Käisime Peetriga Rantasalmes, meie armsal sõpsu Ehal ja tema pojal külas.
Meid võeti avasüli vastu, meie kasutada anti suvila järve ääres, pakuti sööki - jooki ja ikka parimat. On ikka olemas imelisi inimesi maailmas.
Rantasalmi on Helsingist ainult 314 km kaugusel, nii lähedal siis paradiis ongi.
Suve kõrgpunkt, grillisime, tegime sauna, käisime isegi külmas järves suplemas pärast sauna, aga küll oli häääääää... need olid päevad täis tunnet, mida pole võimalik millegiga võrrelda, küllap teate isegi.
Käisime ka Rantasalme väikeses keskuses, kirik ikka vaja üle vaadata.

Rantasalme kirik on pärit 1904 aastast ja põles seest 1984, kuid müürid jäid püsti. Kirik süttis põlema välgust.
Kirik taastati ja õnnistati 1989 aastal

Honkajärvi, hästi madala ja liivase rannaga, saad siblida ikka pika maa, ennem, kui sügavaks läheb.

Järveni ainult kümmekond meetrit.




Olen väga õnnelik inimene, et mul selline sõbranna on.
Ehakene on uskumatult tubli naine, kes läbi läinud tulest, veest ja vasktorudest.. ikka jagub tema headust kõigile, töökas tragi ja väga lugupeetud nii oma tööandjate poolt ja kõikide poolt, kellega mul oli seal olles au kohtuda.
Sest Eha sõbrad on ka nende sõbrad ja see räägib Ehast rohkem, kui miski muu.

Kalamehed paadiga randumas, see päev kahjuks küll saagita, aga järgmisel päeval oli kott suuri kalu täis.




Väga armas koer Milka, kohe känts selili ja muudkui süga :D
Nii paks kasukas, et sõrmed nahka üles ei leiagi, villa on nii palju.
Lapi püstkõrv, nendel peabki paks kasukas olema.












Milka kohal ja tema eriti :P

Milka tõmbab käpaga üle nina ja ..nooh, mis te nüüd minust ikka pildistate :D
No on alles tark koer, ütlesin talle, tõmba ninnuke ukse vahelt ära, kohe kuuletus ja taganes.
Aga ikka lähemal, kus lihaga tegemist on :)
Pererahval oli ka teine väiksem vudistaja, kes haukus pidevalt omal hääle ära :D, mis teha, kui niipalju asju vaja seletada .. mind ajas nii naerma, esimest korda, kui õuele sõitsime, olid mõlemad koerad meid haukumisega vastu võtmas, aga järgmisel korral juba teadsid, et aah pole vaja joosta , vaid põõnutasid päikese käes ja kui me alles autost välja ronisime tulid vuffelid ka kohale saba liputama.
Kuid viimasel päeval, kui õuele sõitsime, väike vudistaja vudib edasi - tagasi ja muudkui haugub ja kutsub Milkat ka, no tule juba o m e t i g i, kas sa siis ometi ei näe, kes tulid, tule juba...muudkui haukus Milkale just täpselt nii, tule tule juba - haukuda on V A J A :D
Kahjuks ei õnnestunud vudistajat pildile saada, ennem oli ta kadunud, kui fotokas klõpsu teha jõudis :D



2 kommentaari:
Tänan toreda reisi eest, sain koos Sinuga nautida looduse ilu ja järve võlu. Tutvuda Sinu sõpradega.
ka mina- Nataly , nautisin koos teiega , nii huvitav on lugeda nii kui raamatust .... oled super jutustaja ja nii hästi kirjeldad et suu võtab kohe vett jooksma ...
Postita kommentaar