Murphy seadused :D

Murphy seadused on ühed huvitavad asjad. Kes kipub ellu väga positiivselt suhtuma, see võib oma meelt alati härra Murphy seadustega muserdada

Järgnevalt siis mõned Murphy baastõed:

Kui miski võib minna valesti, siis ta seda ka läheb.
Kui miski ei saa valesti minna, siis ta läheb ikkagi.
Kui arvad, et asjad ei saa enam halvemaks minna, siis seda nad just lähevad.
Kui asjad paistavad minevat hästi, siis on midagi väga valesti.
Kui midagi siiski ei läinud valesti, siis järelikult oli see asi juba varem valesti läinud.
Kui valesti võivad minna mitmed asjad, siis nad teevad seda üheaegselt.
Kui valesti võib minna üks mitmest võimalikust asjast, siis juhtub see kõige hullema variandiga.
Head asjad pole kunagi nii head kui halvad on halvad asjad.
Ükski heategu ei jää karistamata.
Mida iganes sa tahad, seda sa ei saa, aga see, mida sa saaksid, seda sa ei taha.
Iga lahendus annab kaks uut probleemi.
Kõik võtab tegelikult kauem aega kui sa arvad.
Kõik võtab tegelikult kauem aega kui ta võtab.

Raamatusari " MAA LAPSED"

Lõpetasin 6 osalise raamtu sarja lugemise " Maa lapsed"
Tegelikult on 6 osa veel ilmumata, loodame, et ilmub varsti. Kirjutan siia kõigi viie raamatu väikse ülevaate sisust.


Tõeliselt fantastiline teos, mis viib lugeja 35000 aastat tagasi olnud aega.
Kirjanik tegi tohutu uurimistöö ära arheoloogilisel alal, saades sellest kõigist ülevaate, ta isegi elas ja oli koopas, rasketeski talveoludes, et saada tunnetust sellest ajast.


Elas nagu siis kiviajal elati, õppis isegi tuletegemise ära kiviaja inimeste moodi, see oli talle tõeline ellujäämise kursus.

Nii, et raamatus kasutatud materjalil on tõeline tõepõhi all, selleks tegi ta teaduslikke uuringuid.


Raamatus on Klaani inimesed ja Muud inimesed, klaani inimesed on muudest erinevad oma raske luustikuga, lühemad, neil on geneetiline mälu, see läheb edasi põlvest teisele, ilma erilise õpetuseta.


Muud inimesed kutsusid klaani rahvast lamepeadeks ja neid ei peetud inimesteks vaid neisse suhtuti pahatahtlikult ja räägiti, kui loomadest, ilgetest olenditetest.

Metalli ei olnud veel leitud, tööriistad tehti piikivist. Toitu hangiti metsaandidega ja jahtimisega. Igal juhul väga põnevat lugemist sain.


I osa "The clan of the cave bear, 1980 (Koopakaru klaan)


Sealt algab väikese tüdruku Ayla lugu, kes kaotab oma pere maavärina tagajärjel. Ayla eksleb üksi ringi Krimmi neemel päevade viisi, kuniks Koopakaru klaan leiab ta poolsurnuna ja nad võtavad tüdruku oma hoole alla. Aylale saab kasuemaks Koopakaru klaani parandaja naine Iza, kes vaatamata suurele alguse ehmatusele võidab Ayla armastuse ja usalduse.

Algus on Aylale väga raske, sest klaani inimesed ei suhtle kõnekeeles vaid kasutavad viipekeelt.


Kui Aylal on raskusi "keele" õppimisega, klaani inimesed hakkavad teda alaarenenuks pidama.

Kuid tasapisi Koopakaru suur teadjamees, võimas Mog - Ur, kes on Ayla kasuema vend, märkab aga Ayla tõelist andekust ja keele õppimise mured olidki murtud.


Koopakaru klaanil on omad väga ranged seadused ja Ayla eksib tihti nende vastu ja saab ka karistatud nende rikkumuste eest, kahel korral. Teda mõisteti isegi surma ja see tähendas, et ta pidi Koopakaru klaani juurest lahkuma.

Tavaliselt surmamõistetu piinleb kusagil ja sureb, aga Aylal on tohutu elutahe ja tema kaitseamulett, mis talle klaani tulles anti, oli Koopalõvi.

Klaani järgi see oli võimsaim toteem(amulett), mis üldse kellegil olla saab.


See aga anti talle sellepärast toteemiks, et kui ta üksi pisikese lapsena ringi uitas, ründas teda koopalõvi, õnneks Ayla pääses peitu, aga lõvi sai teda ikkagi käpaga löödud, mille tagajärjel Ayla reiele jäid eluks ajaks neli koopalõvi küünejälge.

Suur Mog-Ur aga tajus, et nüüd klaani on kohtamas suur häving ja sellised, kui Ayla, ootabki ees uue inimkonna tulevik. Ayla kasuema oli Aylast koolitanud väga hea parandajanaise ja Aylast saigi väga hea parandaja.


II osa: The Valley of Horses, 1982aastal (Hobuste org)


Ayla oli sünnitanud poja Durci. Poeg oli pool temast ja pool koopaklaani välimusest.


Koopakaru klaani pealiku poeg sundis teda vägisi magama endaga ja klaani seadustes oli, et naine peab alati mehe himud rahuldama, ükskõik, kes mees, aitab, kui ta annab märgi selleks, peab naine sellele tahmisele alistuma.


Nüüd siis Ayla oli lõplikult surma mõisetud, ta peab jätma oma poja klaani kasvatada ja tema kasuema soovitas tal omasugused inimesed üles otsida ja Ayla läks.


Mitmeid kuid ringi rännates mööda niitusid, Ayla leiab lõpuks oru, kus hobused elavad. Ta loobub inimeste otsimisest ja rajab omale kodu (koopa) hobuste orgu. Ta päästab väikse hobuse varsa kiskjate küüsist ja hakkab seda ise kasvatama. Siis leiab ta ka vigastatud väikse lõvipoja, kelle ta koopasse toob, terveks ravib ja samuti kasvatama hakkab.


Niimoodi õpib ta elama orus kahe loomaga, kuniks lõvi on küllalt suur, et omale kaasat otsima minna.


Samal ajal kaks venda kaugelt teisest suguharust, aga rändavad samuti ringi, tutvuvad eri suguharudega, vahetavad tarkusi ja oskusi, niimoodi nad rändavad Doonau rannikut mööda, kuniks saabuvad hobuste orgu.


Seal saab üks vendadest surma, kui Ayla kasvataud lõvi tapab ta, teise venna elu aga Ayla suudab päästa, toob ta koopasse ja ravib terveks. Ayla sattus juhuslikult peale, kui see juhtus, ta tundis ära oma lõvi möirge, kes lihtsalt oma reviiri kaitses.

Jondalar(mehe nimi, kelle Ayla päästis) õpetab Aylat rääkima ja nii nad leiavad teineteist jagades ühised rõõmuhetki. Siit algas nende suur armastuse teekond...


III osa : The Mammoth Hunters, 1985 ( Mammuti kütid)


Ayla ja Jondalar lähevad siis kahekesi väiksele tutvumisretkele ja satuvad kokku mammuti küttidega, mammuti kütid elavad Lõvi nimelises laagris. Neid kutsutakse sinna külla ja nii nad lähevad ja otsustavad jääda sinna laagrisse talve üle.

Ayla ilus välimus ja tema oskused paistavad silma, kõik lõvilaagri mehed imetlevad teda avasilmi. Sellest muidugi intriigid ja arusaamatused Jondalariga sünnivad.

Aylat kosib tumedanahke lõbus mees ja Ayla isegi nõustub tema kaasaks saama.

Ayla leiab väikse hundikutsika, keda ta kasvatama hakkab väga edukalt, kellest saab tema suur ja ustav sõber, tema elupäästja.

Jondalar tahab aga koju hakata rändama ja Ayla saab aru, et ilma meheta, pole tema elul mõtet, nii nad saavadki oma ebaselgused selgeks ja asuvad koos teele, Jondalari kodupoole, koos hundiga ja kahe hobusega. Ayla hobune nimega Hein, sai varsa, kes ka juba vahepeal suureks kasvanud ja kellele Jondalar andis nimeks Jooksja.

Inimesed küttisid hobuseid söögiks ja kartsid hunte, arvta siis võite, millist hämmingut nad tekitasid inimestele...


IV osa : The Plains of Passage, 1990 ( Tasandiku rändurid)


Rändurid siis kulgevad Doonau rannikut mööda, kohates erinevaid inimesi erinevaid suguharusid, igal pool peetakse neist lugu ja palutakse koguni elama jääda alatiseks.

Neil on alati palju rääkida oma huvitavatest seiklustest, mis isegi uskumatuna tunduvad kuulajatele. Kuid kõigist kutsetest hoolimata, nad jätkavad koduteed, kuniks Jondalar võetakse vangi naiste poolt, kes on vallanud kogu küla ja sulgenud kõik mehed trellide taha, kuna pealik on otsustanud toime tulla ilma meesteta.


Aylal õnnestub päästa Jondalar vabaks, aga tema oma elu satub hoopis ohtu, paha pealik Attaro üllatab Ayla äkilse rünnakuga ja peaaegu tapab ta, kuid ootamatult Hunt tormab Aylale appi ja lõpetab ilge naise eluküünla oma võimsate lõugadega.


Niimoodi siis nende teekond jätkub aasta aega, kuniks ees on raskete oludega jäine jõgi vaja ületada.


V osa The Shelters of Stone, 2002 ( Koopa hoolealused)


Koopakarude klaani kasvandik Ayla saabub siis lõpuks ometi oma armastatu Jondalariga mehe koju. Aylal on palju õppimist selle suguharu kommetest ja tavadest.


Ayla ootab last ja tahab Jondalariga oma kodu rajada ja meest teenida ja last kasvatada.

Kuid Ayla paistab ka seal silma on eriliste oskustega ja parandaja naise teadmistega. Suur Zelandoni näeb Aylas oma järglast ja tahab temast teadjanaist koolitada. Ma ei tea, kas Zelandoni vastab shamaanile meie ajal, aga samad tarkused/ teadmised/ oskused.


Kui Ayla tütar sünnib, siis oli ka juba teada, et järgmises osas temast saabki Zelandoni õpilane.

Nüüd pole muud, kui peab kannatlikult ootama viimast osa, kui panid tähele siis, 4 ja 5 osade vahe oli 12 aastat.





Ma ei tea, kas see on ka eesti keeles ilmunud, aga vene keeles on küll.

See raamat tõmbab nii kaasa, huvitavalt kirjutatud, tõeline kaasaviija.

kaks viimast osa olid ka ülipikad peaaegu 1000 lehekülge head ja nauditavat lugemist..

Seikleme siis ikka ise ka elus, kui siia juba kord tulime, siis teeme sellest ühe toreda seikluse :))) onju

Põnevat lugemist - "Maa Lapsed " sari

Jean M. Untinen-Auel:


Lõpetasin 6 osalise raamtu sarja lugemise " Maa lapsed"

Tegelikult on 6 osa veel ilmumata, loodame, et ilmub varsti. Kirjutan siia kõigi viie raamatu väikse ülevaate sisust.
Jällegi üks fantastiline teos, mis viib lugeja 35000 aastat tagasi olnud aega.


I osa "The clan of the cave bear, 1980 (Koopakaru klaan)


Sealt algab väikese tüdruku Ayla lugu, kes kaotab oma pere maavärina tagajärjel. Ayla eksleb üksi ringi Krimmi neemel päevade viisi, kuniks Koopakaru klaan leiab at poolsurnuna ja võtavad tüdruku oma hoole alla. Ayla Saab kasuemaks Koopakaru klaani parandaja naise Iza, kes vaatamata suurele alguse ehmatusele võidab Ayla armastuse ja usalduse.
Algus on Aylale väga raske, sest klaani inimesed ei suhtle kõnekeeles vaid kasutavad viipekeelt.
Kui Aylal on raskusi "keele" õppimisega, klaani inimesed hakkavad teda alaarenenuks pidama.
Kuid tasapisi Koopakaru suur teadjamees, võimas Mog - Ur, kes on Ayla kasuema vend, märkab aga Ayla tõelist andekust ja keele õppimise mured olidki murtud.
Koopakaru klaanil on omad väga ranged seadused ja Ayla eksib tihti nende vastu ja Saab ka karistatud nende rikkumuste eest, kahel korralTeda mõisteti isegi surma ja see tähendas,

Et ta pidi Koopakaru klaani juurest lahkuma. Tavaliselt surmamõistetu piinleb kusagil ja sureb, aga Aylal on tohutu elutahe ja tema kaitse amuletiks oli, mis talle klaani tulles anti, oli Koopalõvi.

Klaani järgi see oli võimsaim toteem(amulett), mis olla saab.

See aga anti talle sellepärast toteemiks, et kui ta üksi ringi uitas, ründas teda koopalõvi, õnneks Ayla pääses peitu, aga lõvi sai teda ikkagi käpaga löödud, mille tagajärjel Ayla reile jäid eluks ajaks neli küünejälge. Suur Mog-Ur aga tajus, et nüüd klaani on kohtamas suur häving ja sellised, kui Ayla, ootabki ees uue inimkonna tulevik. Ayla kasuema oli Aylast koolitanud väga hea parandajanaise ja Aylast saigi väga hea tohter.



II osa: The Valley of Horses, 1982aastal (Hobuste org)

Ayla oli sünnitanud poja Durci.
Koopakaru klaani pealiku poeg sundis teda vägisi magama endaga ja klaani seadustes oli, et naine peab alati mehe himud rahuldama, ükskõik, kes mees, aitab, kui at annab märgi selleks, peab naine sellele tahmisele alistuma.
Nüüd siis Ayla oli lõplikult surma mõisetud, ta peab jätma oma poja klaani kasvatada ja tema kasuema soovitas tal omasugused inimesed üles otsida ja Ayla läks.
Mitmeid kuid ringi rännates mööda niitusid, Ayla leian lõpuks oru, kus hobused elavad. Ta loobus inimeste otsimisest ja rajas omale kodu (koopa) hobuste orgu. Ta päästab väikse varsa kiskjate küüsist ja hakkab seda kasvatama. Siis leiab ta ka vigastatud väikse lõvipoja, kelle ta koopasse toob, terveks ravib ja samuti kasvatama hakkab.
Niimoodi õpib ta elama orus kahe loomaga, kuniks lõvi on küllalt suur, et omale kaasat otsima minna.
Samal ajal kaks venda kaugelt teisest suguharust, aga rändavad samuti ringi, tutvuvad eri suguharudega, vahetavad tarkusi ja oskusi, niimoodi and rändavad Doonau rannikut mööda, kuniks saabuvad hobuste orgu.
Seal Saab üks vendadest surma, kui lõvi tapab ta, teise venna elu aga Ayla suudab päästa, toob ta koopasse ja ravib terveks.
Mees õpetab Aylat rääkima ja nii nad leiavad teineteist.


III osa : The Mammoth Hunters, 1985 ( Mammuti kütid)

Rändurid siis kulgevad Doonau rannikut mööda, kohates erinevaid inimesi erinevaid suguharusid, igal pool peetakse neist lugu ja palutakse koguni elama jääda alatiseks. Neil on alati palju rääkida oma huvitavatest seiklustest, mis isegi uskumatuna tunduvad kuulajatele. Kuid kõigist kutsetest hoolimata, and jätkavad koduteed, kuniks Jondalar võetakse vangi naiste poolt, kes on vallanud kogu küla ja sulgenud kõik mehed trellide taha, kuna pealik on otsustanud toime tulla ilma meesteta.
Aylal õnnestub päästa Jondalar vabaks, aga tema oma elu satub hoopis ohtu, paha pealik Attaro üllatab Ayla äkilse rünnakuga ja peaaegu tapab at, kuid ootamatult Hunt tormab Aylale appi ja lõpetab ilge naise eluküünla oma võimsate lõugadega.
Niimoodi siis nende teekond jätkub aasta aega, kuniks ees on raskete oludega jäine jõgi vaja ületada.


The Shelters of Stone, 2002 ( Koopa hoolealused)

Koopakarude klaani kasvandik Ayla saabub siis lõpuks ometi oma armastatu Jondalariga mehe koju. Aylal on palju õppimist selle suguharu kommetest ja tavadest.
Ayla ootab last ja tahab Jondalariga oma kodu rajada ja meest teenida ja last kasvatada.
Kuid Ayla paistab ka seal silma on eriliste oskustega ja parandaja naise teadmistega. Suur Zelandoni näeb Aylas oma järglast ja tahab temast teadjanaist koolitada. Ma ei tea, kas Zelandoni vastab shamaanile meie ajal, aga samad tarkused/ teadmised/ oskused.
Kui Ayla tütar sünnib, siis oli ka juba teada, et järgmises osas temast saabki Zelandoni õpilane.
Nüüd pole muud, kui peab kannatlikult ootama viimast osa, kui panid tähele siis, 4 ja 5 osade vahe oli 12 aastat.
Ma ei tea, kas see on ka eesti keeles ilmunud, aga vene keeles on küll.
See raamat tõmbab nii kaasa, huvitavalt kirjutatud, tõeline kaasaviija.

19 septembril.
Täna oli tore sügispäev, ikka veedan palju aega järve ääres sõpradega, jalutame ja naudime sügise värvitud loodusest, mis päev päevalt kirevamaks muutub...

Sellised lopsakad hundinuijad meil siis järve ääres kasvavad

Enäjärv, täna oli ta peegelsile.küll siis on hea looduse keskel olla, see vaikus ja rahu - kaugel kõigest, tunned, kuidas energiavarud saavad jõudu.
Kallistan palju puid, palun ikka luba selleks, räägin nendega ja tänan alati hea energia eest...
Loodus annab, aga ta tahab ka tagasi saada :D

Küprose päikese all

Leidsin sealt samast kauplusest veel teisegi ilusa poisi. Limassolis - oli lausa õnnepäev :D


Küpros - Limassolis hästi vahva kauplus, kus oli müügil kõike seda, mis merega seotud.. Seal oli ka kõigile teatud ja tuntud Jacques-Yves Cousteau, kelle käevangu siis minagi pääsesin.

Käisime ka Küprose pealinnas Nikosias või nagu kohalikud ise kutsuvad seda Lefkosiaks. Nikosia asub peaaegu saare keskosas ja on jagatud kahte, pool kuulub Türgile juba üle 30 aasta. Tänapäeval saab ka Türgi poolele minna, pass peab kaasas olema ja seal on siis kasutusel Türgi liir. Muidugi on seal palju piiranguid, sa ei saa jääda sinna ööseks, vaid pead tagasi minema, Küprose kreeka poolele, ei saa olla mingit pagasit sul kaasas, ühtki ametimeest ei tohi sa pildistada, ega midagi sellist samuti, mis viitab ametimehega liituvat.samuti ei tohi sa edasi minna Türkki, vaid ikka ilusti - kenasti tagasi, sinna kust tulid.

Nikosia on Küprose suurim linn ja seal elab 195000 inimest ja turismile panustatakse seal väga palju.

Linn tegi määruse, et rõdul ei saa pesu kuivatada, ega vaipu kloppida ja ei saa pesuvett enam tänavale heita, trahvi ähvardusega see võeti kasutusele ja trahvi suuruseks on 80 €urot. Ja Nikosia oligi palju puhtam, kui Limassol. Linna kõndisime sisse suurte müüride vahelt, mille ees olid okastraatide suured rullid, et sa siis mitte ei saaks üle sealt ronida Türgi poolele. Meie läksime siiski Kreeka poolele, mida ümbritsevad müürid

Nikosias on suur arheoloogiline muuseum, kus vaatamist jagub kogu päevaks. Linnas on ka muidugi parlament ja Peapiiskopi palee.

Palju ilusaid käike ja tänavaid hubaste baaride, restoranide ja erinevate äridega, igal pool naeratavad müüjad, kelnerid, restoranide omanikud, kes sind sisse kutsuvad ja sulle oma külalislahkust üles näitavad:)

Puhkasin siis minagi jalga ja jõin tassi cappucino kohvi, mille hind oli 2.10£ , euros see teeb 3.75€ ja see oleks siis 58,50 EEK. Ma ei tea kui palju Eestis maksab tass kohvi praegu, aga minule see on küll rasvane hind pisikese tassi kohvi eest. Aga ega sellepärast ma seda ikka joomata jätnud, mida kallim, seda paremini maitseb.:)) pole ju mõtet reisile minna penne lugema, kui juba siis juba! Läks trumm, mingu pulgad ka!

Lõunat me sõime Byzantino restoranis, ise ma seda poleks küll valinud, aga see kuulus retke programmi. Toit oli maitsev, meile pakuti seal klefitko praadi, mis on saviahjus küpstatud lambaliha. Ja keftedest, mis on kreeka lihapallid, erinevate ürtidega maitsestatud, võrratult head.

Seal süüakse enamasti mezet, mis on siis küprose eine, külmade ja soojade suupistetega, seda tuuakse sulle ette teatud järjekorras, mille lõpetab magus suupiste.

Väga huvitav kogemus. Ja muidugi joogiks veini ja seda oli palju, nii, et lõbusaid poisse jällegi buss täis:o))

Kahjuks mina pole veini ega õlle sõber, pean ikka leppima piima või mahlaga, vesi ka eriti ei maitse mulle söögi joogiks. Miks nad küll sampust kusagil ei paku ;o)))

Aga see selleks, nii palju siis retkedest.

Aga seal on küll rohkesti väga huvitavaid võimalusi reisida, saab näiteks kruisiga Egiptusesse minna, mis kestab kaks päeva, seal viiakse Gizan püramiide, Sfinksi ja Kairosse Egiptuse muuseumi vaatama. samuti ka Beirutisse kahe päeva kruisile, suurimat vaatamisväärsust viiakse vaatama, mis on Bybloksi ja Leitan koobas.

Siis veel saab minna kolme päeva kruisile Libanoni ja Syyriasse. Seal viiakse 1100- aastalt olevasse Crac des Chevaliers lossi ja palju muudki huvitavat saab näha.

Ja siis veel võimalus minna kolmeks päevaks lennukiga faaraode maale Egiptusesse - Kairosse, lennuki reis kestab tund, nii, et palju jääb aega seal kohapeal olla.

Seal viiakse siis Niilusele jõelaevga õhtuhämaruse saabudes. saab tutvuda rahvusvahelise muuseumi väljapanekutega, mis kuuluvad faaraode imeliste aarete hulkka ja palju muudki huvitavat.

Selliseid toredaid reise korraldatakse Küproselt.

Johanneskirche - Johannese kirik


Kolossi - Curium oli samuti väga meeldejääv retk. Neid peetakse saare tähtsamateks nähtavateks kohtadeks. Peatusime Fassourin alal, mis jäi Limassolist läände, keskaegses Kolossi lossis, mille ajalugu rikastavad rüütlid ja samuti ka saare tuntuim vein, Commandar. Fassourin alal kasvatatakse sitrusvilju, samuti ka viinamarju ja avokaadosid.
Curium oli antiikne linnriik, kus on säilinud teater ja sanatoorium imeilusate mosaiikidega. Teater on tänapäeval palju kasutusel, seal peetakse kontserte ja teatrietendusi, võrratult hea akustika. Meie grupis oli meeskoor, kes meile seal ilusaid laule esitas ja see oli tõeliselt kaunilt kõlav. Ja milline imeilus pilt seal avaneb merevaatega, hmmmm...
Limassoli rannas.


Limassol on siis veini linn, Küprose tunnetuima vein Commandri poolest, mis küpseb suurtes tammetünnides ja saab nendest hea aroomi. Aga samuti valmistavad tehased ka muid alkohoolseid jooke, brandy on üks neist paljudest.
Ja jällegi lõppes meie retk veini degusteerimisega ja buss oli täis lõbusaid laulumehi :o)))ja pudelitest kilisevaid kotte!



Mägiküla restoranis söömas.


Ortodoksi kiriku altar mägikülas.


Kohalikud mägiküla naised oma käsitööd müümas turistidele. On tõeliselt ilusad linad, rätikud..

Seal oli tõesti maaliliselt ilusaid väikseid külasid, kus inimesed elavad aastaaegu järgides. Võrratult sõbralikud ja külalislahked elanikud.
Seal oli samuti kevad ja viljapuud õitsesid täies ilus - mandlipuud nägin esimest korda :)
Käisime pisikeses Lania külas, kus elas Inglise päritoluga kuntsnikke, kes seda kaunist loodust maalidesse jäädvustavad ja neid ilusaid maale müüvad. Seal siis neid pisikesi käsitöö ärisi oli, kust siis sai osta suveniire ja muidugi veini, mida Küprosel toodetakse Commandaria. Meilegi oli seal veini degusteerimisi igas peatuspaigas, nii mõnigi sai keele pehmeks.
Järgmine peatuspaik oli Kilani külas ja jälle veinitehas ja degusteerimine. Väga huvitav oli vaadata, et mägedesse oli rajatud põllud, kus siis neid viinamarju kasvatati. Külad on seal tühjaks jäänud, kõik lähevad alla linna elama, noored pole huvitatud enam viinamarja kasvandusega tegelema, liiga vähe tulutoov ja liiga palju vaeva nõudev töö, väikese tasu eest.
Samuti käisime ka Omodhosi külas, seal oli vana klooster ja Püha Risti kirik.
Seal oli palju kitsaid tänavaid, kus kohalikud naised oma tehtud pitsiunelmaid müüsid, võrratult ilusaid käsitöid.
See oli igati tore reis, meile sattus võrratult hea giid olema, nii, et selle retkega jäin ma väga rahule.

Kuninglik London.

London - väga kuninglik linn.
Londonis elab üle 7, 4 miljoni inimese ja London on Euroopa üks suurematest linnadest. Pindala on 1 579 ruutkilomeetrit.
London koosneb kahest osast Suur - London (Greater London) ja Londoni - Cityst (City of London).
Londoni rajasid Thamesi jõe alamjooksule ca 2000 aastat tagasi roomlased.
17 sajandi alusest kuni 20 sajandi alguseni oli London üks maailma tähtsamaid linnu.
London oli maailma 2002. aasta turismipealinn. Seal käis 11,6 miljonit välisturisti, Pariis jäi 9 miljoniga teisele kohale.
Londonis on väga palju huvitavat ja palju vaatamist väärt kohti : Tate Galerii, Westminister Abbey, Big Ben, Londoni parlamendihoone, British Museum, Madame Tussaud' vahakujude muuseum, Sherlhock Holmesi majamuuseum, Tower of London, Little Venice ja kindlasti on nii palju huvitavat, mis ka minul vaatamata jäi, millepärast kindlasti tuleks tagasi minna on The Garden Museum, Fan Museum ja teatri muuseum.

Buckinghami palee on Suurbritannia monarhi ametlik residents Londonis.
Tänapäeval kuulub Buckinghami loss Suurbritannia riigile, mitte kuningaperele. Osa palee ruume on alates 1993. aastast augustis ja septembris avalikkusele avatud. See on nimelt aeg, mil kuningapere lossis ei viibi. Kahjuks olin seal maikuus, nii, et minule need uhked väravad ei avanenud.
Lisaks sellele osaleb igal aastal umbes 50 tuhat inimest lossis korraldatavatel aiapidudel, vastuvõttudel, audientsidel ja bankettidel. Aiapidusid korraldatakse aastas tavaliselt kolm, tavaliselt kõik juulis.

Valitsus kulutab aastas Buckinghami paleele 15 miljonit naela. Palees töötab 450 inimest.


Poseerimas ja ise ka pilte napsimas ukhete kuldsete ornamentide all

Big Ben, Peaministri hoone, Londoni silm

Saint - Pauli katedraal.


Ja muidugi, kõige - üle kõige, mis mind Londonisse viis, oli IL Divo kontsert Wembely areenil.
Ma istusin seal saalis teises pingirivis, lava ees - see oli minule midagi rohkemat, kui nooruse ajal Estonia kontserdi saalis istudes Tipp meloodiat vaadates, kuigi siis oli seegi suur asi, polnud sugugi nii kerge sinna pileteid saada, aga kohal olin ma alati...Jaak Joala ja "Suveöö" isegi Televiisorisse olen pääsenud Estonia kontserdi saalis istudes.

Ma jäin v ä g a rahule, oli suur nauding istuda saalis ja kuulata tõeliselt häid tenoreid laulmas - meloodiliselt kõlavaid ülihäid laule...ma nautisin uskuge mind - 200% minust oli 7 taeva kõige kõrgemal korrusel, sellised elamused sööbivad meie mällu ja neid on aega ajalt väga hea jälle välja võtta ja värskendada. Küllap te teatrihuvilised teate, kui palju positiivset energiat saab ühest heast etendusest!
Ja seiklused jätkuvad tohutu suures British Museum - is, kus peab arvestama, et kõike vaadata sa ei jõua päeva ega ka kahega, tuleb minna sinna, mis kõige enam huvi pakub ja mis te arvate, kuhu Liana jalakesed viisid...;) ...teadagi kuhu :)

Kuninglikud iluasjad

Kuld särab nii, et silmadlööb pimedaks.

Kuninglike kõrguste linnuteemalised kõrvarõngad


Kuninganna väärisehted

Siis vägagi kuninglikud :)

Seda kameed ümbritseb muuseas 28 briljanti ja need pole sugugi väikesed.

Missugune suurepärane käsitöö.


Suitsumeeste luksus

Kui tänapäevaselt öelda, siis letermann kuninglikul kõrgusel


Ripatsid

British Muuseumi relvadeväljapanekuid, see üks väike osa...
Pilte sai küll südamest võetud, kuid kõike siia välja panna pole mõtet ja ei jõuagi. Saate väikese ülevaate ja lõpud lähete vaatate ise oma silmaga kohapeal.

Ja muidugi The British Museum mulle väga muljet avaldas nagu piltideltki näha võite, kui palju ilusat juba ehete näol, mida kunglikud perekonnad kasutasid
Lisaks veel palju huvitavaid aardeid 18 sajandist. Aardeid oli eri maailma jagudest ja maadest. Kunsti, arheoloogilisi leide, münte, rahasid, ehteid - köik filigraanselt ilusad, jumalaid, maagiat, müsteerilisi asju jne jne

Päevaga seda ära ei jõuagi vaadata, aga sissepääsumaksu sinna ei ole, nii, et käi või igapäev.

Ja veel sai ka üle vaadatud Buckinghami Palee väljast poolt muidugi, külastasin küll Queen galeriid, aga seal olid ainult maalid.

Teine koht, mida saab palee müüride seespool külastada on kuninglike kaarikute ja muu sellega liituv.

Suveniiride kaupluses oli muidugi mõned koopiaid ja palju muud krääsa ja loomulikult kõik Buckinghami palee logodega varustatud, vägagi kuninglikud, ikka kullaga maalitud ja särasid, kui pühademunad.


Kõndisin ka tiiru ümber palee, mida ümbritses kõrge müür ja hästi paks ja suur okastraat seal kaunistuseks peal.
Proovisin leida head ronimise kohta, et oleks Charlsile külla läinud, aga mõningate ürituste järele loobusin : D ta nagunii juba omale Lady leidnud, mis siis ikka...otsin edasi, kõik pole kadunud..

Madame Tussaudsi vahakujude muuseum on rohelise kupli järgi näha juba kaugele...

Kahe suurmehe vahel kõnet pidamas.

Tom Jones vahakujde muuseumis.

Maailma paras koomik läbi aegade - Charlie Chaplin.


Inglismaa kuninganna Viktoria. Tema valitses Inglismaad 1837 - 1901 - siis oma surmani.

Vahakujude kabinet Madame Tussauds, muide see pole ainuke, mis Londonis on, neid on veel ka Amsterdamis, Hong Kongis, Las Vegases, New Yourgis, Shangais - kui sinna satute, külastage. Mulle igal juhul meeldis, külastajaid oli muidugi hullupööra palju, raske oli sealt neid kuulsusi leida, selle massi vahelt, ma arvan, et nii mönigi staar jäi mul nägemata!

ûldiselt olid nad kõik väga loomulikud, ma pole ju neid elusana näinud, nii, et ei kommenteeri.

Alumisel korrusel oli siis kõik kuulsad kurjategijad, seal oli ka õuduste pime koridor, kust läbi tuli kõndida ja iga nurga tagant hüppas sulle ette mingi verine zombi. Ûks kõndis mu selja taga ja nuusutas mu juukseid, ühelt poolt ja teiselt poolt. Ei vaadanud teda, aga naerma ajas küll.

Naiste kiljatusi oli seal küll palju kuulda.

Päid oli seal vardas küllaga...brrrrr

Siin jälle link oma silmaga imetlemiseks http://www.madame-tussauds.com/ vali ise pealehelt, mis maa muuseumi tahad külastada?!

Seal on väga hea süsteem liikumiseks, kahekordsete bussidega. On olemas 4 eri bussi liini, mis sõidavad läbi köik tähtsamad kohad ja vaatamisväärtused, bussist saad omale kõrvaklapid ja võid kuulata, kus oled ja mida näed¨.

Esimene liin on sinine liin, mis sõidab mööda kõigist muuseumitest.

Teine liin on roheline, mida kutsutakse loop line (ringsõit)

Kolmas kollane, mida kutsutakse Original tour, vaatamisväärsused.

Ja neljas on punane liin, millele jäävad samuti vaatamis väärsused ja lisaks shoppailu tänav - Oxford street, Big Ben, Buckingham Palee, palju muud. Punane ja kollane liin suuremalt osalt sama tee.

Neid touride kaarte saab igast pistest hotellides ja ka bussidest, nii, et näed kaardilt, kus oled ja mis seal on, kuhu buss viib, lihtne ja loogiline süsteem.

Sama piletiga võid läbi sõita köik liinid, kas või kogu päev bussist bussi minna, vahepeal võid söömas käija, muuseumis, või mis siis iganes teha tahaksid ja jälle bussi ja edasi.

Esimene päev ma nii tegingi, vaatasin kohad, kuhu tahaks minna ja mida lähemalt uurida.

Bussi teiselt korruselt on hiilgav ülevaade igale poole, pisike katuski, kui sajune ilm satub olema.

Mida kindlasti Londonis käies tasuks võimalusel külastada on Väike Veneetisa - Little Venice.
Kuid eks pildid räägivad enda eest.

Feng Shang Restoran ehitati 1980 - ndatel ja oli esimene ujuv restoran Londonis.

 Little Veneetsia sai nimeks poolt luuletaja Robert Browning, kes elas vaatega kanalile 1800.
Sellised armsad madalad proombussid.

Little Venice

Emily kohvik

Tule, puhka jalga joo kohvi ja hinga seda ajatut hõngu

Väike Veneetsia

Natukene selle päris Veneetsia moodi

Vaade sillalt

Niimoodi rikkad siis hoiavad oma paatmajakesi kanalil, käivad seal lõbutsemas, puhkamas. Need väiksemad paadid, nendega minnakse siis lõbusõidule kanalil. Rikaste lõbu.

Edasi aga minu lemmik tegelasele külla, keda küll kahjuks kodus polnud, kui keegi ikkagi oli sooja kamina ees puhkamas..

Doktor Watsoniga juttu vestmas, Scherlock Homesi muuseumi külaliste toas.
Kahjuks ei olnud Holmes ise kodus, nii, et sai kõik uuemad uudised otse Watsonilt ahjusoojalt sain kätte, mis siis teoksil.
Sherlock Holmesi majamuuseumis oli igas toas kamin ja igas kaminas oli elav tuli.

Minul oli soov minna Sherlock Holmesi muuseumi, teatavsti, kes lugenud teavad, et 221 b Baker Streedil, kus Holmes elas . See on fantastiliselt huvitav koht uurimiseks ja imetlemiseks, mida kõike seal ei ole, isegi söögilaud oli kaetud ja doktor Watson oli kodus ja nautis und tugitoolis, igas kaminas küdes tuli, ainult Holmes puudus, kahjuks! Maja ise oli nelja korruseline, igast toas siis vägagi huvitavaid asju ja Holmesi tööga seotud esemeid. Muidugi ka Watsonile kuuluvaid asju.

Siin teile link sellel muusumile, kus ka virtuaalne näitus võimalik vaadata.

http://www.sherlock-holmes.co.uk/

Seal oli ka suveniiride kauplus, kus sai siis kaasa osta mida vaid, Holmesiga liituvat kraami.

Selline siis minu London tour, üldjoontes mind ei huvita minna samasse linna mitu korda, kui maailm on ilusaid kohti täis, aga Londonisse läheksin ma küll kohe päris kindlasti tagasi. Võib olla juba esimesel võimalusel :) Elame - näeme, midagi pole veel kirikus välja kuulutatud!

Reisimine rikastab ja see peab küll nii paika, kui olla vaid võib...

Ilusaid suvepäevi teile kõigile, uute ja huvitavate seiklustega maal ja merel...suvi on ikka parim kodumaal reisimiseks, aga sügisest siis läheb lahti...uus hooaeg, uue hooga!

Nii, et kes käinud veel pole, minge kindlasti, mis siis, et on kallis linn, aga ma ütlen, et tasub igati ära!

Minu meelest sobiks öelda, et London on väga uhke ja kuninglik linn. Midagi ei ole seal odavalt tehtud, kõik on väga hinnalise välimusega.

Ühegi maja uks ega aken ei ole tavaline, maja seinad, igale poole jätkub seda, mida vaatad ja imestad, oi kui ilus, oi kui kena

Inglastelt ju see ütlemine tulebki, me pole nii rikkad, et odavaid asju osta, see peab paika seal igal sammul.

Harrodsi kaubamajast sõitsin ka ainult mööda, oleks veel Jõuluaeg olnud, oleksin võinud sisse minna oma kätetööd vaatama, Harrods on meie klient ja ikka ostab maja kaunistamiseks meilt dekoratsioone, mida siis mina olen neile oma kätekestega valmistanud.
Ühel aastal tegime neile toiduosakonna lae ehitimiseks 2000 pallidega dekoratsiooni.
Võis küll uhke vaatepilt olla neid erivärvilised pallidest dekoratsioone rippumas näha.
Niivõrd kuninglik ja mõnus reisikogemus, et kindlasti tulen siia tagasi...