Aegna saar.

 Kui juba saared, siis saared lõpuni ja siis las ollagi täiuslik! ..või siis ikkagi nii palju, kui neid läbi käia jaksu on. Aegna saarel on minu pisikesed lapsejalad kord kõndinud, nüüd sai see teekond uuesti ette võetud.

 Seekord ma jalgratast ei laenutanud, Aegna on just nii sobivalt suur, et sellele jõuab jalutades tiiru peale teha ja ma jõudsin, aega jäi ülegi kohvikus head kohvi nautida, ennem, kui laev mind tagasi mandrile viis.

Aegna saar on looduskaitsealune ja kuulus oma mitmekesise taimestiku ja loomastiku poolest. Saar on koht, kus saab nautida rahu ja vaikust, olles samas Tallinna lähedal. See on koht, kuhu võivad külastajad tulla, et tutvuda Eesti looduse ja ajaloo eripäradega

Öeldakse, et kes vaikides Aegnale tiiru peale teeb, tuleks looduskaitse alla võtta. Ma peaksin oma kanditatuuri esitama. Sellest ma muidugi teadlik polnud saarel kõndides, aga ka teadmatult võib vahel midagi toredat saavutada.

Aegna kerkis merepinnast umbes 5 100 aastat tagasi. Aegna saar on umbes 3,5 km pikk ja 2,5 km lai. Saare pindala on umbes 3,4 ruutkilomeetrit.  Aegna on suuruselt 17-s Eesti meresaar. 

Aegna saar on väga mitmekesise loodusega, seal on liivased rannad, soised alad, metsad ja järved. Loodus on olnud suhteliselt puutumatu, kuna saar ei ole olnud pidevas asustuses.

Aegna sadam asub Lohknase otsal, sadamakail on tulepaak, mille kõrguseks 7 m. Tulepaak on  navigatsioonimärgiks pimedal ajal.

Saarel on olemas mõned matkarajad, mis viivad läbi nõukogude ajast pärit sõjaliste objektide ja pakkuda võimaluse tutvuda nende rajatistega. Kui otsid ajaloolisi objekte, on Aegna saar üks koht, kus saab leida neid haruldasi ja unikaalseid jälgi minevikust.

Hakkasin astuma Karnapi teed mööda, kaaslaseks kaunis rannaäär vaatega merele, eks siis ole näha, kuhu ma välja jõuan, aga nopin neid rannavaateid ükshaaval.

Karnapi rand, istu, puhka naudi vaadet..

Õnneks oli kogu Aegnal veedetud päev täis päikest, meri oli vaikne ainult sillerdas suviselt. Astudes edasi mööda ilusat metsateed,  ütleb infotahvel, et olen Hallikivi randa jõudnud. 

Aegna saar on üks Eestimaa kauneimaid ja ainulaadsemaid väikesaari, mis asub Soome lahes Tallinna lahe piirkonnas. See on osa Eesti looduskaitsealast ja osa Viinistu looduskaitseala territooriumist. Aegna on oma looduse ja ajaloo poolest väga huvitav.

Ikka edasi Mustamäe ranna poole.

Armas kividega ääristatud rada.

Mustamäe rand. 

Sealt edasi viib tee Lemmiku ninasse, aga teele jäid vana kalmistu, Eerikneemel on maagiline kiviläbürint ning Lemmikul asuv kivikülv, 23 kaitsealust rahnu, olid need alles vägevad mürakad.

Hästi hea ja rahulik teekond, teisi matkajaid sai nähtud siin - seal. 

Aegna rändrahnud ehk Lemmikneeme kivikülv koosneb 23 suurest ja kümmekonnast väiksemast rahnust, moodus - tades Eesti suurima tiheasetusega kivikülvi. Lääne- ja põhjaosas on kivikülv hõre, kagupoolses osas väga tihe. Suuremate rändrahnude ümbermõõt on üle 20 m ja kõrgus üle 3 m. Suurim rändrahn on Tulekivi ehk Sihi Suurkivi (ü 35,1 m; h 4,0 m), kaitse all 1939. aastast. Tulekivi olevat kasutatud märgutule kohana kaluritele, et nad leiaksid saare ka pimeduses. Sihi Suurkivi viitab saare pikimale metsa - sihile, mis sai alguse läänest Järvesoo juurest.

On alles huvitav puu.

Saarel asuvad ka mitmed matkarajad, kus saab nautida looduse ilu ja vaadata saare elurikkust. Tänapäeval on Aegna saar huvitav ka ajaloolise ja kultuurilise väärtuse tõttu.

Usun, et see on endine kasarmu, nüüd asub seal ajalookeskus.

Aegnal asub arvukalt kultuurimälestisi, millest lõviosa moodustavad endised kaitserajatised. Kõndisin neist mööda, aga sinna juurde ronida ei olnud mingit soovi.

 Saarel on endiselt mõned kaitsepositsioonid, miinitõrje rajatised ja muud kaitseobjektid, mis olid seotud Nõukogude armee tegevusega. Need on peamiselt suured betoonstruktuurid ja küngastele rajatud kaitsevallid.

Saarel on olnud ka mitmed sõjaväe kasarmud ja teenistusrakendused. Need hooned on olnud kasutusel Nõukogude sõjaväelaste majutamiseks. Paljud neist hoonetest on aja jooksul lagunenud, kuid mõned on endiselt olemas ja neid saab leida saare erinevates osades.

Lemmikuneeme kael

Tagaloome ots on kivine murrutatav maanina. Siin asub vana meremärk. Lemmiku liitsihi alumine paak paigaldati 19. sajandi lõpus. Liitsiht on kahe tulepaagi moodustatav mõtteline joon. Liitsihi eesmärk oli juhtida laevu Kuradi - muna ja Nygrundi madalikest mööda. 1927. a. olid saare kirdeosas Lemmikul sihtmärgid ja tulepaak. Maanina läheduses on tormilained heitnud kive rannalä - hedase männimetsa alla.
Siit paistavad Aegna saare ja Rohuneeme poolsaare vahele jäävad väikesaared: neli - nurkne, väheliigestatud rannajoonega, püsiasustusega Kräsuli saar ja süstikukujuline Kumbli saar. 

Keskajal püüti siinkandis rae tarbeks kala, võimalik, et Kräsulist edelasse jääva Angerjakari lähistel ka angerjat. Aegna ja Kräsuli vaheline väin Suur salm on ajalooliselt tähtis laevasõidutee. 

Suure salme kaudu kulgesid laeva - teed Tallinna lahest põhja Porvoosse, Viiburisse ja itta Narva, Laadogale, Novgorodi. 

Keskajal oli Suure salme sügavus ca 5 m ning see oli läbitav kõikidele tolleaegsetele laevadele. 18. sajandi keskpaigas märgiti salme sügavuseks aga kaks meresülda. 

Aegna saar oli osa Nõukogude armee miinitõrjeala süsteemist. Seal võidi hoida ja paigutada miine laevandus- ja sõjategevuse eesmärgil. Kuigi tänapäeval on enamik neist ohtlikest miinidest eemaldatud, on saare ümbruses endiselt mälestusi ajast, mil saart kasutati sõjalistel eesmärkidel.

Lemmikneeme lõunarand.

Aegna Loodusmaja, kui oluline õppekeskus, valmis 2008. aastal ning õppetegevust alustati 2009. aasta kevadel. Õppekeskus pakub loodus- ja keskkonnahariduslikke õppekava toetavaid õppeprogramme õpilastele, samuti võimalust läbi viia koolitusi ja seminare, pakkudes õppijatele ka majutust. Põhitegevus on suunatud saare looduse tutvustamisele, sealhulgas erinevate metsatüüpidega tutvumisele ning Läänemerele ja selle kaitsele. 2010. aastal võeti vastu saareolusid ja väärtusi kajastav Aegna maastikukaitseala kaitse-eeskiri, mille eesmärgiks on kaitsta saare metsa- ja rannikukooslusi, samuti haruldasi liike ning nende elupaiku. Aegna elusloodust on hästi uuritud, siinsed metsad katavad saarest ligi 85%, millest valdavad on männikud, vähem esineb kuuse ja sanglepa enamusega puistuid. 

Põhjaranna vaated merele.

Ranna ääres ootas üks kangast lamamiskiige, millele oli antud tekst kirjutatud. Tegin seal väikese puhkepausi, kiige teenust kasutades.

Siin seal oli ikka ka elamuid, mõned tühjad, mõnes oli ikka näha, et elu sees.

Sain ka palumetsas kõndida. Valdavalt kuuske ja mändi. Head pohla ja mustikametsad

Punane kobar tahtis ka pildile jääda.

Valge maja, ma usun, et see on see sama maja, mis Pirita teele välja paistis, kui ma väike olin, nüüdseks on tema vaatele ette kasvanud puud, enam teda näha pole, aga ma leidsin ta üles.

Ohvitseride kasiino ja staap, kuna saarel elasid ka sõjaväelaste pered, tegutses seal lähedal ka raamatukogu ning Aegna algkool.

Selliste suurepäraste ja ilusate vaadetega saar - Aegna. Isegi taevas lööb tantsu.

Päev Manilaiul.

Sai, kui saigi veel üks saareretk ette võetud, ekspromt. Tuli mõte, et vaatan, kas on veel mõni saaretuur saadaval ja oligi, nii ma end taaskord Munalaiu sadamast leidsin paati ootamas, et Manilaiu ehk Manija(kihnu murrakus - Manõja) saarega tutvust teha. Meid viis saarele väike laevuke nimega Manilaiu Mannu

Manilaiu saar asub Kihnu väinas,  Munalaiu sadamast väike jupike merd ja oledki kohal. See meretee käis küll nii ruttu, et ei jõudnud veel end laeva sissegi seada, kui juba olimegi pärale jõudnud.

Manilaiu on Kihnu väikevend ja manijalased kihnlaste rahvakilluke. 

See väike kivine saareke oli nii mõnedki sajandid mandril asuva Pootsi mõisa heinamaaks ja kalurite peatuskohaks. 

1933.a., mil suurvend Kihnu  kihnlastele kitsaks jäi, kolis Manilaiu saarele 22 peret elama. Küllap sellest tulenevalt ongi nende kahe saare vahel väga tihedad kultuurilised seosed. 

Praegu elab  saarel alla 40 elaniku ning mitmed majapidamised on kasutusel suvilatena.

Allpool näed pildikesi manijalaste kodudest.

Kui sa hoolega vaatad, siis näed kitsekesi pikutamas, oli vist siesta aeg. Söögipuudust neil ei paista olevat ega tulevat!

Väga ilusa saare stiiliga hoolitsetud talukompleks. Vaadetega merele ja tuletornile.

Saarel olid harvad, kuid see eest väga korralikud majapidamised.

Endine koolimaja, nüüd on selles majas Saare külakeskus, siin on esil püsinäitus ja raamatukogu. Seintel maalid Kihnu Virvest ja muud põnevat vaatamist. Sellised toredad toolid hakkasid kohe silma

 Meie käisime lõunatamas  siin Turismitalus, mida tuntakse Riidatalu nime all, asub see talu peaaegu saare edela otsas, ennem tuletorni, hästi vaiksel looduslähedasel kohal.

Haruldane puhkamisvõimalus, taamal on söögimaja.

Kunagi käidi selle peaadiga merel, nüüd veedab ta pensionipõlve turismitalu õuel

Tore ja sõbralik kutsa andis teada, et me oleme väga teretulnud lõunale. Kõigile pakkus oma märga nina peopessa.

Riidatalu perenaise Ülle, saarlasele omast külalislahkust saime küll näha, meile oli kaetud väga maitsva supiga lõunalaud ja einestajaid oli kohal rohkemgi. Eriti kiideti perenaise haruldaselt head koduõlut ning kuulsat lambapraadi. 

Need kohad sai siis giidiga koos saarel üle vaadatud ja edasi olime juba omapead.

Retke algus Täkulaiu sadamast,  Kihnu saar  taustal.

Nii uhke ja rohke kivikülv  Manilaiu saarel. Saar on tervenesti maastikukaitseala, seda juba aastast 1991.a. samast aastast, kui Eesti vabaks sai.

Selle väikesaare eriline võluv pool on rahu, vaikus ja inimtühjus. Oli kuulda ainult rannikulindude hõiked. 

Saarel kasvab palju haruldaseid taimi nagu käpalised, pääsusilm, emaputk ja kaitsealuste liikide randogaputk, aas-karukell, elujõulised populatsioonid.

Looduslikud põllulillede väljad laiusid siin - seal, nendel kitsesid ning lambaid rohtu näksimas.

Esimene, kes saare vaikuses meid oma kõlava "määga" tervitas,  oli üksik lambakene.

Loomastik on seal küll väga kesine, peale koduloomade. Konnad ongi vist ainus loomaliik saarel.

Hiljem sadamasse tagasi jalutades nägin, kuidas kõik põlluäärsed lausa mustasid küpsetest põldmarjadest, see oli tõelist saare idülli pakkuv retk. Väga õnnestunud päev.

Avarad rannaniidu vaated, kas pole võrratud.

Legendaarne laulumemm ja rahvalaulik Kihnu Virve elas Manijal 37 aastat, leidis sealt endale peigmehe ja kui kodusaarel 1965. aastal kool kinni pandi, kolis Kösteri pere Kihnu, et perepojal oleks hea tarkust taga nõuda. 

Parempoolne on Kase talu, maja mille ehitasid 1950ndatel Kihnu Virve ja Jaan Köster.  Algselt oli see maalapp mõeldud kooli ehitamiseks, aga seda kunagi ei ehitatudki. Hoopis kaks elumaja rajati, teine, mis jääb vasakule, on Põllu talu.

Manõja kultuuriseltsi ja Kihnu kultuuri instituudi inimesed otsustasid, et kuulutavad Virve Manija esimeseks aukodanikuks.
Selle aunimetuse kinnituseks valmistas juveliir Jaan Maripuu ainukordse türkiiside ja hõbedaga kaela­raha, mille keskel on Hollandi kuninganna kujutisega 1928. aastal vermitud münt. See on Virve Kösteri sünniaasta.

 

Ainuke tee, saare kiirtee! Autosid nägin ma palju, siin - seal, aga suurem osa oli juba vanarauaks saanud..

Ja saare lõpupunkt ongi käes. Tuletorn juba paistab, edasi pääseks ainult paadiga, muidugi võib ka ujuda. Saare pikkus on 4,5 km.

Saar on rikas rändkividest ja saarel on üks ainukene tee, ära eksida pole lihtsalt võimalik. Ja just see sama tee, mida piltidelt näha,  jalutasime me ühest otsast teise välja ja siis muidugi tagasi sadamasse. Päike paistis, kuid mõnus tuul jahutas aeg ajalt üle meie vuhisedes. 

Kiired kõndijad läksid eest ära koos giidiga, sest mul on ikka vaja saba lõpus sörkida, et pärlikesi pildikesi saada. Kuna giidi jutt enam minu kõrvu ei kandunud,  tuleb mul endal taustatööga rohkem vaeva näha.

Saarel seisab Koka talu õuel Pärnumaa suurim rändrahn Manija Kokkõkivi ehk Kotkakivi. Kivi lähedusest on leitud esemed, mis viitavad, et rahn oli merekotkaste pesitsuspaigaks ning ka kalurid käisid seal puhkamas. Kivijurakat nägin ma küll, aga millegipärast ei pakkunud see mu fotoaparaadile üldse mingit huvi. 

Kuid selle eest tundis aparaat huvi hoopis sealsamas Koka talu õuel selline vahva mamsel.

Legendi kohaselt olevat Vanapagan  Kokkõkivi  maha pillanud, kui Riiga meretee ehitamise katki jätnud. Teise legendi järgi olevat Vanapagan udus tullusepüügil kivi otsa põrutanud. Kolmanda rahvapärimuse kohaselt olevat Vanakurat kivi siia toonud, et tõkestada Domenäsi (?) laevateed. Vanakurat tahtnud, et hukkuva laeva mehed öelnuksid „kurat“, nii teda ikka meenutades. Paraku katkesid kuradi põllepaelad ja kivi pudenes Manijale.

Saare edelatippu jõudes ootas ees kivisel rannal  1933. a. sinna ehitatud kaheksa meetri kõrgune tuletorn. Tõeliselt ilusate maaliliste vaadetega rannaäär, et neid vaateid rahus nautida, on istepingid olemas, kohe tuletorni jalami juures.  Pingid on pühendatud graafikule, maalijale ja teatrikunstnikule Vello Tammele. Ta ostis endale Riida talu ja tõi saarele uue hingamise. Talu toimib tänapäeval turismitaluna.

 

Tee äärsel kivimüüril seisis veel üks tuletorn tuult trotsides.

Viidad olemas, et teaksid kumbas suunas liikuda, kui äkitselt pea kaotad ja ei tea, kumbalt poolt nüüd tulid?

Saare südames on lambatalu ja lambapood, kus tutvustatakse ja ka müüakse Kihnu lamba saaduseid.

Aias aedikus elasid laamad, kaks suurt ja kaks tillemat.

Kolm olid pruunid ja üks väike oli valge.

Manilaiu muuseum

Palju ilusat käsitööd, naised on virgad käsitöö meistrid.

Latern, nüüdseks on ta oma töö teinud ja seisab külastajate silmarõõmuks aknal.

Kõik huvitav, mida me kohalikus Manija muuseumis nägime, nii riideid, kui ka tarbeesemeid.

Umbkaudu 4,5 kilomeetri pikkuse saarekese jalutab tipust tipuni läbi mõne tunniga ja saarelt saab kätte hea elamuse juba ühepäevase käiguga. Et Manija on oma kõige laiemast kohast vaid pool kilomeetrit lai, paistab tee pealt kõik kenasti kätte. Meri on näha pea, et kogu aeg mõlemalt poolelt.

2005. aasta jaanuaritormis oli meri  tõusnud lausa majade alla välja ja saarest sai kolm meres hulpivat laidu.

Mesilased on seal igatahes olemas, tõendusmaterjal..

Vana Jüri päästerõngas, ilmselt oli kunagi selle nimeline kaluripaat või laev olemas? Konnad kivil ja kivi ees...

Mättal istus suur konn, arvas, et ta üksi on. Selline tore kivimaaling, konnad ongi seal ainukesed loomad, küllap ka sellepärast neid seal palju kaunistusena kasutatud.

Suurem paat sai vist perelisa,  paistab päris värske beebi olema? 

Selle vana käru leidsin ma Kuursaali õuealalt. Suurema peo puhul võib kärusse palju jääd põhjale panna ja siis vahuveinid ning õlled sisse laduda või siis merre jahtuma lükata.  😁

Kuursaali personalita baar. Vahva, igasugu põneva rekvisiidiga ehitud. Inimeste loomingurikkusel pole vist piire.

Tuultest ja tormidest hoolimata, seisab see õuebaar kindlalt omal kohal ja ootab külastajaid. Samuti ka sind armas lugeja! Millised vaated, millised vaated baaripuki otsast!

 Leia see aeg, paki ujumisriided kaasa ja mine naudi seda suurepärast saare idülli.

Lambad kepsutavad ja lapsed lõbutsevad, selline ongi elu Manilaiu saarel.

Puumajad.

Ma usun, et see potsikumoodi ehitis on koht, kus ihu kergendust leiab?

Kui ma Täkulaiu sadamasse tagasi jõudsin, siis läksin randa, et kaks tundi päikest ja vett nautida, kitsa maariba mandripoolses servas on väga ilus liivarand ja nii puhas merevesi.

 Kihnu Virve praam seisab Kihnu saare sadamas.

Jälle üks tore reis tehtud ja armas väike Eesti saar aarete kirstu juurde lisatud. 

Elu on nii ilus, nii väga-väga ilus.

Kui vähe on ikka tegelikult vaja, et olla õnnelik, seda koos südame- ja hingerahuga, seda kõike jagab kuhjaga reisimine.

Seiklused jätkuvad, väga põnevad uued seiklused ootavad mind ees.