Suvised seiklused.

Jaanipäeval olime sellel aastal suvilas metsa sees, järve ääres - missugune rahuvaikuselinnulauluparadiis.

Vaade järvele, mis ümberingi pitsmetsaga ääristatud..

Liana ujub pärast sauna....taevalik tunne.

Selle suve suurim nauding oli ujumine, sest vee soojus kutsus "tuletule" ja päikese hästi soojade käte paitused lausa lükkasid vee poole :)

Kari ehitab metsa risust meile jaanilõket.
Käisime metsas kännu jahil, need annavad nii hea lõhna ja põlevad kauakaua.

Ja juba ta põlebki ja valgustab ning soojendab meie põseksi.
Mõned tulukesed siia ja sinna silmakesteks - nii mõnus.

Õhtu oli soe, ainult pisipinisejad kiusasid, kuniks ära väsisid ja tudile läksid.

Leidsin mitu jaaniussi laternaga.

Olime mitu päeva seal suvilas, tegime korrastustöid ja parandasime ajakäe all lagunenud asju, nii tore oli...


Mul elab sõbrannakene Haminas, käisin tal külas, kui Hamina Tattoo päevad olid.
Sellel aastal oli Tattool 20 aastapäev, nii et juba ilusa nooruse haripunktile jõudnud seegi tore üritus.
Hamina Tattoo on sõdurimuusikaüritus, mis toimub igal aastal Haminassa.

Sealt siis natukene pildikesi.

Selline uhke jaht libises sadamasse.




Meie aga seadsime sammud huvitavasse, lausa kutsuvasse laev - muuseum - kõrtsi.

Nimega S/S Höyky endine Helsinki ja kes teab, mis nimesid tal selle pika ajoloo jooksul olnud, aga igal juhul valmis ta 1917 Peterburis ja esimene töökoht oli tal majakalaevana Liepajas.




Soome saabus ta jäägrite pataljoniga, kes tõid selle laeva koju kaasa sõjasaagina 1918 - 1921

Soomes värvitakse laev punaseks ja jätkab oma majakatööga Raumal.

Sealt aga viidi ta Helsingisse ja nimigi muudeti ML.Helsinki - ks 1934.a töö püsib samana.




Talvesõja ajal viikakse laev Turusse, varustuseks tuli õhutõrje relvad, laeva meeskonnad jääb terveks, ainult kaks meest saab vigastada ja küttemees saab surma, kuid laev saab kannatada, materjaalselt kahjud.




Töö majakas - laevana jätkub pärast sõda, kuni aastani 1959, kuniks Helsingis valmib oma majakas.




Pärast pikki tööaastaid, tehakse remont ning ümberkorraldusi ja laev jätkab oma tööd meremõõtmise keskuse teenuses, mida jätkub kuni aastani 1983.

Ülesandeid laev täitis suurepäraselt ja sellepärast ka nimeks sai Hyöky. 1984.a

Kahjuks 1983 aastal lõpetas meremeeste mäss Höyky töö.




Laeva pakuti Kotkasse muuseumiks, kuid sinna ta ei kõlvanud, kuna renoveerimine oleks liialt kalliks tulnud.




Laev pandi müüki, enampakkumisega osteti see Hamina poolt ära.




S / s Hyöky taastati ja ümberehitati muuseumiks ja "kõrtsuks" See projekt algas 1984 aastal ja jätkuvad veelgi (2010).
S / s Hyöky sai 1990 majakalaeva värvidega punaseks värvitud ja temale paigaldati majakaantenn ja prisma paremale kohale. Samal ajal võeti kasutusele "HELSINKI" nimi.




Kaubad, "aarded", piletid, sildid ja muud "krääsä ja roina" on saadud äriühingu laevalt, seoses saadud annetustega ning lisaks saadud nii "idast kui läänest" nii "öösel kui päeval"




Osa kaupa on saadud Hamina laevade lammutamisest, millest oli osa "kuulsa Katajanoka lammutajad"




Laeva ajaloo kohta võib leida rohkem s / s Hyöky laevakapteni Seppo Laurelli huvitavast raamatust: "Lainetes Swinging tuletornid" ja Majakkakirjat. (Majakaraamatud)
Nüüd 2010 on alanud ettevalmistus 100 aastapäevaks "Meininkeihin ja Maininkeihin" ja seetõttu on trükitud s / s Hyöky - luxuslaeva HELSINKI aktsiad "pidurummi" jt kulude katmiseks.

Tõeline aaretekirst, mida kõike seal ei ole.




Selline kirev ja kirju interiöör...

Malla poseerib rõõmsalt roosana kõige uhkekrääsa taustal :)

Selline S/S Höyky väljaspoolne ilus ilu :)


Hamina sadamas tubli naisratsanik ootamas .. ei tea, kas oodatu saabus?

"Janu kustutamise keskus" Käisime ka meie janu kustutamas.
Autojuhina ikka see asi, et peab piirduma kohviga ... kohv aga ei ole alati kõige värskem baaris, kus alkoholi nauditakse ..brrrr ;)

Suur sõnn on Hamina vaatamisväärtus.

Kaks päeva läks Haminas mööda lausa lennates.
Oli seal ürituse kohapeal ka sõdureid ja nende suuri arsenale kohale veeretatud inimestele imetlemiseks.
Ja sõdurite armeed laulsid ja tantsisid ja puhusid pasunaid põsed punnis.. tore oli

Nüüd aga uute seikluste jälile...

Käisime mu endisel töökaaslase juures, Kärkölä külas ja tagasiteel jäi meile ette palju ilusaid kohti, tegime sellise põgusa retke.
Siin uhke kirik sealt külast, ilusa kuusehekiga ümbritsetud.


Hästi "maalähedane" lillepott, tehtud noortest kaskedest, nii lihtne see ongi :) eest ja kõrvalt, tehke järgi!

Üks vaateala torn Hollolas, kuhu ka ronisime.


Ma vaatan kõrgelt ülevalt ..

Hollola vabaõhumuuseum..kuidas oli majapidamine endisaegadel, käisime piilumas aknast ja uksepraost, muuseumil oli puhkepäev..

Metallist majavalvur, aga väga tõetruu olemisega :)
Silmakesed olid mutripoltidest tehtud, aga nii loomuliku olemusega, just nagu tõuseks kohekohe püsti ja raputaks kasuka kohevaks ..

Siis aga saabus uus nädalavahetus ja uued suunad, uued avastused..uued seiklused maal ja merel ...


Ära sai käidud Põrgupõhjas ja Põrgujärve ääres. Nüüd tean, mis tunne on põrgusse minna :o
Samuti jäi teele ette veel "Röövlite urg" seal käisime ka, aga see oli täiesti tavaline soo minu jaoks..need pildid on Kari fotokas, kui kunagi saan seal pilte, küllap siis riputan ka siia.

Miks sinna üldse sõitsime, Karil oli suureks sooviks mind sinna Ähtäri loomaparki viia, mis ka siis tal lõpuks õnnetus ja minule oli see selle suve super vahva kogemus.
Reeglina ma ei taha käija loomaias vaatamas, kuidas loomad peavad elama pisikestes puurides, "seinad tulevad peale" - sellepärast Karil oli tükk tegemist mind ümber veenda, et seal pole asi sedamoodi ..''


Ähtaris on park loomadega, kes elavad erinevad loomad Soome loodusest, väljaarvatud lumileopard.





Kuid alustan oma seiklust teile Põrgupõhjast, mis asub Põrgujärve rahvuspargis.


Põrgujärve rahvuspark on Pirkanmaa Ruovesi vallas asuv aastal 1982 loodud, 49,8 ruutkilomeetri suurune rahvuspark, mida hoiab korras Metsaamet.

Põrgujärve iseloomustavad miljoneid aastaid vanad kuristikud, orud, mis annavad iidmetsale väga ülva välimuse. Just nagu kõnniks kusagil muinasjutu metsas..kohati vägagi sünges .. piilud vaikselt seljataha..praks - praks ..
Kahju ainult, et tormi vihane käsi oli puudele palju haiget teinud, seal lamas maas suuri uhkeid kõrges eas olevaid puid, lausa igal meetril...torm oli seal palju kurja teinud

Piirkonnas on mitmeid sügavikke, kuid tuntuim nendest on Põrgujärve Põrgupõhi, mis oli tuntud vaatamisväärtus juba 1800-ndatel aastatel

Põrgujärv.

Ja vaade Põrgujärve teisele poolele.


Just nagu ussid roomaks maas, niimoodi olid puujuured väljas.. hästi kõhe on seal olla, läksin kai peale võtsin kingad jalast ja astusin jalgupidi sügavesse vette..tuli kuidagi tunne, kohe rabab keegi mu jalast ja tõmbab vette .. värinad tulid peale.


Põrgujärv ülevalt vaadates.

Kari pildistamas Põrgupõhja lael.

Maakoor liikus sellel kohal 150 - 200 miljonit aastat tagasi. Sellest sündis kaks kuristikku Põrgupõhjas. Kaljud on veepinnast kümneid meetreid ülevalpool.

Vaade alla orgu. Ennem ei pääsenudki sinna muudmoodi, kui pidi siit alla ronima, nüüdseks on trepid tehtud.

Põrgupõhja onn. Seal saad puhata, süüa teha, soojendada end tule paistel, kõik vajalik olemas.



Järgmiseks saabusimegi Ähtarisse.
Ööbisime Mesikämmen hotelllis, väga huvitav, kalju sisse ehitatud hoone.

Hoone all kalju sees ongi suurem osa hotellist.

Hotell "Mesikämmen"trepp viib alla hotelli tubadesse, mis on ilusasti rivis järve poolses küljes vaatega järvele. Nagu näha on kaljud seinteks.

Hommikul siis pärast hommikusööki seadsime sammud loomapargi poole, mis on hotellist umbes 200 - 300 meetri kaugusel. Ähtari loomapargi alguses kohe sain kolmekaru kallid kätte.

Ähtäri loomapark on Soome esimene looduslik loomaaed Ähtäris. See on asutatud 1973. aastal. Pargi esimene asukas oli hirv nimega Köpi. Praegu on pargis 65 loomaliiki, kellest suurem osa on külma ilmaga kohanenud.

Alpakad, meie oleme nii pehmed ja armsad - kõik tahavad meid paiada.

Bambid maiustamas ..

Las ma olen ... visake mõni mommike siia ..võin käpaga mõne triki teha .. aaah ..nooh, las ma olen

Mina aga kiigutan ratast, kuniks näen venna hoopis vees kümbleb ja sammud sinna sean..

Nonii, nüüd natukene poiste nahistamist - kes - keda?

Küll on hea sullada, kui õues nõnna kuum päikene

Karu kummiga tegevuses


Mägral maja metsa sees :)


Olen veel noor ja totu - uudishimulik.

Noor põdrapoiss

Ja natukene vanem põdrapoiss.


Söök oli suurem sööjast

Üks põssakene oli tudimas. Aga, kui talitaja tuli söögiga, ohsssa, põssu sai sada jalga alla ja vudis kohe kiirelt maiustama :)

Teine põssuke oli söömisega ametis.

Saarma kodu

Hirved, vahvate valgete pepudega, vist olid saksa hirved.

Ahm sebis seal hoolega, proovis peita toidukest, muudkui kaevas auke ja peitis igasugu materjaliga .. käis paar tiiru ja jälle kaevas üles .. ju siis polnud hea koht .. ja uuesti sama trall..

Lumeleopardil olid aga magusamad uned vaatamisel.

Ähtaris, oli soovide kaev.. viska münt kaevu, soovi ja Su soov läheb täide.

Kes mäletab Benny Hilli nalja soovide kaevul, tuleb oma vana naisega ja näeb kaevu ja soovib kaevult noort naist vana asemele, noor naine aga soovib endale noort meest, aga see noor mees satubki olema homo, kes Benny peale keelt limpsab ja Benny soovibki oma naisukese tagasi ..

Päikeseloojang Ähtaris.

Virral sai natukene ringi jalutatud, rahvariietes neiu nahas olla, tavade külas

Väga vana veski.

Teepeale jäi ka Kuhmoisten sõjamuuseum, Kari lemmikud .. oleme seal ennemgi käinud, aga siis oli see suletud, seekord oli meil rohkem õnne.



Sõjameeste rindepood. Rõõmsameelne Lotta müümas.

Kiivritest ja pommidest valmistatud laualambid.

Seda, teist ja kolmandat, kõik väga militaarne. Relvakogu oli suur. Kokku 3000 eset välja pandud, lisas veel üe 2000 raamatu.


Tagasiteel jäi meile ette veel kuulus Tuuri külapood, mis Soome suurim ja näeb välja, kui kuningaloss.



Taustal on Tuuri külapoe omaniku maja. Aed oli täis kujusid, postamente, sambaid, purskaevusid - uhke uhke!!


Siin on väike osa meie suvistest seiklustest, aga ma toimetan needki veel jõudumööda siia, mis veel puuduvad, neid ikke ononnn ..

suvised tegemised veel on näha ja tunda mu kätes :)
Aga öeldakse, et aeg kõik haavad parandab :) hea ütlus, kas pole - ainult head on oodata!

Sooja suve järel tuleb natukeseks külm kirevvärviline sügis ja siis läheb ilm jälle soojaks tagasi.. aga talv on meil lumeta ja soe. Rohelised Jõulud. Mu ninake ütleb :)


Lõpuks veel tõeliselt eriline ja huvitav triibuline taevas suvisel soojal augustiõhtul ..

Paradiis Rantasalmes.

Seekordne seiklus oli nii ilus, kui suvine muinasjutt. Just sellises kohas, sellises suvilas järve ääres, kui üldse oma unistustes unistanud olen.

Käisime Peetriga Rantasalmes, meie armsal sõpsu Ehal ja tema pojal külas.
Meid võeti avasüli vastu, meie kasutada anti suvila järve ääres, pakuti sööki - jooki ja ikka parimat. On ikka olemas imelisi inimesi maailmas.

Rantasalmi on Helsingist ainult 314 km kaugusel, nii lähedal siis paradiis ongi.

Suve kõrgpunkt, grillisime, tegime sauna, käisime isegi külmas järves suplemas pärast sauna, aga küll oli häääääää... need olid päevad täis tunnet, mida pole võimalik millegiga võrrelda, küllap teate isegi.

Käisime ka Rantasalme väikeses keskuses, kirik ikka vaja üle vaadata.



Rantasalme kirik on pärit 1904 aastast ja põles seest 1984, kuid müürid jäid püsti. Kirik süttis põlema välgust.
Kirik taastati ja õnnistati 1989 aastal

Nüüd aga pisikesse paradiisi, mida ümbritses linnulaul.
Honkajärvi, hästi madala ja liivase rannaga, saad siblida ikka pika maa, ennem, kui sügavaks läheb.

Väike, praktiline ja kõik vajalik olemas - mida hing oskab veel tahta, kui õnne tunda.
Järveni ainult kümmekond meetrit.

Selline väike tulepesa, kus peal siis grillisime igal õhtul liha, kala ja kartulit.


Meie super tubli grillimeister. Tema grillis meile maitsvad lihad taldrikule, hmmm, kas tunnete hääd lihalõhna, mnjaaa suu jookseb vett juba .. ja krõbe kartul - nämm :P

Koos pisi Ehaga, kes meile oma kodu - uksed avas, avasüli vastu võttis.
Olen väga õnnelik inimene, et mul selline sõbranna on.
Ehakene on uskumatult tubli naine, kes läbi läinud tulest, veest ja vasktorudest.. ikka jagub tema headust kõigile, töökas tragi ja väga lugupeetud nii oma tööandjate poolt ja kõikide poolt, kellega mul oli seal olles au kohtuda.
Sest Eha sõbrad on ka nende sõbrad ja see räägib Ehast rohkem, kui miski muu.

Ehale pole üksi asi raske, kõike saab ja naisena on ta veel super osav kalamees, viis Peetri kohe kalale.
Kalamehed paadiga randumas, see päev kahjuks küll saagita, aga järgmisel päeval oli kott suuri kalu täis.

Eha poja tõttas appi, paati kaldale tõmbama.

Õnnelikud kalamehed :)

Sõpsukesed nagu kaks mammukest.

Eha juures Rantasalmes koduaias, taustal pererahva maja.
Väga armas koer Milka, kohe känts selili ja muudkui süga :D
Nii paks kasukas, et sõrmed nahka üles ei leiagi, villa on nii palju.
Lapi püstkõrv, nendel peabki paks kasukas olema.


Eha tulemas suuuuure lihapotiga ja Milka kohe uurima, kas talle ka miskit sealt antakse :)

Aah, kui hääääd magusad lõhnad .. ja niikaua, kui meie sõitsime autoga suvilasse, oli Milka juba samal ajal kohal, lihapidu ikkagi :P





Oleme külas Eha tööandajate suvilas . Väga ilusa kohapeal järve ääres.

Kolkonjärvel paadisilla peal, jälle üks suurepärane õhtu meie imelises Soomes koos toredate sõpradega. Milka naudib Eha paiasid.


Emme ja poja - väga hea emme ja imetore poja:)

Kiigel kaheksi päikese hellitada ja taustaks kaunis järv.

Perenaise ilusaid lilli imetlemas ..

Kolkonjärvi 17 km pikk. Vesi oli kirgas ja väga puhas.

Eha poja oli ka siin meile grillimeistriks ja kõik sõid ja kiitsid :D
Milka kohal ja tema eriti :P


Milka tõmbab käpaga üle nina ja ..nooh, mis te nüüd minust ikka pildistate :D
No on alles tark koer, ütlesin talle, tõmba ninnuke ukse vahelt ära, kohe kuuletus ja taganes.
Aga ikka lähemal, kus lihaga tegemist on :)

Pererahval oli ka teine väiksem vudistaja, kes haukus pidevalt omal hääle ära :D, mis teha, kui niipalju asju vaja seletada .. mind ajas nii naerma, esimest korda, kui õuele sõitsime, olid mõlemad koerad meid haukumisega vastu võtmas, aga järgmisel korral juba teadsid, et aah pole vaja joosta , vaid põõnutasid päikese käes ja kui me alles autost välja ronisime tulid vuffelid ka kohale saba liputama.

Kuid viimasel päeval, kui õuele sõitsime, väike vudistaja vudib edasi - tagasi ja muudkui haugub ja kutsub Milkat ka, no tule juba o m e t i g i, kas sa siis ometi ei näe, kes tulid, tule juba...muudkui haukus Milkale just täpselt nii, tule tule juba - haukuda on V A J A :D

Kahjuks ei õnnestunud vudistajat pildile saada, ennem oli ta kadunud, kui fotokas klõpsu teha jõudis :D


Honkajärv hilisõhtul. Linnuksed siristavad kogu öö, sest pimedaks ei lähegi. Kui mõnus puhkus, no ei raatsinud tudimagi minna, kui sooviks, et soe suveõhtu sillerdava järve taustal linnukeste lauluga võiks kestma jääda igavesti .. suur suur tänu kallis Eha et sain suure magusa ampsu sellest imelisest paradiisist, balsamit hingele ja toredaid mälestusi oma aarete kirstu.