Kaks tuhat kilomeetrit risti rästi üle ja ümber Eestimaa.

Ongi suvine seiklus ajaloo jälgedes edukalt lõpule viidud. Tore oli, palju sõidetud maha kilomeetreid ja tänu sellele ka nähtud palju uut ja huvitavat. Uued kohad, uued teed ja uued rajad on läbi sõidetud ja tipatapatatud.

Hakkame siis pilte vaatama ja teen väikse ülevaate, mis siis meie silmad sellel teekonnal ära nägid.
Meie seiklus algas sõiduga Narva.
Narvas oli suvine tähtsündmus linnuse õuel, kus koondusid sõjaajaloo klubisid erinevatest maadest.

Kolmeks päevaks linnuse hoovi rajatud telklaagrisse kogunesid Peeter I ja Karl XII aegseid mundreid kandvad sõjamehed, kes pidasid maha linnuses ja bastionitel ajaloolise Vene ja Rootsi vahelise 1704. a Põhjasõja lahingu. Vot selline põnev ajalooline hetk siis ära vaadatud...

Nagu näete, kirevad mundrid, kahurid ja musketituled, see 300 aasta taguse sõjaväeõppuste ja lahingutaktika taasesitus. 

 Platsil pauguvad kahurid, nii et suitsutossu kõik kohad täis.

Lisaks toimetas linnuse läänehoovis põlisrahva küla, kaubeldi käsitööga ning Põhjaõues olid veel toimingus käsitööliste õpitoad.

Põnevat vaatamist küllaga. Siin linnuse ürtide ilus maailm kastidesse kenasti kasvama pandud.

Narvas ööbisime Central hotellis, ilus puhas, suur tuba ja maitsev hommikusöök. 

Käisime ka keha kinnitamas ühes kesklinna pubis, väga maitsev toit ja hea  teenindus. Narvast jäi igati tore mulje.

Narva Jõesuu liivane rand on lõputu mõlemale poole, nii palju, kui silm seletas, oli näha ainult liivane rannaäär meresüles.

Selle ranna leidsime sealt, mille läheduses vanasti Laine spa oli

Mõned pildid imeilusast Narva Jõesuust ja lõpuks mina proovimas vee soojust.

See oli Eesti - Venemaapiiril. piiri taga järjekord.

Põltsamaa mõmmikuga. On ikka üks ilus romantiline linnakene.
Põltsamaa jahimeeste saarekesel..

Idülliline Põltsamaa, väike rand, kus põltsamaalased päikesevanne saavad võtta ja vees sulistamas käija, kõik kena ja puhas.

Põltsamaal tiiruke ära tehtud, edasi Peipsi randadega tutvuma. No seda ikka jagub, jagub .

Peipsi järve soojad lained, sai ka siin proovitud vee soojust.
Seiklesime seal mööda rannaäärt ikka edasi Eestimaa südame poole. Otsisime sooja suitsukala, aga polnud sooja, jääkapikülma aga küllaga :)
Ja muudkui edasi Põltsamaa poole, et Türi kuningriiki jõuda.
Seal mul nüüd kallis onutütar majaprouaks, käisime neid valdusi üle vaatamas.

Peremehe kiisu Matilda vaatab, kas neid üldse saabki siia sisse lubada? Aga tuli kenasti meid tervitama.

Aiatuuril.

 Kaunis ja lahke perenaine meile lauda katmas

Floristi aias kasvab alati miskit põnevat ja erilist.

Armas aianurgake, grill oli kuum ja kehakinnitust valmistas seal meile peremees. Oma tomat ka kasvuhoones olemas, no mis veel soovida. Hästi tore kodu. Hästi mõnus vaikene kohakene, ma usun, et seda võib tõesti lotovõiduks kutsuda.
Hommikul pakuti maitsvat kehakinnitust, suurepärane vastuvõtt. Aituma lahkele pererahvale.
Nüüd siis edasi Virtsu poole teele, et Saaremaa  praamile sõita.
Tee oli peaaegu autotühi, nii, et hea rahulik vuramine kuni Virtsuni.

Nagu näete oleme juba otsaga Kuressaares, Tuuliku õues keha kostitamas. See oli esimene koht, kuhu ma Kari viisin. Tema viimane Saaremaa reis jääb sinna 1995 aastate paikele. Nii, et sellest ajast on ikka palju muutunud.

Pritsumaja pubis sai ka ikka keha kinnitamas käidud ja üle tee terassil kohvitatud

Saaremaal ööbisime Karmenis ühe öö ja siis teise öö veetsime Kotka kodumajutuses, täielikus paradiisis, selline vahva vana rookatusega rehielamu. Perenaine pakkus aita, mis oli nostalgiat pakkuv tudutuba, hästi vahva, aga mina olen nii vana inimene, et mul peab ikka pesuvesi ja tualett lähedal olema. Nii me tuppa pääsesime, mis igavesti suur ja uhke.

Siin siis meie Kotka kodumajutuse tuba, kus me siis ööbisme.

Ajahõnguline rehielamu. Üks hästi tore majutuskoht keskel kaunist Saaremaad.

Ait samuti viimasepeal, just selline millist Lianagi oma tulevase talu õuel sooviks näha.

Rannas ootas kurvalt vana paat...enam temaga vist merd ei seilata, las peab oma väljateenitud pensionipõlve

jõudsime Anglasse, seal ju need toredad viis tuulikut, mis on Eestis üks paremini säilinud tuulikutegrupp, paikneb oma originaal asukohas Angla tuulikutemäel. Nendel tuulikutel on kõigil omad nimed. Lause pukktuulik; Reinu pukktuulik; Viita pukktuulik; Vilidu pukktuulik; Tedre talu hollandi tuuleveski. Vot niimoodi.

 Seal oli väike tiigike, kus pardid paterdasid oma pojakestega.

Angla tuulikumäe sokud

Vahepeal peab ka keha kinnitama, sõime maitsvat seljankat Panga pangal. Ja edasi uutele radadele uusi seiklusi kogema.

Kaunis vaade Panga pangalt

Panga äärel olid tõesti hingematvalt kaunid vaated, veetsime seal ikka paar tundi mõnusalt aega.

Kiiged ootasid kiikujaid, millal viimati? Ei mäleta isegi...tahab jääda vist lapsepõlve.

Maasi ordulinnuses.

Maasilinna kindluse restaureerimist alustati 2001 aasta lõpus. Kindluse restaureerimise käigus on välja kaevatud suures osas säilinud esimene korrus ning värav, osaliselt on alles ka linnuse teine ja kolmas korrus. Seda on oluliselt rohkem, kui alguses arvati linnusest alles jäänud olevat.

kaunid vaated Maasi ordulinnuse juures

ja edasi Muhumaale, kuhu siis ikka, kui Koguva muuseumiga tutvust tegema, Kari polnud seal käinud. ja ta oli väga positiivselt üllatunud, kui hästi seal kõik säilinud on ja eriti vaimustuses on ta nendest rookatustest. On alati olnud.

Koguva muueumi uusim eksponaat, ei ei mitte mina khmm ... khmm vaid see armas põssa...

Koguva sadamas tegime Titaanikut.  nooh, titaaniku materjal ju lausa kutsuvalt seal ootab, miks siis mitte

Ajaloolistel Koguva radadel. Seal olid mitmed talukompleksid müüa. Nii, et kellel soovi kaunil Muhu saarel elada, " laud on kaetud" Seal on tõesti nii rahulik, ainuke, mis elumärke annab on turistide vool. Kuivõrd ilus seal ikka on, need vanad talud ja kivimüürid, sa lihtsalt pead sinna tagasi jälle minema...

Sõjavaramuuseumi vara...ei ei mitte meie vaid ikka need kolme- ja neljarattalised.

 Sõjavärgenduse muuseum Orissaares Põripõllu külas, sai külastatud, sest mul ju suur huviline kaasas, kes neid kohti võiks lõpmatuseni uurida. Seiklused Saaremaal said otsa ja vurasime Kuivastu praamile ja nina Tallinna poole. Järgmiseks päevaks oli meil plaan valmis, täie rauaga vanalinnas lõbusalt aega veeta. Käisime emaga söömas, siis muidugi lillefestival, sealt mu järgmised pildid ongi siia ritta setitud.

Polnud midagi sellist, mis ahhetama oleks pannud, omamoodi, aga kuidagi tundub, et aasta aastalt läheb asi aina kaugemale ilusast... Ma isegi ei teinud pilte nendest monstrumitest, mis sinna püsti oli pandud, ainult nendest, mis silmarõõmu pakkusid või huvitavamad olid.
Siis käisime ka Chocoteris Meistrite õues, mu lemmik kohvik vanalinnas ja Karile meeldis samuti.

Kohvi maitseb alati, eriti veel sellises mõnusas kohvikus.
Tallinna vanalinnas igati edukas päev mööda saadetud, koju puhkama et siis järgmisel päeval juba Valgamaa poole teele asuda, kus meid suured seiklused ees ootasid. Militaarne festival.

Avamise pidupäev, olid sõjamasinad ja koperdised, kõigiga sai rõõmsasti tutvust tehtud ja siis linna peale kehakinnituse kohta otsima mindud. Eelmisel korral sõime Korea restoranis, selle leidsime ka seekord üles. Hea teenindus ja maitsev toit.

1944 aasta näidislahing algas lennuki ülelennuga väga lähedalt ja siis viidi läbi näidislahing, mis toimus sõja viimastel päevadel. Madin oli kõva ja kuulipildujad sülitasid tuld lakkamatult pool tundi. Suitsu oli nii palju, et vahepeal ei olnud võimalik näha enam midagi...Mõni viskas granaate ja need paukusid ka ikka kõrvulukustavalt. Nagu näete, isegi tuli võttis võimust.

Sellised toredad papad - meie militaarsed mehed.

Paraad oli vahva, igasugu masinvärki mööda vuras ja erinevates mundrites sõjamehi püssid õlal. Ilmaga õnneks vedas, just paraadi ajaks tõmbas taevas tõmbeluku kinni ja avas päikese akna:)
kuid, mis ikka kõige magusam oli, oli vanakraami turg, mida kõike seal ei müüdud. Kari ostis ikka suure raha eest igasugu vanu tööriiste, ühe ilusa kohviveski, siis vana triikraua, kuhu söed sisse käivad...

Siin siis nad on triikraud ka kohviveski ja siis sai ostetud küüslaugu patse, teise viin Soome.

Nüüd need mul köögis seina kaunistusena, kuniks söödud saavad. Poja sööb ja ütleb, et vot see alles on võimas värk, mitte nagu poe omad.
Valgas kolm päeva usinalt sõditud, kompsud kokku ja edasiiiiiii hurrrrrraaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!!!
Mis meile teele ette jäi, Sangaste muidugi, aga seal me oleme juba käinud, nii, et gaasi ja mööda!

Ja jõudsimegi Uhtjärve orgu imelisse Nõiariiki, nõidadele külla. Mina seal paar suve tagasi juba seigelnud oma armsa sõbra Pillega

Sinna üles ta siis oma pesa ehitabki, sellest on ta alati unistanud, puu otsa maja ehitada, natukene vasaraga kopsib naelu sisse, küll sellest veel korralik kodu saab. Siis võibki samaaniks hakata.

Siin aga näidendi "Väikse Nõia" lava rekvisiit..

Ja paat, millega lennata saab :) vahva on ju, kes ei tahaks nõid olla, kui sellised asjad kasutada on

Nõiariik, kes julgem, see läheb seal uksest sisse, kes aga kartlikum, see jookseb nende lõrinate ning ulinate peale nii kaugele, kui jalad kannavad ja nii kiiresti, kui jalad võtavad.

Kuhu siis jääb sõnumitooja, toimub luuapidu või ei? Kaua võib? Jäi kindlasti lobisema...

Kohe, kui tiivasuled kohevaks sapsutatud, annab luuahoidja luua kätte :) Muidu ei saa siin miskit, egas nõiariigis ometi nalja tehta.

Tema on nõiatare valvur - mõmmik, teda tuleb musitada kolm korda kumbagi silma peale ja alles siis saad loa taresse edasi minna..ja kui sa seda ei tee, siis pistab mõmmik su nahka koos nahkjope ja plätudega... võib olla prillid sülitab välja?Tasub siis hoolikalt Nöiariigi reeglitega tutvuda

Mõmmikust valvur üle musitatud, igaks juhuks andsin topelt musid, mine tea, aga jah, saingi tarekese õuele rahulikult terve nahaga.

See suur seen oli aga see tore kohake, kus isegi keiser jalgsi käib...või vähemalt käis kunagi, mine sa tea neid tänapäeva süsteeme ja automaatikat?

ja siis ta tuli, mida me koguaeg kartsime, suur ning võimas Nõiariigi tiiger. Värisesime hirmust, millal ta oma kihvad paljastab ja meid nahka paneb..
Aga tema küsis, kas me teda natuke silitaksime ja rapsutaksime, et nurrumasin tööle hakkaks ja siis keeras rahulikult end Nõiatare ette magama..uh puh, sa pead seal nii ettevaatlik olema, igal sammul võid kohata mõnd krokotilli või muud nõiariigi elukat, kes arvab, et sina just tema lõunasöök oled. Õnneks oli tiigril kõht täis...napilt napilt...

Tssst....Tiiger uinakut tegemas..me hiilisime kikivarvul edasi...

Sellised hanejala tarekesed siis ootavad sind Nõiariigis. Nüüd on seal ka disc golfi rajad tehtud, see tagab sinna kindlasti tulevikus palju disci mängijaid. Koht on ju ideaalne selleks mänguks. Ja Nõiariigi loomad tahavad ju ka süüa :P

Muinasjutuline Nõiariik. Seal siis hulga aega veedetud, edasi autole hääled sisse ja Kari valis marsruudiks Petseri. Sinna me muidugi ei pääsenud, venelastega ju asju ei aja nagu mujal maailmas, ostad piirilt viisa ja sisened riiki.
Oleks ju tahtnud käija neid vanu nostalgilisi radu sinna Petseri kloostrisse, aga küll me seal veel ära käime, konsulaadist ehk ikka viisa saab. Kuid Koidula piiripunktis sai ära käidud.kaugemale enam pole võimalik.
Lisaks jõudsime Värskasse, seal sai käidud keha kinnitamas, Räpinast mööda vuratud ja palju ilusat Eestimaad läbi autoakna vaadatud. Kindlasti tuleb veel hiljem palju meelde, mis nähtud, aga kirjutamata jäi...

Varsti on tulemas Tagadi vanakraami laat
Huvi oleks ka minul piisav, et see teekond ette võtta.
Aitäh sulle mu kallis lugeja, ilus suvi jätkub veel, saate näha, septembris naudime veel 25 soojakraadi see on võrratu jätk, võrratule suvel.

Olgem rõõmsalt ja minu poolt kallikuhi....