Lõpuks ometi käisin mina ära Kihnu saarel, aega võttis kauem, kui vaja, aga ausalt, sinna tahaks kohe kindlasti tagasi minna, veel osa saama kihnlaste elust seal ürgse ilu keskel. Seda ma teen ja jään just nii kauaks, kuniks kopsud Kihnu mereõhku täis hingatud täies mahus. No küll on üks imetoredate kihnulaste saar, kus on säilinud vanad kombed, mis elavad väga edukalt käsikäes koos uutega. Naised kannavad endiselt kaunites värvides Kihnu rahvariideid igapäevaselt, paljudel memmedel polegi peale nende muid riideesemeid.
Nüüd põgusalt Kihnust endast ka, mis me siis Kihnust teada saime selle toredal räimeretkel.
Esimest korda on mainitud Kihnu saart 1386 ja asustuse kohta on andmeid aastast 1518.
Kihnu, kunagine hülgeküttide ja kalurite saar säilitab visalt oma identiteeti. UNESCO on kandnud Kihnu kultuuriruumi maailma vaimse pärandi nimekirja.
Kihnu, iidne meresõitjate ja kalurite saar on Eestis suuruselt seitsmes. Kihnu pärimuskultuur - riided, keel, muusika ja käsitöö kuuluvad UNESCO suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja. See on ju suurepärane pärand, mida kihnlased edasi annavad järgmistele sugupõlvedele.
Umbes 700 elanikuga Kihnu saarel valitsevad kogukondlik elulaad, vanad kultuuritavad ning kihnu keel ja laul. Kohalike jaoks on tants ja pillimäng elu lahutamatu osa. Seda me ka nägime Kihnu Rahvamaja simmanil, koheselt, kui esimene akord kõlas oli tantsupõrand kihnlasi täis ja hoogne tants läks lahti. Seda peab kohe ära tõdema, et kihnlased osakavad suurepäraselt tantsida, olgu siis tants missugune. Ilus oli lihtsalt vaadata. Paljud tantsud olid lõbusad ja väga erilised, kõik tantsisid ja kes ei osanud, õppisid oskajate vahel tantsides ja tantsu lõppedes olid neilgi sammud ja kõik vigurid selged.
Sadade aastate jooksul on Kihnu mehed veetnud suurema osa ajast merel ning naistest on saanud saarel käsitööd, tantse, mänge ja muusikat hõlmava kultuuripärandi hoidjad ja edasikandjad. Palju nägime naisi, kes mootorratastel triibuliste seelikutega meist mööda sõitsid.
Aasta läbi külalisi võõrustav Kihnu muuseum annab ülevaate saare ajaloost, seal hulgas ka kuulsa kapteni Kihnu Jõnni elust. Kihnu Jõnn ehk Enn Uuetoa on üks kuulsamaid kihnlasi, teda teab vist igaüks, aga mõne sõnaga temast ka. Ta on tuntud mereajaloos, kui metskapten Kihnu Jõnn. Metskapten on laevakapten, kellel pole eriharidust, aga on saanud tunnistuse pikaajalise avariideta meresõidu eest.
Enn alustas sõite kiviveolaevadel, kus sai esimesed meresõidukogemused. Seejärel siirdus Enn Uuetoa Häädemeestele, kus sai tööle madrusena Weidede perekonna laevadel, hiljem tõusis pootsmanniks.
Puuduliku hariduse tõttu ei oleks Jõnn pidanud pootsmanikohast kõrgemale pääsema. Kuid temast sai siiski kaugsõidukapten. Nimelt olnud kaptenitest suur puudus. Siis usaldatud üks laev korraks Jõnnu juhtida. Reis läinud hästi. Jõnn võitnud nii laevaomanike usalduse ja töötas edaspidi ainult kaptenina. Teiste kaptenite vastu olnud Jõnn väga heasoovlik ja abivalmis. Uute purjede tegemise juurde kutsutud Jõnn sageli appi, mida ta meeleldi teinud. Jõnn olnud ise väga osav purjemeister ning löönud tegelikus töös kaasa.
Muuseumikultuuriga on Kihnus teistmoodi ja omapärane olukord – siinsetes aitades leidub palju sellist, mis mujal vaid muuseumivitriine ehivad, ka igapäevases argielus on kasutuses palju vanu tarbeesemeid. Seepärast on saare keskel asuv koduloomuuseum ühe suure vabaõhumuusemi tuum ehk muuseum muuseumis.
Kihnu naiste käsitööoskus on säilinud ehedal autentsel tasemel ja väärtuslik käsitöövaramu täieneb pidevalt – muuseumi vitriinis ja hoidlates tohutu käsitöökogu. Vaimne kultuur on esivanematelt pärandatud tänapäeva, vanad tööoskused on Kihnus alles ja see teeb ka muuseumikultuuri eriliseks.
Kihnu muuseumi kõige olulisem tegevus on igapäevaste muutuste talletamine – kogumine ja salvestamine on eksponeerimisest tähtsam. Kihnu muuseumis on Eesti suurim naivistlike maalide kogu, nende autoriteks kihnlastest naivistid.
Kihnu saare lõunatipus Pitkänä neemel asub valge puak. Puak – just nii kutsuvad kihnlased tuletorni. Hoolimata esmapilgul alaväärsena tunduvast nimetusest on sihvakas majakas mänginud olulist rolli kihnlaste elus. Kasvõi sellepärast, et saare hoonetest hoidis just Kihnu tuletorn pidevat ühendust välisilmaga, kuni 1898. aastal mööda merepõhja Kihnu toodud telefoni kaabliga mandriga püsikontakt loodi.
Nagu piltpostkaardid, võrratult ilus koht
Leiva ning saia saba, oli ka õlut müüa.
Perenaise totsikud, potsikud ja muud vidinad, kõik kohe käepärast võtta.
Ühe silmaga puu
Siniste ratastega lillevanker
Kaluri töövahendid. Kalureid, kes sellega endale elatist teenivad, neid enam palju Kihnus pole. Kalu meres on selleks liialt vähe, arvatavasti ülepüüdmise tagajärg, Kuid perele ikka tuuakse ise kala merest ära.
Vaade vanale laudale, selle ees on suur tiik, mille pererahvas ise rajas. Nüüd voolab sinna sisse kaks allikat ning kalad elavad seal tiigis, et tiigivesi puhas püsiks.
Ja oligi ees kodutee.
Kokkuvõttes oli imetore retk ja veel toredam saar oma suurepäraste kihnlastega.
Kihnu on küll väike, aga kihnlased sõbralikud, antakse meeleldi infot, kus leiab kõhutäidet ja millist teed pidi pääsed öömajale.
Aeg saab Kihnus hoopis teise mõõtme või nagu öeldakse, Kihnus aeg seisab. Maailmapilt muutub seal hoopis avaramaks!
Olge terved, siis reisime veel!
Lähme koju!
Sui vaotas sedäsi massaku täüde et rahvamajas oli massaku rohkõm kui kihnlasi
Suvi lõi saare mandrieestlastest nii täis et, rahvamajas oli mandrieestlasi rohkem kui kihnlasi
Kihnu naenõ kuõb tie piäl käües kua vardu
Võtsi omalõ uiõ mehe
Lehmä tuõminõ oli mede peres lastõ tüe
Tüdrikätel ei olõss muud, piä asi et priipäräst tantsi sai
Nüüd põgusalt Kihnust endast ka, mis me siis Kihnust teada saime selle toredal räimeretkel.
Esimest korda on mainitud Kihnu saart 1386 ja asustuse kohta on andmeid aastast 1518.
Kihnu, kunagine hülgeküttide ja kalurite saar säilitab visalt oma identiteeti. UNESCO on kandnud Kihnu kultuuriruumi maailma vaimse pärandi nimekirja.
Kihnu, iidne meresõitjate ja kalurite saar on Eestis suuruselt seitsmes. Kihnu pärimuskultuur - riided, keel, muusika ja käsitöö kuuluvad UNESCO suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja. See on ju suurepärane pärand, mida kihnlased edasi annavad järgmistele sugupõlvedele.
Umbes 700 elanikuga Kihnu saarel valitsevad kogukondlik elulaad, vanad kultuuritavad ning kihnu keel ja laul. Kohalike jaoks on tants ja pillimäng elu lahutamatu osa. Seda me ka nägime Kihnu Rahvamaja simmanil, koheselt, kui esimene akord kõlas oli tantsupõrand kihnlasi täis ja hoogne tants läks lahti. Seda peab kohe ära tõdema, et kihnlased osakavad suurepäraselt tantsida, olgu siis tants missugune. Ilus oli lihtsalt vaadata. Paljud tantsud olid lõbusad ja väga erilised, kõik tantsisid ja kes ei osanud, õppisid oskajate vahel tantsides ja tantsu lõppedes olid neilgi sammud ja kõik vigurid selged.
Sadade aastate jooksul on Kihnu mehed veetnud suurema osa ajast merel ning naistest on saanud saarel käsitööd, tantse, mänge ja muusikat hõlmava kultuuripärandi hoidjad ja edasikandjad. Palju nägime naisi, kes mootorratastel triibuliste seelikutega meist mööda sõitsid.
Aasta läbi külalisi võõrustav Kihnu muuseum annab ülevaate saare ajaloost, seal hulgas ka kuulsa kapteni Kihnu Jõnni elust. Kihnu Jõnn ehk Enn Uuetoa on üks kuulsamaid kihnlasi, teda teab vist igaüks, aga mõne sõnaga temast ka. Ta on tuntud mereajaloos, kui metskapten Kihnu Jõnn. Metskapten on laevakapten, kellel pole eriharidust, aga on saanud tunnistuse pikaajalise avariideta meresõidu eest.
Enn alustas sõite kiviveolaevadel, kus sai esimesed meresõidukogemused. Seejärel siirdus Enn Uuetoa Häädemeestele, kus sai tööle madrusena Weidede perekonna laevadel, hiljem tõusis pootsmanniks.
Puuduliku hariduse tõttu ei oleks Jõnn pidanud pootsmanikohast kõrgemale pääsema. Kuid temast sai siiski kaugsõidukapten. Nimelt olnud kaptenitest suur puudus. Siis usaldatud üks laev korraks Jõnnu juhtida. Reis läinud hästi. Jõnn võitnud nii laevaomanike usalduse ja töötas edaspidi ainult kaptenina. Teiste kaptenite vastu olnud Jõnn väga heasoovlik ja abivalmis. Uute purjede tegemise juurde kutsutud Jõnn sageli appi, mida ta meeleldi teinud. Jõnn olnud ise väga osav purjemeister ning löönud tegelikus töös kaasa.
Kord hilissügisel Pootsist paadiga Kihnu sõites jäädud tormi
kätte. Hädavaevu saadud Kihnu. Pärast seda öelnud Jõnn, et
ookeanis ei võta elu ära, aga siin „luadõs” (=lombis) pidanud
see juhtuma. Ta korranud sageli, et maailmas saab kõikidest
meredest üle, ainult Kihnu Silmavahelt mitte.
1912. a. kevadel öelnud Jõnn, et ta on küll meresõiduks
vana, kuid läheb siiski veel viimast korda laevale kapteniks.
Jõnn läinud Saaremaale Kihelkonnale, kust purjetanud
„Rock Cityga” Inglismaale.
„Rock City” hukkus 19. novembril 1913. aastal reisil
Hernösandist (Rootsis) Londonisse. Kolm meeskonnaliiget,
sealhulgas kapten, hukkusid ja maeti Oksby kalmistule
Hiljem toodi Kihnu Jõnni säilmed kodusaarele ja on maetud Kihnu kalmistule.
Kultuurihuvilistele on Kihnu saarel erinevaid kodukülastusi võimalik teha ja oma silmaga kihnulaste kambritesse piiluda.
Mis on seal väga populaarsed, on kastiautosõidud ja kalastusretked. Tuletorni tasub ka kindlasti külastada, sest seal on täiesti puutumatult ürgne see mereranna äärne, kadakad ja kivid..
Tuletorni tipust avaneb kindlsti lummavlt kaunis vaade kogu saarele, ümbritsevatele laidudele ja merele. Kahjuks meie sinna tuletorni ei saanud, munalukk oli ukse ees ja tuletorni vaht põõnas ja puhkas kindlasti simmanil tantsimisest väsinud jalgu välja.
Hea võimalus Kihnu avastamiseks on ringmarsruut Kihnu Reesuratas (reisiratas), mis viib läbi saare kõigi nelja küla. See 23 km pikkune tuur kutsub tutvuma vaatamisväärsustega üle kogu saare. Tuuri võib läbida nii autoga, kui jala, kuid suurepäraselt sobib selleks jalgratas mida saab ka saarelt pea igast talust laenutada. Suurem osa taludest tegeleb juba kodumajutusega.
Kihnus ei ole aastaringselt avatud kohvikuid, kuid on palju kodukohvikuid, kus ka sügis-talvisel perioodil ettetellimisel külalistele head-paremat pakutakse. Meie saime seal küll sellele kinnitust, esimsel päeval maitsev kalasoust kartulite ja salatiga. magustoiduks mannvaht, küll oli hää.
Teisel lõunasöögil pakuti aga ahjupraadi kartuli ja kastmega, liha oli mure ja väga maitsev, kihnlased osakavad süüa teha. Kartul on kihnu naistele väga tähtis, tema peab igapäev kartulit sööma. Isegi sünnitusmajja võetakse kartulit kotiga kaasa.
Saarel oli mitmeid väikesi käsitööpoode. Suviti tegutseb ka sadamaturg, kus kaubeldakse kohaliku toidu ja käsitööga. Kihnu leib ja sai on väga populaarsed. Samuti räimerullid ja kohalik õlu. Nii, et külastage saart ja toetage neid toredaid kihnlasi Ka talvel saab Kihnut külastada, külma talvega saab saarele ka mööda jääteed.
Meie räimeretk algas talust tallu sõites ja kuna räimeretk on kihnlastele parima räimerulli ja suitsuräime, parima leiva ja parima õlle tiitlite väljaselgitamise võistlus, kus siis 5 talu oli endast parimat andes meile need tooted mekkimiseks välja pannud. Nii me siis talust tallu liikudes neid tooteid mekkisime ja parimatest parimat välja selgitasime.
Esmalt sõitsime Pärdi - Jaagu tallu, seal olid juba letid lookas meid ootamas, tegin põgusa tiiru aias, kõik armas, mis silma jäi on siin teie ees.
aida aknal rõõmustavad silma mõned värvilised esemed
kaluri kraam
Väärikas õuepuu, ka temale on oma kohustused seal aias antud.
Järgmiseks vurasime Pärnamõisa uhkele õuealale. Seal saime maailma parimat kohupiima - õunakooki. Küll oli hää.
Pärnamõisa õuealal.
Veevõtukoht, keskel kena saareke ja saarekesel elasid kaks lammast
Pakkusin neile ristikheina, nuusutasid kõigepealt, siis alles võtsid vastu ja kadunud need varred olidki, mää mää, et anna veel..
Kiigega oli ka selline lugu, et ainult omal vastutusel oli lubatud kiikuda, sellepärast jalad turvaliselt maas, õige õrn kiiga kaaga sai tehtud..
Pärnamõisas saime kurja käruga kiiremad tuurid tehtud.
Laisad lambad, rohi põlvini, aga nemad pikutavad
Toredad õuealad kõikides taludes. Tublid Kihnu perenaised
Kurase talu kuri käru
Kihnu armas memm kudumas ja meile silmarõõmu pakkumas
Ka vanadest pesukaussidest saavad suurepärased lillekodud.
See oli Lohu talu menüü mekkijatale
Marko Martvere oma ansambliga tegi muusikat ja kõik kihnlased tantsisid. Pidu oli vägev ja laulud olid lõbusad. kuid iga pidu saab ükskord otsa olenemata, kui lõbus seal on.
Pikast päevast väsinud, häid elamusi kuhjaga kogutud, oligi aeg puhkama sõita.
Uni viis kohe kaasa, kui pea patja puudutas ja hommikul ärkasime puhanuna koos päikesega.
Hommikune vaatepilt meie toa aknast
Päike ringutab
Imelisest päikeseenergiast laaditud, oligi aeg hommikueinet võtma minna. Meid ootas ees aurav riisipudrukauss ja ilusad roosilised kohvikannud. Milline maitsev hommikusöök ja lahked köögiperenaised. Saime loa majja sisse minna ja kihnulaste kambritega tutvust teha ja aidas ringi uidata.
Majas oli kihnu naiste käsitööd esil, tõeline käsitöö aarete veimevakk
Aidas olid samuti väga kihnulikud magamiskambrid.
Tolli turismitalu õueala.
Hommikusöögid söödud ja majaga tutvust tehtud oligi aeg edasi liikuda. Ees ootas muuseumi külastus. Seal saimegi suurepärase ülevaate Kihnust, kihnlastest, nende tradistsioonidest jne.. sellest kõigist tegin ma juba alguses juttu.
Jalutasime ka Kihnu kooli aias.
Koolil on väga ilus korras lilleaed ja suur õunapuu aed. Koolis õpib üle neljakümne lapse ja kooli juures asuvas lasteaias käib 11 last, kui nüüd õigesti meelde jäi. Õpetajaid on ka umbes tosina jagu.
2000 aastal sai Kihnu kool peaministrilt tänukirja "Kaunile koolile"
Koolis õpetatakse ka kihnu keelt, kihnu laulu ja tantsu. Traditsioonid on hoitud.
See on üks vähestest õigeusu kirikutest Eestis, mis ehitati algselt luterlikuks sakraalhooneks. Kiriku ehitusstiil on historitsistlik ning olemus lihtne, kesktelje suhtes sümmeetriline valgeks krohvitud maakivihoone. kiriku pikkus 23 m ja laius 11 m. Läänepoolses küljes paiknev neljatahuline kellatorn on kaetud telkkiivriga. Torni kõrgus on 40 m.
Uuendamistöid teostati kirikus juba 1893. aastal. Kirikut ümbritsev paeplaatidega kaetud maakividest aed koos selles paikneva värvilistest tellistest väravaga ehitati 20. sajandi algul. Kellatorni uuendati 2012. aastal, kui paigaldati vaskplekist katusekate ja kullati tipurist. 2013. aastal restaureeriti värav ja aknad. 2014. aastal kaeti pikihoone katus samuti vaskplekiga, paigaldati ka uus sadeveesüsteem ja piksekaitse.
Hiljem toodi Kihnu Jõnni säilmed kodusaarele ja on maetud Kihnu kalmistule.
Kultuurihuvilistele on Kihnu saarel erinevaid kodukülastusi võimalik teha ja oma silmaga kihnulaste kambritesse piiluda.
Mis on seal väga populaarsed, on kastiautosõidud ja kalastusretked. Tuletorni tasub ka kindlasti külastada, sest seal on täiesti puutumatult ürgne see mereranna äärne, kadakad ja kivid..
Tuletorni tipust avaneb kindlsti lummavlt kaunis vaade kogu saarele, ümbritsevatele laidudele ja merele. Kahjuks meie sinna tuletorni ei saanud, munalukk oli ukse ees ja tuletorni vaht põõnas ja puhkas kindlasti simmanil tantsimisest väsinud jalgu välja.
Hea võimalus Kihnu avastamiseks on ringmarsruut Kihnu Reesuratas (reisiratas), mis viib läbi saare kõigi nelja küla. See 23 km pikkune tuur kutsub tutvuma vaatamisväärsustega üle kogu saare. Tuuri võib läbida nii autoga, kui jala, kuid suurepäraselt sobib selleks jalgratas mida saab ka saarelt pea igast talust laenutada. Suurem osa taludest tegeleb juba kodumajutusega.
Kihnus ei ole aastaringselt avatud kohvikuid, kuid on palju kodukohvikuid, kus ka sügis-talvisel perioodil ettetellimisel külalistele head-paremat pakutakse. Meie saime seal küll sellele kinnitust, esimsel päeval maitsev kalasoust kartulite ja salatiga. magustoiduks mannvaht, küll oli hää.
Teisel lõunasöögil pakuti aga ahjupraadi kartuli ja kastmega, liha oli mure ja väga maitsev, kihnlased osakavad süüa teha. Kartul on kihnu naistele väga tähtis, tema peab igapäev kartulit sööma. Isegi sünnitusmajja võetakse kartulit kotiga kaasa.
Saarel oli mitmeid väikesi käsitööpoode. Suviti tegutseb ka sadamaturg, kus kaubeldakse kohaliku toidu ja käsitööga. Kihnu leib ja sai on väga populaarsed. Samuti räimerullid ja kohalik õlu. Nii, et külastage saart ja toetage neid toredaid kihnlasi Ka talvel saab Kihnut külastada, külma talvega saab saarele ka mööda jääteed.
Meie räimeretk algas talust tallu sõites ja kuna räimeretk on kihnlastele parima räimerulli ja suitsuräime, parima leiva ja parima õlle tiitlite väljaselgitamise võistlus, kus siis 5 talu oli endast parimat andes meile need tooted mekkimiseks välja pannud. Nii me siis talust tallu liikudes neid tooteid mekkisime ja parimatest parimat välja selgitasime.
Esmalt sõitsime Pärdi - Jaagu tallu, seal olid juba letid lookas meid ootamas, tegin põgusa tiiru aias, kõik armas, mis silma jäi on siin teie ees.
aida aknal rõõmustavad silma mõned värvilised esemed
kaluri kraam
Väärikas õuepuu, ka temale on oma kohustused seal aias antud.
Järgmiseks vurasime Pärnamõisa uhkele õuealale. Seal saime maailma parimat kohupiima - õunakooki. Küll oli hää.
Pärnamõisa õuealal.
Veevõtukoht, keskel kena saareke ja saarekesel elasid kaks lammast
Pakkusin neile ristikheina, nuusutasid kõigepealt, siis alles võtsid vastu ja kadunud need varred olidki, mää mää, et anna veel..
ujumine ei ole lubatud, õnneks polnud trikood kaasas ka, nii, et ei tekkinud kiusatust
Kiigega oli ka selline lugu, et ainult omal vastutusel oli lubatud kiikuda, sellepärast jalad turvaliselt maas, õige õrn kiiga kaaga sai tehtud..
Pärnamõisas saime kurja käruga kiiremad tuurid tehtud.
Kuivamaa paadid on Kihnus väga populaarsed
Kui Pärnamõisa räimerullid sai söödud ja õlled joodud, vurasime edasi Kurase talu poole teele.
Laisad lambad, rohi põlvini, aga nemad pikutavad
Toredad õuealad kõikides taludes. Tublid Kihnu perenaised
Kurase talu kuri käru
Kurase talu..
Räimed mekitud ja peremehe õlu joodud, ees ootas Lohu talu külastus.
Ka vanadest pesukaussidest saavad suurepärased lillekodud.
See oli Lohu talu menüü mekkijatale
Vahva lehtla
Ja viiendaks ning viimaseks taluks oli Lumiste talu.
Seal oli väga kena aed.
Kõhud räimerullidest punnis, sõitsime oma ööbimiskohtadesse. Meil oli paar tunnikest aega ennem õhtusööki majutusega tutvumiseks.
Mereäärne Tolli turismitalu, väga ilusas piirkonnas. Küll suvel oleks meres sulistajaid olnud.
Kui majutusega tutvust tehtud, oligi käes õhtusöögi aeg.
Istusime aga bussidesse ja sõitsime Rootsikülla Metsamaa talu kohvikusse einestama.
Metsamaa Pärimustalu kohviku õuel oli igavesti vahva seltskond aia ees seismas
Pildid söögimaja õuealalt.
Meile pakuti kartulit ja kalakastet ja magustoiduks mannavahtu.
Kõhud täis söödud, sõitsime Kihnu Rahvamajja simmanile.
sobivasti hakkas päike loojuma ja vaatepilt oli lummav
Rahvamaja lähedal olevast pargist leidsime armastuse kivi.
Rahvamaja ees
Rahvamaja sees
Pikast päevast väsinud, häid elamusi kuhjaga kogutud, oligi aeg puhkama sõita.
Uni viis kohe kaasa, kui pea patja puudutas ja hommikul ärkasime puhanuna koos päikesega.
Hommikune vaatepilt meie toa aknast
Päike ringutab
Väga korras, kenasti hoitud maja.
Vana perenaise kätetöö
Majas oli kihnu naiste käsitööd esil, tõeline käsitöö aarete veimevakk
Aidas olid samuti väga kihnulikud magamiskambrid.
Tolli turismitalu õueala.
Hommikusöögid söödud ja majaga tutvust tehtud oligi aeg edasi liikuda. Ees ootas muuseumi külastus. Seal saimegi suurepärase ülevaate Kihnust, kihnlastest, nende tradistsioonidest jne.. sellest kõigist tegin ma juba alguses juttu.
Jalutasime ka Kihnu kooli aias.
Koolil on väga ilus korras lilleaed ja suur õunapuu aed. Koolis õpib üle neljakümne lapse ja kooli juures asuvas lasteaias käib 11 last, kui nüüd õigesti meelde jäi. Õpetajaid on ka umbes tosina jagu.
2000 aastal sai Kihnu kool peaministrilt tänukirja "Kaunile koolile"
Koolis õpetatakse ka kihnu keelt, kihnu laulu ja tantsu. Traditsioonid on hoitud.
Uuendamistöid teostati kirikus juba 1893. aastal. Kirikut ümbritsev paeplaatidega kaetud maakividest aed koos selles paikneva värvilistest tellistest väravaga ehitati 20. sajandi algul. Kellatorni uuendati 2012. aastal, kui paigaldati vaskplekist katusekate ja kullati tipurist. 2013. aastal restaureeriti värav ja aknad. 2014. aastal kaeti pikihoone katus samuti vaskplekiga, paigaldati ka uus sadeveesüsteem ja piksekaitse.
Kihnu naiste käsitööoskus on säilinud ehedal autentsel tasemel ja väärtuslik käsitöövaramu täieneb pidevalt – muuseumi vitriinis ja hoidlates tohutu käsitöökogu. Vaimne kultuur on esivanematelt pärandatud tänapäeva, vanad tööoskused on Kihnus alles ja see teeb ka muuseumikultuuri eriliseks.
Kihnu muuseumi kõige olulisem tegevus on igapäevaste muutuste talletamine – kogumine ja salvestamine on eksponeerimisest tähtsam. Kihnu muuseumis on Eesti suurim naivistlike maalide kogu, nende autoriteks kihnlastest naivistid.
Palun, astuge sisse!
Kohalikud joonistavad, väga vahva komme
Kihnu laste riided
Käsitöö paelad, neid ilusaid mustreid põimitakse sõrmedega.
Kui naisel on põll ees, siis on ta abielus. Lesed kannavad tumedaid riideid.
Kihnu on saar, kus seelik muudab värve. Öeldakse, et Kihnu naistel on igaks elujuhtumiks seelikukangas olemas. Rahvariie jutustab selle kandja kohta justkui värvilist lugu, mida teadja oskab lugeda. Näiteks võib rahvariide järgi aru saada, kas tegu on vallalise või abielus inimesega. Kihnu seelikut, mida kutsutakse kördiks, iseloomustab ilus punane värv. Punane värv pole seelikusse kootud sugugi mitte juhuslikult. Esivanemate tarkused paljastavad värvi väge, punasel värvil on raviv või haigust tõrjuv mõju, kanti katku vastu.
Kui Kihnlaste perekonnas keegi sureb, siis seda tumedamaks seelik muutub, sest sisse hakkab tulema tumedat (lillat ja sinist) triipu. Kui keegi lahkub, siis kootakse uus seelik. Mida rohkem lahkunuid, seda tumedam seelik lõpuks kandjal on. Enne leinaaja lõppu ei tohigi endist punast seelikut uuesti kandma hakata.
Kördi kudumist saadavad erinevad traditsioonid ja kombed. Näiteks kördi jaoks lõngade pesemine ja värvimine algab pärast kolmekuningapäeva. Villast lõnga püütakse pesta vihmaveega, kuna see teeb lõnga pehmeks. Värvitud lõnga ei panda kuivama külma ruumi, sest külmudes ei jää värv hästi kinni. Kanga kudumise ajal tuleb aga söömiskorrad tahaplaanile jätta, kuna vanatarkus ütleb, et muidu tulevad koid riidesse. Lõpuks kui kört on valmis õmmeldud ja esimest korda seljas, tuleb sellega kõigepealt keerutada möödapäeva – see on tänuks.
Kiiresti muutuvas maailmas on oluline teada esivanemate tarkusi ja oskusi. Eesti kultuuris on Kihnu tänaseni üks väheseid paiku, kus tegeldakse veel traditsioonilise rahvapärase käsitööga. Käsitöö on olnud kihnu naiste elu lahutamatu osa. Varem tegid naised kõik perele vajalikud rõivad ise. Tüdrukud õppisid juba maast madalast emadelt ja vanaemadelt käsitöövõtteid. Kihnus oli kombeks käia ühiselt käsitööd tegemas. Koos käidi neljapäeva või pühapäeva õhtuti. Pikad talveõhtud kulusid selleks, et riietusesemed linasest tanust kuni hülgenahksete pasteldeni tuleksid ilusamad kui naabriperes.
Kõik vajalikud anumad koduses majapidamises
Kihnu noor emme väikse tütrega tulid pühapäeva kirikust
Tuletorn on valmistatud Inglismaal ja kohapeal kokku monteeritud 1864. aastal. Torni kõrgus merepinnast on 29 meetrit, jalamilt 28 meetrit. 1882. a hakati valgustamisel kasutama petrooleumi ja ehitati petrooleumiait. Alates 1996. aastast töötab tuletorn automatiseeritult, enne seda oli tööl majakavaht.
Kohalikud joonistavad, väga vahva komme
Kihnu laste riided
Kui naisel on põll ees, siis on ta abielus. Lesed kannavad tumedaid riideid.
Kui Kihnlaste perekonnas keegi sureb, siis seda tumedamaks seelik muutub, sest sisse hakkab tulema tumedat (lillat ja sinist) triipu. Kui keegi lahkub, siis kootakse uus seelik. Mida rohkem lahkunuid, seda tumedam seelik lõpuks kandjal on. Enne leinaaja lõppu ei tohigi endist punast seelikut uuesti kandma hakata.
Kördi kudumist saadavad erinevad traditsioonid ja kombed. Näiteks kördi jaoks lõngade pesemine ja värvimine algab pärast kolmekuningapäeva. Villast lõnga püütakse pesta vihmaveega, kuna see teeb lõnga pehmeks. Värvitud lõnga ei panda kuivama külma ruumi, sest külmudes ei jää värv hästi kinni. Kanga kudumise ajal tuleb aga söömiskorrad tahaplaanile jätta, kuna vanatarkus ütleb, et muidu tulevad koid riidesse. Lõpuks kui kört on valmis õmmeldud ja esimest korda seljas, tuleb sellega kõigepealt keerutada möödapäeva – see on tänuks.
Kiiresti muutuvas maailmas on oluline teada esivanemate tarkusi ja oskusi. Eesti kultuuris on Kihnu tänaseni üks väheseid paiku, kus tegeldakse veel traditsioonilise rahvapärase käsitööga. Käsitöö on olnud kihnu naiste elu lahutamatu osa. Varem tegid naised kõik perele vajalikud rõivad ise. Tüdrukud õppisid juba maast madalast emadelt ja vanaemadelt käsitöövõtteid. Kihnus oli kombeks käia ühiselt käsitööd tegemas. Koos käidi neljapäeva või pühapäeva õhtuti. Pikad talveõhtud kulusid selleks, et riietusesemed linasest tanust kuni hülgenahksete pasteldeni tuleksid ilusamad kui naabriperes.
Kõik vajalikud anumad koduses majapidamises
Muuseumi püsiekspositsioon on üles seatud inimese elukaarest lähtuvalt, eristuvad kaks erinevat maailma: naised koos kodu, laste ja loomadega ja mehed kõige merega seonduvaga.
Meestetoa pilgupüüdjaks on kuulsa kapteni Kihnu Jõnnu vahakuju.
Kihnu noor emme väikse tütrega tulid pühapäeva kirikust
Kihnu naiste käsitööd saab muuseumist kaasa osta, üks ese ilusam, kui teine.
Järgmisena külastasime me Kihnu tuletorni.
Kihnu tuletorn ja selle ümbrus. Väga looduslik ümbrus.
Nagu piltpostkaardid, võrratult ilus koht
rohujuure tasandil
Sellised toredad vaated rõõmustasid meid Rootsikülas, kõige lõunapoosemas tipus.
Tuletorniga tutvust tehtud, liikusime edasi kehale kinnitust saama.
Sööma viidi meid saare läänepoolsele küljele, kus männises metsatukas asus Linaküla Rannakämping. Seal pakuti meile maitsev lõuna ja magustoiduks kihnu saia moosiga.
Pärast sööki oli aega jalutada mere äärde.
Tuul oli suhteliselt tugev, aga vaated kaunid. Juuksed peas sasitud, asusime tagasiteele. Ees oli veel ettetellitud leiva - saia lunastus. Selleks viidi meid Rooslaiu tallu, nii kauaks kuni saia- leivasaba lookles, käisin uudistasin taluaias ringi.
Leiva ning saia saba, oli ka õlut müüa.
Perenaise totsikud, potsikud ja muud vidinad, kõik kohe käepärast võtta.
Ühe silmaga puu
Siniste ratastega lillevanker
Kaluri töövahendid. Kalureid, kes sellega endale elatist teenivad, neid enam palju Kihnus pole. Kalu meres on selleks liialt vähe, arvatavasti ülepüüdmise tagajärg, Kuid perele ikka tuuakse ise kala merest ära.
Sibulad korjatud, nüüd on kuivatamise aeg.
Saiad käes, oli aeg minna Kihnu sadamasse ja Kihnu Virve praamile peale sõita. Kihnu Virve on üks kuulsamaid kihnlasi. Kahjuks Virvet meil saare tuuri ajal näha ei õnnestunud. Pidustustest ta osa ei võtnud.
Saabusime Manilaiule.
Ees oli veel Pootsi mõisa külastus, mis veini tootmisega tegeleb.
Seal saime degusteerida vaarika vahuveini ja vajadusel kaasa osta, nii palju, kui kanda keegi jaksas. Lisaks oli veel mustika, rabarberi ja mustasõstra vahuveini saadaval. Lastele limonaadi.
Vaarika vahuvein tunnistati 2019 aasta tooteks
Pootsi mõisas.
Ja oligi ees kodutee.
Kokkuvõttes oli imetore retk ja veel toredam saar oma suurepäraste kihnlastega.
Kihnu on küll väike, aga kihnlased sõbralikud, antakse meeleldi infot, kus leiab kõhutäidet ja millist teed pidi pääsed öömajale.
Aeg saab Kihnus hoopis teise mõõtme või nagu öeldakse, Kihnus aeg seisab. Maailmapilt muutub seal hoopis avaramaks!
Olge terved, siis reisime veel!
Lähme koju!
Natukene kihnu keelt koos tõlkega
Sui vaotas sedäsi massaku täüde et rahvamajas oli massaku rohkõm kui kihnlasi
Suvi lõi saare mandrieestlastest nii täis et, rahvamajas oli mandrieestlasi rohkem kui kihnlasi
Kördi sisse ei astuta, kört aetassõ üle piä selgä
Seelikusse ei astuta, seelik aetakse üle pea selga
Kihnu naenõ kuõb tie piäl käües kua vardu
Kihnu naine koob varrastega ka teed käies
Võtsin endale uue mehe
Lehma kojutoomine oli meie peres laste töö
Kissi nüüd enäm oostõga vääb, kui autud võtta ond
Kes nüüd enam hobustega veab, kui autod võtta on
Õnnõks mede peres kiegi ei suetsõta
Õnneks meie peres keegi ei suitseta
Tüdrukutel ei olnud muud muret, peaasi et küllalt tantsida sai
selline tore keel on siis kihnu keel, midagi ikka taipab ka.
Ja selline näeb välja meie Kihnu saarel läbitud teekond
Kena kokkuvõte ja kaunid pildid!
VastaKustutaPean vist uuele ringile minema, mõni asi jäi mul küll märkamata ;)
Reisijutt oli nii värviline et võttis silme eest kirjuks. Väga ilusti tehtud. Vaimustav.
VastaKustutaSuured tänu teile lugemast ja hea sõnaga primeerimast!
VastaKustuta