Siiruviiruline sibulatee.

 Oeh, te ei tea missugused fantastilised siiruviirulised kogemused ma kätte sain ühel päikesepaistelisel laupäeval, mil istusin reisibussi ja meid viidi Peipsi kallastele. 

Peipsimaa – see on erinevad rahvused ja kultuurid, maalilised rannakülad, pühalikud pühakojad, ikoonimaal, samovarid, sibulad, kurk ja rääbis, järv, sihvakad tuletornid, uhked mõisad, põnevad muuseumid ja põline laadakultuur. Ja küllap seda nimekirja võiks jätkata ja jätkata..  

Na-natukene kannatust ja kohe ma hakkan sellest jutustama. Etteruttavalt teen lühikse sissejuhatuse.

Võin taaskord tõdeda, et küll meie väikesel armsal Eestil on nii palju ilusat ning põnevat vaatamist pakkuda.

Kõigepealt hommikune päikesetõus läbi bussiakna.

Sõitsime Peipsi ranna äärsete sibulaküladega lähemat tutvust tegema, neid läbides hakkas silma, et need külakesed olid töökate inimeste kätega nii armsaks tehtud.

Peipsi kaldal elab sõbralikult koos kaks rahvust ja kolm kultuuri. Seal on omavahel põimunud eesti talupoja, saksa mõisniku ning vene vanausulise kultuur, moodustades ainulaadse Peipsiäärse olustiku. Läbisime omapäraseid ridakülasid, kus läbi aegade on kasvatatud sibulat ja kurki ning inimesed elavad teistsuguse rütmi järgi, kui meie harjunud oleme. 

Vanad traditsioonid on Peipsi kallastel elavatel vanausulistel endiselt au sees.

 

Esimesed vanausulised jõudsid Eestisse juba 18. sajandil ning on tänaseni säilitanud oma identeedi ja elustiili.

Parimad sibulakasvatajad on just nemad.

Ahhetama panevat kontrasti tagasihoidlike vanausuliste küladega pakub uhke Alatskivi loss, mis on suurepäraselt korda tehtud. See kontrast aitab saada aimu Peipsiveere teisest palest – baltisakslaste kultuurist. Alatskivi lossi restoranis pärast ekskursiooni sõime ka lõunat. 

Kuid nüüd kõigest järgemööda.

Meie teekod Tallinnast sihtpunki läks linnulennul, sest meie giid hoidis meie kogu tähelepanu vanausuliste elu olguga kaks tundi põnevil, sest ta rääkis nii huvitavalt, nii toredaid asju, kuna ta ise on samuti Kasepäält pärit, nii, et vägagi kursis sealse elu ja kultuuriga.

Esimene koht, kus peatuse tegime oli Peipsimaa pealinnas Mustvees. Sealses toredas Teemajas oli meil mõnus kohvi/teehetk.

Ampsuks pakuti kohalikku karaskit ja sooja sibulapirukat. Võiks öelda, et sibulapirukas on kohalik bravuur ja maitseb nii hästi, et aru igatahes ei saa, et sööd sibulapirukat

Ahjusoojad sibulapirukad

No väga vaimukad laelambid teetassidest, just nagu loodud Teemajale

Hubased hetked Peipsi Teemajast. Kõhukese eest hoolt kantud, seadsime sammud Mustvee uuele rannapromenaadile Peipsi kaldale. Sinised järvevaated olid muidugi lummavad ja rahustavad. Need maitsesid nagu magustoit pärast sibulapirukat!

Ilusad sinavad veed..

Just nii tore näebki välja osa uuest Mustvee rannapromenaadist ja nagu näha sadamakohvik, millest avanevad suurepärased vaated kooki ja kohvi nautides.

Nii tore peipsilikult sinine ja lainetav pingike ootas istujaid rannapromenaadi lõpus. Uus rannapromenaad on ligi kilomeeter pikk, kenasti valgustatud ja pingikesed, et jalga puhata ja järvevaadet imetleda.

Tagasi bussi jalutades kohtusin ma kohaliku triibikuga, ta siblis küll eest ära, aga ma hakkasin kiisutama ja ta jäi seisma, istus maha ja jälgis, kuidas ma talle lähenesin. Astusin hästi aeglaselt tema poole ja siis sobivas läheduses kükitasin maha ja esitasin talle küsimusi, sain sedamoodi rääkides temaga silmside ja proovisin järgi kassiteadlaste soovituse, öelda kiisule silmade abil, et sa armastad teda ja kiisuke tegi samamoodi, ohoo, proovisin uuesti ja tema ka....

kahjuks pidin ma lahkuma ja kiisu vaatas silmad suured, kuhu nüüd pärast nii ilusat hetke?

Edasi viis meie tee Eesti pikimale külateele, mille pikkus on 7 km. Läbisime selle hästi aeglaselt, et saime ilusasti ülevaate, mis, kes, kus, tänu giidile muidugi.

Vaatasime järveäärseid ilusaid maju ja väga korras aedasid, kuniks jõudsime välja

Tihedale, kus endises koolimajas on uuenduskuuri läbinud Peipsimaa muuseum, kus on võimalik tutvuda vanausuliste eluolu, kiriku- ja köögikultuuriga, ikoonimaaliga ja kõrvalmajas Peipsi järve eluga. Eriväljapanek kuulub maailmakuulsale ikoonimaalijale Pimen Sofronovile, kes on pärit sellest külast.  Lisaks on muuseumis ruum õpitubade (nt ikoonimaalimine, ivan chai valmistamine, keedusuhkru valmistamine, sibulapatsi õpituba, kirikuslaavi lugemine) läbiviimiseks.

Kaasa saab osta Peipsi kultuuri ja loodusega seotud suveniire ja käsitöö esemeid ivan chaid ja erinevaid maitsvaid kohalikke maiuseid. See muuseum on tuntud ka
oma samovari kogu poolest

 

Tee joomine on nii populaarne, et samovarid ja erinevate teetõmbamise kannude rohkus näitab seda vägagi selgelt.

Seda, kuidas valmib ikoon saad sa teada sellest legendist. 

 

Tavalisele kivile maalitud

Tore kirju diivan muuseumis. Osavate sõrmede käsitöödega kaunistatud

Selliseid toredaid rõivaid kannaks hea meelega.

samovarid, samovarid ja veelkord samovarid

Muuseumi töötaja tegi meile ülevaate vanausuliste kultuurist. Peipsi läänerannikule tekkisid vanausuliste püsiasulad 1730. aastate lõpuks. Teadaolevalt vanimad palvelad pühitseti Kükita ja Kasepää külas.

Eesti 2011. aasta rahvaloendusel märkis oma usutunnistuseks vanausu 2600 Eesti elanikku. Vanausulised ise arvavad, et tegelikult on neid palju rohkem, hinnanguliselt 10  000–12 000 ringis. Vanausuliste palvelaid on Tallinnas, Tartus, Peipsi lääneranniku külades ja Piirissaarel, kokku 11 kogudust. Kuna Peipsiveerel napib töökohti, on paljud sealt lahkunud, nooremad inimesed mujale õppima läinud. Siiski käiakse kodukohas oma suvemajas, vanemaid ja vanavanemaid aia- ja majapidamistöödel abistamas, suuremate pühade (millest tähtsaim on ülestõusmispüha, ka jõulud) puhul külastatakse jumalateenistust kodupalvelas. Kõik need inimesed peavad end vanausulisteks.

Esimene vanausuliste asutatud palvela asub Kükital. 14.september 1740 õnnistati sisse Kükita palvemaja. Praegune palvela ehitati 1948. aastal Teises maailmasõjas hävinenud palvemaja asemele.

Pideva ja pikaajalise keelekontakti olemasolu kahe keele vahel ning kakskeelsus kui regioonile iseloomulik joon on sagedase laenamise eelduseks ja tingimuseks Peipsi lääneranniku elanikkonna keeles. Paljud keelejuhid on kakskeelsed ning nende kõnes on märgata eesti keele mõjusid. Enamiku keelejuhtide vanus on reeglina olnud üle 75 aasta, paljud on omandanud eesti keele juba lapsepõlves, töötades eesti taludes karjuste ja sulastena. Seetõttu on murdes laenatud valdavalt olmesõnavara. Eesti sõnu kasutatakse siis, kui on tarvis nimetada uut (laenatud) eset või nähtust. Laensõnal on vene keelele omane foneetiline kuju ja grammatiline vormistus, mõnikord ka sõnamoodustusvahendid, nt sufiksid: варуши – varrud, ворстик – vorst, копля – koppel, кельма – kellu, трепка – trepp. Ja üks vahva sõna, mis meelde jäi oli külmavata - külmavõitu. Vorstik on ju väga tore sõna.

Lapse häll

Kõige rohkem oli siiski samovare, igas suuruses ja kujus.

Lausa kuldse läikega väga uhked samovarid

Muuseumi eksponaatide hulgas leidus kõike, mida ühes majapidamises vaja läheb.

See laud ja sein olid muuseumi külastajate poolt muuseumile kingitud.

Muuseumi taga laiub Peipsi järv ja kaldal asub kaunis Kasepää laululava. Kusagilt lugesin, et arvatavasti kõige kaunim laululava Eestis? On küll armsamaid, aga kas ka kaunemaid?

Silmapiiri pole nähagi, kaugel ..kaugel

Ilus oli seal küll, puhas õhk ja imelised järvevaated. Natukene Peipsi järvest 

Peipsisse voolab umbes 200 jõge või oja, suurim neist on Emajõgi. Ainus väljavoolav jõgi on Narva jõgi.  Järve pikkuseks on 72 km ja laius 50 km. Sügavaim koht 12,9 m. Järves elab 37 liiki kalu ja 9 liiki kahepaikseid. Nendest iseloomulikumad on rääbis, ahven, peipsi tint, ja haug. Elutsevad ka luts, koger, koha, latikas, nurg, roosärg, särg ja peipsi siig.

Peipsit kasutab igal aastal peatuspaigana üle miljoni rändlinnu. Päris muljetavaldv määr.

 Turistile üks väga tark viidapost!

Edasi viib teekond suisa teise kultuuri – baltisakslaste poolt ehitatud väärikasse Alatskivi mõisa. Vahepeal ainult väike vahepeatus Peipsi järve ääres asuvas  Siiraku talupoes, mis pakub kõige esinduslikumat kohaliku kraami ja kõik müügil olevad tooted on lähi-ümbruskonnast. Mulle meeldisid need sinavad vaated Peipsi järvele

Valged õied sügises

Siiraku talupood ja meie suurepärane giid. 

Jälle rõõmsalt, kes noosiga, kes mitte, tagasi bussi ja vurame edasi. 

Vahele väike grupi tutvustus. Meil oli väike buss, reisikaaslasi oli ehk 15 kokku, hästi mõnus väike grupp ja kõik olid suurepärased naerusuised reisikaaslased. Kohe oli selge pilt, et kogenud reisisellid ja maailma näinud inimesed. Kuivõrd mõnus on selliste tublide kultuurihuviliste inimestega reisida, kes suudavad olla veel heatujulised ning rõõmsad, kui buss hilisõhtul tagasi Tallinna jõuab.

Ja olemegi kohal, Meie ees kõrgub Eesti üks kaunimaid pilke püüdev Alatskivi lumivalge loss oma tornikestega.. Aegade jooksul on häärberil olnud erinevaid funktsioone, kuid alates 2011.aastast on restaureeritud loss oma täies hiilguses avatud kõigile külalistele

Märkimisväärne annetus soomlastelt.

 See uhke ehitis on aga ilmekaks näiteks, kuidas vastukaaluks talupoegadele elasid kunagi selle maa mõisnikud. Loss on Alatskivi mõisa uusgooti stiilis peahoone, ehitatud 1880-1885 kohaliku mõisniku Arved von Nolckeni poolt armastuse märgiks oma kauni kaasa Josephine vastu.  Balmorali lossi eeskujul ehitatud mõisa peahoone projekteeris kohalik mõisaomanik Arved Georg von Nolcken ise

Jõeorgu rajatud lossi ehitamisel võeti šnitti Šotimaal asuvast Suurbritannia kuninglikust residentsist - Balmorali lossist.

Alatskivi loss oli paruni perele koduks kahekümne aasta jooksul. Praegu on enamus ruume saanud taas tagasi oma ajaloolise välimuse. Lisaks arhitektuurile saab siin uudistada, kuidas mõisas omal ajal elati. Loss toimib hotellina, teisel korrusel on neli tuba, kõige luksulikum on tornituba.

Jalutasin sügiseses lossiaias, mõned jäädvustused teilegi vaatamiseks.

Roosid igatahes õitsesid, suuremalt osalt oli taim küll lehed maha visanud, et roosidel kauemaks jaksu jääks vastu pidada

Roosid rõõmustavad silma oma iluga, mis siis et sügistuuled räsivad.

Suvel on see roosiaed kindlasti väga lummav. Annab põhjust suvel siia tagasi tulla. Sest nii maitsvat lõunat, kui meile lossi restoranis pakuti, kordaks samuti meeleldi. Ja milline suurepärase maitsega kohv, pididki olema erilsed kohvioad, mida kusagilt poest ei saa, vaid ainult restoranid on need õnnelikud.

Lossiprouale oli oma trepp, mida mööda proua siis järve äärde jalutas

Kujutage ette, elegantne proua astumas väärikalt sellest uhkest trepist alla, käes pitsit päikesevari, mida hoiavad pitskinnastes käed.

Sellised imetoredad aiavaated Alatskivi lossil. Nüüd aga heidame pilgu ka lossi tubadesse. Muidugi ei puudu ka järvevaated. Tornistoast on see vaatepilt kindlasti imeline

Lossi sissekäigul on meid vastu võtmas parun Von Nolcken ise. Esimesel korrusel asub külastuskeskus, mis tutvustab Alatskivi lossi kui ühe perekonna elamut, aga ka kogu mõisa ajalugu üldiselt ning annab ülevaate lossi restaureerimisprotsessist.
Ja eesruumi kaminas põlesid küünlad.

Lisaks esimesel korrusel pakub Alatskivi lossi restoran maitseelamusi ning teisel korrusel erilist majutusvõimalust kaheksale külalisele neljas sviidis.

Muusikatuba

kaminad olid küll väga suurejoonelised

Koridorid olid ikka nii pikad, et vahepeal peab puhkama 

Parun

Paroness

Veel üks uhke kamin monogrammiga.

Veel üks tulekolle, suured ruumid, küllap oli tegemist, et talvel ruumid soojad oleksid.

Alatskivi lossil on vahepealsetel aastatel päris kurb saatus olnud, küll on olnud kontoriks, küll on olnud koolimajaks ja selleks viimaseks polnud loss kohe üldsegi  mitte sobilik. Maja oli nii külm, et lapsukesed istusid koolis mantlid seljas ja käpikud käes.

Teisel korrusel asub muuseumi tuba, mis on pühendatud siitkandist pärit tunnustatud heliloojale Eduard Tubinale.  

Makett Alatskivi lossist

Tubinale tema 70 daks sünnipäevaks.

Eduard Tubini tuba, kus palju põnevaid eksponaate.Tubina toas hoitakse nüüd heliloojale kuulunud klaverit ja viiulit, Klaver on tähelepanuväärne ka sellegi poolest, et sellel on valminud lisaks muudele teostele ka eesti esimene ballett «Kratt».

Keldrikorrusel asub fotonäitus Vana-Tartumaa mõisatest, mõisateenijate vahakujude ekspositsioon ja käsitöökojad, mis pakuvad võimalust osaleda keraamikatubades ning kaasa osta käsitööd.

Mõisavalitseja Shiwzow ja virtin ehk majapidajanna Marie, mõisavalitseja naine. Tema vastutas köögis, keldris toimuva ja samuti ka karjamajanduse eest. Mõisa köögis valmistati toitu nii härrasväele, kui ka teenijarahvale. Virtin planeeris toidukordi, korraldas toiduvarude täiendamist ja toiduainete väljajagamist. Virtinad olid õppinud majapidamist, esialgu sakslased, hiljem ka eestlased.

Mõisavalitseja ehk opman korraldas kogu mõisa majandamist. Eesmärk oli alati sama, ajast hoolimata, teenida ustavalt ja toota omanikule vöimalikult suurt kasumist.

Koduõpetaja Hidegard Marie. Tal oli aadlilaste seisukohasel kasvatamisel suur roll. Koduõpetaja kuulus perekonnaringi ja osales köigis ettevõtmistes, ta oli kogu pere vaimne kese.

Kärner Kaarel. Tema hoolitses rohtaia ja kasvuhoone eest. Ka mõisapargi kujundus ja hooldus olid tema õlul. Kärner oli väljaõppinud mees, kellelt saadud tarkuseterasid rakendati ka ümberkaudete talude kujundamisel. Kärneri abiliseid olid aednikud ja aiapoisid, kes kõplasid ja riisusid iga päev pargiteid, kastsid lilli, niitsid muru, rohisid aedvilja ning kogusid saaki viljapuudelt ja marjapõõsastelt.

Taga seisab kubjas Jüri. Kubjas oli valitseja tähtsaim abiline, kes pärines alati lihtrahva hulgast. Mõistis hästi nende kombeid. Kõige suurema sundija ja karistajana oli ta vihatuim ametimees. Rahvasuugi ütleb ; " Kilter, kubjas, aidamees - need on põrgus kõige ees!" Usuti ja loodeti, et vähemalt pärast surma pääseb õiglus võidule.

Kuna karistuseks oli iga üleastumise korral vitsa- ja kepihoobid, siis kogunes viha ja vimm kupja, abikupja ehk kiltri vastu. Aeg - ajalt see vimm prahvatas ja eriti julmad karistajad maksid selle eest eluga.

Kammerteener Jakob oli paruni isiklik teener, kes saatis teda kõikjal, ka välisreisidel. Usalduslikku suhet kinnitab kasvõi see, et parun oli Jakobi poja ristiisa. Kammerteenri Jakob Põdra poeg oli Eesti vabariigi sünni juures väga olulist rolli mänginud Ernst Põdder

Kutsar August tema hoolitses sõiduhobuste eest ning korraldas tõldade, vankrite ja saanide korrashoiu. Ta oli alati valmis vajadusel hobuseid rakendama ja sõitma. Kutsari abilised olid tallipoisid. Rahvasuu teab rääkida, et parun sõitis kuuehobusetõllaga. Härrasrahvas armastas ka väga ratsutada.

Seltsidaam Emma Marie Katerine. Seltsidaam oli lossiproua isiklik nõuandja ja usaldusisik. Enamasti kõrgklassi kuuluv haritud naisterahvas saatis prouat reisidel ja oli igapäevane hea seltsiline. Temaga vesteldi kunstist, kirjandusest ja musitseeriti.

Köögitüdruk Leena tema ülesanne oli abistada kokka ja teha leiba. Köögitüdruk oli tavaliselt vallaline naisterahvas, kes paistis silma puhtusearmastusega, hoolsuse ja kuulekusega.

Kokk Karl, tema valmistas koos köögiabilisega mõisaperele toidu. parunipere sõi neli korda päevas. Hommikukohv viidi parunile voodisse, Kell 10 oli hommikusöök, lõunasöök oli kolmekäiguline ja serveeriti söögisaalis, Õhtune teelaud serveeriti pererahva soovikohaselt vahel ka mõnda teise esindusruumi.

All korrusel olid veel käsitöötoad ja mõned ilusad siidmaalid seinal vaatamiseks.

Siidmaalid

Piilume uksest sisse, milline lossis olev üks käsitöö tuba on. Lossis kõik põnev vaadatud, kõht ka täis söödud, seame sammud läbi kauni lossi pargiala ja astume lossimüüride vahelt välja.

Lossimüüri kõrval asuvasse hoonesse (otse ees)on ennast sisse seadnud tore pereettevõtte Hirveaia veinikelder, mis toodab kohalikust toorainest käsitööveine, teesid ja teisi toidusuveniire. Degusteerisime kolme erinevat veini koos äraarvamismänguga koostisosadest ning kuulasime kõrvale lugusid kohalikest maitsetest ja veinide valmistamise protsessist. Väga tublid perenaised. Soovijad said kaasa osta vahuveini ja marjaveine.

Veinid mekitud, oli aeg edasi liikuda, oli plaan minna käsitöö Magasiaita suveniire kaasa ostma, aga võta näpust, pood oli juba suletud

Lillepuhmakad aga rõõmusasid silma.

Hea reisikaaslane märkas Kivi kõrtsi, tuli mulle bussi järele, et vaja pilt ikka teha Kiviga Kivi kõrtsi ees ja nii siis saigi pilt see pilt tehtud, Kivi Kivi kõrtsi ees 😁

Nobedamad jõudsid ka Juhan Liivi kalmul ära käija.

Jätkame teekonda mööda Peipsi ranniku värvikat Sibulateed. Teele jäävad kirevad vanausuliste külad – Kolkja, Kasepää, Varnja. Vanausulisi iseloomustavateks märksõnadeks on kord ja iluarmastus. Tõsi, see ilu on natuke teistsugune kui meie oleme harjunud – lopsakam ja mitmekülgsem. 

Eestlasele ei tuleks iial pähe kaunistada kartulimaad lilleiluga, aga vanausulise arvates peaks kõik tema ümber olema kaunis. 

Nii ei värvita näiteks aedagi tihti mitte ühe värviga, vaid kasutatakse kahte ja võimalikult kontrastset.

Just sellised näevadki välja õiged sibulapeenrad, nii kasvatavad sibulaid vanausulised. Sibulateta sibulapeenrad vaadatud ja sibulapalmikud kotis oma koha leidnud, jätkame teekonda. Nii palju veel sibulapeenrast, et kõik umbrohi vistakse peenravahesse ja jäetakse sinna. Sügisel, kui sibulad on peenrast üles võetud, kaevatakse ja tehakse uued vaod sinna, kus peenravahed olid ja kõik see umbrohi jääb väetiseks. Peenravaod kaevatakse nööri abil sirgelt. Vanausulised kuivatavad sibulaid kaua ja pidid isegi ühekaupa sibulaotsad ära kõrvetama, et mädanik sisse ei pääseks. Nad on väga töökad ja tänu sellele ka rikkad inimesed, sest nad ei suitseta ega kasuta alkoholi.

Selline tore sein Varnja külas. 

Hakkab juba hämarduma ja meil veel vaja tutvuda Peipsimaa külastuskeskuse ja sealse Sigurimuuseumiga. Sigur oli varasematel aegadel siinsele piirkonnale rikkuse toojaks. 

Lähme siis kõigepealt Siguri muuseumi, mis asub keldris, sissepääs sinna on nii madala ukseauguga, et minagi pidin sügavalt kummarduma, et mitte peakest ära lüüa.

Muuseumis saime teada, kuidas sigurit korjati, lõigati, jahvatati, kuivatati, röstiti ja tarbiti.

Rõõmsad ja potskad potid paistsid kõigepealt silma.

Pääs siguri muuseumi ja pakutrüki tuppa on siin, astuge ligi..

 

Ja sealt väikesest august muuseumi pääsebki

Sigurit hakati laialdaselt kohvi aseainena kasutama XVIII sajandil ja seda eeskätt Itaalias, põhjus oli lihtne, hind oli kohvist palju soodsam. Kasutati sigurit päris laialdaselt ja tunti niinimetatud "preisi kohvina" Mäletan ise ka veel seda aega, kui kohviubasid polnud saada, et argipäeval jõime meiegi sigurikohvi. Oakohvi maitses pärast seda jumalikult hästi.

Giljotiin siguri lõikamiseks

Muuseumi giid räägib meile siguri ajaloost. Ta seisab siguri kuivatusahju ees.

Seal keskuses asub ka pakutrükk.

Sellel joonisel näete kuidas pakutrükkal pakuga trükkima hakkab selleks puuvasarat kasutades.

Pakutrükiga kaunistatud kangastest valmistud riided

Õuepeal oli Rääbu suvila, kus siis sibulad ja porgandid kuivasid

Sohva õhtuse päikeseloojangu vaatamiseks

Ja päikeseloojang pakkus meile sellel õhtul väga ilusa vaatepildi.

Läbi ilusa klaasmaja, kus sees kasvasid veel tomatid, päevalilled, seal peetakse koosolekuid.

Pilved suudavad marmorit taevakangale maalida.

Päevalilled läbi veepisaratest klaasi

Kaev ja samovar ikka seal kõrgemal kohal.

Peipsimaa külastuskeskus on omamoodi vaatamisväärsus 19 sajandi lõpus ehitatud endine vanausuliste elumaja, kus see tore külastustuskeskus asub. Siin saime kõige parema ülevaate kohalikust käsitööst. Erilist tähelepanu väärib nende poe assortiment, mida olla viimasel ajal kõvasti täiendatud.

Ja suur roheline ahi oli soojaks köetud ja seal sees oli nii soe ning mõnus olla.

Ja oligi meie siiruviiruline teekond läbi saanud, tagasi bussi ja kodutee võis alata. Kõik olid hoolega telefonides ja vaatasid päevast pildisaaki.

Loodan armas lugeja, et Sina said sama toreda kogemuse, kui mina seda teekonda läbides.

Ilusat sügist!