Viru raba ja Vihula mõisa spa.

Sügis Viru rabas oli ilus, hinge kosutav teekond. Värviline ja sügisele lõhnav raba, lausa unelmate päev.

Viru raba on üks Eesti kauneimaid ja looduse poolest rikkamaid rabasid. See on osa Lahemaa rahvuspargist ja kuulub Eesti suurimate ja kaitstuma rabamaastike hulka. Viru raba on kindlasti koht, kus looduse armastajad ja matkajad saavad nautida Eesti tüüpilist rabamaastikku – sooja vaikust, soist õhku ja hingematvaid vaateid ja neid vaateid ma teile nüüd lahkelt jagan, ilma pikema jututa.

Viru raba on üks parimaid kohti, kus saab nautida Eesti rabaelustikku ja loodusmälestisi. See on koduks paljudele haruldastele ja kaitstavatele liikidele, nagu näiteks soo- ja rabakonn, hani, kaeluskajakas ja palju teisi linde. Samuti leidub rabas mitmeid taimi, mille kasvutingimused on eriliselt seotud soise maaga, näiteks sookail, jõhvikad, mustikad ja samblikud.

 

.Matkajate jaoks on rabas vaatluspingid ja vaateplatvorm, kust avaneb suurepärane ülevaade raba ilust. Üks selline platvorm asub raba keskosas, kus saab nautida imelist vaadet laiale soomaastikule. Rabas viibides tunnetad tõeliselt looduse rahu ja avarust. On ka kohad ujuma minemiseks.

 Viru raba matkarada on 3,5 km pikkune puidust sildadega rada, mis on lõpuni välja ehitatud, et külastajad saaksid turvaliselt ja mugavalt nautida rabamaastikku. 

Rada viib läbi soo ja erinevate rabataimede, pakkudes suurepäraseid vaateid ja võimalusi looduse uurimiseks. Matkamine on lihtne ja sobib peredele, loodushuvilistele ja neile, kes otsivad rahu ja vaikust. Kuid jah, ärge oma füüsist siiski üle hinnake, sest kiirabi sinna järele tulla ei saa. Sattusime kahjuks sellisele olukorrale peale, kus rabasse läinud eakas meesterahvas ei pidanud koormusele vastu.

Viru raba on oma olemuselt madalraba, millel on palju looduslikke allikaid ja sooaluseid. Raba keskosas on suur Viru raba allikas, kus veed moodustavad väikesed ojad ja tiigid. Rabas jalutades võib leida ka väikeseid soo järvekesi, mille vesi on selge ja rahulik. Suurepäraseid vaateid pakuvad laiad avatud alad, kus kasvavad soised taimed ja samblikud.

Viru raba ei ole ainult loodusmälestis, vaid ka ajaloohuvilistele huvitav koht. Raba on aastasadade jooksul olnud osa Eesti rahvapärimusest. Ajalooliselt on rabad olnud ka soode ja soojuurte kohtadeks, kus on raiutud turvast, millel oli suur majanduslik tähtsus. Samuti usuti, et rabas leidub maagilist väge ja see oli paik, kus erinevaid rituaale ja uskumusi praktiseeriti.

Viru raba eripära seisneb ka selles, et seal on tunda tõelist kadunud maailma tunnetust. Jalutades rabas, avastad end ajas tagasi liikumas, kohtudes paikadega, kus on vähem inimmõju ja rohkem looduse enda jõudu. Raba on oma loomult ajatu, andes külastajatele võimaluse tunda looduse ürgset jõudu ja saada osa Eestimaa ainulaadsest looduskeskkonnast. Iga raba on külastamist väärt, kui soovid ikka pausi igapäeva elust, mine rabasse.

Viru raba on osa Lahemaa rahvuspargist ja kuulub looduskaitse alla. Selle eesmärgiks on säilitada unikaalne rabaökosüsteem ja kaitsta haruldasi liike. Lahemaa rahvuspark, kuhu Viru raba kuulub, on Eesti vanim rahvuspark ja väga oluline loodusala, kus saab nautida Eestimaa loodusmugavust ja mitmekesist loodusvarade kaitset. Sedaviisi või nõnnaviisi siis..

Jalad jälle rabaseks tehtud, ei muud, kui matkapäevade teist osa nautima ja seda me lähme tegema Vihula mõisa spa-sse. Sinna saabudes lõi kaunis sügisvärvides Vihula park lausa tummaks. Pidin koheselt oma pildimasinaga seda lähemalt vaatama minema.. Milline ilu ..ilu..ilu..

Vihula mõis on üks kauneimaid ja paremini säilinud mõisakomplekse, mis asub Lääne-Virumaal Lahemaa rahvusparki kuuluvast Vihula külast umbes 10 km kaugusel, Mõis on tuntud oma maaliliste hoonete, kauni pargi ja ajalooga, mis ulatub tagasi 16. sajandisse

Tänapäeval on Vihula mõis hotell ja spaa, kus saab kogeda mõisakeskse elu luksust ja rahu. Mõis on saanud tuntuks ka oma elustiili turismi pakettide poolest, pakkudes külalistele ajaloolist kogemust koos moodsate mugavustega. Mõisahotellis saab nautida kvaliteetset restorani, spaa hooldusi, jalutada kaunisti hooldatud mõisapargis.

Mõis on omamoodi lõõgastuskoht, saime nautida mõisaparkide vaikust ja taastada oma keha ja vaimu selles toredas mõisa spa-s. Kosutust leiab sealt kindlasti igaüks.

Meiegi nautisime spa sooja basseini, erinevaid saunasid, ja muidugi mullitasime mullivannis mõnusasti.

Kui olime veemõnudega ühele poole saanud, siis oligi aeg end ettevalmistada õhtusöögile minekuks.

Õhtusöögist ma seekord juttu ei tee, sest maitseelamust see ei pakkunud.

Vihula mõis on rajatud 16. sajandi lõpus. Esiteks kuulus mõis Tallinna aadli rikkaimatele peredele. Ajalooliselt on see olnud äärmiselt hinnatud aadli-, ärimeeste- ja sõjaväelaste käes. Peamine arendustegevus algas siiski 18. ja 19. sajandi jooksul, kui Vihula mõis saavutas oma tänase ilme ja suuruse.

Mõis on oma ajaloos kuulunud mitme suure aadlisuguvõsa, sealhulgas von der Brüggenite ja von der Brüggen-Torby suguvõsa kätte. Ajaloo jooksul on Vihula mõis pidevalt arenenud, saanud juurde kõrvalhooneid, aitade, tallide ja muud taristut.

Teemaja.

Mõisapargis on erinevad jalutusteed, tiigid, väikesed sildadega ojad ja mitmed puu- ja taimeliigid, mis loovad harmoonilise keskkonna. Vihula mõis ja selle park imeline koht jalutamiseks, väljasõitudeks ja fotograafiaks igal aastaajal.

Lähen vaatan ka mõisa õunaaeda, värav kenasti avali.

Mõisa lilleaias või õunaaias viimased kuldkollased daaliad.

Ja muidugi vanad autod - antiik...sovetski sojuzi ajalt.

Ma ise ka sovetski sojuzi ajal sündinud..aga ma pole sugugi kindel, et see minu vaba valik oli? 😁

 

Teatriõhtu Sagadis koos magusate matkapäevadega.

Mul käivad asjad sellises järjekorras, et kõigepealt tuleb teatripilet ära osta, siis selle ümber tegemisi korraldama hakata. Vaatan piletilevis, et Sagadi mõisas mängitakse"Topeltduubel", kohe rõõmus klik ja pilet taskus. Nonii, järgmiseks ööbimine, see oli lihtne nagu laul,  õnnestus isegi Sagadi mõisa hotelli öömaja saada, siis edasi uurima, kus kõik põnevamad Sagadi looduse- ja matkarajad. Kui legendid paigas, jäi ainult veel reisipäeva oodata.

Sagadisse jõudsin varakult, kõigepealt vaatasin pargis ja lilleaias ringi, silmad kohe ilus täis.

Sagadi kellatorni kaare alt ikka läbi, sest legendikohaselt, kes torni kaare alt läbi kõnnib, saab endaga kaasa endiste Sagadi mõisnike von Fockide õnnistuse. Mul see nüüd topelt olemas.

Kellatorn ise on pärist 18 sajandist, ühtlasi ka Sagadi mõisa sümbol.

Härrastemaja ehk häärber oli mõisahärra ja tema pere koduks. Samuti elas häärberis ka arvukas teenijapere.

Muuseas kultusfilm "Sherlock Holmesi ja dr.Watsoni seiklused - Baskerville´ide koer" Grimpeni küla postkontorit kujutavad stseenid filmiti hostelli lõunaküljel.

Nagu näha jalgratas juba olemas, see tähendab ainult üht, matkarada ootab. Kuid ennem vaatame Sagadi mõisa ja pargi üle.

Sagadi vanim pargi osa rajati 17 sajandil. Endist barokkparki meenutavad siiani tiigikaldal vanad tammed, mis on ühed Eesti kõrgemad. Sagadi pargitiik sümboliseerib aga mõisahärra ja mõisaproua igavest armastust.

Seekord pargitiigis polnudki vett, on see vast sademetevaene koht olnud, kuid ilus ikkagi, sest rohelust ja lilleilu jagus kõigile kolmele silmale.

Endises ait - tõllakuuris asuv metsamuuseum tutvustab metsa kui Eesti üht suurimat väärtust. Lisaks põneval püsiekspositsioonile on avatud muuseumipood, kust leiab ehedat eestimaist puidust käsitööd.

Sagadi hotell ja restoran. Hotellis on 28 tuba, mis majutab ära 54 külalist. Toad on vaatega siseõuele. Sagadi mõis on pakkunud juba 550 aastat oma külalislahkust! 

 Restoran pakub tõelisi maitseelamusi. Kiitused kokale. Tõeline kookide kook, kõikide kookide kuninganna, martsipani kook. 

Mõisa kompleksi kuulub veel looduskool, mis on Eesti esimene looduskool.  Soovid loodusega sinasõbraks saada, siis see kool on just sulle. Koolis on üle 50 programmi igas vanuses huvilistele.

Lisaks on mõisas hostel, kuue toa ja kaminasaaliga. Hostelis on ka soomesaun. 

Looduskool.

Looduskooli õuealal selline mees, linnuvaatleja või uurib pilvi? Midagi igatahes, mis talle taevalaotuses huvi pakub?

Või vaatab langevaid lehti...

See trepp viib aiamajja - paremal, kus on hubane ja avar rõduga sviit, sobib privaatseks puhkuseks.

Talveaed.

Talveaia ees saab samuti jalga puhata ja mõtteid mõlgutada.

Sagadi mõisa talveaed rajati 18.sajandi algul, praegune hoone valmis 1790-ndate lõpul. Hetkel on talveaed suures osas sisustatud Hiina ja Jaapani päritolu taimestikuga. Siin valmivad viinmarjad ja õitseb suureõieline magnoolia.. Talveaed on koht, kus idamaises rahilikus keskkonnas endasse süüvida.

Edasi lilleaeda. 

Lopsakas lilleaed.

Sagadi mõisa peahoone toimib tänapäeval muuseumina, seal on võimalik juubeleid, pulmi pidada. 

Nende akende taga me teatrisaalis istusime ja nautisime vürtsikat etendust. Mõnusad dialoogid. Väärt vaatamine..

Teatrisaalis..

Vaheaeg ...

Vaade pargitiigile. Selline siis põgus ülevaade Sagadi mõisast.

Päeva saatsin mööda jalgratta seljas sõites mööda Sagadi - Oandu metsajuttude rada. See on tegelikult nutimäng ja kasuks tuleb muinasjuttude tundmine. Mina mängima ei hakanud, aga peatused tegin ikka ja lugesin neid põnevaid jutte.

Metsajuttude rada on fantaasiaküllane teekond, see algab Sagadi mõisast kuni Oandu külastuskeskuse juurde välja, teekonna pikkus 5,6 km. Teekond viib vanade sangleppade alla Sagadi alleele, Tepelvälja külateele ning männimetsa, igal pool saab lugeda ja kuulata metsamuinasjutte ning lugusid raja äärde jäävatest paikadest. Selleks tuleb muidugi vastav äpp alla laadida ja mängukeskkonnaga ühineda. Igatahes lastele äärmiselt vahva selles nutimängus osaleda.

Selline armas tiik alguses, ilusa roheluse keskel.
 

Üks salapärane kivi, kas sinna ongi vanamehe raha peidetud?

Ja järgmist legendi lugema, mis räägib vaese ja rikka õnnest..

ja edasi metsa sügavustesse. Jalgrattaga läks teekond kiirelt. Metsas nägin palju mustikaid ja mõned seened ka.  Kukeseeni ei olnud..

Tagasi hotelli, mõnus kuum dušš ja siis restorani sööma. Restoran oli küll resevereeritud, aga mina mahtusin kenasti ära, sain suurepärase maitseelamuse. Ei mäletagi, millal ma midagi nii ülimaitsvat sõin.

Õhtul veel suurepärane teatrielamus, t ä i u s l i k  päev.

Õhtupäike kinkis kuldse naeratuse.

Järgmisel päeval oli mul plaan Koprarajale matkama minna ja pärast üks kuuma auruga aurusaun koos ujumisega Vihula mõisas ära nautida.

Kõik läkski nii nagu plaanitud. Koprarada oli mõnus, vaheldumisi laudteega, treppidega ja tõusudega. Looduses veedetud aeg on tõesti ülim, mets, see on hindamatu väärtusega, lisaks tasuta. 

Oandu Koprarada. Altja jõe orgu ja selle elustikku tutvustav rada kulgeb oosi kõrgetel nõlvadel, kus avaneb kauneid vaateid kärestikulisele jõele. Kõige tähtsamad jõe elanikud on siin rajale nime andnud koprad. Vaatamata publikule on koprad alati Altja jõele mõned tammid teinud, sest ürgorus on selleks ideaalsed tingimused. Loomad ise on väga arglikud ja end ei näita. Lisaks tammidele on näha ka pliiatsiks teritatud kände kaldal, maha langetatud tüvesid ja liulaskmisradu, mis lõpevad Altja jões.

Usinad koprad, siin ongi ühte ehitatud tammi näha. 

Mõned astmed üles, siis jälle alla.

Vahele pehmet pinnast.

Jõeorg, oli seal langenuid puid. Kokkuvõttes on see lihtne matkarada, pole eriti pikkust, kilomeeter - paar, nii et täiesti jõukohane.

Lausa lust kõndida, kahju, et ei näinud ainsatki hingelist, ei kopraid ega ka karusid mitte. 

Väepuu kolmik, oleks soovinud kallistama minna, aga ei tahtnud selleks uhkeid sõnajalgu tallama hakata, tegin kaugkalli ja tänukummarduse väikese annetuse näol.

Pildid räägivad enda eest, kui ilus ja mitmekülgne on Eestimaa loodus.

Ja olengi alguses tagasi. Nüüd selg märjaks matkatud, edasi Vihulasse pessu ja ujuma.

Vihula mõis ja mõisa park on tõesti külastamist väärt.

Kõigepealt sauna ja ujuma.

Nüüd sinna vesiveskisse kohvitama ja kohalikku käsitööd toetama.

Vesiveski kohvik ja kingituste pood, nautisin head cappuccinot ja kirjutasin postkaarte...

Roosid ümber elegantse purskkaevu.

 Väärikas 1936.a. uunikumauto Opel on samuti pargis oma kindla koha saanud. 

Lummavad vaated..lilli ja rohelust

Ja jälle võib autole starti anda ja edasi liikuma hakata, algab kodutee läbi Altja, Vergi ja Võsu, kus söögipausi plaanisin pidada, aga see ei õnnestunud, siis võtsin suuna Viitnale, seal bistroos sai kõhuke tänuväärse lõuna.

Altja kõrtsu õuel.

Vergi jäätisepunkt ja seltsimaja.

Vergi rannas

Noah laev on valmis.

Vergi sadamas. Selles külakeses ei tekkinudki mingeid wau emotsioone. On küll tore rannaküla, kus  eravalduste plakatid suuremad, kui majaaknad. Ära astu, ära tule, ära kõnni, ära köhi..😁

Otsisin, kus kohast randa pääseks, siin eratee, seal eratee, merd näed, aga ligi ei pääse.. 

Ühe teeotsa lõpuks leidsin, aga väike hirm oli ikka sees, kes teab, kas tohibki seda teed kasutada, et randa jalutada? Ei tea ju kohalikke kombeid. 

Võsu võttis kahel vastu imekaunite lillepuhmakatega, igast teeotsast pääses randa. Nii palju ilusaid värvilisi  lilli igalpool, isegi sildade barjääridel olid kaunid lilled. Imearmas väike kauplus, kus leiab riideid igale maitsele, mina igatahes leidsin, originaalsed, omalaadsed, pitsilised - roosilised..

Kellegi armas koduke.

Lilled silla barjääril.

Võsu rannapromenaadil sain jalad liivaseks tehtud, mida veel rohkemat üks inimhing võiks soovida, jääb üle ainult tänulik olla. Viitnale sööma ja siis koju, hopi hopi..

Rõõmsate kohtumisteni Ööbikorus või siis Hinni kanjonis..