Prangli saar.

See 2021 suvi on kuidagi vägagi saareseikluste tähe all läinud, miks siis mitte seda jätkata? Käisin, kui käisingi siis veel ära Prangli saarel. Kas see ka lõpetab selle suve saaretuurid, see jääb nähtavaks. Päris kindel siiski pole.. veel on arenguruumi.
Pranglile pääseb Leppneeme sadamast ja meretee kestab tunnikese.  Ja siin mõned pildid Leppneeme sadamast ja muidugi esitlen teile ka päikesepaistelist ilma, mis meid kogu päeva saatis.

Kelnase sadamas istusime veoauto kasti ja saaretuur võis alata.

Prangli saar on 7 km pikk ja laiemast kohast 4 km. lai ja on ainus Põhja-Eesti põlisasustusega saar.

Ametlikud kirjalikud andmed esimestest elanikest Prangli saarel pärinevad 13.sajandist.
Külatänavatel on väravatel talu sildid, mõnel on peremärk joonistatud. See pidi näitama, et selles talus elavad põlised pranglilased.

Peremärkidega märgistati vanasti randauhutud kraami (kohalikus keeles laarik), palke, kalavõrke, tööriistu jne. Raske on ettegi kujutada seda, et eelmise sajandi alguses olevat saarel alaliselt elanud isegi 500–600 inimest.
Igal juhul eksisteeris enne sõda omaette Prangli vald, mis hõlmas lisaks peasaarele (Suur-Pranglile) ka tookord veel asustatud Aksi (ehk Väike-Prangli). Täna on aastaringselt saare elamas umbes 70 inimest, suvel mitu korda rohkem.

Mõned märgistatud talud

Prangli üheks omapäraks on see, et seal eraldub maapinnast mitmel pool gaasi. Enamus need lekked on kinni betoneeritud, tegelikult kõik, aga ühel on veel leke, mida saab edukalt kasutada ja kasutataksegi. Kohalikud kasutavad seda agaralt ja muidugi turistidele on sinna praepann valmis toodud, muudkui küpseta!

Nii, et gaasi puurauk töötab hästi loodusliku grillipaigana, kus küte maa seest loomulikult olemas. 

Saare lemmiklegendiks on kahtlemata kardetud mereröövli pealik Helena või Jelena legend, mille järgi saar olla esmalt olnud hoopiski mereröövlite pelgupaigaks. Saarel elutsenud mereröövlid käinud Tallinn- Narva kaubateel laevu röövimas ning ajanud Tallinna raadi närvi sellega mustkaks. Tallinnast olla saadetud karistussalk, kes pannud mereröövlite kättesaamiseks saarel metsa põlema. Kuusemets põlenud maha ning selle asemele kasvanud männimets. Usutakse, et varandus on siiani saarele peidetud. On huvitav teada, et varandust on Pranglilt ka leitud. 1939.a tormiga uhtusid lained ” Eestiranna” lähedalt maa seest välja rahapaja ja ka põlenud kuusemetsa jäänuseid. Nii et, kõikidel legendidel võib ka tõepõhi all olla.
“No mis kala siin ka püütakse?” on paljude saarekülaliste küsimus. Hea on vastata, et kalapüügi traditsioonid on Prangli saarel ka täna au sees. Püütakse turska, lesta, vahest hea õnne korral ka meriforelli ja siiga. Tursk armastab sügavamat merd, mistõttu siin kandis seda leidub. Kohalikust kalast valmistatud tursapraadi ja maitsvat tursakotletti pakutakse üsna mitmes turismitalus ja sadamakohvikus. Meiegi sõime kalapraadi, aga tursk see kindlasti polnud.

Pranglil on oma keele murrak, tore oli igatahes seda kuulata.
Põhja-Eesti murdekeelne lause, mida mõistab nii Eestis kui Soomes elav randlane kõlaks nii: “Meri meid syödäb, meri meid juodab“. Põhja-Eesti murrak, mida Prangli saarel veel kõneldakse, kõlab mandrieestlasele soomepäraselt: L on tugev nagu soome keeles ning lõpud samuti tugevad : käisin Pranglis, Rammus…käisin saares, tulin saarest jne. Mõned sõnad, eriti merendusega seotud on sellised, mille tähendust on raske ära arvata. Samuti ei ole Prangli keeles häälikut õ ning see asendatakse uo, o või e-ga. Näiteks: vuorat naised=võõrad naised või kõik on hästi= keik on trois.

Voti on uksessa - võti on ukse ees.

Pranglil toimus 1941.aasta Eesti eelmise sajandi üks suuremaid merepääste operatsioone
“Eesti Rand” oli laev, mis II MS käigus Prangli rannikule sattus ning sellest tolle aja suuremast laevast ja erinevatest õnnetusega seotud sündmustest räägitakse saarel siiani. Oluline on teada, et 1941.aasta randlaste oma merepääste võimekus oli nii suur, et päästeti üle 3000 inimese, mis tänapäeva mõistes tähendab väiksema kruiisilaeva jagu rahvaga hakkama saamist. Mälestusmärk sündmusele asub Prangli maastikukaitsealal ning põnevast ja õnneliku lõpuga loost räägitakse lähemalt

Seal oli 41 risti. Väga ilus liivarand, lutsukivide loopimise koht ja vesi väga puhas.

Eestiranna sinine meri ja kuldsed liivad..
Pranglil on mehi rohkem kui naisi, nii, et vabad ja vallalised sinna siis...
Vanasti oli tavaline, et peretütred läksid mehele teistele saartele, Soome, mujale rannapiirkondadesse. Pranglile toodi taluperenaised mujalt. Üldiselt jätkab saares elamise liini mees, nii on see ka suures plaanis tänaseni jäänud, muidugi heade eranditega. Mehi on Pranglil küll rohkem, kuid “sissetoodud” naisi ning sealjuures päris kangeid, kes saarel ka hakkama saavad, on samuti.

Nüüd on juba jutustatud küll, hakkame pilte vaatama.

Kelnase sadama kohvik

Vanad ja kobedad..

 

Kividest muul

Sõnajalad olid küll väga võimsa kasvuga.

Lopsakad iludused

Vana jahikoer, kes kardab püssipauku. Kuid magab keset küla nii nagu muu maailm ei eksisteeriks üldse.

Kohalik pood, sealt leiab nii ühte, kui teist, seda teist natukene rohkem..õige tsipakene.
 Reisiseltskond sai siit pudel veini kätte ja oh, päev oli päästetud..ettenägelikult olla isegi papptopsikud kaasa võetud

Sellised ongi Prangli tänavad, ainult üks asfalttee seal on ja seda kutsutakse kiirteeks.

No nii ilusad käsitöötoolid, et mööda minna ei saanud ilma pildistamata.

Metsateid sai sõidetud küll ja rohkem veel, kuna istusime veoauto kastis, siis pidime aga küürutama kasti sisse peitu, muidu anti oksaga valus laksakas vastu kuppu.

See sõit metsas sarnaneski rohkem nagu oleks tormiga merel olnud.

Prangli kadakad ja karjamaad 

Selle toredusega me liikusime.

Tänavu on pihlakate aasta.

Viljapuuaed, ubinad omast käest. Kartul ei pidavat seal kasvama, kehv mullastik

Loomulikult viidi meid kirikusse, vanad patud ju vaja andeks paluda, et saaks uutega tegelema hakata. Kiriku uks oli küll lukus, aga kohalikud teavad, et võti on mati all ja kus see matt asub.

Prangli Laurentsiuse kirik. 

Kirik ehitati  1848 aastal. Siis peeti pühendatud vastvalminud kabelis ka esimene jumalateenistus.
Kabelit renoveeriti põhjalikult 1860. aastal, mil paigaldati ka kirikusse orel

Siis viidi meid Punase kivi juurde, seda kutsutakse ka titekiviks, kuna legend teab rääkida, et kui kivi otsa ronid ja pepuli alla lased, siis on perelisa oodata varsti. Loomulikult võiksin minagi sealt alla laskma jääda, aga perelisa ikka oodata poleks, sestap jätsin juba heaga vahele. Parim ennem on ammu juba möödas

Kivi ümbermõõt on 31.1 meetrit, kõrgust 3,3 meetrit. Punane see kivi ongi, aga värv jääb sambla all peitu. 

Juba juht ootabki, kast ka lahti tehtud..vist korra elus olen ma sõitnud veoauto kastis. Kui kooliajal meid kartuleid võtma viidi.

Siin ka üks kivimürakas.

Prangli kiirtee

Valgusfoor kiirteel, kui punane tuli põleb, tuleb olla seadusekuulekas, auto kinni pidada ja õlut ostma minna. Ainult rohelise tule puhul on sul õigus teekonda jätkata.

Selle valgusfoori pani sinna meie veoautojuht. Tema pidi kõiki töid tegema, igal pool ja igal ajal on ta rakkes

Pisike majake, aga kellegi koduks nii hea ja oma.

Ära eksida pole võimalik

Teeviitasid on piisavalt, et sind õigele teele suunata

Kõndisin metsas ja merekallast mööda, ilusaid vaateid jagus väga palju.

Väga hea seenemets ja pidigi olema väga rikas seente poolest. 

Merele vaated pakkusid tõelist silmailu. Kohin ja isegi linnulaulu jagus metsas. Kõik oli nii kuis peab..hingerahu sai hulga kosutust juurde.

Ei puudunud ka korralik kõlakoda, kus  laulul lasta kajada

Idaotsa külas asuv Rahvamaja, postkontor, raamatukogu, nii öelda huvikeskus. Rahvamaja avati 1954 aastal, ainult aastakene vanem, kui mina.

Prangli - saare resto ja kämping. Prangli saare-resto on  põhjapoolseimas tipus asuva Prangli saare ainus restoran. Peakoka käe all valmivad maitsvad road, mida toetab ka parasjagu huvitav joogikaart. Kaunite vaadetega restoranis saab nautida mere - taeva vaatemänge iga ilmaga. Päikselise ilmaga on see vaatepilt ilusam. Kuid ega vihm sega hääd rooga nautimast.

Kuna meil on lõuna sadama kohvikus, siis Saare - restos käisin kohvi ja kooki maiustamas, oli yammy küll. Soe kook jäätisega..

Sadamas oli kõik olemas, kaasaegne ooteruum, saun, pood, kohvik, mida sul vaja, seda seal ka on. Küsi julgelt.

Kelnase sadam kaugemalt sihikule võetuna.

"Suomipojat" - soomepojad olid kenasti kohal, jutt oli kaugustesse kuulda ja meri oli põlvini..

Meie päev oli kordaläinud, toredaid saarejutte sai küllaga kuuldud, mis nii saarlastele omase huumoriga looritatud. 

Aitab küll, saab ka see jutt otsa, aga ikka jälle järgmiste juttudeni.

Olgem positiivsed, kuid jäägem negatiivseteks!