Translate

reede, 25. september 2015

Müstiline igihaljas Iirimaa.

Kauni suve lõpetuseks sai ära käidud rohelisest rohelisemalgi Briti saarel. Sellest reisist jäi küll vägagi soe mäletus.
Mitte ilmaasjata ei nimetata Iirimaad Smaragdsaareks, Roheliseks saareks, kus on näha sadu erilisi rohelisi varjundeid, mida mujalt küll ei leia ja tõesti nii eriline see on.

Selle nädala jooksul, mis seal ringi sai seigeldud tuli nähtud Iirimaa ilu nii mitmest eri küljest, pole kahtlustki, et seda silmailu seal juba jagub, on ikka antud lahkel käel metsi, mägesid, järvesid, ja jõgesid, kauneid vaateid alt üles ja ülevalt alla, mägedele ja küladele.  Minu süda jäi sinna, ei teagi veel, kas ta koju enam tulla tahabki? Senini pole veel märku andnud kojutulemisest.
Ja seal kus loodus oma ilu ei pakkunud, oli inimese kätega ehitatud imelised pargid, rajatud aiad, majad ja müürid. Neid müüre oli tuhandeid kilomeetreid teede ääred täis, siin on ikka kividel minekut olnud :)
Iirimaa ilmast võiks rääkida iirlaste suuläbi nii, et on neil neli aastaaega: kevadine vihm, suvine vihm, sügisene vihm ja talvine vihm. Ometi ei tähenda see, et kaunil Rohelisel saarel kogu aeg sajaks. Meil vedas isegi väga ilmadega, suuremalt jaolt olime päiksega sõbrad, paar pisikest vihmasabinat saime kaela ka just mägedes matkates, sedagi nii, et päike paistis ja järgmisel hetkel juba otsisin keepi kotist endale selga panemiseks, ei saanudki pikalt seda nautida, sest juba päike säras jälle.
Muidu vedas meil ilma suhtes isegi väga, lausa lust ja lillepidu.

Omamoodi salapärane Iirimaa kutsub tagasi, võrratu loodus, põnevad pidevalt muutuvad maastikud ning elurõõmsate inimestega pubid. Tahaks rohkem näha, rohkem teada ja silmadega südamesse pildistada. No ja tegelikult, mida siis ikka 6 päevaga ära vaadata jõuab, kui ainult pisukese osa.

Iirimaa on ju suurepäraste müütide ja legendide maa, Iirimaal hoitakse au sees traditsioone, armastatakse muusikat, juuakse iiri viskit ning peetakse lugu huumorist.

Saime kuulda, et Iirimaa võib küll olla moderne riik, kuid on suutnud industrialiseeruda nii, et tugev side kultuuripärandiga on elujõulisena säilinud ning sild maa ja inimese vahel püsib tugevana tänaseni.
Mis mulle veel meeldis, kõik majad, viimse kui üheni olid nagu kosmeetiku juurest tulnud, ilusad, värvitud, väga korras aedadega.
Ei ainsatki lagunenud maja ega hooldamata aeda ei näinud minu silmad.

Iirimaa pealinnast Dublinist algaski meie imetore reis pihta. Dublin asub Iirimaa idarannikul Liffey jõe suudmes, mis on suurepärase arhitektuuri ja ajalooliste monumentide linn ning sobivas harmoonias linna ümbritseva rohelusega. Tehti meile tiir tähtsatel tänavatel ja vaatamisväärsutest saime põgusa ülevaate.

Dublini peatänav O’Connell Street on üks Euroopa laiemaid tänavaid, 49 meetrit lai, vot siis. .


See sild siin pildil O´Connelli sild, ta on ainulaadne sellekohapealt,  et silla laius oli pikem, (50 m) kui silla enda pikkus.(45m)

Dublini kitsastel tänavatel leidub ohtrasti Iirimaale nii iseloomulikke pubisid ja meelelahutuskohti, peaaegu igal tänaval on teater.
Esimesena külastasime muidugi Guinnessi õllemuuseumi, kus sai siis tutvuda populaarse õllesordi 200 - aastase ajalooga laias laastus koos õlle mekkimisega ja ise sai kraanist seda vahutavat tumedat Guinnessi lasta. Põnev ajalugu sellel Guinnessi õllel.

Hommikusöögid olid kõik väga head ja maitsvad iirilikult rikkalikud. Pole elus nii palju ja hästi süüa saanud. Ära sai proovitud nende ülimaitsev liha - juurviljasupp.


Serveeriti seda maitsvat suppi sellist sangaga kausist ja kartulipudru kuulus iga toidu juurde, väljaarvarud magustoidu, mis kroonis iga söögikorra.
Ja see pubi, kus me söömas käisime, oli nii huvitavat vanaaegset rekvisiiti kaunistuseks kasutatud, mulle nii meeldib...


Iirlased peavad suurt sõprust Ameerikaga ülla nii, et pilt endisest  Ameerika ÜR presidendipaarist ei tulnud üllatusena, aga üllatusena mulle tuli see teadmine, et John Kennedy põlvneb iirlasestest.


Pubis leidus siis kõike .. no kõike



Selline oli lihapraad, isuäratav. Lammast ei söönud, aga need, kes sõid ütlesid, et imehea, sulab suhu ära.

Nagu ma juba ennist kirjutasin Iirimaa ilusatest aedadest, siis Iirimaa on kuulus oma väga kaunite aedade poolest. Ühed kuulsamad ja muidugi kaunimad aiad on Powerscourt gardens, millega meil oli võimalus lähemalt tutvuda. Glendalough (Kahe Järve Org) on imekaunis maastikuala, mille krooniks on varakeskaegne klooster ja Iirimaale nii iseloomulik ümartorn, mida kõik nii hoolega pildistasid.





Wiklowi mägedes matkamas. Kaugelt on näha, kuidas igle maalapile on oma piirid pandud, kõik on seal kellegi oma ja need nähtavad piirid kinnitavad, kus algab näiteks Geldofi maatükk ja lõpeb Eimeari maatükk.

Külastasime Wicklow mägede kaunimaid paiku: Enniskerry maalilist külakest Wicklow mägedes, kus on filmitud mitmeid maailmakuulsaid filme.

Sally’s Gap’i mäekuru, turbane ja tume Tay järv, mida kutsutakse ka Guinness’i järveks, Sinna on rajatud mitmed filmistuudiod. Nendest kaunitest külakesest vurasime läbi.
Blessingtoni inimkätega ülespaisutatud järved, Glenmacnass’i juga...nii palju ilusat vaatamist.

Seiklused algavad aga Dublinist pihta.
Dublin ulatub mitmete kilomeetite pikkuses igasse ilmakaarde, ent selle kesklinn on kenasti kompaktne ning seal on kõige mugavam liikuda jalgsi. Eks neid tänavaid sai mõõdetud südamest. Kui aga vaba aega oli, ikka jälle kõndima, vaatama, uurima ümbrust.
Paljud tuntumad vaatamisväärsused asuvad üksteisest vaid mõne minuti pikkuse jalutuskäigu kaugusel.
Guinnessi laohoone, mis on üks populaarsemaid külastuskohti Iirimaal ning selle uskumatult kõikehõlmav külastuskeskus annab vastuse igale küsimusele, mis eales on tekkinud seoses Guinessi dünastia, tema positsiooniga Iiri igapäevaelus või muidugi õlle endaga. Kogu selle mõnusa eksukrsiooni kroonis aga katusel asuv Gravity baar, kust avaneb 360 kraadine vaade Dublinile ja õllesõpradele jahe klaas tumedat õlut kaubapeale.


Toopi täitmas päris ehtsa Guinnessi tumeda õllega, januseid jagus


Elagu Guinness!


Siin ta on papa Arthur Guinness ise, kes rajas oma õlletehase 1759 aastal Dublinis ja tegi rendilepingu 9000 aastaks! See rendileping on põrandal klaasi all, külastajatele vaatamiseks. Ta maksis renti 45£ aastas. Kuna see tehas on nüüd juba palju suuremal alal, kui alguses renditud 4 ha, siis Guinness ostis selle krundi.


Vaade Dublinile Gravity 360 kraadise vaatega tornist. Ja siis kui kõigil vatsad Guinnessi õlut täis joodud, minnaksegi hotelli ja tudumaale, et järgmisel päeval Powerscourdi matkaradadele seiklema minna.


Ja nüüd läheme teeme tutvust siis Glendaloughi maastiku alaga, koos kloostri ja kõige muu vaatamisväärsustega. Astume väravast sisse kop kop kop...

See kaunis looduslik org on tehtud matkamiseks, seal läheb kaks matkarada ja mõlemad rajad on 6,9 km kilomeetrit pikad.
On muidugi teine asi seal ise jalutada, kui pilte vaadata, aga tundke soe tuuleõhk oma põsel paitamas,  rohelise rohu lõhn ninas ning veevulin käärulisest jõest kõrvus.
Igal samul on miskit vahvat, iga käänaku taga on jälle ahhetama panev ilu vastu vaastamas, tundub, et kõik on nii kaunis nii imeline, see teeb nii õnnelikuks, et sa saad seal olla, seda näha, seda tunda. Kui tänulik ma nende hetkede eest olen, ütlemata tänulik.





Matkarajale, kas minna vasakule või paremale? Arva ära, kuhupoole meie läksime?


Õigesti arvasid, paremale :)






Kahe järve orus


Esimene järv




 Kahe järve orus, teine järv




Matkarajad  olid vahvad ja üllatusi pakkuvad



Vahel nii samblane ürgne ja siis jälle avaram


Siis nirises kusagil väike koseke


Aiad ikka ainult kitskeste jaoks sinna pannud, et nad üles mägedesse ei läheks.


Palju kauneid vaated


Vahepeal peab ikka uurima, kas pilt välja ka tuleb? Muidu klõpsid aparaadi täis ja siis pärast kõlba ükski pilt..


Iirimaa kõrgeim kosk, paremal küljel.




Ikka kõrgemale reipal sammul, silmad janunevad ilusa vaate järele..




Iirmaa kõrgeim kosk taamal..see kosk oli üks põhjuseid, miks me matkasime kõrgemale seda vaadet jahtima


Pildikütt Liana


Maastikuala elanikud, paarkümmend oli seal pikutamas




Kiire ja kärestikuline jõgi




Glendaloughi maastikul matkamas, ikka jõesängipidi edasi


Kassikulda leidsin suure lahmaka


Istume umbes 500 meetri kõrgusel ja peame lõunat sellise suurepärase vaatega looduse rajatud  restoranis, kas pole imeline..


Alla tagasi


Sellised toredad matkarajad saigi siis läbi sammutud, oi, kui palju kilomeetreid see kokku tegi, aga söögiisu oli kohe hea, kui värskes õhus sai piisavalt palju siblitud. Und polnud ka vaja eriti oodata, pea padjale ja nurr nurrrr...


Edasi viidi meid ühte era aeda, kahjuks ei mäleta aia nime... võib olla leian, kui otsima hakkan.
Aed - park. inimese kätega rajatud, abiks 7 aednikku, kes seda hooldavad. Kuid selline suhtelist looduslik, palju teha vaja polegi.


200 aastat vana Gorki tamm


Raamatut hea lugeda, muidu mõnus istuda roheluse keskel


Sõnajalad nagu palmid...


Natukene antiikset on toodud kaasaega.


Vahvalt pügatud põõsas.


Pargi poole sissekäik on nagu läheks iidsesse metsa, kõik pimeneb su ees...


Aia juurde kuulus ka elumaja ja tore talveaed.
Seal armastab väga loominguline peremees aega veeta, tööd teha, kahjuks teda kodus polnud. Tema ilusat aeda tutvustas meile aednik.


Talveaia elanik, mis on peremehe kätetöö. Ta disainib klaaslaudu, maalib seintele, igati andekas mees.


Siin aga Powerscourt pargis Enniskerrys. Pegasused kaunist parki valvamas. Paarisaja aastane park on 19 hektarit suur. Sinna on rajatud teemalised alad nagu Itaalia aed, Jaapani aiad, Lemmikloomade kalmistu, Keskel on delfiini tiik, Tritoni järv, siis leiame sealt seintega ümbritsetud aiad, Palju ilusat vaatamist.


Rõõmus, et saan sellises kaunis aias ringi jaluatada,


Siin seisan peal...


..siin aga all


Peidupaik


On ikka mida pildistada




Teekond jätkub lilleaeda















Puud on pügatud vahvateks poolkeradeks


Kaugemal kõrguvad mäed, need samad, kus me matkamas käisime


Kui põlismetsa siseneda tahad, siis saad pudeli julguserohtu kaasa, muidu metsast läbi minna ei julge..


Enniskerry suured ja iidsed puud taevani, kus sa siis ikka julged seal kõndida :)


Enniskerry, pisike ja armas külakene Wiklowi makonnas, Dublini küljeall, elab seal umber 1800 inimest.


Astusime sisse ka kohalikku pubisse.


Hotell Enniskerrys, kus ööbisime. see oli spa kõrval, võtsime Kariga väikse mullitünni lõõgastuse, aurusauna ja saunaga.


Päris õdusa interjööriga hotell.


Hotelli park. Puhka jalga, istu naudi veesolinat.


Enniskerry hotelli pargis, isegi kaminat saad kasutada.
Edasi juba Mount Usheri ilu imetlema.


Mount Usheri salapärane aed, peidupaik


Mount Usher, seal olid kõik tähtsamad puud nummerdatud, mis olid sinna istutatud ja toodud erinevatest maadest. Oli Uus Meremaalt, Ameerikast, Hiinast, Jaapanist jne...




Mount Usher on rajatud 1868 aastal, on 8 hektarit suur. Ja pargist läbi voolab Vartry jõgi.






Kokku oli Mount Usheris 87 sellist märgitud puud, puude rajal.






Erinevate lillede ilu suurte puude vahel




Dublini hotellis, hakkasin linna peale minema ja Kari palus veel, et teeme pilti sellest hetkest, kui ta mind viimast korda elusana näeb :) Ma siis lehvitan talle.


Järgmiseks matkasime Kilkenny väiksesse linna, vot seal armas linnas oleks soovinud kauem aega veeta. Tutvume suure lossiga, seest ja väljast. Tegin ka mina kiire tiiru omal käel lossis, sest soov oli shoppama minna, muidu poleks saanudki seda endale lubada. Lihtsalt niivõrd limiteeritud aeg, et kusagilt ja millegi arvelt tuli seda lõpuks näpata!
Kasutasin ekskursiooniaega poodides käimiseks. Ja õigesti tegin, sest leidsin omale mõnusa talvemantli ja nägin ka natukene Iirimaa kaubanduses pakutavat ja nende müügikultuuri. Mida nad müüvad ja ostavad... põnev ikkagi


Lossi ees, ootame, et sisse pääseks. Iirimaa lossid on küll uhked väljast, aga kuna tollal, kui seal veel elati sees, oli neil raskusi lossi ülevalpidamisega või pärandusmaksudega toimetulemisega, mistõttu müüdi lossis olevad mööbliesemed oksionitel maha. Mõnesse oli suudetud osa mööblit tagasi hankida, aga suhteliselt viletsad lossid võrreldes Saksamaa omadega, mis olid ikka tõelised paleed.


Kilkenny loss, River Court hotelli terassilt pildistatuna.


Meie hotell River Court´



Kilkenny mõnus pubi, kus Kari märjukest limpsis


Malahide lossi ees, uurime, mis meid ees ootab. Loss on pärit 1100 aastate lõpupoolelt, sõjasangar lord John Talbot sai selle kingiks kuningas Henrik II auhinnaks või preemiaks. Loss kuulus Talboti suguvõsale 1970 aastateni. Tänapäeval on loss ja 10 hektarit parki avatud külastajatele. Seal armastavad iirlased piknikul käija.


Suur saal


Peeglike peeglike seinapeal, mis oskaksid sa jutustada selle toa kunagistest elanikest..peegel ju mäletab kõik.


Peamise tudutoa nurgake


Lossi emand koos poja ja tütrega. Kellest kumbki ei saanud lapsi


Tudutuba  kuulus leedidele, külaistele


Sisehoov lossis




Malahide lossi aias oli salajane aed



Kalurite küla pubis lõunatamas, hubane ja mõnus ainult meile...


Kariga käisime ühes kaluripubis, mis haises päris tõesti ehtsa kuse järgi, ilma liialduseta :)



Kalurite külas


Vaade merele, kas kalurid juba koju tulevad saagiga, vaatavad memmed, teab õigel ajal potid podisema panna, Ainuke jama, et küsib raha vaatamise eest? Küllap kalurimemmed siis ka parem juba oma kiikriga vaatavad.



Üks korralik pubiõhtu tantsu ja lauluga, maitsev söök muidugi ka Ploughboy pubis. Viis tantsijat tegid meile sellise uhke rivitantsu shou, et hoia piip ja prillid. 
Bänd laulis koos meiegea, selles mõttes, et meie aitasime kaasa plaksutada, vahel 2 korda ja siis 4 korda, eksida ei tohtinud, siis algas laul jälle otsast peale, kui aga keegi mitu korda eksis siis tiriti ta lavale ja anti auhind! Lõbus õhtu mõnusa rahaliku huumoriga. Lahkudes saime kõik sooja käepigistuse bändi lauljalt.
Suurepärane ja kauaks meeldejääv.


Ja nii me plaksutame lõbusalt kaasa. Sellise suurepärase õhtuga on tore lõpetada Iirimaa seiklused.

Vot selline tore Iirimaa reis meil oligi, lõbus ja huvitav, ainult kiirelt sai otsa. Giid oli meil äärmiselt hea, suurepäraste teadmisetega arheoloog. Kõik laabus kiirelt, kusagil mingit sekeldust polnud. Elab ise Iirimaal ja teeb väljakaevamisi ja vajadusel ka giidi tööd.

Järgmiseks reisin paljukiidetud Horvaatiasse, nii, et kallid blogisõbrad on jälle mida oodata.
Põnevat sooja sügist kõigile!


2 kommentaari:

Kodasma.pille@gmail.com ütles ...

Liana, oled võrratu, oskad kõike ilusat andekalt edasi anda.....

Nataly ütles ...

Võrratu reis, S-u-p-e-r muljed, elamused, mälestus kogu eluks. hea et on olemas blogi pärast hea meenutada .... aitäh .