Õmma raba ja killuke Marimetsa rabast.

Üksildases paigas looduse rüpes on tõeline raba pärlikene,  Õmma raba, kus järve ääres seisab vaatetorniga metsaonn. Onni juurde viib 1,3 km pikkune rada, millest 600 m on laudrada ja see oli uus, küll oli mõnus astuda.

Õmma raba ja  metsaonn on elamus igale loodushuvilisele.  

Tupp villpead, pilvedega koos vägagi harmooniline vaatepilt.

Küüvitsad, hästi elegante taim.

Ma tundsin, et see 2 x 600 meetrine laudtee jääb nii väheseks, et käisin ikka edasi - tagasi mitmeid kordi.

Päikesekiired juba soojendasid väga mõnusalt..

Tule, toimeta, jää ööbima, kõik on olemas..ootamas.

Võrratud vaated, imelised rabamaastikud, ujumiseks  järv, kus ma isegi vette sulpsasin ja talvekasuka maha viskasin, kevadise linnulaulu kontserti saatel.

Ujutud, vesi oli hääästi karastavalt külm.

Peegeldus annab avarust..ja alati ilus vaatepilt.

Õmma raba metsaonn koos vaatetorniga, Onnis kõik vajalik olemas, ainult tule tegemine on keelatud. 

Ööbimiseks kogu teine korrus, isegi alusmatid olid olemas.

Kaks biokäimlat ja kümbulseks Õmma järv.

Uus lai laudtee, suurepärane astuda.

Õmma rabajärv, ujumas sai käidud, külm oli küll, aga oi, kui mõnusalt pärast nõelus.

Sookail tärkamas

Sookailide aeg..

Tupp-villpead

 Varajased õitsejad, vahulill. Hõõru kätevahel, pane pesukaussi, hakkab vahutama küll.

Õmma raba jääb seljataha, üle tee on Marimetsa raba, läheks astuks sealsel laudteel veel 9 km. teekonna. Marimetsa on väga vahelduva maastikuga. 

Ei tea siis mitte, kas on hanerohi või pole, sarnase õiega taimi on oi, kui palju.

Vaatetornist hingematvalt ilusad vaated.

Korralik laudtee, kaks km pikk.

Vill-tupspead, väiksed rõõmupallid..

Ussilakk

Kuldsed kullerkupud päikese käes mõnulemas..

 Ja palju muidu taimi näitavad oma õieilu nagu seahernes oma ilusate õitega. Ma käin ikka siin Marimetsa rabas alailma, 4 aastaaega, on ju rabagi alati erinev vastavalt aastaajale.

Käisin mõne päevad tagasi sügiseseid värve Marimetsas imetlemas, jagan  neid teiega..

Kaunis kanarbik, nüüd on seemnete aeg.

Jõhvikaid veel oli..

Kollased tupsud vöi puhmakad..

Marimetsa vaatetornil on kõrgust 7.6 meetrit ja lubab teile imelisi vaateid igasse ilmakaarde.

Peeglike, peeglike järve peal, kes on parim rabamatkaja Marimetsa raba pääl..

Sügiskolletust on kaugele näha.. kevadel jälle uurimusmatkale, talvel vast mitte, aga mine tea. Just nagu lõpmatus..tee läheb, aga lõppu pole näha..

Loosalu raba

Loosalu raba on 7,7 km pikkune matkarada. Oma neli tundi kulub seal kindlasti rahulikult liikudes ja ümbrust nautides.  Olin selles rabas täiesti üksi, kui mitte sisalikke ja linnukesi arvestada. 

Jätsin auto veel soovitatud kohta, sellega sain veel paar kolm kilomeetrit teepikkust juurde. Aga jalakesed olid ka kõvasti vaeva näinud, seega oli neil täielik õigus väga - väga väsinud olla.

Rabamänniku nõlvad on põtradele meelepärased, seega võib nende jägi seal hõlpsasti näha.

Rada lõpeb Reevimäe jalamil ja sealt siis tuleb tagasi astuma hakata.

Grillimiseks kõik vajalik olemas.

Rajaäärsed olid täis küüvitsa taimi, ta on nii ilus roosa, aga siiski hoia näpud minust eemale, ma olen mürgine

Raja keskosas jõuad  Eesti suurima rabajärve juurde - Loosalu järve.
Järves elavad haugid ja ahvenad, aga pidid olema mustad, kui tondid ja turbamuda maitsega.
See on vist väga naljaks vaatepilt, kui tondist kalad vees ujuvad..

Väike laudisala, siit saab vette ujuma sulpsata ja siis võib ka tõenäoliselt tontkaladega kohtuda.

Küllaltki palju oli suuremaid laukaid.

Raba on ikka nii müstiline paik, et ta lihtsalt jätab sind januseks, aina uuesti teda avastama minna. Lisaks on raba igal aastaajal nii erinev. Täiesti erinev, isegi lõhn on erinev.

Siin tema siia laiub keset raba, Eesti suurim rabjärv, sügavust 5 meetrit. Kui kahtlete, minge vaatama.

Ka siin küljes on võimalik ujuma minna. Raba järvevesi jätab keha nii pehmeks ja lõhnate ka pärast raba järgi..

'

Sookail. Kasutatakse meditsiinis. Temal tulevad ilusad väikesed valged õied, siin ta alles nuputab neid. Raamatus Maa lapsed, see on 6 osa sari, on peategelane Ayla, tema tegi sookailist omale juuste pesemiseks vahtu.

Mürgine küüvits. 

Vahelduseks viis tee ka puisrabast läbi, ei olegi alati ainult laukad ja älvesed.

 Selline tore metsatee, mis tuletas lapsepõlve taluteid meelde, viis raba laudteeni. Küll alles oli linnulaulu, sellised ilusaid kõrgeid noote kuuleb harva.. oleks kuulama võinud jäädagi.
Kuid tegin lühikese linnulaulu salvestuse..ja samas ka ülevaade ümbrusest.

Selline tore raba Raplamaal, kuigi ta pole ringikujuline, mis on paljudele meelepärasem, kui edasi - tagasi sama teekond läbida, on Loosalu raba ikkagi kõnetavalt kaunis osa Eesti loodusest. Ja kevadise raba linnukeste sirina saatel on mõnus astuda.