Ruhnu ja killuke Saaremaad.

Suvised saarte seiklused jätkuvad.

Kevadel käisin aga jälle rõõmsalt aega veetmas Saaremaal, kolm päeva seda lummavat saart ja jälle oled hulgaliselt hingekosutust saanud. Seekord õnnestus ka Kuressaare teatris käia. Esitusel oli Rakvere teatri kavas olev "Algus", kaasaegselt labases võtmes. 
Ja saigi Kuressaare teatrimajaga tutvus tehtud.

Kohvi ja väike maius ennem etenduse algust hubases kohvikus.

Teatri aulas oli vaatamiseks Teatri- ja muusikamuuseumi aardeid.. 

Tühi kott ju püsti ei seisa, siis tuli vahepeal ikka söögile mõelda, hotelli läheduses neid söögikohti jagus, aga seadsin sammud sinna, kus ma ennem polnud söömas käinud. Pub vaekoda pakkus maitsvat rooga, kuid pensionäri jaoks päris soolase hinnaga. Toit oli äärmiselt maitsev, kuid siiski lubasin endale, et parem siiski kokkan kodus.

 Pritsumaja pubi interjöör, ka seal sai kehakinnitust käidud võtmas. Kuid suurema osa ajast sulistasin ja mullitasin spas ning sipsutasin ringi.

Seiklesin Orissaare jahisadama ümbruses, polnudki sinna alla ennem jalutanud. Kuidagi väga vaikne oli kõik veel, ei ainsatki hingelist, hooaeg polnud alanud.

Saaremaal oli tunduvalt rohelisem, kui mandri loodus.

Oli seal igasugu huvitavat vaatamist.

No mehed ju armastavad  nurgataha minna, aga vaevalt nad seda palvet lugesid, kui tomateid vaadata..

Inglitega pink, istu ja sa oled kaitstud

Saaremaa päike Muhu-Hellamaa Peetruse ja Pauluse kiriku pääl koos päikese haloga.

Mida mandril veel näha polnud, aga Saaremaal looklesid ülaste ning sinililillide õitsevad jõed mööda teeveeri ning metsaaluseid.

Saaremaast on mu blogides juba nii palju juttu, et ei pea vajalikuks seda enam kordama hakata, nii, et lähme aga heaga edasi.

Mul oli broneering tehtud Kesselaiu saarele, aga kapten näitas punast tuld, tema merele ei lähe ja nii see edasi lükati, no järjelikult ei pea ma veel sinna minema, milleks pressida. Ütlesin reisi päris üles, et järgmisel suvel proovime uuesti, siis oli broneering Osmussaarele, sinna minekuks ei saadud, aga gruppi kokku ja nii tuli sellestki saarest suu puhtaks pühkida. 

Küllap sagin sinnagi järgmisel suvel. 

Kuid kuhugi ju mul ometi õnnestus reisida ja esimeseks oli Ruhnu saar ja siis trummipõrin, tram - ta - ra - tamm - Gotlandile! Kahel eelneval aastal ei lubatud saarele, kuid kolmas aasta näitas rohelist tuld, aga sellest juba järgmises blogis.

  Tulge, lähme siis üle mere kolme tunnise meresõidu kaugusele Ruhnu saarele seiklema.

Keset Riia lahte asub Ruhnu saar, oli see vast üks meeldejääv seiklus. Reisikaaslased olid enamjaolt võrukad,  väga tore rahvas.  Kui on hästi meeldiv seltskond, mis siis viga reisida. 

Ruhnu on üks  omapärasemaid saari kogu Läänemere saarestikus, kus on alalhoitud vanu traditsioone.

Ruhnu väärika ajalooga küla asub samanimelise saare keskosas. Ruhnu saarel elab aasta ringi kuni 60 elanikku. Saarel on kool, vallamaja, kaks kirikut, 400­aastane puukirik, tuletorn ja mõned majutusasutused. Küla nagu küla ikka, kuid nii mõnigi talunimi on rootsipärane. 

Eriline on aga Ruhnu pehme klii­ma, mis võimaldab saarel viljelda selliseid külmahelli liike, mida mujal Eestis ei tasu kasvatada, kui ehk Vilsandi läänerannik välja arvata. Kohalike elanike sõnul ei lange tem­peratuur talviti alla – 1 °C ja viimas­tel aastatel pole tekkinud ka püsivat lumikatet. Lund küll sajab, kuid see sulab paari­kolme päeva jooksul jälle ära. 

Ruhnu saar läks 2008. aastal Eestis esimesena üle täielikule digilevile, siis ei osanud keegi aimata, et kümne aasta pärast saab Ruhnust esimene piirkond, kus vähemalt 50% ulatuses kasutatakse vaid rohelist elektrit.

Võimalikuks sai see tänu sellele, et 2018.a.sügisel käivitati Ruhnu saarel siinmail ainulaadne elektritootmise süsteem, kus kogu saare majapidamiste ja ühiskondlike hoonete elektrivarustuse tagamine korraldati päikese- ja tuuleenergia abil, mida toetab siis kaks diiselgeneraatorit juhuks, kui tuult ja päikest kogu terviku käigushoidmiseks ei jagu.

Varasemalt toodeti kogu saarel vajaminev elekter diiselgeneraatori abil.

Jalajälgi sai tehtud küll ja rohkem veel, on see nii imelik küll, et uudishimu ajab igale poole tundmatusse kohtadesse minema, jalad käivad kibekiirelt, et rohkem näha ja kes teab, mida põnevat õnnestub leida. Ja tavaliselt just niimoodi seigeldes leiabki neid pisikesi reisipärleid.

Siin ongi kohe esimene reisipärlikene, tema jalutas iseennast õhtusel tunnil tulles mulle vastu rõõmsalt saba liputades, vahetasime muljeid ja jätkasime kumbki oma teekonda. Kutsal oli veel palju tegemist, teate isegi, sõnumid vaja läbi lugeda ja vastata, see väga tähtis töö võtab aega.

Aiaposti pikendus, kodumaiselt suvine ja pilkupüüdev

Väga andekas igatahes, TaaraPunkT 😁 Sisse ei vaadanud, kas ka taarat seal leidus, vot ei tea!

Ristiretke teekond..

Seenepoisid

Vägev valvur

Rannateed ääristab omamoodi huvitav kivikunst, kas ka neil mingi teatud tähendus on, jäi mul paraku  teadmata.

Traktorimunad

 

Väravad valla - teretulemast!

Ei tea, kas tollel nõukaaja traktoril ka muud kasutust enam on, kui kruusihoidjana teepervel olla, kruus on tossutoru otsas.

Nõukogude aegne aare, aga kõvas kasutuses suvemajana

Selle võrritaja vallatud kurvid lõppesid nõnnaviisi.

Kuulus Ruhnu karu 

Ruhnu saare elanikud tähistavad üheskoos seda ajaloolist päeva, mil karu esmakordselt oma käpad Ruhnu rannale tõstis. Nimelt eksis n-ö Ruhnu karu 2006. aasta kevadel jääpangal Ruhnu saarele ning tekitas sellega nii kohalike seas kui ka meedias ja ühiskonnas elevust.

Paistab, et täiesti toimiv bensujaam

Kolme mehe labidas, kas oled ennem midagi sellist näinud?

Tiigike roheluse keskel on alati ilus vaatepilt.

Kukeseened, kujutan vaid ette, mis peale vihma seal toimus, vikatiga metsa seenele..

Natukene kirjutan saare ajaloost, see on tõesti väga huvitav, käisime Ruhno filmi vaatamas, mis 1930 aastal filmitud saarlaste eluolust.

Ruhnu saar haarab oma alla vaevalt 11-ruutkilomeetrilise maa-ala, kuid kujundab enesest siiski ühe huvitavama nurga Eestis.  

1930. aastal tükeldati saare ühismaad üksiktaludeks  Sellest ajast on muu kõrval võrsunud ka talumaid eraldavad aiad, mis vana Ruhnu vaimule oluliselt võõrad. 

Ka muidu olid kultuurpahed saarele tungima hakanud. Toimus isegi esimene abielulahutus ja kõneleja kohtas juba üht last, kes ei kandud enam rahvariideid, vaid harilikku ülikonda. 

Need nähtused on seda enam märkimisväärt, et Ruhnu rootslased üldiselt on väga alalhoidliku iseloomuga inimesed, kes truult kinni pidanud vanadest kommetest.

Silma torkavad omapärastena saare õlgkatusega hooned, mille katused rehetoa kohalt harilikult küürus. Peale selle on katused mitmesuguse kõrgusega. Leidub hooneid, millel vastavalt aegajalistele juurdeehitustele kolme-nelja jatkulisi katuseid.


Tubade sisustuses on näha eriti kõrged voodid. Ruhnulased ise räägivad, et see on tingitud kirpude rohkusest. Voodi kohale on asetatud nöör, et sellest kinni haarates kergem oleks magama “ronida”.

 
Peaaegu iga talu juures leidub humalaaedu, sest õlut juuakse Ruhnulgi heameelega. 

 Püha Magdaleena kirik ehk Ruhnu puukirik ja uus kirik.

 Vanavarakaitsjate tugevat vastuseisu põhjustas ruhnlaste kava ehitada uus kirik vahetult vana puukiriku külje alla. Kardeti muinsusväärtusega hoone kokkuvarisemist. Ruhnlased võõrast nõu kuulda ei võtnud ning uue kiriku vundament pandi maha kahe meetri kaugusele senisest pühakojast, mis saarerahvale ammu oli kitsaks jäänud.

Ruhnu uue kiriku müürid on laotud kohapeal väljatahutud, hoolikalt valitud maakividest. Siiski ei kavandanud Riia arhitektuuriakadeemik, 1866. aastal Maarja-Magdaleena pastoraadis sündinud Otto Hoffmann 1907. aastal Ruhnu uut kirikut mitte kivi - vaid palkehitisena (projekt on arhiivis alles). Teadmata jääb, kas kiivalt oma metsa hoidvad ruhnlased pelgasid kirikuehituseks kuluvat palgikogust või lubas täiendav helde annetus Saare- ja Muhumaa kuulsad ehitusmeistrid kohale kutsuda, nii et esimesed kivimüürid Ruhnu saare ajaloos kerkida võiksid. Vaid torn ehitati sarnaselt projektile puidust.

 20. juulil 1912. aastal uus kirik pühitseti. Jumalateenistuslik elu koondus sestpeale suuremasse kirikusse, vanale puukirikule jäi ennemini vaatamisväärsuse osa täita, vaid üksikutel õige pidulikel puhkudel jätkati temagi kasutamist pühakojana.

Puukiriku dolomiidist altariplaat võeti järjepidevuse märgina kasutusele uue kiriku altaril. Palju sisustust annetati Rootsist, sh. altarikrutsifiks Stockholmi portselanitehaselt, kroonlühter ning kaheksa seinalühtrit Stockholmi metallitehaselt. Altarimaali "Tulge minu juurde" on Carl Blochi Hörupi kirikus paikneva originaali järgi Ruhnu kirikule maalinud Severin Nilson.

Pikihoone kõrgel paiknev peaaegu katkematu aknarida, koobaltklaasruuduga keskel ei muuda Ruhnu uut kirikut mitte ainult väga valguserikkaks, vaid ka teeb ruumi tundlikuks valgusvarju liikumisele, sõltuvalt päevatunnist ja paneb spektrivärvid mänglema kord kristallkroonlühtri haaradel, kord valgeil kantslikatetel, kord küünaldel pingiotsalühtrites.

Intensiivse värviaktsendi sellele valgusemängule lisavad roosaken hommiku- ja õhtuseinas. Idapoolne, Kristuse monogrammiga roosaken on kirikuga samast ajast ning valmistatud Stockholmis, läänefassaadi sümbol-kujutistega roosakna ideekavand pärineb Ruhnu Püha Magdaleena koguduse õpetajalt praost emer. Harri Reinult ning valmis kaunis vitraazh Eesti Kunstiakadeemias aastal 1999.

Ei leidu teist nii hoolitsetud ja puhast pühakoda kui seda praegu on Ruhnu uus kirik. Jumalateenistuse valgustamiseks siin elektrilülitile ei vajutata - kõigis lühtrites põleb vaid ehe küünlatuli. Kirjeldamatult pühalik ja kaunis on küünlavalge jumalakoda eriti talvehämaruses.

Pühakojaks taaspühitsemine toimus 1988, koguduse taassünd - kaheksa aastat hiljem. Ja kuigi Ruhnu uus kirik näib praegu kaunim kui kunagi varem, vaevab iga asjassepühendatut mure selle pühakoja säilimise pärast. Jaanikuust hilissügiseni kuuleb kirikuline heli, justkui keegi keeraks lakkamatult kella üles. Niisugust häält teevad puidus käikusid uuristavad majasikud ja suured toonesepad, kelle näritud on tornipalgid, sambad, suur osa pingistikust, põrandalauad. 

Vaid Jumal teab, miks ruhnurootslaste majad pidid langema saagiks tiivulistele puidukahjuritele. See nuhtlus on uut kirikut tabanud väga valusalt, vana puukirik on olnud kaitstum. 

Suur restaureerimistöö ootab siin ees, riikliku muinsuskaitse abiga. Küll aga suutis 60 elanikuga väikesaare kogudus aastal 2000 Issanda õnnistuses omal jõul lasta parandada viltu vajunud torniristi ja hülgeküttide poolt auklikuks tulistatud tornimuna ning need väärikalt lehtkullaga katta.

Tähelepanuväärne on saare vana kirik, mis ehitatud 1644. aastal, eriti just omapäraste ilustiste ja akende tinaraamide poolest. 

Omapärane on ka surnuaed, mille ristid eranditult kaetud katustega. Kahjuks on nüüd lammutatud saare vana vangimaja, milline püstitati 1804. aastal. Vallavanem võis sinna iga inimese 24 tunniks kinni panna.

Kadunud on ka ilus ühise heinaniitmise komme. Vanasti oli heinalemineku tähtpäevaks 2. juuli. Selle päeva hommikul puhus külakubjas sarve ja siis ruttas igaüks oma heinamaatükile. Nüüd, kus maa taludesse jagati, minnakse heinale igast talust sel ajal, millal aega jatkub.


Saare vetes leidub väga palju angerjaid, kuid nende püük on organiseerimata. Lätlased tulevad igal aastal oma rannalt neid Ruhnu juurde püüdma. Ruhnulased seda muidugi ei salli, kuid parata pole ka midagi, kuna saare “kuningas”, tuletorni ülem, seda takistada ei katsu. Kui rannale tulnud lätlasi pildistada katsuti, pöörasid nad näod aparaadi eest kõrvale, et pärast mitte sekeldusi ei tekiks loata välismaale sõitmise pärast.

Ruhnulased armastavad väga oma metsa, mis katab peaaegu poole saarest. Isegi tarbepuid ei taheta seal võtta, vaid varemalt toodi need Heinastest. Mets kannab pargi iseloomu ja on saarele kaitseks pealetungivate liivaluidete eest.

Muuseas on ruhnulased ka väga võõrastevastuvõtlikud. Kõnelejale pakuti igas talus külakosti ja päevase toidu eest küsiti ainult 40 senti. Muidugi ei saa selle raha eest nõudlik olla ja teinekord peab leppima hülgelihagagi, kuid need pisemad puudused on tühised, võrreldes saarelt saadud huvitavate muljetega.

Selline oli siis Ruhno filmi kokkuvõte tollest ajast.

Maailmas on 18600 tuletorni ja Ruhnu on valitud 100 erilisema hulka. Ruhnu unikaalne tuletorn on ehitatud 1877. aastal.
Insener Louis Édouard Lecointre poolt projekteeritud tuletorni monteeritavad elemendid valmistati Prantsusmaal Le Havre’s asuvas Forges et Chantiers de la Méditerranée laevaehitustehases.


Torni tippu paigaldati valmimise järgselt Sautter, Lemonnier’i 2. järgu optilise aparaadiga latern. Algne valguslatern hävis Esimeses maailmasõjas ning taastati 1937 aastal insener Ants Niilre projekti järgi.


Raudplekist valmistatud tuletorni kõrgus jalamist on 40m. Üle saja aasta töötanud metalltorn on tänaseni töökorras ning on ainus seda tüüpi säilinud tuletorn Läänemere piirkonnas. Ruhnu tuletorni tipus plingib tuli järgmise tsükliga: 1 sekund valge ja 3 sekundit pime


Trepiastmeid 147, võttis mõnusalt võhmale ja jalad piimahapet täis.

Kahe sajandi vanune Korsi talu, mille 42 meetrit pikk ja 8 meetrit lai rehielamu nn. pikkmaja on Eestis ainulaadne oma vundamendita pikihoone ja küürkatuse poolest. Ühtlasi on tegu ka viimase säilinud algupärase ruhnurootsi talukompleksiga saarel.

Korsi talu ja abihooned

Meid sõidutanud sinise kastiga veoauto, autojuht tegi ära ka giiditöö

Randa viis metsatee, oma poolteist kilomeerit tuli kõndida, ennem, kui merd näha sai, siin juba teekonna lõpp paistab

Ruhnu liivaluited

Inimtühi rand ja seda kuumal suvepäeval, aga siis hakkasid meie omad randa jõudma, et vees jahutust saada.

Meri pakkus head jahutust kuumal päeval. Valge nii pehme, siidise liivaga Limo rand..

Saare idaosa luitestikku katab mets, madalal lääneosal on põllud ja heinamaad. Ruhnus elavad  metskits, rebane, rändrott, koduhiir, nastik, viigerhüljes, hallhüljes ja mitut liiki nahkhiiri. Levinumad kalad on lest, siig, lõhe, meriforell, räim, merihärg, vimb, tint, kiviluts ja koger. Ruhnus pesitseb u 100 erinevat linnuliiki, kellest haruldasemad on niidurüdi, merikotkas, väänkael, rooruik jne.

Majutus oli meil Liise talus, mul ei ole muud, kui ainult hulganisti kiidusõnu öelda Liise perenaisele!

Väga hästi toimiv kompleks, kõik mugavused olid olemas.

Hommikusöök oli juba nagu pidulaud, lõuna ja õhtusöögist ei hakka rääkimagi.

Sõidukid stardivalmis 

Värav avatud, punane maja on pood. Saarel oli veel teinegi pood.

Liise talu rekvisiidid

Talu õuel oli ka telkijaid.

Liise talu õuealast pildikesi.

Ait, kus mina ööund magasin

Õitsev põõsapuhmakas

Aida terrassil oli igasugu põnevaid esemeid vanadest aegadest

Kaasaegsed pesuruumid ja tualetid.

Liise talus sai nautida  paari päevast puhkust.

ümberringi on palju ilusat vaatamist.

Lähiümbrusest pildikesi

Piilun ikka aeda ka, aga ei ole muud, kui kiidusõnu öelda töökatele ruhnulastele.

Õhtused teerajad, jalutan ja mõtlen, mida seal kurvi taga ootamas on?

Jalutades leiab nii mõndagi, isegi kui see on sama koht, aga ainult teise nurga alt vaadatuna.

Teisel päeval jalutasime kõik koos rannas ja otsisime sipelgalõvisid, kes end liiva sees peidavad. Teevad endale lehtri ja siis istuvad seal põhjas saaki oodates, suurem osa saagist on silpegad, sellest ka nimi sipelgalõvi.

Limo rannas sai ära käidud

 Holma lauda künnapuu. 

Tegemist on Ruhnu saare ühe huvitavama vaatamisväärsusega. Puu kasvab väikesaare lääneosas, Holma lautade läheduses.

Puu vanuseks võib olla kuni 300 aastat. Puu on seest kõdunenud, seejärel on see ühest küljest lõhenenud ning üle enda väliskülje kasvanud. 

Jääb mulje, et puu oksad on mõnda aega otsinud endale tuge maapinnalt, et seejärel uuesti taeva poole pürgida.

 Holma künnapuuga seotud ka üks huvitav legend. Nimelt olnud kunagi iidsetel aegadel Ruhnu saarel kaks küla – esimest kutsuti saare nime järgi Runöbyks ja teist Galbyks. Teist küla ei ole kantud mitte ühegi kaardi peale.

1710. aasta suure katku ajal suri 293 saareelanikust 213 ja elama jäi vaid 80.

Võib oletada, et katku surnud inimesed maeti saare lääneossa, Holma kanti ja huvitava kujuga künnapuu olevat üks kahest puust, mis ligi 300 aastat tagasi surnuaia väravapostiks kasvama pandi. Siit ka puu veider kuju: kord laskub ta leinates vastu maad, et seejärel taas taeva poole üles tõusta

Roosid tahavad möödujale oma ilu näidata, siis ei aitagi muu, kui kõrgeks kasvada,

Ruhnu Muuseum asutati 1990. aastal ja praegune püsiekspositsioon avati 1998.aastal.

Muuseumis on esil umbes 300 eset, mida ruhnulased oma töös ja igapäevaelus kasutasid, samuti näeme me fotosid saare ainulaadsest ajaloost kui ka loodusest.

Haruldasemad eksponaadid võivad olla 8000 aasta vanused hülgemeeste kvartstööriistad, puukiriku lohepeaga tuulelipp, aastast 1644, säilinud on ka põlisrootsi elanike valmistatud hülgepüstol. 

Seda riistapuud pole vist vaja kellelegi tutvustada. Väga töökindlad kondimootriga töötavad kangakudujad 

Veskikividest lillepotid muuseumi õuealal.

Selline tore muuseum siis ruhnulastel on, külastage kindlasti.

Ringsu sadamas

Ja ongi tore minipihkus Ruhnu saarel veedetud, laev liigub jälle mandripoole tagasi sellisel kiirusel, et meri vahutab!

Ühine ülesvõte toredate reisikaaslastega