Seiklus maal ja järvel ...

Taas üks seiklus seljataga. Seekord natukene pikema projektiga, kuna Karil tuli poeg oma kaasaga kaugelt ookeani tagant issile külla, siis oli natukene vaja lastele paremaid elamusi pakkuda ja pisi osakestki meie kaunist Soomest mitmekülgsemalt näidata.

Viisime siis lapsed Saimaa järvele lõbusõidule, laeval kõik mugavused, nii, et igati tore sõit neile Puumalasse ja tagasi.

Siis puhkasime Orilamme puhkekülas, kus lastel oli saunaga tuba, nii, et saunarõõmudki sai neil kogetud.

Suurim seiklus oli neile Repovesi Rahvuspargis tehtud retk.

Käisime ka Kouvolas, kus poja oma elust 10 aastat elas, ennem USA - sse kolimist.

Lõpuks avaldas poja issile soovi lasketiiru minna, kuna isa hobiks on laskmine, siis saigi see tee ette võetud.
Kõigile meile anti võimalus laskmiseks oma märklauda. Vahva oli, sain ka mina 4 tabamust valgesse piirkonda .. lõpud ikka kas mööda või sinna musta poole peale.
Kuid jah, poja ja minia said toredad emotsioonid sealt, esimest korda elus lasta, oli see neile mõlemile.

Tule sõbrakene, lähme koos vaatama, kuhu me seekord oma pisi jalajäljed siin suures kaunis maailmas jätsime.
Partakoski, Savitaipale külas. Vana sild ja kosk. Sellest kõigest olen ma juba kirjutanud, nii, et siin pikemalt sõna ei võta!


Partakoski sadamas, kust meie reis põnevatel Saimaa vetel algab.


Meie kaunitar juba ootab meid.

Astu laeva - astu laivaan! :D

Kapten on valmis meid seiklustesse viima.

Seilame mööda kaunitest saartest.

Päikeseloojang Saimaa järvel.

Päikeseloojang läbi lillede.

Kari poja koos kaasaga.

Õige kapten peab ka vahepeal keha kinnitama, abikapten rooris.


Hakkame randuma Puumalas. Vesi tantsib väga kaunilt.


Tegime õhtuse jalutuskäigu Puumalas, koos meie jahi kapteniga. Taustal Puumala sild ja vaatetorn, kus väike kohvik.

... ja üksinda silla taustal.

Saimaan norppa - hüljes, oma pisipojaga ja mina kaa.


Ja olemegi õnnelikult tagasi Partakoskel, kapten kinnitab jahti, et see omapead seilama ei läheks!


Partakoskele tagasi tulles tegime põgusa sissepõike kaitselinnakusse, mis venelaste poolt ehitatud..

.. ja käisime vanas veskis.

Kääpälä küla teeäärne vaatamisväärsus, kohaliku meistrimehe kunstiteosed, meie presidendiproua, kes on tiivad saanud, äkki joob Red Bull - i? ..... kas kas paparazo vist pressa kimbus :)

mina ka sain võimaluse, pensionär, kui olen .. seal on vägagi teravmeelsed ja osuvad plakateid, kõigist ebakohtadest...

Hobu nagu ehtne...künnab hoolega

Originaal suuruses hirv, 500 kg - oli ikke pirakas :o

Õiged sõnad, küllap saad sotti...

Seal õues leidus igaühele midagi lõbusat vaadata.

Edasi aga ...

Karil oli kindel plaan meid Repovesi Rahvausparki viia retkeleja sinna me siis suundusime, Soome ilusamasse parki.
Kari on pojaga seal kunagi issi - poja aegadel mitmed retked teinud, ööbinud seal ja kõike huvitavat, mis nüüd isa - poeg teha saavad, neid poiste jutte. Nüüd vaatasid nad need vanad tuttavad kohad jälle üle ja heietasid memuaare.


Mõne sõnaga ka sellest pargist, Rahvuspargiks sai ta alles 01.01.2003.

Repovesi rahvuspark on metsa ja iidse kotka looduskaitseala (14 km ²) Rahvuspark on metsadest ja järvedest koosnev karm piirkond. Repoveel on pikad traditsioonid üle kogu Lõuna-Soome on see kõige populaarseima matkamaastikuna tuntud. Repovee looduse rahus saad puhata ja oma lemmik hobisid harrastada, samuti marju korjata, lumekingade kõndi teha, või geoloogiat ning ajalugu uurida.. Piirkonnas on mitmed kõrged mäed nagu Olhavanvuori, Mustalamminvuori, Katajavuori ja Haukilamminvuori ning Lapinsalmen rippsild ja Kuutinlahti uittorakenteineen.

Repovesi maastikud koosnevad suurtest asustamata metsadest, üllatest kaljurahnudest ja kümnetest selgetest järvedest ja tiikidest. Kümenlaakso kõrgemad kohad asuvad Repoveel ja maastiku suured nõudlikud kõrgustikud annavad väljakutseid matkajale testida oma sportlikku seisukorda. Kaljude peale ronimist premeerib matkajat ülev ja kaunis maastik.


Retkele minejad maastiku kaarte uurimas... võimalus valida, kui pikale retkele minna soov. On paar kilomeetrit, on ka paarkümmend kilomeetrit, on ka rohkem veel võimalik sipsutada või selle vahepealt, ise otsustad.

Lapinsalmi rippsild.


10 meetriste vahedega võivad inimesed sillale astuda.

Rippsaillal, vees on minu vari näha :D

Vahepeal treppidest, siis jällegi looduslik rada...


Järve randa pidi viis üks rada.


Järsk kalju, väikese nokaga, ka mänd kasvas kalju kuju arvesse võttes vildakaks.

Ilus, nii ilus oli seal. Natukene metsateed ja jälle leidsime end kauni järve rannalt.

Vaskuss, see oli elus esimene uss, mida ma elusana vabas looduses nägin - just just .. uskumatu, aga tõsi! Oli teine teepeal lesimas, pidin peaaegu talle peale astuma, appikene ehmatus oli suur meil mõlemil. Õnneks nägin teda viimasel sekundil...

Kes ees, see tubli :)

Tulevad tipa - tapa reas..



Nii kõrged ja järsud kaljud.

..ikka edasi kõrguste poole.

Vaade ülevalt, Soome kohta ikka päris kõrgel :D

Kes kõrgemale, kes kaugemale, kes kiiremini! ;)


Üksik kalamees, kala narrimas.

Üks õrn õieke tervitas mind metsateel.



Puhke - ja grillimise koht rannal, nii vihamase ilma grillikoda, kui ka välisgrillid. Puud valmis lõhutud, ole ainult mees, võta taskust tikud ja tee tuli ning pane grillvorstid särisema.

Tuld tegemas :D Peaaegu õnnestuski :P


Noored vorsti popsimas.


Kai ääres aga peatuvad koguni vesibussid, mis inimesi rahvusparki retkele toob.

... ja edasi Orilamme puhkemajja.

Ööbisime Orilamme puhkekülas, seal oli võimalik valida, kas soovid ridaelamus ööbida, või valid hoopiski mingi väikse suvila, valikuid oli erinevaid.
Meie aga leidsime endale sobiva vana raudtee valvuri onni, mis sinna toodud ja suvitajatele välja üüritakse, köögiaknast vaatega järvele.

Valisime selle ühisel meelel, mõlemad Kariga armastame vanu asju, esiisade tööd ja tegemisi, mis meie rõõmuks selles mökis ka säilinud olid.
Kõik, mis valvur kunagi vajas oma igapäevases elus, oma onnis, kõik oli alles.
Muidugi mugavusi oli lisatud köögis ja pesuruum koos tualetiga.

Orilamme õuel.

Orilamme restoran - baar

Orilamme puhkekülas, Ratavartijan mökki nr.48, viis meie onni, kus me endid hästi mugavalt tundsime.

Kööginurk. Mine tea, kas valvuri enda lastud põhjapõdrakene seinal.

Köögis siis vana pliit ja sellel olevad kannud, sama vanad. Vana kannel ja arvelaud.

Magamiskambrist vaade köögi poolele

See oli meie hubane magamiskamber. Kamin, sooja ja praksuva tulega :)

Mängleva tulega koos uinusime .. väsinud pead pehmele padjale ja tudi tuli.

Lasketiirus mul fotoaparaati kaasas polnud, nii, et rohkem pilte meie seiklusest pole...
Ilusaid rõõmsaid suvepäevi Sulle armas lugeja, olgu Päike Sulle helde ja rohkelt kuldpruuni pintseldaks põsekestele.

Vabaõhumuuseum Seurasaarel.

Nüüd soojade ilmade saabudes avasime Kariga ka sellel nädalavahetusel meie aastaid kestnud projekti :"Õpi tundma oma kodumaad"
Kuid mis imede ime, mul ununes fotoaparaat koju, (esimest korda selle aja jooksul, kui mul see aparaat on olnud) nii, et pildid on kõik netist leitud seekord, kahju küll, aga mis teha :)

Laupäeval külastasime Helsingi külje all oleval Seurasaarel kauni roheluse süles asuvat vabaõhumuuseumi.

Seurasaarele minnes jalutasime mööda Tamminiemest, endise Presidendi Urho Kaleva Kekkoneni ametimajast.
Oli ikke loss küll :)

President Urho Kaleva Kekkoneni ametimaja. Toimib muuseumina suveti.
Jalustasime seal rannas, kus oli palju ilusaid linde .. vabaduses on ikka hea eleda :)
Poseerimas Kanadahani.

Leidsin netist üht - teist huvitavat Seurasaari vabaõhumuuseumi kohta,
Siit siis selle Seurasaare vabaõhumuuseumi ajalugu pähklikoores.

Muuseumimajades saab tutvuda eri ühiskonnakihtidele kuuluvate inimeste eluasemetega, nii elamiseks kui ka töötamiseks. Rahvariietesse riietunud juhendajad viivad muuseumikülastajad vanaaegse käsitöö, puutööde ja erinevate ürituste abil endisaja eluga kursi.



Üle selle puise silla pääsebki Seurasaarele, kus lokkava roheluse süles on võimalus tutvuda vabaõhumuuseumiga.
Seurasaare vabaõhumuuseumi on kogutud Soome eri provintsidele tüüpilisi hooneid, mis tutvustavad ehitus-ja asumiskultuuri 1600-ndate aastate lõpust 1900-ndate aastateni. Muuseumis on 87 erinevat hoonet.


Pildil olev maaküla poe ait toodi üle Savitaipale muuseumist 2002. Aidad õnnistati sisse Seltsisaared 4.6.2003

Siin aga toiduait, kõrgel sellepärast, et loomad sinna hävitustööd ei pääseks tegema.

Anti umbne aiamaja on toodud Alam-Satakunnast Säkylast, Korven külast ja püstitatud vabaõhumuuseumi aastatel 1930-31.
Anti maja peahoone on ehitatud 1820-ndatel aastatel.
Peahoone elamise ruume hõlmab peosaal, pagarituba, kaks kambrit. Need esindavad Renesanssi pärilikke sümmeetrilist paartubasid. Hoone vasakpoolne veranda aga hõlmab saali ja saalikambrit

Pirtti oli tegeliku igapäevase elu keskus, seal söödi, tehti kõik tööd ja seal magasid maja lapsed ning piigad ja sulased. Pirtti jagunes meeste-ja naistenpoolteks.
Tuvassa keedeti toit ja küpsetati. Säkylä kuulub kõva leiva piirkonda, kus suurpagarid küpsetasid leiba paar korda aastas. Leivad kuivatati Tõva õrrel ja viidi vahi all teravilja - aita.

Maja pererahvas magas oma kambrites ja abielueas tütar omas kambris. Saal oli kasutusel vaid suurte pidude ajal, pulmas, matustel. Muu aja jooksul saal oli kütmata. Saalikambrisse majutati maja külalised.

Tuleohu tõttu teravilja-aidad ja muu hulgas rehi ehitati sageli õuele välja. Anti õue väljaspool oli kuur erinevate tööriistade, haagis-ja rataskuurid.


Külmamaja toodi üle vabaõhumuuseumi 1965 Hyrynsalmest.

Pirtti säilitas lõpuni töökoha omaduse. Seal toimusid paljud omavaramajandusega seotud toimingud ja puutööd, mille hulgas oli anumate ja regede tegemise lisaks tõrvatünnide tootmine ja hobuste rautamine. Pirtissä magasid öösiti sulased, poromehed, savottalaiset ja matkamehed. Eelkõige turu-aegadel magajaid piisas ega uks polnud kunagi lukus.


Iisalme maavallas olnud pastoraat on kirikuehitaja Simon Silvénin ehitatud 1797-98.
Algselt ehituses oli kuus tuba, köök ja eeskoda. Põhiplaan leiti Carl Wijnbladin raamatu näidisest aastal 1755. Hiljem 1800-ndate aastate jooksul hoonet ehitades lisati mõlemasse otsa madalamad lisatiivad. Kui hoone 1960-ndatel aastatel päästeti, toodi vabaõhumuuseumi ainult 1700-ndatest aastatest pärinev mansardkatusega korpus.

Seltsisaared hoone teise otsa Ühistoad sisustati pastoraadi interiööriks, nii et eri toad peegeldavad pastoraadihoones elanud eri kirikuõpetajate aegu. Saal esindab 1800-aastate algusest, piiskopikambri 1840-peatükki ja söögituba peamiselt 1860-peatükki.

Pastoraadi kantselei on sisustatud kirjanik Juhani Aho isa kirikuõpetaja Th. Brofeldtin ja tema eelkäija JLLaguksen leppimiseks. Üldsusele pastoraat avati muuseumi 75 aastapäeva raames 1984.

Ivarsi maja on ehitatud aastal 1764. Peatöövõtja on peetud praost Henrik Johan Carlborgia, kes aga suri juba 1766. Ivarsin ettevõte oli ostetud tema poeg Jacob Henrik Carlborgin nimele 1763. 
1800-ndate aastate alguses Ivarsin maja sai talupojaomistuse ning tegutses kõrtsina. Kui tsaar Aleksander I tegi tutvustumisreisi Soome 1819, tuli ta oma seltskonnaga sinna puhkama ja tutvustas oma hobuseid ka Ivarsis. Selle visiidi jaoks ehitati uus empiiriehetes veranda. Ülakorruse teine ots sisustati nn. keisrikambriks, mille seinad said roheliseks värvitud empirefriisillä varustatud kangastapeediga kuhu pandi uus jalgadel seisev glasuurahi. Ruumi sisustus, laud, diivan, voodi ja kuus tooli, uuendati ka vajaduse jaoks.

Ivarsin õuel oli algse kohapeal igal küljel hooneid. Vabaõhumuuseum on toodud peahoone vastas asunud läbitava väravaehitis, kus on esimesel korrusel tall ja pood ja ülakorrusel tallirõdu ja suvel turvatoole kasutatud luhteja. Õue teisele poolele on paigutatud Ylimarkusta toodud praamimees Hedmani tüüpiline pensionärimaja, kus oli tuba ja paar väikest kambrit.


Kahiluodon mõis on siirdatud Taivassalo Kahiluoto-nimeliselt saarelt. Kahiluodon ettevõtte omanikud on tuntud juba keskajast, mil ta oli Ille-suguvõsa. Seejärel mõis pärandati Footangelin ja Starkin perekonnale. Muuseumi üleantud peahoone ehitati tõenäoliselt Agneta Eleonora de la Myle umbes 1790. Vanim pilt mõisast on F.L. de la Mylen tussilaveeraus aasta 1796. 1800-ndate aastate alguses mõis vahetas omanikku tihedalt, teisel poolel oli see sama perekonna valduses, ja müüdi lõpuks talupoegade omandisse, mil peahoone ei olnud enam kasutamisel. See müüdi muuseumile ja viidi Seurasaarele 1926.

Majas on kolm saali, köök ja veel üheksa tuba.
Saalid ja alumisel korrusel magamistuba, proua tuba ja peremehe tuba on sisustatud 1700-ndate aastate stiilis. Sisustus on pärit eri mõisahoonetest. Korruse nurgatuba on sisustatud biedermeieraegne ja teise korruse külalistetoad on saanud biedermeier või uusrokokoomööblid. Kahiluodon suur köök vägevate ahjudega ja tuletab meelde talonpoegadetuba. Köögi avariiluid on algusagne mööbel.

Vana veski, harakasaba veski :)

Karunan kirik on vabaõhumuuseum vanim ehitis. See on ehitatud aastatel 1685-86 ja üle muuseumi 1912. Kiriku ehitas Sauvossa asuva Karunan mõisa omanik, Vabahärra Arvid Horn enda kappelikirkokseen, millele tal oli patronaattioikeus, st õigus ise valida preestrid. Kirik sai oma teise abikaasa, et nime Maria Elisabet.
Liljendalin koguduse annetatud kirikukell on valatud Stockholmis 1754.
Kiriku siseseina juures oli algselt maalitud kaunistusi : aknaid ääristavad lilleköied ja seinte alumine osa oli maalitud kangaga kaetud. Hiljem kaeti värvid lubjaga.

Kiriku esiosas uste varustatud pingid olid härrastele nende aukraadi järgi. Pärast seda istusid talumehed ja seejärel teenijad. Kiriku kohtade pärast sündis mõnikord anarhias vaidlusi.

Seltsisaared Karuna kirikus peetakse suvel soomekeelseid jumalateenistusi ja muusika õhtuid.

Ja suvel on palju laulatusi.

Niemelä hurtsikud toodi Seurasaarde 1909 Konginkankaalt Pyyrinlahde külast.
Ja see tähendas kogu vabaõhumuuseum loomise algust.

Kunstnik Akseli Gallen-Kallela ja arhitekt Yrjö Blomsted olid huvitatud vanadest hoonetest, mida ähvardas hävitamine.
Nad leidsid Keiteli rannast Konginkankaal olevad hurtsikud.
Hoonete üleandmisega tegelesid innukalt Fil dr Axel Olai Heikel, kellest tuli vabaõhumuuseum asutaja.

Hurtsikute hooneterühm koosneb 13 eri hoonest. Õuel on elamu lisaks keedukoda, tall, soiduriistadekatus, küün ja viie eri isiku omanduses olevat aita, kus hoiti isiklikku vara ja magati varasest kevadest hilise sügiseni.
Karjaaia kõrval on laut ja seaaedik, kaugemal väljakäik. Lisaks rannas on katus paadile ning eraldi kartulikoobas.
Peahoones on suitsutuba, suitsusaun ja piimakamber.
Saun on hoone vanem osa, mis on pärit arvatavasti, hurtsikusse loomise aegadest 1770-ndatest aastatest. Praegune tuva on ehitatud 1844 .

Tuvassa on kaks klaasist akent, kuid mõlemal külgseinal on luugid, mille kaudu ruumi saadi valgust ja värsket õhku, eriti siis, kui ahju soojendati.
Niemelä hurtsikud olid sama perekonna valduses 1700-ndatest aastatest kuni aastani 1909.

Selline väikene ülevaade siis vabaõhumuuseumis olevatest hoonetest.
Kuid jah, kui tulete Soome, siis kohe Helsingi külje all, siin võib pikniku pidada, jalutada, tore restoran ja kohvik, kus saad suupistet.. Rannas jalutada, ujuda ..üldiselt hästi vahva koht suvise päeva möödasaatmiseks.



Seurasaari on kuulus väga julgete oravapoiste poolest, nemad tulevad käest sööma, nii armsasti.

Pähkel maitseb :)
Nii, kui Tallinnas Kadrioru pargis, sealgi oravapoistel julgusest puudus ei tule :D

Tore, suviselt soojad ilmad on saabunud, aeg teha reisiplaane ja vaadata meie kaunist kodumaad rohelisel õitseval - sellel kaunimal aasta - ajal.

Seikle ja tunne soojadest ilmades rõõmu, isegi siis, kui vihmalapsed õues mängivad - Sina aga tee sellel päeval tubaseid töid või külasta muuseume, mida iganes Sa veel teinud pole, või käinud pole!

Päikese soojad kallid minu poolt, et Sul ikka soe oleks olla...üks õis ei tohiks olla palju ..

Pärnus armsal sõpsul külas.

Viimasel ajal ikka kohe kisub Pärnu poole, kohe nii väga mulle see linnake meeldib. Kindlasti aitab asjale kaasa mu armas sõpsu Pillekene koos abikaasa Kalviga.

No ei pole siis toredamaid Pillesi ja Kalvisi olemas ka siin maamunapeal
Kuid jah, seekord oli natukene kurb mul minna, kuna üks pereliige ja minu armas karvane sõbrakene lahkus pilvelinna ..

Polnud Pitsukest, kes vastu sipsutaks rõõmsalt haukudes ...

Tahstin ühte teatud rohket valgeõielist lille Pitsukese hauale viia, aga kui midagi konkreetset tahta, siis seda ju kunagi pole, on ju!?

Pille - Kalviga neil sai juba 40 aastat ühist teed ja ühte jalga astutud. Minu lugupidamine nii pikale liidule.

Sõpsud kaunite maalide taustal

Pillekesega koos.

Hotell "Legend" fuajee, baar on 24 tundi avatud

Hommikusöögi saal. Hommikusöögi valik väga suur ja maitsev.

Meie hotellituba. Minu lemmik mööblivärv.

Linnas nägime ÖÖKULLI korstna otsas, päris ehtne ikka..appikene ma sain südamest naerda ...

Kuursaal ootab ka hooaja algamist. Suurim kõrts

Koju jäid vaaside kaupa kauneid roose.

55 roosikest. Pildil ei ole õige värv, roosid olid tumepunased.