Päev Manilaiul.

Sai, kui saigi veel üks saareretk ette võetud, ekspromt. Tuli mõte, et vaatan, kas on veel mõni saaretuur saadaval ja oligi, nii ma end taaskord Munalaiu sadamast leidsin paati ootamas, et Manilaiu ehk Manija(kihnu murrakus - Manõja) saarega tutvust teha. Meid viis saarele väike laevuke nimega Manilaiu Mannu

Manilaiu saar asub Kihnu väinas,  Munalaiu sadamast väike jupike merd ja oledki kohal. See meretee käis küll nii ruttu, et ei jõudnud veel end laeva sissegi seada, kui juba olimegi pärale jõudnud.

Manilaiu on Kihnu väikevend ja manijalased kihnlaste rahvakilluke. 

See väike kivine saareke oli nii mõnedki sajandid mandril asuva Pootsi mõisa heinamaaks ja kalurite peatuskohaks. 

1933.a., mil suurvend Kihnu  kihnlastele kitsaks jäi, kolis Manilaiu saarele 22 peret elama. Küllap sellest tulenevalt ongi nende kahe saare vahel väga tihedad kultuurilised seosed. 

Praegu elab  saarel alla 40 elaniku ning mitmed majapidamised on kasutusel suvilatena.

Allpool näed pildikesi manijalaste kodudest.

Kui sa hoolega vaatad, siis näed kitsekesi pikutamas, oli vist siesta aeg. Söögipuudust neil ei paista olevat ega tulevat!

Väga ilusa saare stiiliga hoolitsetud talukompleks. Vaadetega merele ja tuletornile.

Saarel olid harvad, kuid see eest väga korralikud majapidamised.

Endine koolimaja, nüüd on selles majas Saare külakeskus, siin on esil püsinäitus ja raamatukogu. Seintel maalid Kihnu Virvest ja muud põnevat vaatamist. Sellised toredad toolid hakkasid kohe silma

 Meie käisime lõunatamas  siin Turismitalus, mida tuntakse Riidatalu nime all, asub see talu peaaegu saare edela otsas, ennem tuletorni, hästi vaiksel looduslähedasel kohal.

Haruldane puhkamisvõimalus, taamal on söögimaja.

Kunagi käidi selle peaadiga merel, nüüd veedab ta pensionipõlve turismitalu õuel

Tore ja sõbralik kutsa andis teada, et me oleme väga teretulnud lõunale. Kõigile pakkus oma märga nina peopessa.

Riidatalu perenaise Ülle, saarlasele omast külalislahkust saime küll näha, meile oli kaetud väga maitsva supiga lõunalaud ja einestajaid oli kohal rohkemgi. Eriti kiideti perenaise haruldaselt head koduõlut ning kuulsat lambapraadi. 

Need kohad sai siis giidiga koos saarel üle vaadatud ja edasi olime juba omapead.

Retke algus Täkulaiu sadamast,  Kihnu saar  taustal.

Nii uhke ja rohke kivikülv  Manilaiu saarel. Saar on tervenesti maastikukaitseala, seda juba aastast 1991.a. samast aastast, kui Eesti vabaks sai.

Selle väikesaare eriline võluv pool on rahu, vaikus ja inimtühjus. Oli kuulda ainult rannikulindude hõiked. 

Saarel kasvab palju haruldaseid taimi nagu käpalised, pääsusilm, emaputk ja kaitsealuste liikide randogaputk, aas-karukell, elujõulised populatsioonid.

Looduslikud põllulillede väljad laiusid siin - seal, nendel kitsesid ning lambaid rohtu näksimas.

Esimene, kes saare vaikuses meid oma kõlava "määga" tervitas,  oli üksik lambakene.

Loomastik on seal küll väga kesine, peale koduloomade. Konnad ongi vist ainus loomaliik saarel.

Hiljem sadamasse tagasi jalutades nägin, kuidas kõik põlluäärsed lausa mustasid küpsetest põldmarjadest, see oli tõelist saare idülli pakkuv retk. Väga õnnestunud päev.

Avarad rannaniidu vaated, kas pole võrratud.

Legendaarne laulumemm ja rahvalaulik Kihnu Virve elas Manijal 37 aastat, leidis sealt endale peigmehe ja kui kodusaarel 1965. aastal kool kinni pandi, kolis Kösteri pere Kihnu, et perepojal oleks hea tarkust taga nõuda. 

Parempoolne on Kase talu, maja mille ehitasid 1950ndatel Kihnu Virve ja Jaan Köster.  Algselt oli see maalapp mõeldud kooli ehitamiseks, aga seda kunagi ei ehitatudki. Hoopis kaks elumaja rajati, teine, mis jääb vasakule, on Põllu talu.

Manõja kultuuriseltsi ja Kihnu kultuuri instituudi inimesed otsustasid, et kuulutavad Virve Manija esimeseks aukodanikuks.
Selle aunimetuse kinnituseks valmistas juveliir Jaan Maripuu ainukordse türkiiside ja hõbedaga kaela­raha, mille keskel on Hollandi kuninganna kujutisega 1928. aastal vermitud münt. See on Virve Kösteri sünniaasta.

 

Ainuke tee, saare kiirtee! Autosid nägin ma palju, siin - seal, aga suurem osa oli juba vanarauaks saanud..

Ja saare lõpupunkt ongi käes. Tuletorn juba paistab, edasi pääseks ainult paadiga, muidugi võib ka ujuda. Saare pikkus on 4,5 km.

Saar on rikas rändkividest ja saarel on üks ainukene tee, ära eksida pole lihtsalt võimalik. Ja just see sama tee, mida piltidelt näha,  jalutasime me ühest otsast teise välja ja siis muidugi tagasi sadamasse. Päike paistis, kuid mõnus tuul jahutas aeg ajalt üle meie vuhisedes. 

Kiired kõndijad läksid eest ära koos giidiga, sest mul on ikka vaja saba lõpus sörkida, et pärlikesi pildikesi saada. Kuna giidi jutt enam minu kõrvu ei kandunud,  tuleb mul endal taustatööga rohkem vaeva näha.

Saarel seisab Koka talu õuel Pärnumaa suurim rändrahn Manija Kokkõkivi ehk Kotkakivi. Kivi lähedusest on leitud esemed, mis viitavad, et rahn oli merekotkaste pesitsuspaigaks ning ka kalurid käisid seal puhkamas. Kivijurakat nägin ma küll, aga millegipärast ei pakkunud see mu fotoaparaadile üldse mingit huvi. 

Kuid selle eest tundis aparaat huvi hoopis sealsamas Koka talu õuel selline vahva mamsel.

Legendi kohaselt olevat Vanapagan  Kokkõkivi  maha pillanud, kui Riiga meretee ehitamise katki jätnud. Teise legendi järgi olevat Vanapagan udus tullusepüügil kivi otsa põrutanud. Kolmanda rahvapärimuse kohaselt olevat Vanakurat kivi siia toonud, et tõkestada Domenäsi (?) laevateed. Vanakurat tahtnud, et hukkuva laeva mehed öelnuksid „kurat“, nii teda ikka meenutades. Paraku katkesid kuradi põllepaelad ja kivi pudenes Manijale.

Saare edelatippu jõudes ootas ees kivisel rannal  1933. a. sinna ehitatud kaheksa meetri kõrgune tuletorn. Tõeliselt ilusate maaliliste vaadetega rannaäär, et neid vaateid rahus nautida, on istepingid olemas, kohe tuletorni jalami juures.  Pingid on pühendatud graafikule, maalijale ja teatrikunstnikule Vello Tammele. Ta ostis endale Riida talu ja tõi saarele uue hingamise. Talu toimib tänapäeval turismitaluna.

 

Tee äärsel kivimüüril seisis veel üks tuletorn tuult trotsides.

Viidad olemas, et teaksid kumbas suunas liikuda, kui äkitselt pea kaotad ja ei tea, kumbalt poolt nüüd tulid?

Saare südames on lambatalu ja lambapood, kus tutvustatakse ja ka müüakse Kihnu lamba saaduseid.

Aias aedikus elasid laamad, kaks suurt ja kaks tillemat.

Kolm olid pruunid ja üks väike oli valge.

Manilaiu muuseum

Palju ilusat käsitööd, naised on virgad käsitöö meistrid.

Latern, nüüdseks on ta oma töö teinud ja seisab külastajate silmarõõmuks aknal.

Kõik huvitav, mida me kohalikus Manija muuseumis nägime, nii riideid, kui ka tarbeesemeid.

Umbkaudu 4,5 kilomeetri pikkuse saarekese jalutab tipust tipuni läbi mõne tunniga ja saarelt saab kätte hea elamuse juba ühepäevase käiguga. Et Manija on oma kõige laiemast kohast vaid pool kilomeetrit lai, paistab tee pealt kõik kenasti kätte. Meri on näha pea, et kogu aeg mõlemalt poolelt.

2005. aasta jaanuaritormis oli meri  tõusnud lausa majade alla välja ja saarest sai kolm meres hulpivat laidu.

Mesilased on seal igatahes olemas, tõendusmaterjal..

Vana Jüri päästerõngas, ilmselt oli kunagi selle nimeline kaluripaat või laev olemas? Konnad kivil ja kivi ees...

Mättal istus suur konn, arvas, et ta üksi on. Selline tore kivimaaling, konnad ongi seal ainukesed loomad, küllap ka sellepärast neid seal palju kaunistusena kasutatud.

Suurem paat sai vist perelisa,  paistab päris värske beebi olema? 

Selle vana käru leidsin ma Kuursaali õuealalt. Suurema peo puhul võib kärusse palju jääd põhjale panna ja siis vahuveinid ning õlled sisse laduda või siis merre jahtuma lükata.  😁

Kuursaali personalita baar. Vahva, igasugu põneva rekvisiidiga ehitud. Inimeste loomingurikkusel pole vist piire.

Tuultest ja tormidest hoolimata, seisab see õuebaar kindlalt omal kohal ja ootab külastajaid. Samuti ka sind armas lugeja! Millised vaated, millised vaated baaripuki otsast!

 Leia see aeg, paki ujumisriided kaasa ja mine naudi seda suurepärast saare idülli.

Lambad kepsutavad ja lapsed lõbutsevad, selline ongi elu Manilaiu saarel.

Puumajad.

Ma usun, et see potsikumoodi ehitis on koht, kus ihu kergendust leiab?

Kui ma Täkulaiu sadamasse tagasi jõudsin, siis läksin randa, et kaks tundi päikest ja vett nautida, kitsa maariba mandripoolses servas on väga ilus liivarand ja nii puhas merevesi.

 Kihnu Virve praam seisab Kihnu saare sadamas.

Jälle üks tore reis tehtud ja armas väike Eesti saar aarete kirstu juurde lisatud. 

Elu on nii ilus, nii väga-väga ilus.

Kui vähe on ikka tegelikult vaja, et olla õnnelik, seda koos südame- ja hingerahuga, seda kõike jagab kuhjaga reisimine.

Seiklused jätkuvad, väga põnevad uued seiklused ootavad mind ees.