Peipsi järves asub selline tore saar nagu Piirissaar, ühel pool Eesti, teisel pool Venemaa. Igatahes minu telefon teatas mulle : Teretulemast Venemaale!!!!! Sinna ma nüüd küll pole minemas, appi - appi! Igaks juhuks muutsin kibekiirelt laeval oma asukohta, et Eestisse tagasi pääseda.
Piirissaar on 7.5 ruutkilomeetri suurune saar ja seal asub kolm küla. Piiri, Tooni ja Saare.
Piirissaar on Peipsi järve suurim saar, kus on juba sadu aastaid elanud mitmed rahvad ja kultuurid käsikäes. Suure osa saare püsiasustusest on läbi aegade moodustanud sinna tagakiusamise eest põgenenud vene vanausulised. Kogu saar on mitmekesine looduskaitseala. Vahetult saare taga lõpeb Eesti. Vene riigi piirini on järve mööda vaid mõned sajad meetrid.
Siinne rahvas on elatunud kalapüügist ja juurvilja, eelkõige sibula kasvatamisest. Kalapüügipiirangud ja piiratud sibulamüük Venemaale on viinud sissetulekud ja siit ka tagajärg, rahvast jääb saarel aina vähemaks.
Aasta läbi on Piirissaarel eesti ja vene keelt kõnelevaid elanikke kokku vaid 30, suviti umbes 200 ümber. Kuid peab ütlema, et külapiltides seda küll näha polnud, külades ning külateedel valitses inimtühjus. Koerad olid ainsamad tervitajad!
Selline väike sadam see ongi, aga kõik mahuvad kai äärde sõbralikult ära. Sadam on võimeline vastu võtma, kuni 40 m. pikkust laeva. Meid tõi kohale parvlaev Koidula, mis 32 m. pikk ja kiiruseks 10 sõlme, mnjah, tuli tahtmine laevale natukene hoogu juurde anda..seal taamal Koidula seisab ankrus, kes terasemalt vaatab.
Valdav osa piirissaarlastest on vene vanausulised ning tavapärastel teenistusaegadel ja kirikupühadel sai külastada traditsioonilist staroveride palvekoda Saare külas, mis tänaseks on mahapõlenud.
Uus palvekoda on juba kerkimas, mida ehitatakse vanale vundamendile.
Vaatamisväärsuseks peetakse ka vanausuliste kalmistuid, neid on saarel kaks, üks on luteriusuliste kalmistu. Kalmistute eest hoolitsetakse suure pühendumisega.
Kui ma käisin juulikuus Kuremäel, siis torkas kohe silma, kui ma läbi kalmistu kõndisin, et kõik ristid oli hõbetatud ja kalmud hästi korras.
Tooni külas on ka õigeusu kirik, mis praegu enam ei tegutse. Päris mahajäetud, ära unustatud, rohtu kasvanud, üks väga kurva olemisega kirik.
Külas on küll ka koolimaja, aga kooliealisi lapsi saarel pole. Viimati töötas koolimaja 80-datel, kuid kuna saare elanikkond on väga vana, siis lapsi juurde oodata ei ole ja koolimajale pole ka tööd anda.
Kuid eelkõige nautisin ma saare miljööst, armsad rohtukasvanud külatänavad, rohked väga värvirikkad lilleaiad, väikesed majad, näha on, et jõudumööda neid korrastatakse.
Arvan, et see on muuseumi perenaise köök, küll oli kena ja hubane, sinna asja polnud, aga piilusin ikkagi..kuulsin, et keegi olla magamistuppa ära eksinud ja selle ilust pahviks löödud. Oli saanud tõreleda, et siia ei tohi tulla!!! Nii kord juba viisakusetikett ette näeb, et, ära kunagi sisene kellegi magamistuppa, kui sind pole sinna kutsutud.
Tagasi laevale ja mandrile, siis bussi tukkuma, sest väga varakult tuli tõusta, teekond ju pikk. Tukk tuli peale küll.
Kohvipeatus tehti Tikupoisi juures. Seal oli turg avatud, kes sai suitsukala, kes ploome. Õnnelikud ja rahul olid igatahes kõik.
Seiklused jätkuvad...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar