Tervetuloa Suomeen ehk tere tulemast Soome.

 Kolm aastat ja neli kuud, polnud minu jalg Soome maapinnale astunud ja nüüd see juhtus üle mitme - mitme aja.. Loviisas oli vanade majade päevad, mis kutsuski Soomet külastama.

Pealegi on Loviisa Haapsalu sõpruslinn, nii, et igati õigustatud visiit.

Loviisa (rootsi keeles Lovisa) asub Soome lahe kaldal.
Loviisa on kakskeelne linn, 55% elanikest räägib soome ja 40% rootsi keelt.
Loviisa on asutatud 1745. aastal Rootsi piirikindlusena. Elanikke alla 15 tuhande.
Linnas asub Soome vanim tuumaelektrijaam, mille esimene reaktor alustas tööd 1977. aastal.

1745. aastal asutatud Loviisa kandis alguses nime Degerby, kuid 1752. aastal nimetati see ümber Loviisaks. Sel ajal külastas linna Rootsi kuningas Adolf Fredrik, kes nimetas linna oma abikaasa, kuninganna Loviisa Ulriika järgi. Seetõttu kutsutakse Loviisat ka kuninganna linnaks.

Tänapäeval on Loviisa pindalalt suurem kui Helsingi, Vantaa ja Espoo kokku, mis tähendab, et seal on ruumi elamiseks ja mängimiseks. Paljud sinna kolinud ütlevad, et väärtustavad loodust ja merd, taskukohast eluaset ja loomingulist õhkkonda.

Elu sajandivanuses keskkonnas jätkub vanu traditsioone austades, kuid tulevikku vaadates.

Esimene vana maja, mis meile uksed avas ja neid jagus.

Terrasil hea käsitööd teha või raamatut lugeda, kui päevatööd tehtud, hästi valgusküllane..majades sees pilte teha ei õnnestunud, sest rahvast oli nii tihedalt liikvel.

Brasiilia jasmiin, tuli nii tuttav ette, ainult, et ei lõhnanudki, Balil oli meil hotelli toaukse ees samast jasmiinist hekk, milline lõhn seal meid hurmas, kuid väga ilus kuninglik oli selles amplis. Ilmselt põhjamaa ikkagi jahe eksootilise lille jaoks, ei jää lõhnale enam powerit.

Nii armas väike suvemaja, kiiged ja ronililled, see on romantika...minu kampsun sai Loviisas palju kiitust ja tähelepanu ja seda just käsitöö inimeste keskel. Julgen arvata, et nii mõnigi hakkab sellist endale heegeldama, nägin, et sattusin isegi kaamera silma ette. Tore igatahes, kui sain kasulik olla.. 

Üks ilus sinine uunikum Mustang ka oli väljanäitusele pandud..

Rahvas tõesti tundis huvi vanade majade vastu.

Jällegi üks tore klaasmajake lille jaoks.

Siin elavad kanad

Siin peetakse koosolekut kana juhtimisel

Kasvuhoone maitsetaimed

Kodukohvikuid - no ikka oli

Rannarestoranides külastajaid jagus, et hilinejad jäid ukse taha..

Rannas olid veel suured aidad, kus igasugust põnevat käsitöö kraami müüdi, astu sisään..

Selles kodukohvikus sõime pirukat õunapuu all, valge tikitud pitslinaga kaetud laua taga, roheluse keskel..küll hing laulis õnnest.

Loviisa tänavatel sigimist sagimist jagus..

Vana tool leidis uue kasutuse..

Kirikus sai küünlad pandud, palved loetud..

1865. aastal valminud Loviisa neogooti stiilis kirikust ei saa mööda vaadata, sest see asub Loviisa kesklinnas. Kirik on 54 meetrit kõrge, ainuüksi risti kõrgus on 4 meetrit.

Neogooti stiili esindav punastest tellistest kirik ehitati aastatel 1862–1865 arhitekt GT Chiewitzi plaanide järgi pärast seda, kui eelmine puukirik hävis 1855. aasta linnatulekahjus. Mööbel päästeti tulekahjust ja on siiani alles. Nende hulka kuuluvad nt. vana altarimaal ja krutsifiks, kell ja käärkambri messingist kroon.
Kirik mahutab 800 inimest.

Ja saigi meie tore päev Loviisas mõnusalt ära kulutatud, midagi jäi näppu ja midagi sai kõhtu! Möödasõites keerasime ka Vanasse Porvoosse sisse, kus meil tunnike oli aega linnaga tutvust teha. 

Porvoo Raekoda, mis töötab praegu muuseumina. Porvoos elab üle 50 tuhande inimese, üle poolte soomlased ja 33 % rootsikeelseid.  

Tõeliselt ilus ronililleline ukse kaunistus. Just nagu kroon..

Silmarõõmu pakkuv vana Porvoo idüll

Sellised toredad vaateaknad kutsuvad alati poodi sisse astuma, mina läheks igale poole uuriks ja vaataks sisustust, mida põnevat seal silmale leiab, just sellistest poodidest leiab alati midagi kasulikku silmataha panna.

Latern, mis valgustab teed pimedal ajal.

Porvoo Toomkirik, ehitatud 15.sajandil. Toomkirkuks sai 1723.aastal.

2006. aasta 29. mail süüdati kirik põlema ning tulekahjus hävis kiriku katus, selle sisemus sai kannatada peamiselt suitsu- ja veekahjude tõttu. Süütaja mõisteti 2007. aastal kuueks ja pooleks aastaks vangi. Kirik remonditi ning 2008. aasta 30. novembril toimus seal esimene põlengujärgne teenistus.

Ja saigi meie tunnike kiirelt mööda, kui juba tuli Porvoole heido öelda! Tore oli üle pika aja oma teisel kodumaal külas käia. Küllap kohtume veel..