Päikselised päevad Tai kuningriigis.

Mida vanemaks ma saan seda rohkem siit külmast põhjamaa talve eest ära põgeneda tahan ja kui ikka nii väga midagi soovida, see ka õnnestub.
Mõned suvekleidid, bikiinid, päikeseõli, natukene kakaovõid, üks hästi paks raamat lugemiseks kohvrisse pakitud ja minekut ootama. Kompuuter muidugi kohe kindlasti kaaa...ilma selleta ei lähe ma enam kuhugi, nooh, ehk nüüd külapoodi ;)

Ausalt, aasta aastalt mu vana väsinud keha annab mulle kasvusuunas märke, kui väga ma vajan soojust, päikese sooja puudutust, sooja tuule sametipehmet paitust ja seda võimalust, et saad jalutada jalad soojas merevees.
Kui oskaks selle kõige peale nurruda, siis minu nurrumist oleks väga kaugele kuulda.

Oled soojas, ei ole haigusi, pole külmetusi, pole nohu ega köha, on ainult hea mõnus olla, tunned, et elad, tunned et oled õnnelik, tunned, kuidas hing saab iga sissehingamisega uut elujõudu - on nii soe nii soe. Kõik õitseb, kõik on roheline. värskeid puuvilju on saadaval igal sammul müügikioskites. Miski ei maksa peaaegu midagi..sente vaid. Suure kobara magusaid banaane viid koju 0,45 eurosendi eest.

See on uskumatu tunne, mida võib võrrelda lapsepõlve õnnetundega, kui põlvili maasikapeenra ääres magusaid mamme musisse panid...oli suvi - olid vaba - olid muretu.

Ärkad hommikul alati päikselisse päeva, avad ukse naeratad päikesele, paned bikiinid selga, lükkad plätud jalga ja lähed rannale uputad jalad pehmesse liiva. Esimeses hotellis polnud isegi vaja plätusid varbaotsa lükata, mereni viis hea puhas kõnnitee.

Tänutunne selle kõige eest on maakera suurune..

Teises kodus Rayongis aga päris paljajalu minna ei tahtnud, sest tagasitulekuga oli ikka nii, et sööma kuhugi või masseerijale. Tavaliselt panin ma plätud rannale tulles kuhugi ootama, aga ükspäev nad enam ei oodanudki :D kuhu ma ka ei vaadanud, kust ma ka ei otsinud - polnud :D

Niimoodi, aga lähme siis koos pilte vaatama, mida Liana silmad nägid ja südamesse salvestasid. Ma olen selline tagasihoidlik puhkaja, ei vaja mingit luksust, aga teatud asjad peavad olema tip - top. Kui puhkad Tais, siis näed seal siiski nii palju kõike, mida mõistus ei suuda sulatada, aga maal on maa kombed ja meie turistide asi pole siin sõrmega hakata näitama, kuidas olema peaks?
Kui ei suuda sellega leppida, siis tuleb minna sinna kus on parem või istuda kodus.

Sellepärast ma kunagi ei virise millegi üle, aga seekord lihtsalt lisan ka pilte, milline on Tai õige köögipool, kus võid öelda, et jah maal on maa kombed.

Me arutasime Kariga seda asja, miks nii palju sellist, mida ei suuda kuidagi heaks kiita? Kuid tulime sellele järjeldusele, et tegelikult on tai inimene üks padalaisk inimene, kes oma imeilusat maad vägistab ja hävitab selle hirmuäratavalt suure prügimääraga. Plastikust pakk ikka plastikust kotti ja igale plastikust pakile muidugi eraldi plastikott.
Ja seda plastmassi on täis metsad, murud, heinamaad, mererannad .. prügi prügi prügi ....lõputu prügi.
Sõidad mööda ühest lafkast, kus elavad inimesed ja selle ümbrus lausa kubiseb prügist, ausalt see oli kohutav pilt, no kuidas muidu seda veel kutsuda, kui mitte laiskuseks! Seal nad istuvad, teevad süüa ja muudkui söövad...ja ise on nad väga rahul oma eluga.

Ja siis sa veel näed, et seal prügihunniku otsas istub väike imearmas tai lapsuke naeratamas õnnelikult..pole neil allergiaid, pole neil nohu ega köha, pole kõht haige ega nuta nad kunagi, isegi kui kukuvad valusalt.. Nii palju siis prügimäel kasvamise kasulikkusest. Plastikust lapsed, kes sõidavad issi või emmega mopeedil ilma igasuguse kübarata.
Meil siin ei lasta lapsi isegi autosse, kus pole turvaistmeid

siin paar näidet

Siin on nad veel kahekesi, aga tavaline pilt on see, kus emme ja kolm last ja vahel rohkemgi ühe mopeedi sadulas, nõnna naerusuistena. Eks seal neid õnnetusi ikka juhtub, aga ega tailane sellepärast veel kiivrit pähe hakka panema. Kui mõnda kiivrit näed, siis pole kahtlust, et see on turist.

Pildid aga räägivad ikka ise enda eest ja neid juba jagub, sellel aastal sai eriti palju päikeseloojanguid pildistatud, tõeliselt lummav hetk, kui päike loojub, nii, et neid näitan mitme päeva jagu...okei, ma olen lahke, näitan isegi rohkem.

Kuid alustame ikka reisi algusest, oli 1.detsember, kui meie jalakesed Taimaad puudutasid.
Siin kõnnime pärast 9 tunnist lendu Bangkoki lennujaamas mööda pikki koridore passikontrolli poole.

Sellised maadmööda liikuvad eskalaatorid

Pärast pikki tunde passikontrolli järjekorras tammumist, pääsesime lennujaamast välja.

"Koduteel"  Hua Hini nägime, mitme peaga elevanti :)

Betooni jagub Bangkokis. Linna kohal oli üpris suured sumupilved...ei saagi aru, mis see on, mis sinna masside keskele puhkajaid kutsub, kui Taimaa pursub kaunitest puhta veega puhkekohtadest? Bangkoki kutsutakse täiskasvanute lõbustuspargiks.

Selline koduse aiaga Blueberry hotell oli kuu aega meie koduks. Leidsime selle mööda mereranda kõndides, vaatasime, et ahh nii mõnus paik, läheme küsima kas saab siia katuse alla? Ennem seda jõudsime vist kolmes hotellis käija, mis aga ei oleks pakkunud meile muud, kui suurt arvet :D
Meie valitud Mustika hotellis oli kõik omal kohal, hind ja kvaliteet ennem kõike.

Meie koduhotelli basseinis püüdsin iga päev vähemalt tunni ujumist maha saada, päris edukalt pean ütlema. Oli ka muidugi puhkpäevi, aga meres sai küll igapäev ujutud.

Mustikas on nii kodune ja armas paik, et kohe tundus, et just siin ma tahan puhata. Kuniks saabus hunnik venelasi kisama, lärmama, jooma ja labatsema.
Vot just sinna nurgalauda nad oma lafka lõid püsti, toodi sööke ja jooke ja siis lärmati terve päev. Uskuge, mitte kellegil ei olnud seal enam hea olla...
Omanik küüris harjaga järgmisel päeval seda põrandat, ei tea, mida seal tehtud oli ja kõik need söögid - joogid prügi jäeti sinna vedelema, kusjuures seltskonnas oli võrdselt naisi ja mehi ning lisaks prügikonteinerid kümne sammu kaugusel.
Kõige kurioossem oli see, et kui hotelli omanik tuli ühele rüssale märkust tegema, et broneerisid kahese toa, nüüd elab siin juba kuus inimest, nii need asjad ei käi? ma ei tea, kas venelane üldse aru millestki sai, mida talle öeldi, aga kisendas omanikule näkku, "sa oled loll"!!! on teil sõnu? Ma ei saa aru, kust võtavad nad selle õiguse niimoodi käituda? Kelleks nad ennast peavad?

Igatahes meie hotelli omanik ütles, et tema hotell enam venelasi ei majuta. Jumal tänatud, kui nii igal pool olema saaks, sest nendega koos puhata küll ei soovi enam kunagi samas hotellis.

Meie Mustika hotelli fuajee

See meie elutuba - köök

Elutuba

Tudutuba.

Vaade rõdult linna poole, elasime 5 korrusel.

See, siis meie kodurand mõnekümne sammu kaugusel hotellist. Mis mulle meeldis, et sai palja jalaga randa kõndida.
Siin on vaade ahvide mäele. Merel on varjuga surfajad, tuult seal jagus.
Sinna rannale jäi kindlasti tuhandeid samme maha ..

See on koduranna vaade teisele poole - otsas on näha Hilton hotell

Nii kaugele kõndisin iga päev kui tõusuvesi mind minna lubas. Kui vesi oli jälle õhtuks kaugele taganenud, siis sai ka veel kaugemale siblitud, juhul, kui õhtul jalutama sai tuldud. Tavaliselt ikka ennem lõunat ja siis kaugemale ei pääsenud, kodu on pildistamise suunas.

Kõige mõnusam oli kõndida jalad soojas vees, samas ka väga kasulik.

Rannas oli kümneid hobusemehi, kes puhkajatele ratsutamise teenust müüsid. Hobusekakat seal juba piisas...

Natukene sai ikka ka rannamõnude kõrvalt seigeldud siia ja sinna. Tais on neid laatasid igasuguseid ja igal pool, paaril laadal kui ära käid, siis oledki juba kõik põhimõtteliselt ära näinud. Kuid siiski oli üks väga eriline käsitöö laat cicada market ja seal oli ikka väga palju ilusat käsitööd müügil.

 Plaanisin täiesti sinna tagasiminemist, et ostan mõne ilusa pitskaunistusega kübara või koti, seal neid oli üks ilusam, kui teine. Kuid ikka jäi minemata, see laat oli ainult nädalavahetusel ja õhtul. 

Selline tore ja vähe teistest erinev laat oli veepeale ehitatud ja seda kutsuti õõtsuvaks laadaks, seal sain kitsetallesid sööta lutipudelist, see surts piima maksis 20 Bahti ehk meie rahas  0,45 eurosenti.
No olid ikka nummid lutsutajad.

Vahepeal pidi istuma, et merehaigeks ei jää :D

Ja siis sai ka veel kalu sööta, neid seal lausa kubises vees, kotike kalatoitu maksis samuti 20 Bahti.

Kitsetalle emme ja  armas lutsulaps

Ilus lilleline ratas pakkumas silmarõõmu laadalistele.

Sai siis käidud cicada käsitöö laadal, Sonja ja Pekka juhendamisel. ( minu kauaaegsed tuttavad Soomest) Nemad olid ka Hua Hinis talve eest paos, nemad olid siis meie giidid ja teenäitajaid nii mõnelgi retkel. Sonja ja Pekka puhkavad igal talvel Hua Hinis.

Sonja osales loosimisel, koukis sealt veevannist ühe kuuli, millega võitis ilusa vihmavarju.

Nendega käisime mitel korral söömas, toredad kohtumised.

Seiklused jätkuvad, käisime ahvidemäel nagu näete sabalisi karvaturre jagub, neil kõigil on vaid üks mõte peas - süüa! Selle eest nähakase palju vaeva, iga praokile jäetud uks leiab imekiirelt sissetungija ahvi näol, äkki on süüa?
 Kui ahvitoidu müüja avab puuri ukse, et turistile mõni annus ahvitoitu müüa, toimub midagi erilist. Kõik ahvid, kus nad siis parasjagu ka poleks, on paari hüppega õiges kohas toidusabas :) Milline virr varr. Tailased rahastavad turiste kõige võimalikuga.

Ahvidemäel juba jagus uhkeid templeid ja vaatamisväärsusi.

Ahvidemäe ahvid.

Papa süles, kes ees see mees.

Buddhad ja templid

See on rõõmus rõõmu Buddha

Sadu trepiastmeid templisse..sinna üles peab siis higi otsa ees rühkima

Nobedamate ja osavamate ahvide liikumistee

Taaskord uhke tempel

Kõik need pildid siis ahvidemäelt.

Kusagil teevarrel jäi silma.

Tailased käivad selliste Buddhade juures palvetamas, siis neil on lehtkuld teatud rituaaliks, seda nad hõõruvad Buddhale külge nagu näete on Buddha kuldlehti täis.

Templi ees, kus kõndima pead paljajalu. Selle kohapealt on tailased väga puhtad, et sisseminnes jäetakse kingad ukse taha.

Seiklused jätkuvad, käisime Hua Hini keskuses, sattusime Elvise kontserdile peale, sarnasust suurt polnud, aga hääl oli vapustavalt sarnane.

Napsasin pilte tänavalt..kaubandust pursub igast seinapraost.

Jõulud olid juba näha tänavapildis

Inglid kuuse ümber pasunat puhumas.

Natu kaugemalt kuusk inglitega

Selline tervise turg tänaval. Kõike on küll ja meie mõõdupuuga poolmuidu hinnaga.

Hua Hinis jõulutänaval

Selline liiklus on tavaline  Hua Hini tänaval, igal ajal..

Võtsime veel ette taksoga reisi, sattusime huvitavatesse kohtadesse. Tegelikult tahtsime näha, milline on Tai Riviera, aga nägime palju rohkem, napsisime pilte siit - sealt. Riviera oli alles pooleli ehitamisel, aga paari aasta pärast on seal kindlasti ilus.

Lillede ilu on seal ikka nii  lopsakalt saadaval, soe kliima ju seda nii soodustab. On ikka ilus küll ja oled nii harmooniline tänu sellele ilule ja soojale.

Ilusad elemendid, lilled, vesi...koos neid pildstada on lausa rõõm

Mina vaikselt hiilimas pealuu koopasse, ennem peab ikka piiluma, et kolle koopas pole.

Pealuu koopa suudmel, sammu võrra lähemal, minna sisse või ei - selles on küsimus?

Mehed mere ääres..

Pealuu koobas on eemalt vaadates inimese pealuu moodi, sellest ka nimi

Koopast eluga väljapääsemine tegi meele nõnna rõõmsaks.

Taimaa sümbol elevant ja teinegi, lausa kullast. Selliseid uhkeid londipoisse kohtad igal nurgal

sadamas sai kaluripaate lugemas käidud, seal neid juba ikka oli.

Rannal, see oli see kaugem rand meie kodurannast, mis juba ahvidemäe teisel poolel.

Seisan politsei laeva kõrval. Neil on ikka head "relvad" kasutada vajadusel.

Korras, ilus puhas.. võib oletada, et omanik on kas hiinlane või ...aga mitte kohalik tailane.

kaunid orhideed.

Hulkuvaid koeri on seal lubamatult palju, suurem osa erinevate haiguste küüsis piinlemas...taimaalased ei tee midagi, sest nende meelest elavad koertes vanade inimeste hinged. Aga taudid levivad...

Kuid siis saabusid jõulud.

Päkapikud olid liikvel..

Päkapikk Mustika koduhotelli basseinil - Hua Hinis

Kuusepuu oli ikka olemas, ainult see kingitus kuuse all polnud mulle :)

Jällegi uues seiklus merel. Käisime vana laeva Mai Thaliga Ahvidesaart külastamas (see  pole sama ahvidemägi) ja lootust oli, et ehk näeme roosasid delfiine. Aga ei näinud kahjuks, see päev oli merel tuuline ja laine oli suur, küllap delfiinid siis ujuvad rohkem kusagil lainesopis tuulevaiksemas keskkonnas.
Kuid mehed said kala püüda ja siis pakuti meile lõunasööki. Oli üks tore päev

Kuid ahve nägime sellegi eest, ees kerkival Ahvidesaarel. Mis oli tore seik, et laeval söödud lõunasöögist jäänud puuviljad jne kraam, selle jagasime ahvidesaare elanikele. Ahvipoisid matsutasid magusalt musisid.

Selle väikse paadiga mindigi saarele.

Söögiteenindus ahvidele

Selliseid vahvaid kaluripaate on seal siis kohe kiirelt silmates tuhandeid..sadam oli nii öelda punnis neist. Ime, et meres ikka veel mõni elav olend alles on jäänud..tailane sööb ju absoluutselt kõike, väljaarvatud ainult lauda, mille pealt ta sööb :)
paadid, paadid, küll viljandi paadimehel oleks siin tegemist :)

Õnnelik turist Soomest Mai Thal dekil päikest nautimas..oli igati tore kruiis.
Nüüd aga lähme merelainetelt  uutele maistele radadale

Hua Hinis on Hiltoni hotell, käisime mitmel korral seal katusel ümbrust imetlemas, see ongi üks vaade alla..seal oli katusebaar, aga hinnad olid jällegi miljonäridele, milleks raha raisata, kui all kusagil tänava restoranis saab poolmuidu oma joogi kätte, polegi vaja rohkem, kui liftiga alla sõita ja paar sammu ümber nurga minna.

Vaade Hua Hini rannale, seda randa pikki kõndisime me igapäev edasi tagasi hankimas D - vitamiini päevaseid porste.

Basseini põhja kaunistavad delfiinid. Kas pole nummi?

Õhtune vaade Hiltoni basseinidele kõrgelt katuselt..

Ilus nii ilus...

Siin on need kaks viimast pilti  võetud samal kellaajal eri foto programmiga, tegelikult ongi pime õues.

Hiltoni fuajees Isegi lillekaunistused on neil suure puu suuruseks ehitatud :)

Kätte jõudiski aastavahetuse päev. Tommi lendas koju, temale oleks paar päeva hiljem kodulend tulnud kulumakas, kui kogu puhkuse maksumus kokku.
Olime kahekesi rannal uut aastat vastu võtmas. Meil oli rannarestoranis tellitud kohad koos toitlustamisega.
Selline tohutult huvitav ja ilus kuldne saluudi purskkaev vana aasta õhtul kaunil Hua Hini rannal

Oma soovide laternat tähistaeva avaruste poole saatmas.

Ja juba saluut paugutab uue aasta terviseks!

Olen sarvik...ja ma oskan puksida ka. Nalja tal siin igatahes pole. Minul veel vähem, uus aasta tuli tühja kõhuga ja ilma sõõmuta..laud on tühja täis, kaks gin toonikut ja needki teiste joogid. No peaasi, et maksu said kätte
Uus aasta tuli ja meni, nii meiegi muudkui mineku peal ja ikka uutele radadale uusi ja huvitavaid seiku uurima.

Võtsime jällegi takso ja läksime Mustale Buddhale külla. Taksojuhid on nõnna rõõmsad, kui sellise töö saavad, viib su kohale ja ootab, ole siis tund või kaks, tema ikka ootab. Hinnas maksab siiski alati ennem kokku leppida.

Must Buddha ja mina tema ees palvetamas..väga eriline Buddha

Siin aga selline legend, ning seda rituaali kõik taimaalased läbi teevad. See elevant on lahke anniga, kui sa tema nokut silitad, siis saad viljakusega pärjatud. Tema kõhu alt tuleb läbi kõndida ja nokut silitada. Sinna oli lausa suur järjekord, pidin kaua ootama, et vähemalt piltigi saaks teha, sest viljakuse palumisega olen juba
lootusetult hiljaks jäänud, mõne kassipojakese ehk veel õnnestub kunagi üles kasvatada.

Siin aga väike elevandilapsuke, saime kohe sõpradeks.Ta lehvitas tuult mulle oma kõrvaga, väga armas temast...

Kaunis suur fuajee viib musta Buddha juurde..võtame mõned tantsusammud...

Looduslik juga..

Musta Buddha aias

Alati naerusuised ja naervad Tai lapsuksed ongi just sellised. Tohutult armsad ja ilusad lapsed.

Meie kuu aega Hua Hinis oli linnutiivul läinud, pidasime plaani kuhu minna järgmiseks ja võtsime ette teekonna Rayongi provintsi. Sinna oli Hua Hinist 500 km ja meie valisime oma liiklusvahendiks - kas arvad mille? Bussi - eeeei, sinna oleks olnud hirmraske see mitme eri bussiga teekond, sellepärast võtsimegi takso.

Taksojuht küsis selle reisi eest 3500 Bahti (78 €) ukselt ukseni.

Siin juba meie uue kodu Rayongi provintsis, hotell Kiang ta - lay fuajees.

Kiang ta - lay õuel olev bassein, kus ma ainsatki korda ei ujunud, no kohe ei kutsunud ujuma. Ega näinud seal kedagi muid kunagi  ujumas, kui ainult üks väike vene tüdruk sulistas seal. Maaga samal tasemel bassein, kuidas see üldsegi lubatud on? Luuaga tüdrukud tolmutasid seal igapäev ja kogemata sattusin veel nägema, kui ta basseini mingit hägust vett viskas? kääks...

Igal tänaval, majal, rannal, hotellil jne ..jne... on alati oma altar, mille ees kohalikud palvetavad, sinna altarile viivad nad söögid - joogid. See oli Kiang ta - lay hotelli altar.

See oli meie tudutuba, nagu näete kaks hiiglasuurt voodit, kuid me mahtusime ikka sama teki alla ära.

Tänavetel kubiseb koeri, seal nad magavad, ei häri neid mööda vuravad mopeedid ega autod, veel vähem inimesed.

See aga oli soomlase restoran kodutänaval. Sealt sain head itaalia pizzat ananassiga, vahel oli juba nii kõrini sellest juurika söömisest, siis maitses ananassipizza imehästi.

Esimesed loojangud Rayongis

Napsasin päikse kinni, ei raatsi temast loobuda..Aga kui mängiks selle mõttega, mis siis saaks, kusagil oleks päris kindlasti suurt imestust täis inimesi, kes aknast välja vaadates hommikul, mõtleks, mis on juhtunud? Kas maailmalõpp saabus?

Üle tee oli meri ja seal ma siis ujusin kõik need päevad, puhtas soojas merevees.

Selliseid väikseid müügiputkadelt näivaid värgendusi olid kõik teeperved täis, tegelikult oli see rohkem nagu toimiv tänava  restoran. Kuid sealt said osta kurki, tomatit, kanamune, puuvilju....

Näiteks selliseid puuvilju, ei tea, mis mamm see oli ega proovinudki teada saada.. ehk kunagi.

Kui me esimest korda Rayongi rannale kõndisime, siis oligi just selline tunne, et nüüd oleme tulnud maailma äärele, paar sammu ja astudki üle ääre ja kukud alla :)
See oli minu fantaasia "maailmaäär"

Siit aga pakun vaadet merepoolt rannale

Minu seljataga on maailma ääre õllerestoran, kus vahel ikka suminatki kuulda oli.

See oli teisel pool randa, kuhu me välja kõndisime ja teisel pool oli maailmaäär.

 

Rayongi rannas kõndisime me pea et iga päev hommikust õhtuni, sest muud seal maailmaäärel teha ju polnudki. Käisime muidugi Koh Samed saarel, Ban Bhe väikses linnas, Rayongi provintsi pealinnas, aga see oli küll hirmus sigin - sagin koht, üliannus tuli 5 minutiga, nii et põhimõtteliselt tagurdasime koduviiva bussipeale tagasi.
 Kuid paiksena olemises oli suurepärane võimalus igal õhtul päikeseloojangut näha ja tänu sellele sain palju ilusaid päikeseloojangu pilte napsitud ja videoid võetud..

Loojub, imeliselt kumab läbi toolide ja palmide..

Kui ilus vaade see on, seisad soojas liivas või merevees ja vaatad, kuidas laine veereb pehmelt rannale ja kuldselt punast päikest venitab..

Siin on päikesevarjud juba õhtule saadetud..

Aga see oli üks vahva asi, kui need põrnikad taeva valdasid..

Jälle väga kaunis sillerdav vesi..

See olen mina rannal päikest püüdmas..

Kuldpunane loojang..

Need väikesed krabid teevad kuulikestest selliseid imelisi jooniseid, ma ütlesin Karile, et usu mind, need pildid on konkreetsed sõnumid inimestele. Oli lillekujulisi, linde ja liblikaid...imeilusad

On seal ikkagi palju ilu silmale...

Hua Hinis siis oli meil tööd täis päevad, kui sisustasime lastele suvekodu ja kandsime igasugu vajalikku kraami koju nii, et selg küürus. Selline siis laste suvekodu lõpuks välja nägi.
Kööginurk söögilauaga.

Köögi töötase. Pesin just uusi klaase kasutamisvalmis.

 Ülemise korruse vannituba

Terass sissekäigu ees.

Elutuba - köök

Alumise korruse magamistuba, kui pere kasvab..

Mullivanniga vannituba, see oli Joanna soov.

Noorpaari tudutuba. Seal on ruumi laiutada.

Teine väike magamistuba ülemisel korrusel.. See kilpkonn on Joanna maalitud. 

Selline siis lõpptulemus meie tööst ja tegemisest. Nüüd aga jätkame puhkuse nautimist.

Väljastpoolt ka üks pilt, otsevaates, paremalt teine, läbi kahe korruse. 

Võtsime ette Koh Samed saare külastasime, alul oli mõte, et jääme sinna ööseks. Kuid ausalt, kui jalad juba saarele astusid, siis juba teadsid, et ei, siia ma küll kauemaks jääda ei soovi. Kuid käidud - nähtud ning jällegi ühe saare võrra rikkam.
Kuid selline tore vete - emme võttis meid vastu.

Siin me oleme!

Kivi on ikka kivi kunigas.

Selline tore kujukene kuldse pingiga roheluse keskel, peab ju pilti tegema.

Ka selliseid autosid oli näha...

Ehitus, mis pooleli ja ilmselt jääbki nii..

Vahvad kujud sadamas ja nende vahel koer siestat veetmas.

Koh Samed saare bensiinijaam.

Kaubandusest pursuv tänav.

Läbi restorani rannale.

kaubandus ja veelkord kaubandus. Suurem osa müüb seda mida keegi kunagi ei osta, aga ikkagi on tal lafka püsti.

valge nii valge liivaga rand ja missugune suurepärane puhas vesi

See juba turistidest vaiksem rand..

Segasummasuvila

Roheline aed rõõmustab silma.

Kiirpadid ootamas rikkureid sõidule ja neid seal juba jagus. Venemaal pole ka vist nii palju venelasi, kui seal Koh Samed saarel ja üldse Tais, neid seal lausa kubiseb.

Koh Samed saarel

Saar sai seljataha jäetud ja jälle tagasi oma tuttavas Rayongi külakeses Mae Ram Phung Beachil.

Rannaküla tänaval uudistamas

Siit leidsime ühe tõelise pärli.

Tõeliselt hurmav restoran

Restorani ees, õnnelik sellise toreda leiu pärast. Kahjuks oli see veel suletud, avatakse ilmselt alles hooajaks.

Rohelise looduse keskel need meisterlikud puutööd tulevad väga hästi esile.. Priima.

Jällegi üks päikeseloojang põristajaga, tegelikult on need paraplaanid, aga põristavad just nagu maipõrnikad.

Siin sain juba kaks põrnikat ühe hoobiga.

Seekord olidki rannal võistlused. Võistlejad põrnikaid ette valmistamas.

Siin on siis r a n n a l - merest 20 meetrit, olevad luksuskodud Tai moodi.

Luksuskodu väsinud valvur - ta ei liigutanud oimu ka, kui ma seal toimetasin.

Kiirpaat vuramas läbi lainete, ta veab enda järel kummipatja, millel turistid istuvad ja siis teeb kiirpaat täispöörde tagasi ja kõik seal kummipadjal istuvad turistid kukuvad vette. Nalja, kui palju...

Vahutav laine ja seekord oli ka minu lisaks pilved päikest saatmas.

Merepoolt vaade õhtusele rannateele ja kuugi juba paistab

Korduvalt käisime ka naabrilinnas, väikses Ban Bhe´s kohaliku eluga tutvust tegemas. See on samuti kalurite linn ja praamid/laevad väljuvad sealt saaretele. Ämbergrillid, täiesti super vahva väljamõeldis tegelikult. Laialdaselt kasutusel Tais.

Tailaste enim kasutusel olev kolmerattaline mopeed katusega.

memmekene midagi müümas või lihtsalt puhkamas..kiisu tal ka seal abiks

Veel viimaseid päevi Rayongis päikeseloojangust ülimalt head energiat imemas, et oleks rohkem kojuviimist. Tegelikult oligi ju nii, et polnud sugugi veel plaanis koju tagasi minna, vaid lennukipiletid ära vahetada, viisat pikendada ja kuuks ajaks veel Taisse jääda. Kuid võta näpust, meil olid sellised lennukipiletid, mida vahetada ei saanud? Arusaamatu, kuidas saab üldse selliseid pileteid olemas olla, kui sul midagi juhtub ja lennata ei saa, mis siis? See oli minule täiesti uus asi...
Soomest ju pikemat viisat Taisse ei saa, kui 60 päeva. Nii, et teadmiseks teile, kes kunagi reisite. Ostke piletid, mida saab vahetada ja siis 53 päeva möödudes vahetate need ära ja lähete konsulaati viisa järele.
Pensionär saab Taist aastase viisa, aga Soomest mitte.

Selline inimtühi Rayongi rand on tavaline nähe, aga mõne hotelli ranna - aladel hakkas juba rohkem puhkajaid nägema jaanuari lõpu poolel. Tore igatahes oli see puhkus seal vaiksel rannal Rayongis.

Jõudsime siis tagasi Bangkoki pärast kahte kuud.

Novohotel Bangkokis, kus ennem kodulendu ööbisime. Selline uhke kroon fuajees

Basseini baaris aega veetmas.

Bangkokis peab vähemalt ühe suure kuldkala kinni nabima :P

Hotelli talveaeias eriti sooja päikest ja seda kaunist rohelust nautimas.

Hotelli talveaed oli väga ilus nagu sellise aiad alati on.
Seal me jalutasime ja imetlesime, siis basseini poolsel alal istusime jõime kohvi ja võtsime oma reisiotsi kokku.

Mina olin kõik need kaks kuud täiskarsklane ja vegetarist pealekauba. Selle ma otsustasin juba kodus, et liha ma seal ei söö ja nii oligi, aga palju sain ikka tühjakõhu tunnet tunda.
Vana aasta õhtul jäingi tühja kõhuga, kui peolaual polnud minu jaoks midagi süüa ja ei sõõmu mingit alkoholivaba jooki ka ei antud.
Eks ma siis selle aasta siin tühja kõhuga elama pean vist, nii läheb nagu uus aasta tuleb, ka kogu aasta.;)
No aga värskeid puuvilju sai küll popsitud südamest
Kuid väga tore puhkus oli see tõesti, sai tööd tehtud, sai palju ujuda, kõndida rannas, seigeldud ringi piisavalt ja rohkemgi veel.
Mis aga päikesemaal peamine on, et ilusaks pruuniks saaks ja seda ma tõesti sain. Täielik D vitamiini tüdruk :)
 . Nii, et igati tervislik puhkus. Koju tulla oli muidugi väga raske, kui olid vähe teised plaanid. Nüüd olen juba paar korda nina uksevahelt välja pistnud, õnneks läks soojaks ilm.

Kui leian sobiva reisi, siis kaon veel siit jääkarudemaalt kaugele, kus päikest nautida. Kui ei leia, siis kaugel see kevad ikka enam on. Veebruar läheb tavaliselt kiire sammuga mööda.
Päikselisi päevi sulle armas lugeja, päike las särada su silmades, soojendagu su südant - a l a t i .

Päikest!