Laulasmaa spa ja matkarada.

Ongi kuldne sügis käes ja matkamise hooaeg hakkab vaikselt otsi kokku tõmbma, sestap saigi tehtud veel mõned sammud matkarajal ja boonusena nauditud Laulasmaa spa mõnusid. Kui kohale jõudsin oli päike mere kohal, milline lahkus tema poolt. Viimasel ajal ta end nii harva näitab, kodust lahkudes ei mingit aimu ka päikesest. Muidugi jooksin kohe randa, mitte, et saada pruuniks, vaid päikeseloojangut nautima. 

Malelaud ootab mängijaid, aga mina tuhisesin malest mööda ja edasi - meri ja päike horisondis.

Kui ilus ja kuldne meie päike ometi on..

Luigepaar nautis teineteist, nad olid osa sellest kaunist vaatepildist, mida päikeseloojang mulle pakkus.

Teineteist silmist laskmata ujusid nad vaikselt veepinnal

Oli aeg keha kinnitama minna ja selleks valisin Ott&Matilda kohviku ja see, mida ma nägin sisse astudes, valmistas mulle suurt head meelt nagu oleks koju tulnud - täiesti minu maailm.

Matkakaaslane jõudis ka kaugemalt tulles kohale ja nii see miniseiklus meil võiski avatuks kuulutada.

Suvetuba oli veel kasutusel, kuigi natukene juba jahe seal istuda.

Sise suveterrass

No tõesti, nii koduselt armas kohvik.

Ja toodigi praad lauda, rammus searibi hautatud kapsa ja ahjukartuliga. Praad oli väga-väga maitsev ja seda oli kohe palju. Kuid nii maitsev oli siis küll, et kõik sõin kenasti ära. 

Riiulitel oli kõiksugu pirukaid, saiakesi, koogikesi ja mida kõike seal ei olnud..

Hästi romantiline ja naiselik kohvik

Ja cappuccino kroonis mu õhtusöögi.

Suvine terrass

Lisaks veel terrass õuealal.

Sügisene.

Ja kõhukesed täis, läksimegi hotelli tagasi ja muidugi reipalt veemõnusid nautima. Väga hea aroomisaun auruga, 65 kraadiga, hästi meeldiv aroom ja seal sai ikka istutud.

Soolaga aurusaun oli 60 kraadine, samuti hea hingamisele ja soolaga sai küll nahk roosaks hõõrutud.

Mullibassein, vooluga bassein, kus sai ringiratast koos vooluga ujuda. No ja veel sisebassein ja välibassein. Ülejäänud saunad on juba väga kõrge termperatuuriga, need jätsin  vahele.

Aeg kulus ruttu - ruttu ja kaks ning pool tundi tiksus meie aeg, mis seal sai oldud. Ühe magusa jäätisega tuli nüüd küll patustatud. 

Voodi oli nii pehme, nii pehme ja padi veel pehmem, nii, et hea uni oli tagatud.

Hommikusöök oli rikkalik, 

värsketest marjadest smuuti - ülimaitsev*
soe kroissant juustu ja singiga - ülimaitsev*
kohvi - ülimaitsev*
kaerahelbe puder moosiga ja mu kõht tänas.*

Ja peale väikest leiva luudesse laskmist, asusime matkarajale.

Matkarada vaheldub ranna, luidete ja metsarajaga

Armsad rohelised mättasaarekesed

Väike puravik, kas pole mitte armas, isegi pisikene männikäbi teeb talle suuruses silmad ette. 

Väga palju on sildikesi ja isegi köisi ees, *eravaldus* astuda ei tohi sugugi igal pool, mis sest, et matkarada jääb majadest kaugele, sellele vaatamata ei tohi nende maa alal matkarajal kõndida, rada on liigutatud luidete vahele. 

Tore oli sellegi poolest, kokku vudisime 10 km.

Rannamännid ongi väga erilised. Kui matkarajalt tagasi jõudsime oli selline suur soov, et palun andke süüa, süüa!

No kuhu siis veel, kui mitte Ott&Matildasse. Päevapraad oli ühepajatoit. See serveeriti ilusas kaanega savipotis, kaane alt lõi vastu värske tilli aroom.. Appi, kui maitsev see veel oli. Kohvi ka ja kodutee võis alata. Kaasa sai samuti ostetud värskeid saiakesi.

Õues istumise ruumi jagub.

Päevasel ajal vaatasin ka õues ringi.

Nagu kõigele on mõeldud, et tuleks tahtmine sinna tagasi minna..

Õuealal on ka lastel palju tegemist, väike armas mängumaja.

Vaade hotelli aknast - nii taevalik ja kuidagi männilik. 

*Be kind*, pole palju palutud..

Palun ole siis sina ka kena!

Kirevat sügist ja sooja talve. 

 

 

Saka mõis ja Ontika matkarada.

 Seekord valisin ööbimise ja spa naudingu kodust võimalikult kaugemale Ida Virumaale, Saka mõisa. Tõesti, sellega võib ainult nõustuda, et Saka mõis on kaunis pankranniku pärlikene, asub see väärikas mõis Eesti rahvuslikuks looduspärandiks valitud pankrannikul.

Saka on üks vähestest Eesti mõisakompleksidest, mis on tervikuna taastatud. Nii Itaalia renessansiarhitektuuri näiteks sobiv härrastemaja, kui mõisa territooriumil asuvad hilisemad ehitised ja neid ümbritsev park on hoolikalt renoveeritud. Pildil olev härrastemaja pakub samuti majutuse võimalust ja majas asub ka restoran.

Pargis on taastatud kaevikute liin ja rajatud kivimite ekspositsioon, kus on võimalik saada ülevaade erinevate ajastute kivimitest.

"Liugles üle Läänemere,
Veeres üle Viru mere,
Kuni õnne kohendusel,
Jumalikul juhatusel
Kotkas kõrge kalju peale
Viskas mehe Viru randa."

Kalevipoja tulek.

Armas väike paviljon, kuhu kuuma päikese eest varju minna.

Kohvihetk.

Pehme voodi juba ootab ja kutsub, aga peab veel ootama..

Seinamaaling - ajas tagasi.

Umsiedlung (ümberasumine, ümberasustamine) mälestusmärk. Baltisakslaste ümberasumine oli aktsioon, mille käigus asustati 1939. aasta lõpus ja 1940. aasta alguses enamik Eesti ja Läti baltisakslastest ümber Saksamaa poolt okupeeritud Poola aladele.

Avatud aken, mille taga lendavad toonekured.

Täiesti privaatne mini-SPA saunade ja väikese basseini ning erinevate kehahooldusvõimalustega. Aurusaun, soome saun, head jahedad basseinid. Ei puudunud ka mullibassein, mis lihased hästi läbi raputas..Mõnus..niiiniii mõõõõnussss...

Õhtune päikeseloojang Saka mõisa Meretornist vaadatuna. Mõis asub 48 m. maapinnast kõrgemal pankrannikul plus kolme korruse võrra vaja kõrgemale torni platvormile ronida mööda keerdtreppi. Meretornis on võimalik ka ööbida, saunas käia meremaali imetledes.. 

Lisaks on kämpingu tarvis suur plats olemas.

Sume suveõhtu.

Uus päev, uued tegemised ja võtame suuna Ontika maastikukaitsealale  matkarajale. See valik oli nagu lotovõit. Väga raske on seda kõike sõnadesse panna nii, et seda vääriliselt edasi anda. Küllap siiski pildid annavad natukenegi aimu sellest looduse ilust, mida me kogeda saime. Kui Sa juhuslikult seal matkanud ei ole, siis soovitan kindlasti see tore teekond ette võtta. 

Laudisteed väga korras ja hästi hooldatud.

Mõlemal pool käsipuud, lihtne alla tulla ja üles minna.

Matkarada algas ülevalt pangalt ja lõppes all mere ääres. Valaste matka- ja õpperada kulgeb Ontika maastikukaitsealal ja raja kogupikkus on 1,5 km. Rada kulgeb 700 m ulatuses pangametsas, pangaalusel rusukaldel, kuhu on rajatud laudtee ja rannas. Lisaks on pangalt laskumist pea 55 m ja sama palju tõusu ülesse tagasi. Ontika pankranniku ja piirkonna loodusväärtusi tutvustavad raja ääres on selle tarvis infotahvlid.

Astangu ja mere vahel rusukaldal kasvab pangamets, kus on põhjamaade jaoks erakordne loodus ning üks ürgsemaid metsatüüpe Eestis. Klindimets on vanade puude putukate rohke elupaik ja sobib hästi ka nahkhiirtele. 

Uhked ja väärikad sõnajalad, nii palju, kui silm seletas, lausa suurejooneline maastik.... Ka kuukresse kasvas seal hästi palju. sügisel peaks sinna dollari jahile minema. Jalakamets. 

Puhkepaus kauni vaadetega tasandikul..

Sõnajalad, ühed minu lemmikutest. 

Jõuamegi teekonna lõppu, Ontika randa.

Saime kopsud värsket mereõhku täis..

Kiviklibu ja puhas helesinine merevesi. Nii nagu loodus toimetab, nii on, inimene ei peaks looduse kulgemisele vahele segama. 

Meile tulid vastu ema kahe väikemehega, nemad korjasid prügi loodusest ära, mida kellegi kuri käsi sinna oli visanud.. kurb.. 

Imeline ema, kes oma poegadele õpetab just seda, mida peaks iga kool ja kodu lastele õpetama.

Kiitsime ja tänasime tublisid poisse ja emat ennem kõike.

Laine laine järel randa kandub
sääl siis jõuetuna liiva vaob,
nagu lubadus mis kergelt antud
nagu tõotus - petlik, mis kaob.

Igas hetkes peitub head ja halba
sääl kus lõppeb, seal ka algab tee.
Meri kustutab kord jäljed kaldalt
aga hinges püsivad need.

Igas hetkes peitub head ja halba
sääl kus lõppeb, seal ka algab tee.
Meri kustutab kord jäljed kaldalt
aga hinges püsivad need.

Ma kohe pidin selle siia lisama..

Kui vaadata mere lõpmatust siis võib Lennart Merega täiesti nõustuda, kui ta ütles, et "Maa, mis on avatud merele, ei saa olla väike"

Tõelise elamuse teekond läbi ürgmetsa ja sõnajala paradiisi, mis lõppes helesinise mere ääres, Ontika kiviklibu rannas. Olime kõik võrdselt vaimustuses...

Läksime veel hea õnne peale Valaste juga vaatama, aga polnud selles joas tilkagi vett, aga kuiva joa vaatajaid oli massides.

Kui jälle autode juurde tagasi sai matkatud, siis oligi aeg kehakinnitusele mõelda. Sõitsime Liimalasse Tulivee rannarestorani, mis asub maalilises rannas ja väljendab oma arhitektuurilt merelainet... 

Teel Liimalasse hakkas sellist paduvihma sadama, et keerasin parklasse kuivemat aega ootama. 

Meie matkamise aeg oli täiuslikult valitud.

Tulivee villas saab ööbida. Mere kaldal asuvas hotellis on üheksa merevaatega numbrituba, mis igaüks jutustavad ühe omaaegse salapiiritusekuninga loo. Hotelli vahetus läheduses asuvad ka merevaatlustorn, välilava ja salapiiritusemuuseum. Igal numbritoal on numbri asemel endised salapiirituse äriga tegelenud meeste nimed.

Liimala rand. Meretorn.

Aseri paistab..

Pensionipõlve pidav paat, aga pakub oma kulunud laudadega väärikat silmarõõmu.

Koduteel oli plaan Kirna mõisa külastada, jõudsin kenasti.

Ilus vaatamine läbi avatud uste mõisatagusesse parki.

Kirna mõisa loodusravi lillederohke park.

Kiviktaimlas oli palju õitsejaid.

Ilus ja värviline.

Läbi rohelise aknaraami.

Põlisrahvad usuvad energiavahetusse. Kui looduselt midagi võtta, tuleb talle alati midagi vastu kinkida. Näiteks indiaanlased puistavad tänutäheks maha tubakat ja maisijahu kui murravad puult oksa või võtavad maast kivi. Samamoodi toimib ka taotlusega tehtud heategu, nagu näiteks prahi koristamine metsa alt või annetus looduse hüvanguks.

Väga elegantselt ja õiges ajastus sisustatud Kirna mõis. 

Plüüsi, siidi ja sametit, rokkokood ja ilusaid värve..vaatamist ja uudistamist jagub. 

Kohvikus kostitasin end kohvi ja jäätisega.

Kohviga jaksab jälle edasi rännata. Koduni enam palju pole jäänud, natukene üle saja kilomeetri. Kokku sai teekonda 500 km. võrra. 

Kojusõit viis vikerkaare silla alla...selle kauni loodusnähtusega ongi ilus lõpetada.

Naudi suve!