Mets kutsub, müür kasvab:)

Sellel suvel olengi rohkem ehitusmees olnud, aga nüüd, kui käes on seene aeg, miski ei suuda mind kinni hoida metsa minemast.

Ja seeni on, uskuge sõbrad, neid on nii palju, et istud ühte kohta maha ja korjad. Omamoodi see polegi enam huvitav, sest seenel käimise rõõm ongi see, et kõnnid metsas ja leiad seene, aitad tal ilusasti korvi tulla ja jälle silmad maha uut korvitulijat otsima.
Pehmel metsavaibal on nii mõnus astuda, mahalangenud oksi praksutada suures vaikuses...

Seenekastet olen sellel aastal juba nii palju söönud, et vist elu jooksul kokku ka nii palju ei tule?
Korjan lehter - kukeseeni, neid on hea kuivatada ja läbi talve omale seenest suppi või kastet valmistada.

Kuid see, et ma septembrikuus veel metsas mustikaid peoga suhu panen, poleks ma eales uskunud.
Neidki sai söömise lisaks piruka jagu korjatud ja maitsev pirukas valmiski tehtud, on ikka hea maitsev ja kasulik mammuke küll.

Kuid nüüd siis muude tegemiste kimppu.

Kui minu suvetöö kamin valmis sai, hakkasin sinna kamina taha maakividest müüri ehitama,.
Müür on kerkinud uhkesse kõrgusse, minust juba jupp maad pikemaks.
Siis veel kivipõrand ka kamina ette vaja valmis kõpitseda ja ongi minu osa tööst tehtud.
Muidugi ma arvan, et koristamises, kui puutööd algavad ja kestavad, on ka minul veel oma osa anda, juhul, kui need algavad?

Nii, et välikaminale seinad ümber, siis on ka tuule ja tuisu eest talvel kaitstud ja miks mitte seal vahel siis istuda ka  talve pakase ajal..kamina tule soojuses.. välikaminast saabki sisekamin :)

Vaatame siis, mis müüriga Liana hakkama on saanud, hehehhheeee, ennastki ajab naerma, sest mida mina tean müüri ladumisest, kuid inimene õpib ikka kogu elu ja ega ükski oskus mööda külgi maha jookse.
Ja kuidas siis seenemetsa seiklusestes on õnne olnud, pildid räägivad ise enda eest rohkem, kui tuhat sõna.

 Pildid algavad siit, kui müür on juba oma esimesed kiviread saanud

Kaevukese kivine osa sai samuti valmis.

Õhtul, kui juba hämardub, Liana paneb pillid kotti:)

Müürida, müürida, müürida jahh... müürida - müürida ...

Ühel laupäeva õhtul istusin ja tegin kaminas tuld, on ikka mõnus istuda ja nautida kolde soojust, mille ise oled oma käekestega ehitanud..

Ja vahepeal jälle metsa seenele... u - uuu - u - uuuuuu ...
Mustad trompetseened, milline vahva leid..

Ja mustikaid, oh neid on siis nii palju, musid mustaks iga kord, kui metsas sai käidud
September ja mustikad...

Must trompetseen.
Kui ilus ta on ja kui maitsev ta on. Ausalt öeldes pole vaja isegi maitsestada, niivõrd hea juba sellisena nagu ta on

 Ja siin hoppaaaa, milline suur üllatus! Otsustad metsa minnes, et vot täna ma korjan musti tropmetseeni ja nii oligi. Me pole kunagi neid ennem näinudki, kui ainult seeneraamatus:)

Lehter - kukeseen.
Näete, kui osav peitja ta on, nii peidus nii peidus...

Kukeseeni kastme jaoks, küll on maitsev, oma kartul ja kukeseen metsast, odav ja hea söök.
Nagu öeldakse, seen on vaese mehe liha :)

Hordide viisi lehter - kukeseeni

Kari seenekorv, siin on mustad trompet seened, mida me tegelikult otsima läksime, see on parim söögiseen üldse. Tegin kastet, tõesti suurepärane maitsega seened ja siis ülejäänud kuivatasime.

Siin minu tagasihoidlik seenekorv, on kukeseeni, musti tropmetseeni ja siis lehter - kukeseeni.
Mul ei ole kombeks kogu metsa korraga koju tuua, vaid, et oleks meeldiv see töö, mitte, et poole ööni puhastad ja mängid seenetega.
Natukene korraga ja siis järgmisel päeval uuesti.

Müüri kõrgus jälle natukene kasvanud

Selline siis sai meie ilukaevukene, ainult veel valged nelinurgad puuduvad kaunistuseks.

Siin aga meie valmis kaev kaugemalt läbi lillede:)

See meie kaevukene, kus kosutav vesi tomatite - kurkide kastmiseks, sellele andsin ka kivist kuue...

Meie magusad ja maitsvad tomatid

Ja mahlased kurgid..

Õhtu pärast tööd, juba hämardub, sai ikka 8 tunniseid tööpäevi tehtud.
Ega see nii lihtne tegelikult polegi, kanna neid kive, sobita ja säti paigale, kui ei sobi kuidagi, siis jälle uue kivi järele jne..

Ja jälle natukene kasvanud kõrgust.

Jälle metsapäev.
Lehter - kukeseenekese pere.

Napsasin Päikese puude vahelt

Väga hästi peidab end.. Teda on hirmus hea korjata, suhteliselt puhas seen ja ussi ei küll palju näe.

Lehter - kukeseen, oma maitseomadustelt parem söögiseen, kui kukeseen ise.
Ta oskab ikka end nii osavalt maastikusse ära peita, et, kui sa neid ei näe, siis sa ei näegi ja kui siis märkad, ups, siin on seenepere, siis samas näed, et ümberringi sajad seenepead sulle naeratavad.

Reipalt ikka kasvanud kõrgust

Nii kõrgeks on siis müür tänaseks kasvanud ja vihma muudkui sajab, ei lase mul minna tööd lõpetama. Kuid sain vähemalt blogisse nüüd, tänu suurele ladinavihmale, kirjutatud müürsepa ametist ja metsaseiklustest.
Paaril korral jätsin fotoapaardi koju, nii, et kõik seenesed seiklused ei olegi jäädvustatud.

Isegi seenemetsa ei viitsi selle vihmaga minna..l a d i s e b ...l a d i s e b

Päike - ma jään teda ootama.

Kuldset sügist kallid lugejad.

03.10.12
Nüüd lisan veel pildid, kui minu töö on tehtud selleks aastaks.
Järgmisel aastal siis teen veel kogu põrandale katte peale ja juba tean, milline see välja näeb:)

Sellest madalast müürist tuleb riiul, kuhu sellise neljakandilise puupalgi peale panen.
Ja mul liigub küll igasugu huvitavaid mõtteid peas...