Nõukogudeaegsete "aarete" jahil Naissaarel.

Naissaarele olen ma juba mõnda aega mõelnud, aga kaua sa siis mõtled, tegutseda on vaja - tegutseda, tegutseda! Ja nii ma siis tegutsesingi, valisin omale Sunlinesi kodulehelt fatbike saaretuuri, sain nutiseadmesse virtuaalse tuuri koos giidi jutuga, aga ei hakanud mina sellega saarel tegelema, sest sõita on vaja ja pilte on vaja teha, akut vaja säästa, nii, et ikka paberkaart näppu ja minekut! Küll kodus aega kuulata. Kui oli vaja google mapsilt abi küsida, selgus kurb tõde, et polegi levi metsade vahel, nii, et...

Tuuri lõppedes ootas mind laeval soe kolmekäiguline lõunasöök, see oli küll äärmiselt maitsev lõuna. Kuhu ma just ja just napilt jõudsin, sest paar korda olin natukene segaduses, kumb suund valida tuleks. Keskel tasast metsa ja muid viitasid ei olnud, kui erinevate värvidega joonistatud triibud puutüvedel, kui aga teeristidel sarnaste värvidega triipe mõlemasse suunda viis, siis sattusin pisut segadusse, kus see lõuna, kus see põhi, mitte ei suutnud kaardi järgi navigeerida, sest ma ei teadnud, kudapidi ma siin metsas nüüd seisan, kuhu minna vaja, täielik nonsense!

Kompass oleks tubli abimees olnud, enam ma seda koju ei jäta. Sest saarel puudus levi, Elisa levi pidi seal toimima, aga minu Telia ja veel soome oma, nii, et rasked otsuseid tuli vastu võtta, kus ainukeseks abistavaks hääleks oli merekohin, kuid seda keset metsa ka kuulda polnud. Ainult mets, mets, mets... aga usalda ikka seda esimest vaistu, siis võib õnneks minna.

Nüüd saarest ka natukene juttu. Naissaar on kohe Vormsi järel suuruselt viies saar, 9 km pikkust ja 4 km laiust.

Praegu elavad saarel vaid mõned inimesed, kuid 1934. aastal oli asukaid 446, neist eestlasi 291, ülejäänu moodustasid rannarootslased. Saare elanikud tegelesid põhiliselt kala- ja hülgepüügiga ning lootsitööga.1856. aastal valmis saarel puukirik, mis oli Soome-Rootsi Mihkli koguduse abikirik. See hävitati I maailmasõja ajal. Uue kiriku ehitamist alustati 1934. aasal Rootsist saadud abi toel ja see pühitseti 1934. aastal. Okupatsiooni ajal kasutati seda heinaküünina ja on praegu taastamisel. Kiriku lähedal on ka muinsuskaitse all olev kalmistu.

Viimasel ajal on Naissaarele tuntust ja värvikust toonud dirigent Tõnu Kaljuste, kes on taastanud vana Omari küüni kontserdisaalina, kus suvel toimuvad erinevad muusikaüritused, esinejateks nii eesti kui ka maailma tippmuusikud. 

Samuti nagu Vormsil on ka Naissaarel mitu erinevat teekonda võimalik valida, kuna aeg on jällegi päevatuuril piiratud, siis kahte ringi siiski läbida ei jõua ja polegi mõtet ahnitseda. Naissaarel saab ka ööbida, seal on väga kena Männiku külalistemaja, aga kõigest järgemööda koos piltidega, sest neid sai ikka klõpsitud kahe aparaadiga



Sellise toreda rongiga võiks Naissaarele küll tuuritama minna.





Need pildid on Lennusadamast



Üks lennusadama aaretest - Suur Tõll. Eesti aurik-jäämurdja, mis on tänapäeval ühtlasi maailma suurim säilinud aurujäämurdja, samuti ainsana säilinud enne Eesti Vabadussõda ehitatud aurulaev kogu Baltikumis.

Aurik pidi olema üsna algupärases seisukorras ajalooline laev ja täiesti avatud külastajatele vaatamiseks. Oled käinud?
Laev on oma nime saanud mütoloogilise Saaremaa vägilase Suure Tõllu järgi.



Sunlines kruiisilaevad, mina astusin vasakul olevale Venuse pardale.
Aurik Katharina pakub imelist vaadet Tallinna kuulsale Vanalinnale - eriti kui selle vaate juurde käib hea vein, lubab Sunlines reklaam. Nii, et võimalus sõpradele korraldada selline tore elamusi täis merepäev.



Ilmaga vedas mul hullumoodi, hommikul ei saanud maja välisuksest väljagi, sest vihma kallas täiega. Kui Balti jaamas rongilt maha tulin oli juba päike väljas, käisin kiirelt hotellis hommikusööki nautimas ja siis jalutasin lennusadamasse, kõik see aeg oli päike, aga kohe, kui laev kailt eemaldus, hakkas niimoodi vihma sadama, et mõtlesin, et küll nüüd mul vedas. Pildilt on aga näha, et kui me olime Tallinna seljataha jätnud, hakkas päike särama ja nii oligi kuni tuuri lõpuni, pisikese vihma andis, aga ainult hetkeks.



Tere Naissaar, mina saarele, turistid lahkuvad.
Sadama kohvik, saad jalgratta laenutada või lihtsalt jalutada, samuti veoauto kastis saab ka tuuritada. Rongiga saab samuti sõita.
Muuseas saarel elektrit ei ole, ainult generaatorid toodavad elektrit. Päikesepatareisid mina ei sattunud nägema, aga küllap neid juba kindlasti seal on.



Sadam, kell on 11:07 Venus läheb turistidega tagasi pealinna ja minul on aega kella kolmeni, et tagasi laevale lõunale jõuda. Neli tundi, seda ei tohi jällegi unustada, et aeg on piiratud, sest kui ma laevast maha jään, siis tuleb koos metsavanadega metsas ööbida 😄
Hakkan siis mööda rannaäärt lõunapoole liikuma ja vaated on tõesti lummavad, meri koos kauni loodusega, pole midagi rahustavamat hingele.

Nii ma siis liigun piki randa kuni Hülkari tulepaagini välja.





Saage tuttavaks - fatbike, minu seekordne ratsu ja ega tavaliste kummidega rattaga poleks liivas mitte midagi muud teha olnud, kui käekõrval edasi lükata. Hästi hea oli temaga sõita, käike oli just nii palju, et igal tõusul ja erineval maapinnasel hakkama saada, ilma, et end väsinuks pumbata oleks vaja olnud.





Noodamajarannas on ilusad liivaluited. Kunagi olid rannas võrgukuurid, selle järgi ka rand nime saanud, kuid need on hävinud. Kalu, mida saarevetest püüti, müüdi Tallinna Kalaturul. Nelja pere peale oli loodud noodaseltsid.









Hülkari tulepaak. Hülkari oli parim paik hülgede küttimiseks, mis oli saarlaste lahutamatu osa ja hülgepüssita meest ei peetud üldsegi meheks. Karm värk.
15 meetrine Tulepaak püstitati 1954



Einestamiseks katusealune ja grill samuti käeulatuses.



Ma vaatan kaldalt kiikrita, kui kaugel on see Saaremaa





Pisuke sadam veel näha. Liivaluite taimestik on päris lopsakas. Ei teagi selle täpset nime, aga kibuvitsalise moodi ja õitses veel.



Lõunatippu jõudes oli päike juba nii kuum, et tuli üleriideid vähendama hakata. Edasi liigun Männiku küla poole läbi metsa.















Kolm aastat läks aega ja nüüd saab jälle Naissaarel ajaloolisel raudteel rongiga sõita, sest Viimsi Rannarahva Muuseum on tänaseks taastanud 3,5 km raudteed ning renoveerinud ka rongi. Rongi ma kahjuks sõitmas ega ka seismas kusagil ei näinud, aga tean, et see on heledam sinine.

Taamal, kus veoauto seisab ongi Männiku Külalistemaja, endine nõukogude armee kasarmulinnak, mis rajati 1950 aastatel. Linnakusse ehitati elektrijaam koos kasarmutega ja ohvitseride pereeleamutega, samuti klubi ja saun. Endises sõjaväe pereelamus on näitus ajaloohuvilistele saare okupatsiooniajast. Maja ees oli militaarseid eksponaate mõlemast maailmasõjast.



Nende veoautodega sõidutatakse külalistemaja asukaid



See voodikoht on küll juba kahjuks kinni, tuleb midagi muud vaadata.



Männiku külalistemaja mahutab ära 200 inimest, söödab ja joodab ka, korraldab sulle peo, seminari, mis iganes su sooviks on. Neil on 5 ägedat armee veoautot, millega saab suuremale seltskonnale saare safarit korraldada.

Nii ilus ja kena seal just ongi nagu lubatud. Rohelust ja lilli jagub.





Sellised koletised siis meenutamaks ja vaatamiseks, milliseid koledaid asju võib üks inimene teise hävitamiseks valmistada, õnneks need siin ei leidnud kunagi kasutust!

Kunagi oli siin Lutriküla. Lutriküla sai oma nime elanike järgi kuna seal elas palju Lutheri nimelisi suguvõsa peresid.
Männikukülas seisis ka vana "susla", raudteed hakati sinna ehitama 1914 aastal ja see "susla" töötab veel tänapäevalgi, lihtsalt puhkepausile pandud. Õige nimi on tal TU6A.



Edasi läheb mu tee Külasadama poole, seal peaks ka Omari küün olema ja siis juba kirikut vaatama.



Päike paitab..




See pilv tõotab vihma kaela saata ja seda ta tegigi, aga õnneks ainult pisitiba..sain vihmakeebi selga tõmmatud, kui juba oligi möödas.





Külasadamas on isegi tünnisaun olemas, mis nüüd viga külma ilmaga end merre karastama tulla, kui tervendava rituaali saad lõpetada kuumas sauna leilis...aaah milline luksus.

 

Omari küün, kus maestro uhkeid kontserte korraldab, küün asub elumaja vahetus läheduses.


Edasi vaja rühkida, sest kell tiksub tik-tak-tik-tak, Naissaare Püha Maarja kirikut uurima.

Varasem rannarootslaste Püha Maarja kirik sai nurgakivi aastal 1853, kuid hoone põletati maha Esimeses maailmasõjas. Eesti iseseisvudes saarele naasnud elanikud otsustasid ehitada uue kiriku. See ehitati 1934 arhitekt Karl Tarvase projekti järgi ja pühitseti 1938. aastal, vaid paar aastat enne seda, kui saar taas elanikest tühjendati. 

Enne teistkordset saarelt lahkumist saagisid rannarootslased kirikuristi maha, soovimata jätta pühadust kiriku lammutajate kätte. Siiski oli just kirik ainus eestiaegne hoone, mis pärast pikki okupatsiooniaegu saarel alles jäi.

Kollases ristiga tornis heliseb kell, valminud on orelirõdu, põrand, lagi ja aknad. 

Pingid on kirikusse toodud Rootsist. Oma koha on saanud altar, kantsel, lugemispult ning altariseina kaunis kappaltar. 

Kiriku ainus säilinud aknaraam ääristab Andrei Lobanovi altarimaali, mille ustel on kujutatud kaunis Naissaare loodusmotiiv. Altari sisemusest avaneb pilt neitsi Maarjast Jeesuslapsega. 

Sisse ma ei pääsenud, sest ei teadnud, kus see matt asub, mille all võti peidus on. Aknast piilusin sisse küll, sest selleks oli sinna trepp tehtud.

Seda treppi võib kasutada ka siis, kui sul nohu ja köha on, tahad väga jumalateenistusele minna, aga ei saa, sest terve mõistusega inimene ei saa kirikusse köhiskelema ning teisi nakatama minna. Siis vaatadki jutlust läbi klaasi ja palvetad kenasti kaasa.

19. augustil 2018 toimus Naissaare Püha Maarja kiriku pidulik taaspühitsemine.

 

Ratas vajas puhkust

Pingid kirikuaias. Tuled kaugemalt, siis puhkad jalga ennem kirikusse astumist.







Selline väga uhke häärber nende puude taga, aga hoiatavad sildid keelavad siseneda. Kuid eks sissesõidutee räägib juba paljugi..
Kõrval krundil on palkmaja, mis on maalähedasem ja rohkem sobilik saare elanikele.





Armsad külateed, mis vähehaaval hakkasid metsateeks muutama.



Laanekuusik

Sõnajalgade tantsupidu

Lõunaküla lõpp.. Järgmiseks peaksin jõudma Põlendikukivini.

Selliseid toredad metsateid oli lausa rõõm läbida

Nõukogude armee "raudväravad" neid väravaid olid veel topelt väikese vahemaa järgi 

Põlendikukivi on Naissaarel olev suurim kaitsealune rändrahn. Oi, kui ma nägin hästi palju suuri kive seal, aga siis kui ma seda jurakat nägin, tundusid need teised tibatillukused olema.

Krimmi sõja ajal süüdati saarel mets põlema. Rahn pragunes suurest kuumusest, sellest ajast ongi rahnu nimeks põlendikukivi. Kivimiliselt on tegemist graniidi, täpsemalt rabakiviga.
Rahnu mõõtmed on 9,8×6,7×6,0 m, ümbermõõt 26,7 m.

Naissaarel oli veel suurem rändrahn, kuid selle hävitasid pärast teist maailmasõda Nõukogude Liidu sõjaväelased, kes rajasid saarele meremiinide laod ja montaažitehase.

Sinna ei plaaninud ma jõuda, aga metsatee lihtsalt kadus ära ja mulle jäi ainult raudteed mööda edasi liikuda ja nii see kraam mulle ette jäi, kui juba nii, siis jäägu ka blogisse sellest jälg.

Nõukogude sõjalaevastik alustas tegevusega saarel 1952 aastal. Miiniladu kandis salastatud koodinumbrit. Meremiinide transport toimus raudtee kaudu. Meremiinid koos ankrutega saabusid saarele Venemaa sõjatehastest. Iga meremiin sisaldas 250 kg. trotüüli, nii võis  Tallinna lähedasel salajasel saarel paikneda umbes 1.5 miljonit kilogrammi. Miiniladude ala piirab kahekordne okastraattara, mille vahel olid eriväljaõppega valvekoerad. Seda kõike valvasid sõjalaevastiku eriüksused, nii, et tavaline ajateenijast armee poisu sinna ei sattunud. Jumal tänatud.

Naissaare miinide koostetehase varemed. Teises maailmasõjas oli Naissaar kindlustatud ning jäi 1944-1993 aastal NSV Liidu relvajõudude valduses olevaks suletud territooriumiks. Siia rajati nii tehas kui ka laod miinide tootmiseks ja kokkupanemiseks.
Miinide koostetehasesse veeti miinid aktiveerimise protsessi läbiviimiseks. Siia saabusid kõik miinid mööda raudteed, millest võite märke leida siiani. Näiteks on praegugi ruumi põrandal alles üks rööpapaar. Miks metallivargad neid kaasa pole haaranud, see on üks väga hea küsimus...
Hoone laes võite näha endiselt hiiglaslikku tõstukit rippumas. Seda kasutati miinide ja nende ankrute tõstmiseks ühest kohast teise. Siinsed mehhanismid töötasid üks käte ja teine elektri jõul ja kuigi arusaadavatel põhjustel eelistati elektri jõul töötavat mehhanismi, siis elektri kadumisel ei antud sõjameeste kätele ka armu. Ülemaailmne rahuprotsess ei tohtinud ju hetkekski kannatada! Nõnnaviisi.

Kell hakkab pool kolm saama ja mul on umbes 5 km sõita vaja. Päev on läinud lausa lennates. 

Kõht oli tõesti väga tühi, sest hotellis söödud puder ei olnud kuigi toitev.  Seljanka taldrikule kaapisin augu põhja, nii hea oli siis küll. Kana vardas oli sümfoonia mu suus, millises ülimaitsvas kastmes ja suus sulav imepehme kana. Pilti vaadates hakkab suu praegugi veel vett jooksma.  Koogike oli samuti maitsev ja kõht tänas mind ja mina tänasin kokka.

Just nii magusalt ongi hea lõpetada, sest magus lõpp maitseb vist küll kõigile. 

Setomaa suvelõpureis veel ootamas ees, eks vaatame, mida muud põnevat sügis kaasa toob, reisida on ju tore ja Eestimaal on veel palju avastamata kohti.

Kaunist suve jätku!