Taas üks seiklus seljataga. Seekord natukene pikema projektiga, kuna Karil tuli poeg oma kaasaga kaugelt ookeani tagant issile külla, siis oli natukene vaja lastele paremaid elamusi pakkuda ja pisi osakestki meie kaunist Soomest mitmekülgsemalt näidata.
Viisime siis lapsed Saimaa järvele lõbusõidule, laeval kõik mugavused, nii, et igati tore sõit neile Puumalasse ja tagasi.
Siis puhkasime Orilamme puhkekülas, kus lastel oli saunaga tuba, nii, et saunarõõmudki sai neil kogetud.
Suurim seiklus oli neile Repovesi Rahvuspargis tehtud retk.
Käisime ka Kouvolas, kus poja oma elust 10 aastat elas, ennem USA - sse kolimist.
Lõpuks avaldas poja issile soovi lasketiiru minna, kuna isa hobiks on laskmine, siis saigi see tee ette võetud.
Kõigile meile anti võimalus laskmiseks oma märklauda. Vahva oli, sain ka mina 4 tabamust valgesse piirkonda .. lõpud ikka kas mööda või sinna musta poole peale.
Kuid jah, poja ja minia said toredad emotsioonid sealt, esimest korda elus lasta, oli see neile mõlemile.
Tule sõbrakene, lähme koos vaatama, kuhu me seekord oma pisi jalajäljed siin suures kaunis maailmas jätsime.
Partakoski, Savitaipale külas. Vana sild ja kosk. Sellest kõigest olen ma juba kirjutanud, nii, et siin pikemalt sõna ei võta!
Partakoski sadamas, kust meie reis põnevatel Saimaa vetel algab.
Meie kaunitar juba ootab meid.
Astu laeva - astu laivaan! :D
Kapten on valmis meid seiklustesse viima.
Seilame mööda kaunitest saartest.
Päikeseloojang Saimaa järvel.
Päikeseloojang läbi lillede.
Kari poja koos kaasaga.
Õige kapten peab ka vahepeal keha kinnitama, abikapten rooris.
Hakkame randuma Puumalas. Vesi tantsib väga kaunilt.
Tegime õhtuse jalutuskäigu Puumalas, koos meie jahi kapteniga. Taustal Puumala sild ja vaatetorn, kus väike kohvik.
... ja üksinda silla taustal.
Saimaan norppa - hüljes, oma pisipojaga ja mina kaa.
Ja olemegi õnnelikult tagasi Partakoskel, kapten kinnitab jahti, et see omapead seilama ei läheks!
Partakoskele tagasi tulles tegime põgusa sissepõike kaitselinnakusse, mis venelaste poolt ehitatud..
.. ja käisime vanas veskis.
Kääpälä küla teeäärne vaatamisväärsus, kohaliku meistrimehe kunstiteosed, meie presidendiproua, kes on tiivad saanud, äkki joob Red Bull - i? ..... kas kas paparazo vist pressa kimbus :)
mina ka sain võimaluse, pensionär, kui olen .. seal on vägagi teravmeelsed ja osuvad plakateid, kõigist ebakohtadest...
Hobu nagu ehtne...künnab hoolega
Originaal suuruses hirv, 500 kg - oli ikke pirakas :o
Õiged sõnad, küllap saad sotti...
Seal õues leidus igaühele midagi lõbusat vaadata.
Edasi aga ...
Karil oli kindel plaan meid Repovesi Rahvausparki viia retkeleja sinna me siis suundusime, Soome ilusamasse parki.
Kari on pojaga seal kunagi issi - poja aegadel mitmed retked teinud, ööbinud seal ja kõike huvitavat, mis nüüd isa - poeg teha saavad, neid poiste jutte. Nüüd vaatasid nad need vanad tuttavad kohad jälle üle ja heietasid memuaare.
Mõne sõnaga ka sellest pargist, Rahvuspargiks sai ta alles 01.01.2003.
Repovesi rahvuspark on metsa ja iidse kotka looduskaitseala (14 km ²) Rahvuspark on metsadest ja järvedest koosnev karm piirkond. Repoveel on pikad traditsioonid üle kogu Lõuna-Soome on see kõige populaarseima matkamaastikuna tuntud. Repovee looduse rahus saad puhata ja oma lemmik hobisid harrastada, samuti marju korjata, lumekingade kõndi teha, või geoloogiat ning ajalugu uurida.. Piirkonnas on mitmed kõrged mäed nagu Olhavanvuori, Mustalamminvuori, Katajavuori ja Haukilamminvuori ning Lapinsalmen rippsild ja Kuutinlahti uittorakenteineen.
Repovesi maastikud koosnevad suurtest asustamata metsadest, üllatest kaljurahnudest ja kümnetest selgetest järvedest ja tiikidest. Kümenlaakso kõrgemad kohad asuvad Repoveel ja maastiku suured nõudlikud kõrgustikud annavad väljakutseid matkajale testida oma sportlikku seisukorda. Kaljude peale ronimist premeerib matkajat ülev ja kaunis maastik.
Retkele minejad maastiku kaarte uurimas... võimalus valida, kui pikale retkele minna soov. On paar kilomeetrit, on ka paarkümmend kilomeetrit, on ka rohkem veel võimalik sipsutada või selle vahepealt, ise otsustad.
Lapinsalmi rippsild.
10 meetriste vahedega võivad inimesed sillale astuda.
Rippsaillal, vees on minu vari näha :D
Vahepeal treppidest, siis jällegi looduslik rada...
Järve randa pidi viis üks rada.
Järsk kalju, väikese nokaga, ka mänd kasvas kalju kuju arvesse võttes vildakaks.
Ilus, nii ilus oli seal. Natukene metsateed ja jälle leidsime end kauni järve rannalt.
Vaskuss, see oli elus esimene uss, mida ma elusana vabas looduses nägin - just just .. uskumatu, aga tõsi! Oli teine teepeal lesimas, pidin peaaegu talle peale astuma, appikene ehmatus oli suur meil mõlemil. Õnneks nägin teda viimasel sekundil...
Kes ees, see tubli :)
Tulevad tipa - tapa reas..
Nii kõrged ja järsud kaljud.
..ikka edasi kõrguste poole.
Vaade ülevalt, Soome kohta ikka päris kõrgel :D
Kes kõrgemale, kes kaugemale, kes kiiremini! ;)
Üksik kalamees, kala narrimas.
Üks õrn õieke tervitas mind metsateel.
Puhke - ja grillimise koht rannal, nii vihamase ilma grillikoda, kui ka välisgrillid. Puud valmis lõhutud, ole ainult mees, võta taskust tikud ja tee tuli ning pane grillvorstid särisema.
Tuld tegemas :D Peaaegu õnnestuski :P
Noored vorsti popsimas.
Kai ääres aga peatuvad koguni vesibussid, mis inimesi rahvusparki retkele toob.
... ja edasi Orilamme puhkemajja.
Ööbisime Orilamme puhkekülas, seal oli võimalik valida, kas soovid ridaelamus ööbida, või valid hoopiski mingi väikse suvila, valikuid oli erinevaid.
Meie aga leidsime endale sobiva vana raudtee valvuri onni, mis sinna toodud ja suvitajatele välja üüritakse, köögiaknast vaatega järvele.
Valisime selle ühisel meelel, mõlemad Kariga armastame vanu asju, esiisade tööd ja tegemisi, mis meie rõõmuks selles mökis ka säilinud olid.
Kõik, mis valvur kunagi vajas oma igapäevases elus, oma onnis, kõik oli alles.
Muidugi mugavusi oli lisatud köögis ja pesuruum koos tualetiga.
Orilamme õuel.
Orilamme restoran - baar
Orilamme puhkekülas, Ratavartijan mökki nr.48, viis meie onni, kus me endid hästi mugavalt tundsime.
Kööginurk. Mine tea, kas valvuri enda lastud põhjapõdrakene seinal.
Köögis siis vana pliit ja sellel olevad kannud, sama vanad. Vana kannel ja arvelaud.
Magamiskambrist vaade köögi poolele
See oli meie hubane magamiskamber. Kamin, sooja ja praksuva tulega :)
Mängleva tulega koos uinusime .. väsinud pead pehmele padjale ja tudi tuli.
Lasketiirus mul fotoaparaati kaasas polnud, nii, et rohkem pilte meie seiklusest pole...
Ilusaid rõõmsaid suvepäevi Sulle armas lugeja, olgu Päike Sulle helde ja rohkelt kuldpruuni pintseldaks põsekestele.
Viisime siis lapsed Saimaa järvele lõbusõidule, laeval kõik mugavused, nii, et igati tore sõit neile Puumalasse ja tagasi.
Siis puhkasime Orilamme puhkekülas, kus lastel oli saunaga tuba, nii, et saunarõõmudki sai neil kogetud.
Suurim seiklus oli neile Repovesi Rahvuspargis tehtud retk.
Käisime ka Kouvolas, kus poja oma elust 10 aastat elas, ennem USA - sse kolimist.
Lõpuks avaldas poja issile soovi lasketiiru minna, kuna isa hobiks on laskmine, siis saigi see tee ette võetud.
Kõigile meile anti võimalus laskmiseks oma märklauda. Vahva oli, sain ka mina 4 tabamust valgesse piirkonda .. lõpud ikka kas mööda või sinna musta poole peale.
Kuid jah, poja ja minia said toredad emotsioonid sealt, esimest korda elus lasta, oli see neile mõlemile.
Tule sõbrakene, lähme koos vaatama, kuhu me seekord oma pisi jalajäljed siin suures kaunis maailmas jätsime.
Partakoski, Savitaipale külas. Vana sild ja kosk. Sellest kõigest olen ma juba kirjutanud, nii, et siin pikemalt sõna ei võta!
Partakoski sadamas, kust meie reis põnevatel Saimaa vetel algab.
Meie kaunitar juba ootab meid.
Astu laeva - astu laivaan! :D
Kapten on valmis meid seiklustesse viima.
Seilame mööda kaunitest saartest.
Päikeseloojang Saimaa järvel.
Päikeseloojang läbi lillede.
Kari poja koos kaasaga.
Õige kapten peab ka vahepeal keha kinnitama, abikapten rooris.
Hakkame randuma Puumalas. Vesi tantsib väga kaunilt.
Tegime õhtuse jalutuskäigu Puumalas, koos meie jahi kapteniga. Taustal Puumala sild ja vaatetorn, kus väike kohvik.
... ja üksinda silla taustal.
Saimaan norppa - hüljes, oma pisipojaga ja mina kaa.
Ja olemegi õnnelikult tagasi Partakoskel, kapten kinnitab jahti, et see omapead seilama ei läheks!
Partakoskele tagasi tulles tegime põgusa sissepõike kaitselinnakusse, mis venelaste poolt ehitatud..
.. ja käisime vanas veskis.
Kääpälä küla teeäärne vaatamisväärsus, kohaliku meistrimehe kunstiteosed, meie presidendiproua, kes on tiivad saanud, äkki joob Red Bull - i? ..... kas kas paparazo vist pressa kimbus :)
mina ka sain võimaluse, pensionär, kui olen .. seal on vägagi teravmeelsed ja osuvad plakateid, kõigist ebakohtadest...
Hobu nagu ehtne...künnab hoolega
Originaal suuruses hirv, 500 kg - oli ikke pirakas :o
Õiged sõnad, küllap saad sotti...
Seal õues leidus igaühele midagi lõbusat vaadata.Edasi aga ...
Karil oli kindel plaan meid Repovesi Rahvausparki viia retkeleja sinna me siis suundusime, Soome ilusamasse parki.
Kari on pojaga seal kunagi issi - poja aegadel mitmed retked teinud, ööbinud seal ja kõike huvitavat, mis nüüd isa - poeg teha saavad, neid poiste jutte. Nüüd vaatasid nad need vanad tuttavad kohad jälle üle ja heietasid memuaare.
Mõne sõnaga ka sellest pargist, Rahvuspargiks sai ta alles 01.01.2003.
Repovesi rahvuspark on metsa ja iidse kotka looduskaitseala (14 km ²) Rahvuspark on metsadest ja järvedest koosnev karm piirkond. Repoveel on pikad traditsioonid üle kogu Lõuna-Soome on see kõige populaarseima matkamaastikuna tuntud. Repovee looduse rahus saad puhata ja oma lemmik hobisid harrastada, samuti marju korjata, lumekingade kõndi teha, või geoloogiat ning ajalugu uurida.. Piirkonnas on mitmed kõrged mäed nagu Olhavanvuori, Mustalamminvuori, Katajavuori ja Haukilamminvuori ning Lapinsalmen rippsild ja Kuutinlahti uittorakenteineen.
Repovesi maastikud koosnevad suurtest asustamata metsadest, üllatest kaljurahnudest ja kümnetest selgetest järvedest ja tiikidest. Kümenlaakso kõrgemad kohad asuvad Repoveel ja maastiku suured nõudlikud kõrgustikud annavad väljakutseid matkajale testida oma sportlikku seisukorda. Kaljude peale ronimist premeerib matkajat ülev ja kaunis maastik.
Retkele minejad maastiku kaarte uurimas... võimalus valida, kui pikale retkele minna soov. On paar kilomeetrit, on ka paarkümmend kilomeetrit, on ka rohkem veel võimalik sipsutada või selle vahepealt, ise otsustad.
Lapinsalmi rippsild.
10 meetriste vahedega võivad inimesed sillale astuda.
Rippsaillal, vees on minu vari näha :D
Vahepeal treppidest, siis jällegi looduslik rada...
Järve randa pidi viis üks rada.
Järsk kalju, väikese nokaga, ka mänd kasvas kalju kuju arvesse võttes vildakaks.
Ilus, nii ilus oli seal. Natukene metsateed ja jälle leidsime end kauni järve rannalt.
Vaskuss, see oli elus esimene uss, mida ma elusana vabas looduses nägin - just just .. uskumatu, aga tõsi! Oli teine teepeal lesimas, pidin peaaegu talle peale astuma, appikene ehmatus oli suur meil mõlemil. Õnneks nägin teda viimasel sekundil...
Kes ees, see tubli :)
Tulevad tipa - tapa reas..
Nii kõrged ja järsud kaljud.
..ikka edasi kõrguste poole.
Vaade ülevalt, Soome kohta ikka päris kõrgel :D
Kes kõrgemale, kes kaugemale, kes kiiremini! ;)
Üksik kalamees, kala narrimas.
Üks õrn õieke tervitas mind metsateel.
Puhke - ja grillimise koht rannal, nii vihamase ilma grillikoda, kui ka välisgrillid. Puud valmis lõhutud, ole ainult mees, võta taskust tikud ja tee tuli ning pane grillvorstid särisema.
Tuld tegemas :D Peaaegu õnnestuski :P
Noored vorsti popsimas.
Kai ääres aga peatuvad koguni vesibussid, mis inimesi rahvusparki retkele toob.
... ja edasi Orilamme puhkemajja.
Ööbisime Orilamme puhkekülas, seal oli võimalik valida, kas soovid ridaelamus ööbida, või valid hoopiski mingi väikse suvila, valikuid oli erinevaid.
Meie aga leidsime endale sobiva vana raudtee valvuri onni, mis sinna toodud ja suvitajatele välja üüritakse, köögiaknast vaatega järvele.
Valisime selle ühisel meelel, mõlemad Kariga armastame vanu asju, esiisade tööd ja tegemisi, mis meie rõõmuks selles mökis ka säilinud olid.
Kõik, mis valvur kunagi vajas oma igapäevases elus, oma onnis, kõik oli alles.
Muidugi mugavusi oli lisatud köögis ja pesuruum koos tualetiga.
Orilamme õuel.
Orilamme restoran - baar
Orilamme puhkekülas, Ratavartijan mökki nr.48, viis meie onni, kus me endid hästi mugavalt tundsime.
Kööginurk. Mine tea, kas valvuri enda lastud põhjapõdrakene seinal.
Köögis siis vana pliit ja sellel olevad kannud, sama vanad. Vana kannel ja arvelaud.
Magamiskambrist vaade köögi poolele
See oli meie hubane magamiskamber. Kamin, sooja ja praksuva tulega :)
Mängleva tulega koos uinusime .. väsinud pead pehmele padjale ja tudi tuli.Lasketiirus mul fotoaparaati kaasas polnud, nii, et rohkem pilte meie seiklusest pole...
Ilusaid rõõmsaid suvepäevi Sulle armas lugeja, olgu Päike Sulle helde ja rohkelt kuldpruuni pintseldaks põsekestele.
1 kommentaar:
Imetore reis, tundub, et sain ka osakese sellest. Tänukallid selle eest.
Postita kommentaar