvi, kes limpsib jäätist. Sumisevad nagu mesilased ümber taru.
Luža väljakul
Igas tänava otsas on silt (punane paremal),kuhu on kirjutatud, mida sellelt tänavalt võib leida, kas pole tore, saad kiirelt teada, kas sul ongi asja sinna või ongi see just seal, mida oled otsinud. Eriti kui ikkagi turistide aeg on limiteeritud. Paat ega buss ei oota...
Jällegi vahva tänav ja söögikoht ootab külastajaid.
Nagu sipelgapesa kuhises, igas suunas liikujaid.
Frantsiskaani klooster ja turiste tungleb igas ilmasuunas.
Müüri ääres müüakse ka väga ilusaid maale
Muusik teenib raha, turistile on euro - kuna suhe ilusasti välja toodud.
Kõrgemalt näeb kaugemale,
Väga kutsuv restoran kusagil kitsas vahekäigus
Seal elab keegi, Ise elaks heameelega sellises kohas.
Kena daam oma ehete butiigi püsti pannud, värskes õhus tööd teha, suurepärane.
Kleit ja imeilus kaelaehe, mis kommentaare ei vaja, oli ühes Dubrovniku väga stiilses äris, kus riietuskabiin oli juba ise nagu kuningakojast pärit. Vintage luksus nagu pildil näha.
Kellegi kiisu, hoolega vaatab ta ühte turistist koera, kes oli sama suur kui ta ise, hoiab silma peal, käpake on löögivalmis vajadusel. Korra juba nähvas, kui wuffeli innukalt tutvust teha tahtis.
Kui suuremad tiirud tehtud, siis istusime kohvile, mina sõin isegi sooja toidu. Pärast oli kõht nii täis, et õhtusöök ei mahtunud siis mitte...
Kellatorn ehk kohalikus keeles Gradski zvonik paremal, seal ees on teine Onofrio della Cava väike purskkaev...
Kuulus Pile värav, sealt pääseb vanalinnast linna.
Olemegi Dubrovnikule tiiru, mis tiiru, kolm tiiru peale teinud nagu näha on mulle kott käeotsa tekkinud (mina ei tea midagi)ei tea, kuis neid kotte küll jagub..aga ma saladuskatte all võin teile öelda, et seal on pudel kohalikku viina, mis mul ju reisidega kaasatulnud haiguseks saanud, et igalt maalt toon kaasa pudeli kohalikku alkoholi. Või siis, kui näen mingit erikujulist pudelit, see peab ka minu omaks saama. Selliseid oli seal küllaga, aga suveniiripudelikeste näol. Need pinget ei pakkunud, aga ühe väikse daami kingakujulise pudeli ostsin ära küll.
Ja koduteele tuli meid saatma imekaunis päikseloojang, see oli üks imeilus loojang toretoreda päeva lõpetuseks.
Siin aga pilte Cavtati ümbrusest ja mis silma paitas, sai pildile napistud. Tore piiluda üle sinise mere puuokste vahelt. Need järgnevad pildid ongi Kari napsitud, mida nägi tema puhkusesilm.
Jalutus pikki Cavtati rannateed, viis mööda mitmetest söögikohtadest, kuhu oli hea oma istmik maha panna ja üks hea kohv juua. Vahel ka mõni muu amps, aga hotellis oli niivõrd maitsev ja rikkalik hommiku - ja õhtusöök, et polnud lihtsalt vajadust päeval süüa, kui vahel mõni salat või siis puuvilju.
Suured ja väiksed õnnepallid
Kohalike meistrite imeilus käsitöö, kõik eheted on ainulaadsed, nii rääkis kohalik kullasepp.
Vaated olid seal tõesti suurepärased, sinisestki sinisem meri avaldas muljet oma kauni värviga
vanad pensionärid oma teenitud vanaduspõlve veetmas, kes kaksi, kes üksi nagu eluski ette tuleb
Müün sulle paar põnevat seiklust, kuhu saarele iganes soovid oma jalakesed seiklema viia.
Oli ka täiesti jaheda ilma päev ja sadas ladinal väikeste vahedega, siis tuli midagi muud ette võtta, kui rannal päikest nautida ja ujuda. Hetkel mõõdame sadamakai pikkust :D
Lillepõõsaste puhmakaid pursub igast aia-august
Kord palmi all ma südame kaotsin...
Kaubandust ka ikka esile vaja tuua, Karile meeldisid need hiigsuured vorstikangid
Tänavale jagub nii müüjaid , kui ka ostjaid, kuigi hetkel neid pole, aga ikka keegi jälle tuli ja midagi põnevat kaasaviimist sealt leidis. Väga palju oli Jaapani turiste.
Vahel peab keegi ka vaadimajandust üleval pidama ja ma ei pea sugugi ennast silmas :)
Vihma sadas ladinal ja siis meie läksime tipsadi tapsadi...
.. ning istusime seina äärde ühes kohvibaaris, mis muidugi nagu näha tänaval. Ikkagi oli mõnus kohvihetk. Mulle väga meeldis, et toolid olid neil seina vastas ja vaated merele. Seal oli mugav istuda, seljatagune soe ja katus peakohal
Siis sõime ka ühes tänava restorani paviljonis, Kari tellis liha ja söötis selle kõik restorani väiksele kiisule, kes tänutäheks, kui kõht täis sai Kari jalapeale tudule jäi, nurrumasin täiel võimsusel.
Kõnnid ja jälle näed, milline huvitav pilkupüüdev koht.
Horvaatia on tõeliselt kaunis, väga puhas Aadria mere pärl. Prügikaste jagub igale meetrile, kusagil sa prügi maas ei näe.
Väga lahke pererahvas, soe õhkkond ja igati meeldiv mälestus. Dubrovniku elanikud laenavad suure uhkusega Iirimaa näitekirjaniku George Bernard Shaw´ta, kes külastas linna 1929 aastal ja kirjutas järgmiselt : Kui soovid näha taevast maapeal, tule Dubrovnikusse".
Selle üleskutsega olen ma väga nõus, nii nõus, et võin isegi vasaku käega alla kirjutada.
Ilusat põnevat sügist Sulle armas lugeja. Kohtume taas uutel matkaradadel.
2 kommentaari:
Jälle põnev REIS SELJATAGA . Toredad muljed ja fantastilised pildid tänavad nii kitsad et mina ei mahukski seal kõndima või siis oleks liiklus ühesuunaline heh. Aga suur tänu jagatud rõõm on ikka kahekordne ...
Nii arvan minagi:"Jagatud rõõm on topelt rõõm."
Postita kommentaar