Võsult Mäetaguse SPA-sse. edasi Tudu rabasse ja ikka edasi Selisoo rabasse.

Eelmisel aastal avastasin juhuslikult Mäetaguse mõisa spa ja panin omale kalendrisse kirja, et sinna - sinna vaja minna. Varakult tegin broneeringu ära suveks, mine tea. 

Ümbruses on palju toredaid matkaradu, nii, et jällegi kaks ühes päevad. Kuna rohked matkarajad pakkusid ka rohkem võimalusi, siis käisime ära kahes rabas, Tudu ja Selisoo rabas.

Aga nendest juba hiljem.

Kõigepealt lähme Võsule, ööbisin seal Rannaliiva külalistemajas, selleks oli mul kaks põhjust, esiteks kohtumine armsa kirjasõbraga Võsul ja teiseks, et järgmisel päeval lähemal olla Mäetagusele. Tegime temaga lihtsalt selle plaani, et saame Võsul kokku, lähme sööma ja siis naudime koos pudeli vahuveini minu juures külalistemaja rõdul. Plaanitud, tehtud ja täide viidud.

Õhtul nautisin rannas päikeseloojangut, rahulik, rahvast eriti polnudki liikvel. Oli juunikuu algus ja suve kohta päris kahvatu soojuse mõttes.

Lummav sirelilõhn külalistemaja rõdul

Päikeseloojang inimtühjal rannal üksiku jalutajaga, kes on teisel pool seda kaamerat. Üle mere on näha Käsmu ja Kuradisaar.

Kollased kobar õitsejad, harilik kukerpuu.

Kaunid Võsu aiad. Ilus on vaadata neid pitsidega aknaid.

Hästi lopsakad topeltõitega sirelid.

Käisime söömas ja loomulikult ühed head joogid kuuluvad selle juurde.

Võsu rand.

Pritsukuur ehk Võsu butiik, kus on alati nii naiselikud riided. Kehva suve algus ei toonud puhkajaid Võsule, seega polnud ka müügi suhtes edukas. Omanik rääkis, et järgmisel aastal jäävad uksed kinni.Rendileping saab otsa, kas ka pikendatakse, jääb nähtavaks.

Kui teda enam seal pole, midagi peab asemele tulema..loodame. Ma ikka igal võimalusel sealt läbi põiganud, ainuüksi selle kuuri pärast, midagi ikka leiab. Võsu butiik on ka Rakveres Põhjakeskuses, nii, et päris ära ei kao.

Nüüd jätame Võsu sinnapaika ja liigume edasi Ida Virumaa poole, et Mäetaguse spa-sse jõuda. Kui juba spa-ga sai algust tehtud, siis paari sõnaga sellest toredast mõisast mõned tutvustavad seigad.

Mõisaansamblist on säilinud 14 hoonet, millest tall-tõllakuuri on tänaseks rajatud hotell 24 toaga, supelamaja ja sauna tagatuba, restoran ning hiljuti restaureeritud viinaait.

Aastal 1542 on esimesed märkmed, aga õitseaeg hakkas siis, kui mõisa valitsejaks sai von Rosen.

Nagu ikka oli kombeks, rajati ka Mäetaguse häärberisse koolimaja, kuniks valmis uus koolimaja.

1992 alustati mõisa renoveerimisega. Sinna asus tööle kuni 2017 aastani vallavalitsus ja teisel korrusel toimusid kultuuriüritused.

Hotelli sissekäik, vasakule jäävad hotellitoad, paremale supelmaja.

Restorani terrass

Mäetaguse mõisa hotelli vastuvõtus kohtusime perenaise Miisuga, ametliku nimega Elisabeth von Rosen. Hetkel on tal puhkehetk.

Hiljem oli ta valmis vastu võtma külaliste paitusi. Kiitust avaldas ta nurrudes. Kui siidine ja pehme ta oli. Õhtusel ajal külastas ta meid hotellitoas, kontrollides, võib olla, küllap ka, et mõned paid vastu võtta,  kas meil on kõik vajalik olemas..igaks juhuks tegi tiiru toas ära, et noh, kas äkki hiiri pole..

Restoran von Rosen. Sõime apelsini karbonaadi. Ma ütlen teile, see oli imemaitsev.

Supelmaja sauna tagatuba.

Põhirõhk sai muidugi soojale supelmajale pandud, seal kaob aeg märkamatult aurusauna ja veemõnusid nautides. Kuid pärast spa mõnusid läksime õhtustama ja õhtusöök, see oli tõeline naudinguline pidusöök.

Peale hästi magatud ööd pehmes voodis, oli kaetud väga rikkalik ja mitmekülgne hommikusöök.

Kõhukesed küllased, seadsimegi sammud matkaradadele.

Selisoo rabast alustame, kuigi meil oli vastupidi. 

Selisoo raba oli samuti edasi tagasi, kokku 8 km. Oli nii siirdesoo, lageraba, puisraba alasid,  hästi vahelduv. Väga tore oli see, et kogu laudistee oli kaetud võrguga. Nii mugav ja julge astuda ka vihmaga.

Murakad õitsesid.

Tupp-villpeade kuldaeg

Seli järv 

Seli järv, oli ka üks koht ujuma minemiseks.

Näete, korraliku võrguga kaetud, Tublid inimesed, kes sellega tegelevad, et meil oleks turvaline rabas matkata. 

Tupp-villpäid oli nii, et valendas..

Nagu natukene andis päikese lootust..

 Jõhvikad õitsevad  Selisoo rabas

Tudu raba algus, oli vihmane retk, aga samas võimalik kogeda ka raba koos vihmaga, me pole ju ometi suhkrust.

Kuigi raba pildid on alati ilusamad koos päikesega, on märg raba siiski toredaks vahelduseks.

Tudu raba pikkuseks on kõige rohkem kilomeeter, ei saa veel alustadagi, kui juba oled lõppu jõudnud.

Tupsude kuldaeg, see vaatepilt kohapeal oli lihtsalt nii lummav, et pildiga seda edasi anda pole võimalik.

Looduse omad tegemised, vaevalt et mänd ise nii viltu kasvanud oleks.

Põnevad kujutised vees..

Raja lõpus avaneb imeline vaade Tudu järvele

Tudu järv 

Kõik vajalik olemas, soovikorral jää ööbima metsaonni, saad valmistada toitu, kõige eest on hoolitsetud, puud samuti tuletegemiseks olema, välikäimla olemas.

Ümber järve on jätkub looduslik matkarada, ilma laudiseta,

Suurepärane terrass ujuma minemiseks, istu, puhka lõõgastu, naudi vaadet.

Suve parimad hetked veedad sa siin, täiuslik puhkus meelele ja hingele.

Kohev kaelus, vaevalt et kask selle kaeluse üle rõõmustab, aga tal pole kuidagi võimalik ka temast vabaneda. Looduse omad tegemised.

Nii need kaks päeva kiirelt möödusid, mis muud, kui Rakvere Berliini trahteri kaudu koduteele. Kõhuke tänulik ja ise samuti.  Kodusõit sisemaa kaudu ja kui ikka Kirna teele jääb, ei jää siis mitte sinna sisse põikamata. 

Elamusi jälle kuhjaga.

Müstiline Kirna mõis..

Saka mõis ja Ontika matkarada.

 Seekord valisin ööbimise ja spa naudingu kodust võimalikult kaugemale Ida Virumaale, Saka mõisa. Tõesti, sellega võib ainult nõustuda, et Saka mõis on kaunis pankranniku pärlikene, asub see väärikas mõis Eesti rahvuslikuks looduspärandiks valitud pankrannikul.

Saka on üks vähestest Eesti mõisakompleksidest, mis on tervikuna taastatud. Nii Itaalia renessansiarhitektuuri näiteks sobiv härrastemaja, kui mõisa territooriumil asuvad hilisemad ehitised ja neid ümbritsev park on hoolikalt renoveeritud. Pildil olev härrastemaja pakub samuti majutuse võimalust ja majas asub ka restoran.

Pargis on taastatud kaevikute liin ja rajatud kivimite ekspositsioon, kus on võimalik saada ülevaade erinevate ajastute kivimitest.

"Liugles üle Läänemere,
Veeres üle Viru mere,
Kuni õnne kohendusel,
Jumalikul juhatusel
Kotkas kõrge kalju peale
Viskas mehe Viru randa."

Kalevipoja tulek.

Armas väike paviljon, kuhu kuuma päikese eest varju minna.

Kohvihetk.

Pehme voodi juba ootab ja kutsub, aga peab veel ootama..

Seinamaaling - ajas tagasi.

Umsiedlung (ümberasumine, ümberasustamine) mälestusmärk. Baltisakslaste ümberasumine oli aktsioon, mille käigus asustati 1939. aasta lõpus ja 1940. aasta alguses enamik Eesti ja Läti baltisakslastest ümber Saksamaa poolt okupeeritud Poola aladele.

Avatud aken, mille taga lendavad toonekured.

Täiesti privaatne mini-SPA saunade ja väikese basseini ning erinevate kehahooldusvõimalustega. Aurusaun, soome saun, head jahedad basseinid. Ei puudunud ka mullibassein, mis lihased hästi läbi raputas..Mõnus..niiiniii mõõõõnussss...

Õhtune päikeseloojang Saka mõisa Meretornist vaadatuna. Mõis asub 48 m. maapinnast kõrgemal pankrannikul plus kolme korruse võrra vaja kõrgemale torni platvormile ronida mööda keerdtreppi. Meretornis on võimalik ka ööbida, saunas käia meremaali imetledes.. 

Lisaks on kämpingu tarvis suur plats olemas.

Sume suveõhtu.

Uus päev, uued tegemised ja võtame suuna Ontika maastikukaitsealale  matkarajale. See valik oli nagu lotovõit. Väga raske on seda kõike sõnadesse panna nii, et seda vääriliselt edasi anda. Küllap siiski pildid annavad natukenegi aimu sellest looduse ilust, mida me kogeda saime. Kui Sa juhuslikult seal matkanud ei ole, siis soovitan kindlasti see tore teekond ette võtta. 

Laudisteed väga korras ja hästi hooldatud.

Mõlemal pool käsipuud, lihtne alla tulla ja üles minna.

Matkarada algas ülevalt pangalt ja lõppes all mere ääres. Valaste matka- ja õpperada kulgeb Ontika maastikukaitsealal ja raja kogupikkus on 1,5 km. Rada kulgeb 700 m ulatuses pangametsas, pangaalusel rusukaldel, kuhu on rajatud laudtee ja rannas. Lisaks on pangalt laskumist pea 55 m ja sama palju tõusu ülesse tagasi. Ontika pankranniku ja piirkonna loodusväärtusi tutvustavad raja ääres on selle tarvis infotahvlid.

Astangu ja mere vahel rusukaldal kasvab pangamets, kus on põhjamaade jaoks erakordne loodus ning üks ürgsemaid metsatüüpe Eestis. Klindimets on vanade puude putukate rohke elupaik ja sobib hästi ka nahkhiirtele. 

Uhked ja väärikad sõnajalad, nii palju, kui silm seletas, lausa suurejooneline maastik.... Ka kuukresse kasvas seal hästi palju. sügisel peaks sinna dollari jahile minema. Jalakamets. 

Puhkepaus kauni vaadetega tasandikul..

Sõnajalad, ühed minu lemmikutest. 

Jõuamegi teekonna lõppu, Ontika randa.

Saime kopsud värsket mereõhku täis..

Kiviklibu ja puhas helesinine merevesi. Nii nagu loodus toimetab, nii on, inimene ei peaks looduse kulgemisele vahele segama. 

Meile tulid vastu ema kahe väikemehega, nemad korjasid prügi loodusest ära, mida kellegi kuri käsi sinna oli visanud.. kurb.. 

Imeline ema, kes oma poegadele õpetab just seda, mida peaks iga kool ja kodu lastele õpetama.

Kiitsime ja tänasime tublisid poisse ja emat ennem kõike.

Laine laine järel randa kandub
sääl siis jõuetuna liiva vaob,
nagu lubadus mis kergelt antud
nagu tõotus - petlik, mis kaob.

Igas hetkes peitub head ja halba
sääl kus lõppeb, seal ka algab tee.
Meri kustutab kord jäljed kaldalt
aga hinges püsivad need.

Igas hetkes peitub head ja halba
sääl kus lõppeb, seal ka algab tee.
Meri kustutab kord jäljed kaldalt
aga hinges püsivad need.

Ma kohe pidin selle siia lisama..

Kui vaadata mere lõpmatust siis võib Lennart Merega täiesti nõustuda, kui ta ütles, et "Maa, mis on avatud merele, ei saa olla väike"

Tõelise elamuse teekond läbi ürgmetsa ja sõnajala paradiisi, mis lõppes helesinise mere ääres, Ontika kiviklibu rannas. Olime kõik võrdselt vaimustuses...

Läksime veel hea õnne peale Valaste juga vaatama, aga polnud selles joas tilkagi vett, aga kuiva joa vaatajaid oli massides.

Kui jälle autode juurde tagasi sai matkatud, siis oligi aeg kehakinnitusele mõelda. Sõitsime Liimalasse Tulivee rannarestorani, mis asub maalilises rannas ja väljendab oma arhitektuurilt merelainet... 

Teel Liimalasse hakkas sellist paduvihma sadama, et keerasin parklasse kuivemat aega ootama. 

Meie matkamise aeg oli täiuslikult valitud.

Tulivee villas saab ööbida. Mere kaldal asuvas hotellis on üheksa merevaatega numbrituba, mis igaüks jutustavad ühe omaaegse salapiiritusekuninga loo. Hotelli vahetus läheduses asuvad ka merevaatlustorn, välilava ja salapiiritusemuuseum. Igal numbritoal on numbri asemel endised salapiirituse äriga tegelenud meeste nimed.

Liimala rand. Meretorn.

Aseri paistab..

Pensionipõlve pidav paat, aga pakub oma kulunud laudadega väärikat silmarõõmu.

Koduteel oli plaan Kirna mõisa külastada, jõudsin kenasti.

Ilus vaatamine läbi avatud uste mõisatagusesse parki.

Kirna mõisa loodusravi lillederohke park.

Kiviktaimlas oli palju õitsejaid.

Ilus ja värviline.

Läbi rohelise aknaraami.

Põlisrahvad usuvad energiavahetusse. Kui looduselt midagi võtta, tuleb talle alati midagi vastu kinkida. Näiteks indiaanlased puistavad tänutäheks maha tubakat ja maisijahu kui murravad puult oksa või võtavad maast kivi. Samamoodi toimib ka taotlusega tehtud heategu, nagu näiteks prahi koristamine metsa alt või annetus looduse hüvanguks.

Väga elegantselt ja õiges ajastus sisustatud Kirna mõis. 

Plüüsi, siidi ja sametit, rokkokood ja ilusaid värve..vaatamist ja uudistamist jagub. 

Kohvikus kostitasin end kohvi ja jäätisega.

Kohviga jaksab jälle edasi rännata. Koduni enam palju pole jäänud, natukene üle saja kilomeetri. Kokku sai teekonda 500 km. võrra. 

Kojusõit viis vikerkaare silla alla...selle kauni loodusnähtusega ongi ilus lõpetada.

Naudi suve!