Nostalgia jahil.

Selle aasta augustikuud ootasin ma lausa pikisilmi ja seda ootust toitsid ja tuletasid jätkuvalt meelde  küll televisiisorist, küll raadiost vahvad reklaami klipid  augustikuisest suveetendusest "Vana klaver", kus Kalle Sepp  ja Sepo Seemann laulmas: suusabaasis on tantsupidu...
Ja nagu etenduse pealkiri juba viitab tuttavalt, tulime me vaatama Kalmer Tennosaare elulugu.
Saime lähedalt näha nõukogudeaegset muusikatööstuse telgitagust. See oli suurte isiksuste ajastu, lauldi suurtel lavadel ja suuretele rahvamassidele. Estraaditegelased nautisid avalikku tähelepanu ja kuulsust. Elu oli suur töö ja suur pidu käsikäes.
Kuid nagu me kõik teame, käis nõukogude ajal pidev represseerimine ja tsensuur. Kuid sellele vaatamata jagus lavale nalja ja koomilisi situatsioone,  elu oli ohjeldamatult lõbus.. Meie loo peategelase Kalmeri, kes oli nii mahedahäälne laulja, telediktor ja kõikide laste poolt armastatud saatejuht, tutvusringkonda kuulusid  legendaarne Valdo Pant, mälumängur Hardi Tiidus ja koguni kosmonaut German Titov. Laval saime isegi seltsimees kosmonaut Valentina Tereškovat näha, ei puudunud ka seltsimees kosmonaut Juri Gagarin. Rääkimata siis meie oma staaridest nagu Georg Ots, Heli Lääts, Els Himma, Reet Linna, Artur Rinne. Ei puudunud sellest lõbusast seltskonnast teletöötajaid Mati Talvik ega ka Tädi Ruth.  Kalmeri abikaasat Sirjet ehk Sillut nagu ta ise naist hellitavalt kutsus, mängis imekaunis Ingrid Margus, kes ka oma kauni lauluhäälega üllatas. Kõik me teame meie seriaali "Pilvede all"  tuttavaks saanud Inga Lunget, temal tulid mitmed rollid seal ära teha, üks nendest ka Tädi Ruth.
Palju ilusaid laule kõlas sellel päeval Kiidjärve põlispuude all, pidu ja pillerkaar võttis aga hoogu.
Aastatega vajuvad need lauljad ja nende laulud unustuste hõlma, tulevad uued lauljad ja uued laulud..nii tore, et tehakse selliseid etendusi meenutamaks kunagisi suuri rahva lemmikuid. Siit see nostalgia laks ära siis tuligi. Tuhat tänu kuulub kõigile idee autoritele ja elluviijatele selle eest!


Piletid ostsin ära juba ennem jõule, nii, et andis oodata seda magusat päeva. Kuid lõpuks jõudis ka see päev kätte, kui saime teele asuda, tuli ainult end nostalgia lainele keerata ja kõik muu kaotas tähtsuse antud ajahetkel...

Kui juba kord selline teekond ette sai võetud, siis plaanisin teha paari - kolme päevase retke nendel maadel ja hotellid broneerisin samuti juba aegsasti, siis polnud veel koroona siia lammutama tulnud.  Maailm alles rabeles elu eest, enne suurt vaikust ja rahu.

Ma loodan, et suurem osa minu põlvkonna inimesi sai Kiidjärvel ära käidud ja seda vahvat etendust vaadatud, sest sellest muusikalisest naljapeost poleks ise küll tahtnud ilma jääda. Belissimo!
Naerutasid nad meid kõvasti. Laval olid nii mitmedki tuntud ja mäletatud meie nooruse aja kuldpead, kuldsuud ja kuldhääled, nalja ja napsumehed ja teadagi naistemehed 😉
Etendus toimus kauni Kiidjärve kaldal pargis põlispuude all, järve vahetus läheduses, kus kunagi siblis meie loo kangelane pisikese poisina ringi.
Ilm soosis meid väga, mõnusa vihma saime ka, aga see oli nagu õnnistus, mille me üksmeelelt aplausiga vastu võtsime.

Kõik oli kenasti organiseeritud ja  kolm tundi möödus kiirelt naerdes ja nautides Kalle Sepa ja teiste näitlejate helisevaid laule ja Hardi Tiiduse teravmeelseid vaimukusi. Nii nagu mul üks väga hea tuttav ütles, Hardi Tiidust mänginud näitleja (Priit Strandberg) peaks saama eraldi preemia selle rolli eest, siin jagan tema arvamust sajakümne protsendiliselt! Väga hästi tulid välja need Hardile omased teravmeelsused ja klaverit mängides kupleesid esitades seltskonna lõbustamine. Hardi kavalad küsimused sõpradele oma lemmikjooki konjakit nautides. Tal oli alati lapik pudel taskus, kust siis aega ajalt lonksu võttis, et hall argipäev vähegi rõõmsam välja paistaks.
Laval oli ka Kalmeri tütar Liina Tennosaar, kes aga tütre asemel mängis hoopistükkis Kalmeri ema. Ei noh, kõik oli lausa suurepärane.

  Noor Kalmer - Kalle Sepp

 Vana Kalmer - Sepo Seemann, päris ligilähedale sai ta sellele Kalmerile nii omasele mahedale tämbrile.

"Vana klaver" räägib Kalmer Tennosaarest ja tema eluteest ning karjäärist. Kalmer, möldri poeg, kellel on erakordselt hea tämber ja sõnaseadmise oskus.

Lava on valmis, ootab oma algust, kohe, kui kell kukub täitub see lava sigina - saginaga ja ilusa lauluga

Vaheajal jäi tribüün tühjaks. Naermine teeb vist näljaseks? 😁

Ma vaatan kõrgelt ülevalt..

 Kiidjärve park.

Jalutavad söögitelkidest tagasi tribüüni poole, vaheaja lõpuni on jäänud 7 minutit

Olemegi jälle kõik kohtadele istunud, "Kalmerid" võivad laulma hakata.

Kiidjärv läbi uhkete ja kõrgete põlispuude.

Kiidjärv, nii vaikne ja kutsuv, aga siit küsimus mulle endale, miks mul  ei võiks olla sellist eesmärki, et igas Eestimaa veekogus ujumas ära käija. Nali - nali, mu elupäevi ei jaguks nii suurele ettevõtmisele, oleks pidanud varem alustama.

Etendus vaadatud, suure, mehiselt tugeva ja seistes au andes aplausiga kõiki näitlejaid tänatud, asusime teele Hotelli poole, mis polnudki sealt Kiidjärvelt eriti kaugel, Pikajärve ääres asuv Cantervilla loss.

Ennem etendust juba käisime tutvust tegemas hotelliga ja panime end paika. Tore ja abivalmis peremees rääkis meile lossi ajaloost ja pole midagi öelda, loss oli kenasti korda tehtud. Siin ongi meie tutvumistuuri tulemused ennem Kiidjärvele minekut

Siin me oleme, kahekesi nostalgia retkel ja nüüd siis ka väike osa Cantervilla lossi ajaloost. Loss on tuntud ka Pikajärve mõisana. Mõisa peahoone on valminud 1908 aastal, tõenäoliselt on see üks hubasemaid mõisaid Eestis. Koos kõrvalhoonetega paikneb ta kaunil kuppelmaastikul järvekaldal. 

Koridori seinu kaunistavad erinevad maastikumaalid ja portreed.  Ja mis mulle väga meeldis, olid seinamaalingud, samuti ka lagedel. Antiikmööbel ja kaunid lühtrid  lisasid ruumidesse hubasust, pidulikkust ning romantikat. Mõis on eravalduses ja väga populaarne koht pulmade ja pidustuste korraldamisel.

 

Krahvi  tuba ehk sviit

Hotellis oli nii Krahvi tuba, kui ka krahvinna tuba, see siin krahvitoa suur glasuurpottidest ahi.

Söögisaal

Veranda, vaatega järvele. Ainuüksi põrandad ise on juba nagu vaatamisväärsus.

No vaadake neid põrandaid, millised langud, seal on köögipoolt näha, siin saalis pakuti meile hommikusööki

Kahe korruse vahel. Muidugi läksime ka ümbrust uudistama alla järve äärde ja jällegi olid silmad nähtuga väga rahul.

Cantervilla loss, meie tuba oli kolmandal korrusel paremal poolel, see väiksema katuseaknaga.

Selle mõisakompleksi kuulub ka Spa, mis kohe mõisa peahoone kõrval, natukene majanurgast paistabki, taamal kurus Pikajärv

Tee alla järve äärde

Cantervilla mõisapark

Teerada, mis ülevalt lossist alla tuleb siia sillani ja olemegi järve äärde jõudnud.
Ennem Kiidjärevele minekut käisime ka söömas  mängumaa restoranis.
Mängumaa on päris lossi lähedal ja seal on lastele rajatud igavesti vahva terve mängumaailm ma pigem ütleks. Seal on siis suurepärane veepark, autodepark, karussellid, mitmed põnevad atraktsioonid ja mõisaajastut käsitlev teemapark. Kogu perele jagub seal põnevat tegemist kogu päevaks..

Säilinud on ka hulganisti kõrvalhooneid, need kõik on ehitatud maakividest, püsti seisid tallisaal, ait - kuivati, kus lausa nõid istus ja tuld valgena pidas, teda ei passinud küll segada, sest siis ta võib üles ärgata ja oh seda jama veel kaela vaja. Nõidadel on õigupoolest natukene kuri komme kohe maiustama hakata, veel hullem, kui vardasse paneb ja küpsetama hakkab.  😄
Siin ta istub ja tukub, hagu süles.

Maakividest kõrvalhooned nagu jääkelder ja viinaköök oli ka kohe seal kõrval. 

Maakividest mängumaa restoran, kus just eelmisel õhtul pulmapidu peeti.

Cantervilla mängumaa restorani õuel

Siseõues rõõmustab silma purskkaev, mis õhtuses valguses värviline.

 Seintel vähemalt meeter paksust ja nagu näete värvilistest maakividest laotud.

Söögisaalis lilled ja lühtrid.

Muusikud on püsivalt kanda kinnitanud, alati kohal, aga pillid vaikivad, nii öelda butafooria.

Õhtut läksime alla järve äärde veetma, istusime lehtlas, nautisime päikeseloojangut, sõime arbuusi ja jõime vahuveini õnnestunud päeva  kordamineku puhul. Reisikaaslasel oli veel pudel juubeli vahuveini alles ja nii me siis õhtuvaikuses tooste tõstsime kõige ja kõikide auks!

Sild üle võlumaa vete...

Kaunis vaikne õhtu, vaatad sinisesse taevasse ja näed, kuidas loodusekäed sulle aina uusi ja järjest imelisemaid maale joonistab ja seda veel ilma pintslita..loodus on parim kunstnik.

 Pidi olema perseiidide öö, aga sellel õhtul neid langemas me ei näinud.. Vähemalt meie silmapiirile neid ei sattunud. Minu soovid ja unelmad täituvad ilma nendetagi, aga muidu oleks vahva vaadata olnud, nooh, aga olgem ausad, soovida on ju ikkagi niii toreeeeeee 😏

Hämarus saabub oma pimeduse looriga ja laotab aeglaselt üle maa ning järve...uinutab..tuuditab..

Ja, kui päike oli tuttu läinud, siis läksime meiegi pehmet ööund nautima, romantilisse lossi tuppa. Ühel meist oli nii pehme voodi, et hakkas magamist lausa segama..

Öö lossis veedetud, hommikusöök söödud, asusime teele Taevaskoja poole, mis asub Ahja jõe  kaldal liivakivipaljanditega ürgorus.

Kõigepealt oli suur tool AHHAA, seal istub keegi väga suur, aga sain minagi istmiku seal toetatud...

Tooliga lähemalt tutvust tehtud, jalutasime edasi ürgoru poole, kus oli sooviks pühapaigas ära käija. Seal oli selleks Emaläte.

Oleme õigel teel, lootsime küll karu näha, aga ta oli ilmselt mujale mustikale läinud..

Lausa muinasjutuline Punamütsikese põlismetsatee, uhked puud kahel pool au andmas. Kusagilt jälgisid meid kellegi silmapaarid, aga meie neid ei näinud..

Vapper teekaaslane

  Tuli ette ka silla ületusi  lausa mitmelgi korral, sest kui ei saa üle Ahja jõest, jääb teadmata sul lugu Taevaskoja tõest.

Põlismets, puutumatu nii nagu ta on, ainult tormi kurjad käed murravad tema puid maha, muidu saavad nad rahus vananeda. Ei tule ahne kirvemees neid sinna tülitama. Mõni puu kasvatab endale seeni selga, aga sellist pole ennem näinud, väga huvitav.

Ja jõudsimegi Emalätte vuliseva vee juurde. Tegime omad vajalikud rituaalid ja ohverdused. 

Säästan end kirjutamise vaevast ja annan Emalätte info teile pildis kätte.

.

Ja siis edasi uudistama seda rahu ja vaikuse orgu.

Järgmiseks jõudsime filmi "Viimne reliikvia" kuulsa Gabrieli männi vastaskaldale.

Seal teisepool kallast mänd paistabki, pikk ja peenikene. 

Kohe näha, et vanad sõbrad.  Päevaselge on see, et kohe, kui naised mängu tulevad, siis ei loe enam vennaveri midagi. 

 Aleksndr Goloborodko  oli nõus, et teda ennast  kõrgelt kaldalt vette visatakse, ei kasutanud dublanti  ja ujus ise välja teisele kaldale, kus ootas teda tasuks ja sooja saamiseks pudel Stolitšnaja vodkat, sest pudelitäis on teadupärast vene mehele õige mõõt.

Vot nii palju siis Gabrielist.

Liigume mööda kallast edasi ja imetleme neid kõrgeid liivakiviseinu vuliseva Ahja jõe kallastel.

Kuid vaata sinagi koos meiega, läbi minu fotosilma küll, aga ilusad ikkagi.

Seda tühimikku seal liivakiviseinas kutsutakse Neitsikoopaks. Vana rahvas teadis, et selles koopas elab kaunis kuldjuukseline koopaneitsi, kes Ahja jõe vaimsust hoidis. Neitsi ilmuvat koopasuule ainult üks kord aastas - jaanilaupäeva öösel. Teda näinud noormehel õnnestub leida oma sõnajalaõis ehk oma neiu. Nii, et seda see sõnajaõie legend tähendabki, nüüd teate, mida otsida ja kuidas leida? Mõni noormees olevat neitsit näinud räägib legend. Vanarahva teadmisel olla koopas ka ohvrikivi, nähtav ohvrikivi on olemas ka koopa peal kaljul.
Edasi Suure Taevaskoja poole

Suurele Taevaskojale suur ring peale tehtud, iga puu ja kivikese ilu silmadega südamesse salvestatud ja nüüd ka edasi antud.
Kuidas siis Taevaskoda endale nime sai? Taevaskoda on koda, mille põrandaks on jalge all olev murukamar, seinteks ühel pool liivakivisein ja teisel pool tihe metsaüür ning katuseks lapike sinitaevast. Taevaskoda on looduse enese poolt valmistatud koda, mida paljud lausa pühakojaks peavad. Muistend räägib nii : Kord sattunud Vanapagan Ahja jõe äärde. Ilusad kõrged kaldad meeldinud talle väga. Vanapagan otsustanud sinna elama jääda, aga peavari puudus. Hakanud siis Vanapagan kalda sisse urgast kaevama. Teinud endale sügavale maa alla hulga tube, ühe uhkema, kui teise. Uus kodu olla meeldinud Vanapaganale väga, nii, et ta sellele Taevaskoda nimeks andis. Vanarahvas mäletab, et koopas olla kolm salakäiku, üks viivat Himmastesse, teine Riiga ja kolmas Kiievisse.

Enne tagasiteele asumist puhkame jalga.
Siis oligi aeg natukene keha kinnitada, Taevaskoja väravas oligi avatud väike tarekesest söögikoht, sealt leidsime meile suupärast söödavat ja joodavat. Keha kinnitatud läksime Põlvasse tuuritama, vaatasime seal kõik kaunimad kohad üle ja muidugi nende hulka kuulus ka kaubamaja. Turg oli  inimtühi, kauplejad netu.
Kuna ööbimine oli meil Võrus, siis asusime sinnapoole teele.  Majutus oli meil Georgi hotellis, soovitan seda soojalt, hinna ja kvaliteedisuhe absoluutselt paigas.
Heidame siis põgusa pilgu Võrule ka.

Sellised uhked kaarikud Võru keskväljakule püsti pandud, pidavat nii mõnegi silma kriipima, aga mulle, kui turistile meeldis see väga.

Muidu rattaid ja tõllarattaid ehk sümboliseerivad need rattad edasiminekut, sest teadupärast aeg ei peatu, veereb...veereb ..veereb aeg

Katariina kirik. Nime sai ta Katariina II järgi, kes kinkis vastasustatud keisrilinnale suure summa hõberublaseid  luteriusu kiriku rajamiseks. Kirik õnnistati sisse 1793 aastal.
1997 aastal tunnistati kirik kultuurimälestiseks.

Pärnapuude promenaad

Katariina kohviku terass ootab kohvitajaid.

Katariina kohvik, kus kuulsad korbid, mida Vahur Kersna  ikka söömas käib. Neid pidime saama!

Õnneks olid värsked ja veel soojad korbid täitsa olemas, ei pidanud pettuma.

Sellised kaunid puudega ääristatud alleed.

 Mõisa aidas saab keha kinnitada.

Georgi aias

Selline väärikas ajalooline hoone, mis kunagi eraisikule ehitatud, kuid edasi toimis postkontorina, 1914 oli andmeid, et selles Jüri tänava hoones on postkontor. Postkontor jätkas ka Eesti Vabariigi ajal aastani 2009, siis läks hoone erakätesse ja renoveeriti luksuslikuks butiikhotelliks. Äärmiselt maitsekalt ja läbimõeldult on renoveerimine tehtud. On säilinud vanaaja hõng ja uue euroga ei ole lämmatatud  aja väärikust.
Kuid samas on ka kasutusel innovaatilised automaatika lahendused. Nagu näiteks värvilised infrapuna öövalgustused tubades ja koridorides, erinevad andurid temperatuuri reguleerimiseks. Tip top! Kindlasti saab veel seda hotelli külastatud.

Selles nurgas nautisime me hommikusööki. 

Trepp nobedatele jalgadele, kuid oli ka lift olemas.

Pildid olid samuti kaugemast ajastust.

 Toimiv hotellituba, kõik vajalik olemas. Voodipeatsis puusees ongi see nikerdustega mustriline öövalgustus.
Õhtul hotelli saabudes lõime end lille ja läksime sööma naabrite juurde Ränduri pubisse, oli see alles tore söögikoht, aias leidus palju põnevat vaatamist ja menüü  pakkus samuti paljulubavalt huvitavaid maitseelamusi.
Kõhukesed saime me täis ja rahule jäime me ka, teenindus oli suurepärane. Kui Liana saab cappuccinot, siis juba on päev korda läinud.
Muid toite ma siin esitlema ei hakka, aga magustoiduga tahaks teile isu peale ajada ja külmikust midagi head otsima saata.

No on ju nämma nägu tal peas 😋
Loodetavasti olete külmiku juurest tagasi, võime nüüd aeda minna kaema, mida põnevat seal ränduritele siis õigupoolest leidub?

Hotelli aias päikesekullas lille löödud lilleke..

Reiskaaslane leidis enda jaoks uhke draakonipeaga laeva.

Mina leidsin omale sääreväristaja  😁

Nendega rändab ju küll ja vägagi edukalt. Ei kui tuult purjedesse ja säärtele tööd!

Naised nagu me oleme, siis kaubamaja külastus oli ka siin linnas kohustuslik. Minul vedas küll väga, sain head nahkkingad ja mõnusad tennised sellelt reisult kaasa.

Kui kõik vaadatud, tehtud, nähtud, siis olimegi valmis edasi liikuma.

Sõitsime läbi Viljandi, seal saime ühe toreda aiaomanikuga kokku, kes meile oma aiavärava avas ja meid toredasti rajatud aeda vaatama lubas.

Mis siin pikemalt seletada, parem vaatame, milline näeb välja Viljandi linna kaunima aia tiitlit kandev aed. 

Palusin omanikult pilte tema kaunist aiast ja ta oli tõesti nii lahke, et jagas neid mulle ja lubas blogis kasutada. Aitäh härra Sääsk!  Lisaks kingiti meile veel ilusaid lilli ja lillekorve ning kostitati lõunaga. On tänapäevalgi veel härrasmehi olemas.

Siis, kui imetlusest või imestusest põlved nõrgaks lähevad ja sa tuge vajad, see on see hetk..

Kõik on läbimõeldud, kenasti paigutatud. Suurepärane aednik. Pole ime, et kaunima aia tiitleid on lausa mitu.

Floksid lõhnasid hurmavalt.

Tiigis olid kuldkalakesed ja saavad seal rahus elada ka talvel, sest oja ei külmu kinni.

Roose oli seal küll palju, hetkel oli esimene õitsemine lõppemas ja uus algamas. Kahju, et liiliate aeg peaaegu läbi, neid oli seal samuti tohutul määral. Tahtsin minna Põltsamaale roosiaeda, aga sellest aiast vaevalt me ilusamat oleks ära näinud. Jäime väga rahule.

  Veekogusid oli seal mitmeid, isegi allavoolav astanguline purskkaev oli olemas

Ei puudunud ka pissiv poiss, tema peab ikka igas ilusas aias oma koha leidma, et aidata veetaset säilitada 😉

Aitäh ilus aed, et lubasid end imetleda ja aitäh aednikule!

Vot selline minireis, kuhu kuulus sobivaid annuseid nii üht, kui teist ja peamine, mille pärast see teekond  sai üldse ette võetud, oli suurepärane nostalgiline kogemus. Kokku sai maha sõidetud 700 km. Kiidan oma armsat autot ka, tema see suurima töötegija ja vaeva nägija.. Sai ta nii tolmu tunda ja ka kividega pihta, aga ikka vapralt edasi.

Peab jälle varakult silmad - kõrvad lahti hoidma, mis järgmisel suvel ka põnevat lavalaudadele tuuakse?  Kuhu minna ja mida vaadata. Meil neid omaaegseid kuulsusi on küll ja küll, kellest suvelavastusi teha. Joala tegi otsa lahti, nüüd Tennosaar. 

Ei paneks üldse pahaks, kui Hardi Tiidusest lavastus tehtaks!

Jääme ootama!!!

Sooja suve jätku Sulle armas lugeja ja rõõmsate jällekohtumisteni!

Emalätte sillalt on just sobilik parimad soovid teele saata!