Võlutud pojengidest ja lummatud Abruka loodusest..

Kui su lemmiklilledeks on pojengid ja sa tead, et Saaremaal on pojengide festival, nooh, mis sa arvad, mida siis ette tuleks võtta? No muidugi, õigesti pakutud - teekond Saaremaale, kohe, nii nagu oleks juba... Ja nii saigi sellele pojengi projektile vundament valmis plaanitud ja kui päev kätte jõudis, siis praamile ja tuld Saaremaa poole. Kohe, kui praam oli randunud, võtsin suuna pojengide aiale. Oh, sa mu meie, juba kaugelt oli näha, et terved pojengipõllud oli täis tuules tantsivaid balletikleitides kaunitare. Millised kohevad ja puhevil, ai, ai, kui ilus. Kui lilled oleks söödavad olnud, siis oleks suu hakanud vett jooksma.



Astume siis sisse pojengidega ääristatud väravast.



Maasikaamplid, mammusid peal veel ei olnud, aga õisi oli lubavalt palju.



Vasakul ja paremal olid müügipisted, sealt sai pojengidest iludusi oma koduaeda istutamiseks kaasa osta. Oli muidugi ka teisi lilli ja isegi maasikaid amplites.





Vali välja, pojengipott kaenlasse ning kodupoole, kühvli ja mullaga tegutsema



Pojengide festivali auks olid värvilised õhupallid silma ja meelt rõõmustama riputatud











Red Charm, suured sügavpunased, väga sarmikad, tugeva varrega pojengid







Pojengid nimega Paula Fay, nemad on kaunite roosade õitega esimeste õitsvate hulgas. Südamik on tal kuldne. Lõhnab taevalikult





Pojeng "Diana Parks" on varajane topeltpunane pojengide hübriid, päikeseküllane, suurepärase tekstuuriga punased õied, millel on täielikult moodustatud ümarad kaitsekroonlehed, meeldivalt lõhnav, hea lõikelill, tõeline pilgupüüdja.





Pojeng "Old Faithful" on eksklusiivne topeltpunane pojengide hübriid, väga suur õis, kroonlehed on tumedad, kuninglikult sametpunased, tugeva varrega.



Väga efektne Kansas pojeng, roosikujuliste topelt õitega



Flame ehk leek, väga hinnatud pojeng. Õitseb ja lõhnab hurmavalt,







Pojeng 'Claire de Lune' on väga varajane pojengide hübriid, kahvatukollane, servadest kortsus ja ümar, hea lõikelill





Veelkord Diana Parks, seekord mesimummudega



Scarlet O´Hara, suured üksikud lõhnavad lilled punakate kroonlehtede ja kullatolmudega.



Väikesed pojengid, sobilikud kiviktaimlasse

Minu enda kõige lemmikumad pojengid Sarah Bernhardt´d olid alles õide puhkemata. Kuid õige pea nemadki oma lummavalt lõhnavad - kohevad õied avavad.



Seal olid ikka aednikud ka olemas, aga tühjagi nad lilledest hoolisid, neil oli muud põnevamat tegemist.
Lilleilu vaadatud, aeg Kuressaarde sõita ja hotelli end sisse seada paariks päevaks. Kuna sellel aastal veel vette pole saanud, siis plaanisin spas ujuda täie rauaga. Tänavu broneerisin omale toa parimatest parimasse hotelli Arensburg´i Kuressaares, ometi kord oli võimalik sinna pääseda taskukohase hinnaga. Mulle vanale hingele sobivad vanad ja väärikad majad, moderne ei tekita mingeid emotsioone.



Ja juba ma saabusingi Hotell Arensburg´i vastuvõtu leti ette. Kuna ma tegin juba eelnevalt netis sisseregistreerimise ära, siis anti kohe võti pihku ja edasi tuppa.



Tip - tap trepist üles, paari astme kaupa oma mugavasse hotellituppa pikutama..





Tuba oli suur ja voodi nii mõnus, aga padjale avaldasin lausa eraldi tänu tema pehmuse eest. Kiskusin ta padjapüüri seest välja, et temaga lähemat tutvust teha, mingi nimi peab ju ometi tal olema, aga ei olnud siis mitte, ainult see, mida ta sisaldas..





Esimesel päeval oli spas mõned inimesed minu lisaks, aga teisel päeval nautisin kaks ja pool tundi täielikku priivatsust
Vesi oli basseinis nii mõnus ja soe, erinevad massaaži programmid, lisaks veel massaaživann, mis väga tõhusalt läbi raputas, nii, et muudkui aga võtsin lisa aega 10 minuti kaupa. Nii kaua just üks tsükkel kestis.
Kui piisavalt ujutud ja aurusaunas istutud, siis väike lõõgastus ja valmis linnapeale minema. Otsisin söögikohta, kus midagi maitsevat leiaks, hea, et menüüd ukse taga olemas. Sain kehale kinnitust, edasi juba jalutama ja pilte napsima. Vaimustav suvine Kuressaare, ole hea.







Hotell & Spa Arensburg´i õuest peab ju läbi käima, seda idülli nautima. Istud hetke ja kuulad veelaulu..oi, kui hästi ta laulab, nii rahustav ja niiiiiii rahustav..



Kell ongi pool kaheksa ootamatult saanud, edasi läbi lilledega kaunistatud linna, on ju veel nii palju vaadata..



Pritsumaja pubi terrass oli väga tühi, aga seekord ei täitnud neid toole ka mina, kuigi see on mu lemmik pubi Kuressaares.

Vulisev tänav, õhtul aga ilus vee ja värvide mäng. Purskkaevudes on midagi maagilist..

Lossi ümber sai kõnnitud nii mõnedki tiirud, seetõttu ka vaated igast igast ilmakaarest



Pink ja valgete õite põõsas teda turvamas.



Päike rõõmustas saarlasi, aga seal on alati ilusad ilmad.
A l a t i !







Vaateid lossiõuele läbi väikeste müüriavade.



Koht aja mahavõtmiseks. Siin on ennemgi istutud.





Pilte lossi siseõuelt.
Oli viikingite näitus, aga uks löödi lausa nina eest riivi ja sisse ei saanudki, kuigi 15 minutit oleks nagu veel pidanud sisse pääsema..ah tühja kah, eks neid viikingeid on juba nähtud ka..omal ajal isegi Norras neil külas käidud.



Nonii vahva käula ma ütleks, on ikka mida uurida ja pildistada. Lausa pukkidele tõstetud.



Päike valgustab ja loob varje nagu hea teejuht kunagi..



Rooside ilu ei vea kunagi alt..
neile saab alati kindel olla





Mugavad välitoolid, istu naudi ja kohe sibab kelner su soove täitma.



Saaremaa Veski trahter



Seekord parkisin ratta seinale, sinna ta jäigi tulevastele turistidele vaatamiseks..





Pole turiste, no pole...kus nad kõik on?

Pargis oli vulisev iludus. Seisad ja jälgid seda vee ja päikese mängu, vahel tekib vikerkaar, vahel kukuvad teemandid, vahel aga imeline sillerdus.



Graatsiline luik, tema juba sulle tähelepanu ei pööra, tegeleb oma asjadega. Kui aga pojad ja emme kusagil läheduses, siis tea, et sind jälgitakse, kuigi see nii ei pruugi välja paista. Nii, et mõtle oma liigutuste peale..



Sepikoda ja väike suvekohvik, täiesti toimivad ka veel.



Lossikaev





Suur tool, väga suur, aga noh ei hakanud üles ka ronima.





37 meetrine kaitsetorn igast ilmakaarest vaadatuna.



Kuursaalis, selline vaade, kohvi ja koogi juurde ikka meeldiv boonus.



Kuressaare kuursaal pakub süüa ja pakub juua. Kajakad pikeerivad seal sellise kiirusega ja viivad sul lihatükid kahvliotsast minema nii, et sa arugi ei saa. Oli, enam pole..



Kaunid ja stiilsed villad



Hästi armas Kuressaare kiosk



Rohelus linnas, kasvab aknad ja uksed juba kinni



Ikka lauakesed, lillekesed ja päike.



Ja, kui sa linnaseiklusest väga ära väsid, siis käsi võtab sind hellalt oma hoole alla. Nõnnaviisi.

Eks ole juba Saaremaal seigeldud selles elu küll ja rohkem veel, aga Abrukal ikka veel käimata. Seekord ei jää siis enam mitte asjad nii, selles osas tuleb muudatus.

Hommikul kell 9 nullnull läks Roomassaare sadamast Abro reisilaev Abruka saare poole teele ja mina olin ka seal pardal.



Abro, sealt ta tuleb..





Mõned pildid ka Roomassaare sadamast

Pool tunnikest see 5 km-ne meretee kestis ja juba astusingi Abruka saarele. Plaan oli jalgratas laenutada, saare kaart osta ja siis tuld, kauneid saare paiku avastama. Jah, kõigeks olin ma valmis, aga seda ma küll ette ei kujutanud, et sellise muinasjutulise ilu keskele satun. Et seda saare looduse ilu oma silmaga näha sain, selle nimel tasus jällegi sündida. Ja neid vau hetki aina tuleb ja tuleb juurde, aga nende jaoks on alati lõpmatult ruumi..



Abruka sadam



Julgelt edasi, uute seikluste poole. Kõigepealt natukene saarest endast ka.
Abruka on põhja-lõuna suunalise kujuga. Saart ümbritseb 16 väikesaart, millest suuremad on läänest Vahase, idast Kasselaid ja lõunast Linnusitamaa. 

Rannajoone pikkus on 30.3 km. 

Põhjast lõunasse ca 7 km ja idast läände ca 1,5  km kaarti vaadates tundub küll, et see on väidetust laiem?

Abruka nimi arvatakse olevat kujunenud  Roomassaare nimest. Tänaseks Saaremaaga kokku kasvanud Roomassaare oli kunagi saar, mis oli kaetud pillirooga, seega 'roo maa saar'. Rohr, ka roh tähendab alamsaksa keeles 'roogu', eesliide ab aga 'ära; eemale'. Abroh (ka Abrohr) on seega 'roost eemal', 'roo maa saarest kaugemal'.

Abrukal kasvab liigirikas Eestis haruldane kesk-euroopa tüüpi lehtmets. Salumetsa peamised puuliigid on harilik tamm, harilik pärn, harilik saar ja harilik vaher. Mina nägin palju kaskesid samuti

Saarelt on leitud 13 kaitstavat taime liiki. Abrukal asuvad uimastava varesputke ainsad kasvukohad Eestis.

2011 aasta seisuga elas Abrukal 16 inimest, aga ma usun, et 10 aastat hiljem ehk ikka juba rohkem, kusagilt jäi kõrva/silma 21.

5 tundi oli mul aega rahulikult saart uurida, kaart käes, hakkasin pedaale sõtkuma. Kokku sõtkusin 16 km. maha. Eriti lõputu tundus tee läbi salumetsa Pitkanina tippu, muudkui sõtkusin ihuüksi seal metsas ja kui ikka lõppu ei paistnud mõtlesin, vähemalt loodan, et see tasub end ära ja muudkui väntasin edasi, vahepeal pidin muidugi rattaseljast maha tulema ja pilte tegema sellest rohelisest muinasjutu salumetsast, kus nii lopsakas taimestik, et sõnu pole ja millised sõnajalad..wauwauwauuuuu!



Abruka salumets

Lippmaa pärn, mis oli esitatud 2015 aastal Eesti Inimeste Puu konkursile.

Seljandiku madalamas osas sirgub lopsakas sõnajalaline - kilpjalg mõnel aastal lausa inimkõrguseks. Lõunapoolsed puisniidud ja loopealsed köidavad loodusesõpru oma haruldase taimekooslusega ja liigirikkusega. Orhideelisi on leitud 16 eri liiki. Abruka saar on Natur 2000 kaitse all.

Jah, see lummavalt lõhnav lillevaip Pitkaninas võttis tõesti põlved nõrgaks ja õnnepisarad tulid silma, kui ilus seal oli, k u i v õ r d ilus. Muinasjutuline, imeliselt võrratu vaatepilt. Pildid sellest ilust siis hiljem, sest ennem seda käin ära Vesiaial ja veel mõned paigad, kui alustan teed läbi tiheda salumetsa Pitkanina poole. 

Ja olengi valmis teele asuma  Vesiaia poole.  Seal linnuvaatlus torn, sinna ronin igal juhul. Minu tore kaherattaline kaaslane, lihtsustas väga mu liikumist Abrukal. 

Vesiaia ninas, siin on ka ujumiseks koht.

Hip hop ja üles torni

Linnuvaate tornist ka üks vaade merele. 

Ka Vesiaial oli oma ilus lillevaip

Vasakule viib tee linnuvaatlustorni, seljataga meri ja otse edasi, siit saab igale poole tervel saarel. Ja ikka need ilusad lillevaibad.

Ka tema ootab seal kedagi, kes teda vette viiks..

Kaardile on märgitud Abruka veski, lähen vaatan selle ka üle, aga ennem jääb Abruka majamuuseum teele ette

Sees palju midagi vaadata ei olnud, suurem osa ajalugu oli pildis. Head masinakohvi sain ja magneti oma kapile reiside jätkuks..

Muuseum on tasuta, aga annetada saab - tip box olemas...

Siin on selline tore paadist teejuht.

Ja siin see tore tiivik seisabki, keset lillelist heinamaad.. kuid minu järgmine tee viib mind Pitkanina tippu, see on see koht, kus algab mu pikk tee läbi tiheda ja puutumatu salumetsa. Kas ka karusid kohata võin, umisesin igatahes omas mõttes, kui poolel metsateel ilusat suurt "pätsi" nägin? Mis võis kuuluda ainult suurele loomale. Kuid julge hundi rind on rasvane või siis haavleid täis ja ikka rõõmsalt edasi. Mul oli ikkagi jalgratas..nali muidugi karu jaoks, kelle kiiruseks on üllatavalt 60 km tunnis.

Kuulda pole olnud, et seal karu on, aga karud oskavad ju ujuda ja saarel on uhked punahirved, mis Saksamaalt toodud..

Ja see suur merikotkas, kes Abrukal pesitseb, ka teda õnnestus mul näha, aga millegipärast tõusis ta kohe lendu kui mind tulemas nägi..

Linnukesed laulsid mulle terve metsatee ja tõesti tekkiski tunne, et oledki paradiisi sattunud..

Metsatee oli ikka võrratu sõnajalgade paraad..

Kui metsatee lõppes, võttis mind vastu selline imepärane vaatepilt, uimastavalt mesimagusate lõhnadega lõputu lillepõld. Oleks nagu parfüümipoodi sattunud, seda ilu ei oskagi sõnadega edasi anda, lihtsalt oleks soovinud juurduda ja lillepõllule  igaveseks kasvama jääda..seisad ja vaatad, süda põksub tugevamini, hingad kiiremini, õhku - õhku, kuivõrd ilus siin on...õnnepisarad valguvad silmadesse ning õnnetunne täidab su keha..üleni - koguni, jätad selle meelde, pildistad  silmadega otse oma südamesse.. ja sinna see jääb - igaveseks. See oli midagi nii kordumatut, midagi nii ülevat ja ma olin seal, ma ise nägin seda...oma silmadega nägin.

Milline lillevaip, milline ilu, milline lõhn, milline vaade, milline taevas, millised kivid

 looduse Emakese käed on nagu võlurid.

Siin ta on, üks võrratult, nii meemagusalt lõhnav angervaks.

Tihe, kohev, taevalikult lõhnav lillevaip

Ei tea, kas paradiisis ongi sellist ilu, mida siin näha sain, raske on paremaks panna..

Äärmiselt raske on teekonda jätkata, tahaks rohkem ja rohkem seda sisse hingata, südamesse kaasa pildistada, sest ega ilusamaks enam minna ju ei saa - pole võimalik.  Kuid siiski - siiski,  ees ootavad vaated merele ja lausa kolmes suunas..

Milline kohev ja pehme, ei taha lillekestele haiget teha, muidu heidaksin sinna pehmele vaibale koheselt pikali..

No lihtsalt peabki end reaalselt näpistama, kas uni või ilmsi - uni - ilmsi - uni - ilmsi...

Lummav ilu ja miljonivaated Pitkaninas

No küll oli alles õite meri, nii rohkelt, et lausa õitelookas..

õitsevate põõsaste vahelt paistab Linnusitamaa

Ma ei tea, kas pildid suudavad seda kõike edasi anda, aga ma usun, et sa kindlasti tahad nüüd ka ise Abrukale minna, jalgratta rentida ja seda ilu vaatama sõita. Mitte mingil ei soovita ma teil kuhugi veoauto kasti minna ja et siis rühmaga koos sinna minna, te ei saa elus seda õrna õnnetunnet, kui te pole seal üksi..seal tuleb olla vaikuses, ainukesed hääled on linnulaul ja merekohin.

Pitkaninas on ka lõkkeplats, grillimiseks vajalik olemas ja nagu näha ka telk, aga see pole mitte tavaline telk vaid sauntelk, terasemad ehk märkasid telgis korsten olevat..

Ei tahaks ega raatsiks veel selle ilu keskelt lahkuda, aga kell tiksub ja palju on veel vaatamata, lisaks on tagasitee läbi salumetsa endiselt sama pikk ja aeganõudev. Selle tee pikkuseks on 3.5 km ja ma sõidan tagasi Musta Pärli juurde, sealt saan kohe Vahase teeotsale keerata ja sinna nina poole rõõmsasti sõtkuma hakata

Must pärl

Vana muuseumi eksponaat vist, kunagi igatahes liinibuss olnud, tore igatahes, kollane ja kriuksuv..

Nonii, nüüd Musta pärli juures ja täispööre ja Vahase poole teele, sinna ei ole nii pikk maa, 2.1 km, aga samuti läbi tiheda salumetsa. Seal Vahase heinamaal on sarvelised, aga imekombel ei näinud ma ainsatki, kuigi lõhnavaid jälgi oli näha küll...

Metsas, karu otsingul..

ees on meri

Vahase saar paistab seal kaugemal

Kas pole ilus? Mida hing veel võiks soovida, Abruka pakub ikka enneolematult ilusa kogemuse või pigem hingenaudingu. Kui ma armuksin, siis Abruka saarde kohe kindlasti. 

Vahases, päris nina lähedal, merd on, aga pildilt ehk nii aru ei saagi, maapinnaga samal tasemel.

Ilust lummatuna ning  jalgratas ringi keeratud, tagasitee võis alata. 

Aeg on kulunud päris reipalt, no pole ka ime, kui end sinna ilu keskele totaalselt ära kaotad tiksuvast ajamasinast.

Pole midagi, anname aga pedaalidele rohkem valu ja küll saab. No aga kus sa sellega, metsas nii palju imetlemist, vahi aga ringi ja ohka..siin nägin nüüd esimesi inimesi, õigemini lapsed ja üks vanem ka ikka eesotsas, läksid rõõmsalt ujuma. Teretasime ja jätkasime oma teekonda, järgmine kord nägin inimesi, kui Vahtra turismitalust mööda sõitsin kalmistut vaatama.  Kalmistu on neil väga looduslik ja muidugi väga väike, kalmistuid ma ei pildista, aga tee sinna oli väga ilus..

Ilus oled Abruka

Ja jälle teejuhist paadi juures, temaga ma kohtusin ikka kordades rohkem

See paat aga oli õige hurmav oma helesinise kuuega,  lehtpuude varjus. Ootab temagi merele pääsu..ja muidugi, et möödakäijad teda märkaksid.

Nüüd on see kell just nii palju edasi tiksunud, et olnud tulnud aeg saarepoole tagasi vaadata ja lehvitada ning sadama poole teele asuda. Kõht vajab kinnitamist ja siis ei muud, kui adjöö Abruka, suur tänu helisema paneva muinasjutu eest ja siis edasi juba Abro pardale pooleks tunniks..

Abruka lehmad ja lambad

Abruka kohvik. Kohvikupidaja pajatas, et eelmisel aastal olla 150 inimest söögisabas seisnud..

Praeguse olukorraga oli ta väga rahul. 

Olin päris üksi seal kohvikus. Mis mulle väga meeldis, kodune sisustus seinu kaunistasid kohvikupidaja käsitööd. Väga tasemel käsitööd.

Eriti ilusad olid pontšod erinevate vilditud kaunistustega.

Kodune kohvikumiljöö

Pärast maitsvat suppi, tassike cappuccinot õues!

See on selline suur väliköök, siis kui rohkem rahvast saarel ja saavad ise toimetada, seal saab ka magada, ikkagi katus peakohal

Jälle perenaise loomingulisus tuleb esile..

Ja juba seisangi sadamas, et Saaremaale tagasi sõita. Need 5 veedetud tundi Abrukal olid  igatahes ääretult hingetoitvad tunnid.. muchas gracias Abruka, I will always love you.

Tagasi Saaremaal ja ei muud, kui Muhu poole teele. Tahan veel Koguva sadamas ära käija ning kusagil ühe hea kohvi juua. Praamini on aega, aga ega sest pole miskit, kui ma varasemale praamile jõuan, sest peale saab ikka, selle kohapealt on e - pilet ikka võrratu.

Pole vaja liigutust ka endal teha, lihtsalt sõida tõkkepuu taha ja jälgi, mida tabloo sulle kirjutab.

Eesti on ikkagi e - riik.

Koguva sadam, igakord on jälle uuem - värskem - parem väljanägemine..hoolitakse ning hoolitsetakse

 

Noodakuur

Sellise uhke Aurelia nimelise laeva kinkisid Turu soomlased Koguvale 1990 aastal

Koguva kiisu, küllap läheb hiirejahile, kaladest isu täis.

Koguva Jahisadam vaadatud, mis seal siis muud, kui Kuivastu sadama poole teele, aga teele jäi veel paar põnevat vaatamist.

Suur mahalangenud saar, jäeti alles, et inimesed saaksid vaadata, uurida, turnida..

Muhu Katariina kirik. 

Teadmiseks, et Muhu Liival on nüüd korralik Muhu turg.

Sammaldunud auto..

Muhu turg Liival

Ja minu hea truu kaaslane nissuka, rõõmsalt kahekesi koos uute seikluste poole me sõidame, nüüd aga praamile, tsu-tsu-frei, kohe - kohe tuleb Hiiumaa reis peale, hea, et Saaremaa jalust ära sain..

Päikest ja natukene äikest ja värskendavat vihma ka, et saaks ka looduse loomingut - vikerkaart näha.